neljapäev, 23. märts 2017

Peaaegu steik Diane


Tuleb tunnistada, et mulle tegelikult meeldivad retseptiklassikud. Ammustest aegadest pärit retseptid töötavad üldjuhul alati ning nendega käivad tihti kaasas põnevad sündimislood, mida tänapäeval millegipärast enam väga tihti ei kohta. Klassikutega käib aga kaasas alati mingi teatav kombestik, mille rikkumine justkui sünnis pole. Tihti on see ka õigustatud - siinkohal sümboolne leinaseisak kaastundeavaldusena kõikidele Caesari salati nimelistele üllitistele, mida serveeritakse veel praegugi mõnel pool hiina kapsa, maisi, hapukoore ja muu säärasega. Vahel aga tahaks kohe vägisi mõnele kombekale roale midagi omaltpoolt lisada ja valmib toit, mida võib-olla polegi õige esivanema järgi nimetada, aga vihjata ju samas võiks. Nii juhtus igatahes minu n.ö. steik Dianega.
Koore- ja sinepimaitseline steik Diane on vähemalt kuulujuttude põhjal päris Ameerikast, kus see tänu 1920-ndatel aastatel levinud flambeerimistrendi läbi tuntuks sai. Kuuldatavasti on steik nime saanud jahijumalanna Diana järgi, kuid nii nagu prantsuse klassikat meenutav Ameerika roog, on ka see seik natuke segane, sest metsloom siia pilti ega retsepti jälle kuidagi ei sobitu. Loo saab enda jaoks vähem või rohkem selgeks näiteks selle taustinfo põhjal. 
On selle ajalooga aga nüüd nii või teisiti, klassikust inspireeritud roog sai minu arvates igatahes maitsev. Klopitud lihalõigu või tänapäevasemal puhul rohkem kasutatava sisefilee asemel kasutasin hoopis mehisemat T- luuga veisesteiki (Rimist leidsin täitsa toreda laagerdatud variandi, mis minu meelest igati panni- ja grillikõlbulik), teralist sinepit ja lisasin täiesti meelevaldselt ka kappareid, mis lihtsalt vajasid ära tarvitamist ja siia minu meelest ka päris hästi sobisid. Selle toidu sees kasutasin Hennessy V.S. tüüpi konjakit, mis on muidugi suurepärane ka niisama mekkimiseks, kuid laenab mõnusat karamellist maitset ka kastmele. Ning muidugi sobivad need kaks klassikut minu arvates suurepäraselt kokku, isegi siis kui välja kukub selline pisut oma käe ja kapisisu järgi mugandatud versioon.



PEAAEGU STEIK DIANE
kahele kuni neljale

2 T-luuga veiselihasteiki (a u 400g)
1 punane sibul
1 sl Dijoni teralist sinepit
1 sl Worchesteri kastet
0,75 dl Hennessy V.S. konjakit
30g võid
2 dl vahukoort 35% 
2 sl väikeseid kappareid
tüümianilehti
soola, musta pipart

Lisaks:
4 väiksemat (värsket) kartulit
2 pastinaaki
4 küüslauguküünt
oliiviõli, soola, pipart


Tõsta steigid u pool tundi enne küpsetamist külmikust välja ja maitsesta soola-pipraga ja hõõru kergelt kokku oliiviõliga.
Koori ja tükelda pastinaak ning kartul (värsket kartulit pole tarvis koorida) ja mulju koorimata küüslauguküüsi kergelt noaküljega. Viska köögiviljad ahjupannile, sega kergelt õli, soola ja pipraga läbi ning küpseta 200 kraadises ahjus u 25 minutit vahepeal segades.
Samal ajal valmista steigid ja kaste. Selleks kuumuta pannil või ja küpseta kumbagi steiki kuumal pannil mõlemalt poolt 3-4 minutit. Tõsta steigid taldrikule ja kata fooliumiga. Prae kapparid minutikese jooksul krõbedaks, vajadusel lisa pisut õli. Tõsta need samuti kõrvale oma aega ootama. Alanda kuumust ja kuumuta sibulat paar minutit, kuni see on pehmenenud. Lisa konjak ja kui soovid, siis süüta see tiku abil (vaata, et sel hetkel ei oleks pliidi kohal asuv ventilaator sisse lülitatud ja ole üldse ettevaatlik selle tulevärgiga) kui ei soovi , siis lase konjakil lihtsalt mõned minutid podiseda. Kui tuli on kustunud või konjakikogus oma aja ära podisenud, lisa sinep, Worchesteri kasteja koor ning kuumuta kastet, kuni see pisut pakseneb. Kasuta kastmes ära ka lihasteikidest välja voolanud vedelik. Maitsesta kaste soola ja pipraga. Serveeri steigid koos ahjuköögiviljade ja kastmega. Puista peale tüümiani ning kappareid. 



neljapäev, 16. märts 2017

Lehtkapsakrõpsud


Kui elu annab sulle palju lehtkapsast, võiks teha lehtkapsakrõpse. Või siis kapsas ära tükeldada ja säilituskoti sisse pakitult sügavkülma pista, et sealt jaopärast kas rohelise smuuti, muu toidu või jällegi nende samade krõpsude näol hiljem rakendada. 
Lehtkapsast krõpsude tegemine ei ole mu tegemata asjade nimekirjas sugugi esimesel kohal olnud, sest minu arusaamist mööda on päris palju ka muid vahvaid viise selle kapsalisega toimetamiseks. Tuleb aga välja, et need krõbisevad kausitäied kahanevad ohtliku kiirusega ja pannitäisi on nüüdseks ahju ja sealt kaussi rännanud päris mitmeid. Nii nagu allpool kirjeldatud, valmivad need igatahes minu köögis. Selle, millist temperatuuri täpselt kasutada, peab aga ilmselt igaüks oma isikliku  ahju põhiselt paika sättima. Mulle tundub, et mida madalamal kuumusel küpsetada, seda paremad ja kasulikumad krõpsud saab, niisiis alustuseks proovisingi 100kraadist pöördõhku  ja sain väga maitsva pannitäie.....ca 2 tunni pärast. Ilmselgelt natuke liiga kaua ootamist kausitäie pärast, mis kordades kiiremini tühjaks süüakse. Tugevama kuumuse juures kipuvad aga krõpsud juba kergelt kõrbema. Oma ahju hingeeluga arvestades leidsin lõpuks kuldse kesktee seal 120 kraadi kandis ja nüüd viskan kapsakrõpse pannile juba pea kinnisilmi. Esimest korda proovides peaks aga igaks juhuks küll ahjul silma peal hoidma ja vajadusel kuumust reguleerima. See esimene jantimine tasub ennast aga hiljem kuhjaga ära, sest kapsakrõpsud tekitavad sõltuvust kõige paremas mõttes.



 LEHTKAPSAKRÕPSUD

200 g lehtkapsast
1 sl oliiviõli
1 sl sojakastet
1 tl vahtrasiirupit
1 sl seesamiseemneid

Eemalda lehtkapsalt vars ja jämedamad rootsud ning rebi lehed keskmise suurusega tükkideks. Sega omavahel õli, soja ja vahtrasiirup. Tõsta lehtkapsas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, sega kastmega läbi ning küpseta 120 kraadises ahjus pöördõhurežiimil u 20 minutit. Sega kooralikult läbi ja küpseta veel 20 minutit või kuni kapsalehed on kenad ja krõbedad. Lase viie minuti jagu jahtuda ja taheneda ning asu krõbistama.