laupäev, 13. mai 2017

Karamelli ja meresoolaga šokolaaditrühvlid


Ma ei usu, et maailmas on väga palju neid emasid, kelle ei meeldi šokolaad. Harilikult on asjalood pigem ristivastupidi, sest ka kõige ingellikumate silmadega lastel on päevi, mil nad käituvad kui põrgulised, joonistavad valgele seinale tumesinise markeriga dešifreerimatuid sõnu või pilte ja nutavad sellepärast, et nad nutavad. Šokolaad teeb tihtipeale siis kõik kenamaks, eriti kui seda õnnestub lõpuks uinunud lapsukeste norina saatel segamatult nautida.
Seepärast on šokolaad tõenäoliselt parim kink igale emale eriti kui sellega lisandub veel pisut isiklikku kätetööd, mis ühe õige trühvliveeretamise juurde ju käib. Alloleva retsepti puhul võiks kasutusele võtta kindlasti tumeda šokolaadi (50-75%), sest kondenspiim on teadupärast küllaltki magusa olemisega.




Karamelli ja meresoolaga šokolaaditrühvlid
u 32 tk

1 dl vahukoort
30 g võid
190g kondenspiima karamelli (nt.Jaani)
400 g tumedat šokolaadi
1-2 tl soolahelbeid
kakaopulbrit trühvlite katmiseks


Kuumuta vaiksemal tulel segades vahukoor, või ja kondenspiim, kuni segu on ühtlane. Lisa hakitud šokolaad, sega läbi ja tõsta tulelt. Jätka segamist, kuni tekib ühtlane šokolaadine mass ja kõige lõpuks lisa soolahelbed. Tõsta trühvlisegu külmikusse paariks-kolmeks tunniks tahenema, seejärel veereta kahe peopesa vahel  paari-kolme sentimeetrise läbimõõduga kuulid, veereta neid omakorda kakaopulbris, kuni trühvlid on ühtlaselt kaetud ning aseta veel  u 30 minutiks külmkappi tahenema.


* Retsept ilmus ajakirjas Anne & Stiil, 2/2017

reede, 12. mai 2017

Naadismuuti



Millegipärast kipub umbrohi eirama igasuguseid taimekasvu seaduspärasusi, sest kui redis keeldub isegi kasvuhoones jalgu alla võtmast, siis naat ja nõges viskavad pikkust lund ja miinuskraade trotsides. Hobiaednik võib sellise süüdimatu lokkamise tõttu leida oma sõnavarast ootamatuid väljendeid, mis ennastki punastama panevad, kuid samas ei saa õnneks  kurta kevadvitamiinide puudumise üle. Kuniks kõplamise mõte juba täitsa toredana hakkab tunduma ja ilm pisut soojemaks muutub teen endale igatahes sellist naadismuutit nagu allpool kirjas.
P.S. Paar asja, mida naadi puhul silmas pidada. Esiteks tasub korjata eelkõige võrseid või noori lehti, mis kenasti läigivad ja kergelt krussis, sest need on maitselt mahedamad ja sobivad tegelikult kasvõi salatisse pistmiseks. Naat sisaldab just kevadel palju c-vitamiini ja antioksüdante ning on ka liigset vett väljutava toimega.




NAADISMUUTI

suur peotäis naati
1 väike kurk
0,5 avokaadot
1 pirn
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 laimi (või poole sidruni) mahl
u 3 dl külma vett
peotäis jääd

Tükelda kurk, pirn ja avokaado viljaliha, viska kõik koostisained blenderisse ja surista smuutiks. Kogusest tuleb välja paar kolm klaasitäit. Ülejääki säilita külmikus ja kasuta ära päeva jooksul. Enne kasutamist loksuta korralikult läbi.


pühapäev, 16. aprill 2017

Marjane kohupiima-purukook

Kuigi väljas sajab laia lund, jõulukaktus uhkeldab juba mitmendat nädalat fuksiaroosade õitega ning sügavkülma seisma jäänud pakk piparkoogitainast on millegipärast vägagi  kutsuva ilmega, tasub endale meelde tuletada, et kevad on kohal. Üks kohupiimane kook kulub aga muidugi marjaks ära igal aastaajal ja on küllalt universaalse loomuga, et sobida lauale ükskõik millisel puhul. Olgu selleks siis lihavõtetest üle jäänud kohupiim või värvilisi mune ettekäändeks toovad külalised, kes tegelikult lihtsalt tassi kohvi ja koogitüki kõrvaseks maast ja ilmast lobiseda soovivad. Marju, mis koogi sees, võib vastavalt meeleolule, aastaajale ja kapisisule samuti vahetada või kombineerida. Ühtviisi head on nii mangotükkide ja vaarikasegu, kirsid, mustad sõstrad kui tikrid. Või siis mustikad ja vaarikad, mis mul näiteks sügavkülmas sattusid olema.
Kena kevadet ja pühapäeva!



MARJANE KOHUPIIMA-PURUKOOK

Põhi ja kate:
5 dl jahu
1,5 dl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
näpuotsaga soola
2,5 dl kookoshelbeid
175 g toasooja võid


Täidis:
400 g kohupiima (pigem suurema rasvasisaldusega nt 9-10% nagu Saida või Pajumäe)
200 g toasooja toorjuustu
2 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
0,5 sidruni mahl ja riivitud koor
300g mustikate ja vaarikate segu (külmutatud).


Töötle kõik purutaina komponendid näppude vahel ühtlaseks puruks ja suru ¾ sellest u 25x35 cm suuruse, küpsetuspaberiga kaetud vormi põhjale. Sega eraldi kausis kokku toorjuust, suhkur, sidrunimahl ja -koor ning munad. Sega ühtlaseks, vajadusel kasuta selleks käsimikserit. Lisa kohupiim ja vanillisuhkur sega veel pisut. Lisa nüüd pool marjakogusest ja tee lusikaga täidisele veel üks tiir peale. Vala segu purupõhjale, lisa ülejäänud marjad ja pudista peale purujäägid. Küpseta 200 kraadises ahjus u 25 minutit. Enne serveerimist lase jahtuda.


Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga



kolmapäev, 5. aprill 2017

Amsterdamist armastusega

Saialaar Noordermarkti turul

"Aaa, foodporn! Right?" noogutas ruudulisse mantlisse pakitud hallipäine vanamees mu kõrval kõiketeadva muigega, kui Noordermarkti turul parasjagu uhket saialaari fotoaparaadi kaadrisse sättida üritasin. Tõepoolest, kui normaalne see ikka on, et täiskasvanud naisterahvas ühe saiakuhja peale sedavõrd pöördesse läheb. Nõustusin ja noogutasin vastu.

Amsderadami kanalites väga levinud paatelamud, mis tekitavad tahtmise poolmerekaru elu isegi proovida. Järgmise Amsterdami-visiidi eelistatuim ööbimiskoht!.

Amsterdamlasi ja kõiki Hollandi elanikke peetakse õnnelikumateks terves maailmas, sest kõikides rahulolu-uuringute tulemustes pendeldab see vahvlipuruse naerusuuga rahvas vähemalt esikümnes. Tõsi see ilmselt ongi, sest enamus inimestest  kas vuras jalgratastel õndsa naeratuse saatel mööda linnatänavaid või üürgas sama tegevuse juures täiest kõrist kaasa laulda mõnda parasjagu kõrvaklappidest kostuvat lugu. Rattateel koperdavate turistidega oldi harjunud ja neisse suhtuti kummalisel kombel ilmse heatahtlikkusega. Kohtasin nelja päeva jooksul vaid ühte räuskavat naist, kes käredal briti aktsendil oma vagurat meest sõitles ja seda ka põhjusel, et too oma Facebooki sõpru liiga tihti jutuks võttis.

Rattarahvas, kes võiks vabalt omada ka rekordit leidlike parkimismeetodite osas. Nt.reedeõhtused tänavaäärsed külakuhjad jalgratastest on vaatamisväärsus omaette.

Nelja päeva jooksul näeb uskumatult palju Amsderdami ja kui jalad täitsa villi joosta, siis ilmselt rohkemgi. Süüa jõuab samuti palju.  Oma esimesed ja viimased toiduvitsad saime kohe päeval number üks, kui kanepihõngulise ja vastukaaluks magnooliaõites Rembrandti väljaku lähistel pealtnäha täiesti kenasse hipsterkohvikusse lõunasöögile maandusime. Tuleb välja, et nii kaheksa eurot maksev lõhe-avokaado burger võib tähendada ka õhukest suitsulõheviilu kahe väikese avokaadopooliku vahel. Lisanditeta. Loomulikut ei suutnud ma oma kaaslase nördinud näo peale naeru pidada ja jagasin temaga oma täiesti mõistliku suurusega vaid kergelt üleküpsenud shakshukat. Kes aga soovib värskelt pressitud mahlu või klubivõileiba vaid pisut eemal turistidest pungil väljakust, siis Toon Kitchen sobib selleks küll kenasti. Ärge tellige ainult seda va burgerit kui see pole just eesmärk omaette.

Edasi läks aga kõik ainult paremaks. Täiesti ülivõrdes suurepärase toiduelamuse sain restoranist De Kas, mis maakeeli peaks tähendama kasvuhoonet ning tegelikul kujul seda ka on. Frankendaeli park, kus restoran asub on linnakärast pisut eemal, kuid seal ringi jalutades võib kohata vägagi värvikat seltskonda. Näiteks lendavaid taldrikuid pilduvaid koeraomanikke koos karvaste kaaslastega, vanamehi, kes lõunatundidel juba teab kui mitmendat õllepudelit avavad ning poolalasti ringi tormavaid ja mänguväljakul turnivaid lapsi ( olgu vahemärkusena öeldud, et amsterdamlased on teinud head tööd uue liigi - pingviininimese aretamisel, sest 5-10 kraadises "kuumuses" ei kandnud peakatet ükski laps ning maikades noormehi ja plätudes naisterahvaid võis kohata linnatänavatel nii mitmeidki).
Karulaugukuhjad ja nartsissisülemid Frankendaeli pargis

De Kas, mis tõlkes tähendabki kasvuhoonet


De Kas ise on samuti erilise atmosfääriga koht, selle kõige paremas tähenduses, mis rabab ehtkalvinistliku praktilisuse, sõbraliku olemuse ja muidugi suurepärase toiduga. Suur osa menüüst kasvab kohapeal, kasvuhoonemaja aiandipoolel, kuhu iga külastaja sisse võib astuda. Ust ei tohi ainult lahti jätta, et kasvuhoones ringi lendavad mesilased söögisaali ära ei eksiks. Muidugi ma tean, milline on peenras kasvav salat ja rabarber, kuid ometi oli meeliülendav äratundmisrõõm näha just äsja piinlikult puhtaks lakutud taldriku peategelasi kenas sõduririvis kasvamas. Eriti meeldib mulle seik, et restorani asutaja Gert-Jan Hageman, kes kunagi peakokana teenis Michelini tähe restoranile Vermeer, omab siin lisaks asutajastaatusele ka peaaedniku tiitlit hoolitsedes aiandikasvandike eest ning viies sealsamas muide soojematel kuudel läbi ka aiandusalaseid workshope. Pregused peakokad Jos Timmer ja Wim de Beer on päris hiljuti tulnud samuti Michelini-taustaga restoranist Rjiks.



Küpsetatud sigursalat, Remeker-juustu, metsapähklite ja pirniga


Oad sidruni, muna, cremolata ja haputaignaleiva krutoonidega

Pardifilee bulguri, pistaatsiapähklite, küpsetatud peedi ja mädarõikaga
Rabarber leedrisiirupi, sidrunisorbeti, besee ja tüümianiga
Restoranimenüü on jagatud kaheks - kolme- või neljakäiguline lõunamenüü on saadaval päevasel ajal ja viie- või kuuekäiguliseksõhtusöögimenüü õhtutundidel. Iga toidu juures on ka veinisoovitus, kuid veini saab tellida ka eraldi. Minu eriliseks lemmikuks osutus küpsetatud sigursalat Remeker-juustust kreemi, metsapähklite ja pirniga, kuid mu lauanaabri suurima sümpaatia võitis pisut klassikalisema maitsekooslusega pardifilee bulguri, pistaatsiapähklite, küpsetatud peedi ja mädarõikaga, mille juurde sobitatud vein tekitas mul näiteks vastupandamatu soovi sommeljeed kallistada.

De Kas'i kasvulava

Esimese käigu peaosaline - salatsigur

Sidrunipuud, taamal ka mesilaste "korter"

Pisut ekstreemsemate toiduelamuste poole pealt soovitan ära proovida Hollandi sugemetega tänavatoidu Frens Haringhandel'i putkast lilleturu kõrvalt, mida võib vist nimetada ka heeringa-hot-dogiks. Nimelt pistetakse seal kahe hot-dogi saia vahele suur tükk heeringat ja kamaluga hakitud sibulat. Kõik. Olin ausalt öeldes üpris veendunud, et tegu on paraja jamaga kui seda kombot nägin, kuid mahedamaitseline sibul ja SEE heeringas.... Midagi rohkemat see võileib ei vajanudki ja maitses üllatavalt hea. Samuti julgen mõnusa hommikusöögikohana soovitada Greenwoods'i kohvikut Keizerzkrachti tänaval, kuid võiks vastu panna kiusatusele tellida muna Benedicti moodi - see kõige peenemalt kõlav roog sisaldabki ainult kahte saia singiviilude, pošeeritud muna ja hollandaise kastmega (mida nimetus põhimõtteliselt ja umbes-täpselt ju tähendabki). Ülejäänud pošeeritud munadega rogade näol on tegu aga sama toiduga, mida serveeritakse aga kena köögivilja ja salatilisandi ning soovi korral ka lõhekalaga. Meie kodutänava nurgal asuv Vlaamsch Broodhuys on aga samuti tore koht, kus hommikusaiakest kohvi kõrvale haugata või pärastlõunal karbike makrellirillette'i ja päts mustmiljonist saiavalikust koju veini kõrvale kaasa haarata.

Parkimine on amsterdamlaste põlisoskus

Jordaan



Eraldi märkimist väärib minu meelest veel Jordaani linnaosa, oma kergelt hipsterliku oleku ja kunstilembese atmosfääriga. Jordaan ei ole kuidagi seotud Jordaaniaga, vaid tähendab tõlgitult hoopis lilleaeda ning tänavadki seal on valdavalt lillenimelised. Ehk siis Amsterdami Lilleküla, mis meenutab Kalamaja.:) Sealne Noordermarkt'i turg, mida juba loo algul mainisin, on ka igati tore koht, kus saab kõhu täis ka ainult degusteerides. Pool turust kuulub valdavalt mahetoidule ja pool vanakraamile, viimase sekka kuulub ka paras ports  keraamikakunstnikke ja ehtemüüjaid. Toidupoolel kohtab suursuguseid juustulette, austrikaupmeest, kes su silma all karbi avab ja klaasikese mulli juurde pakub, seenelette, mis juba varakevadel torbikseente ja mürklilademetega silme eest kirjuks võtavad ning palju-palju muud.

Kodune pannkoogikohvik Noordermarkti turul

Ürdilett, mis pakub karbiga kaasa ka omatehtud salsa verde't ja teisi ürdikastmeid. 

Laupäevahommikune pop-up austrikohvik, hädavajalike lisadega nagu austriavaja, mullijook , sidrun pluss veel mõni maitseaine. 

Uskumatu seenelett torbikseente, mürklite, roosade austerservikute ja teab veel millega


Kes söögist suuremat lugu ei pea või einete vahepeal tegevust otsib, siis lisaks kanalikallastel kõmpimisele, mis ilusa ilmaga vägagi mõnus tegevus on, leiab ka muid aktiviteete. Täitsa tore on väike fotomuuseum FOAM - William Egglestoni ehedat Ameerikat pungil täis näitus meeldis väga ja omamoodi kummaline oli ka Daisuke Yokota maailm, mis kuuldavasti (ja nähtavasti) on paljuski inspireeritud David Lynchi loomingust. Muuseumidest rääkides tasub kindlasti veel minna ka Van Gogh' hiigelmuuseumi, kus läbi kolme korruse saab osa nii kunstniku töödest, erinevatest mõjutustest kui eluloost. Kel muuseumide vastu suurem huvi, leiab neid aga Amsterdamist rohkelt - käekotimuuseum, Heinekeni muuseum, bakterite muuseum Micropia, seksimuuseum, teemandimuuseum, kanepimuuseum jne. Amsterdamis on tegelikult vist iga asja jaoks eraldi muuseum.
Kindlasti võiks teha väikese paaditiiru, sest sealt avaneb hoopis teistpidine vaatepilt ja võib kuulda huvitavaid lugusid. Meie kapten teatas näiteks, et igal nädalal kukub käsipiduri vale kasutamise tagajärjel vette vähemalt üks auto ja saime vastuse oma küsimusele, kuidas amsterdamlased mööbli tuppa saavad, sest kitsukesi uksi ja treppe kasutades ei ole ilmselgelt võimalik isegi normaalmõõdus taburetti tuppa tassida. Nimelt on aga iga maja katuselähistel konks, millega suuremõõduline kraam aknast sisse vinnata.

Meie Amsterdami-kodu -  tüüpiliselt kitsaste uste, käänulise trepi ja nendesse proportsioonidesse absoluutselt mittesobivalt suurte mööblitükkidega.

Võib pakkuda ilmselt veel sadu variante ja tegevusi, mida Amsterdamis ette võtta, kuid meie seekord rokem ei jõudnud. Kõik need sobivad minu arvates ka hollandlaste õnnefaktori põhjuseks- alustada võib näiteks jalgrattasõiduga ja lõpetada stroopwafelitega. Tundub aga, et peamisteks teguriteks, miks hollandlased kadetusttekitava õnnelikkusega teisi riike üle trumpavad on see, et nad lihtsalt tunnevad end omas nahas hästi, teevad täpselt seda, mis neile parasjagu meeldib ning ei muretse üleliia - asjad, mida ehk endalegi siin põhjamaises depressiivseks tituleeritud kliimas aeg-ajalt meelde tuletada. Ning austreid ja vahvleid võiks endale samuti vast sagedamini lubada.

Oskus enda üle naerda on vist samuti üks amsterdamlaste elutervetest omadustest. :)  Näiteks vähemalt vaateakna põhjal kesise valikuga pagaripoekese silt "I kiss better than I cook".





reede, 31. märts 2017

Sidecar veriapelsiniga

Tegelikult võib üks täiskasvanud inimene endale vahel lubada ka kokteili või paar. Eriti reedeti. Millegipärast mu blogis sedasorti retsepte eriti ei kohta, kuid jookide segamine - olgu need siis alkoholiga või ilma, on vähemalt sama tore kui toiduretseptide nuputamine ja nii võib juhtuda, et siia satub vahel mõni juurdegi.
Sidecar, mis tegelikult maakeeli tähendab külgkorvi, on kuulu järgi pärist Pariisi mainekast Ritz hotellist, kus hakati seda valmistama ühe ameeriklasest sõjaväekapteni retsepti järgi Esimese maailmasõja ajal. Kuuldavasti oli tollel kaptenil ka külgkorviga mootorratas, mille järgi jook ristitud sai. Esimest korda mainiti kokteili juba aastal 1922 - nii et tegu on tõelise ajaloohambaga. Ja parajalt kange klaasitäiega. Seepärast olen ise kindlasti seda meelt, et mõistlik on kõiki komponente - konjakit, apelsinilikööri ja sidrunimahla (nagu originaal ette näeb), võrdsetes osades kasutada. Kaks osa konjakit, nagu mõnel pool soovitatakse, oleks vähemalt minu (ja kindlasti ka mõne teise kanapea) jaoks küll juba liiast.
Kuna praegu saab viimast võtta veel veriapelsinidest, siis kasutasin seda aega ka klaasis ära - apelsinimahl annab ka joogile pisut pehmust ja magusust juurde ning mis seal salata, ka päris kena värvi. Kes aga puhast klassikat eelistab, siis kasutagu rangelt ainult sidrunimahla.

Kena reedet ja palun siiski mitte kasutada ühtegi mootorratast ega külgkorvi peale selle kokteili tarbimist! :)




Sidecar veriapelsiniga
ühele

2 cl konjakit (nt.Hennessy V.S.O.P.)
2 cl Cointreaud
1 cl veriapesini mahla
1 cl sidrunimahla

Loksuta kõik koostisained rohke jääga segamini ja kurna soovitatult jahutatud klaasi. Serveeri näiteks sõlme keeratud apelsinikooreribaga.





Postitus valmis koostöös Hennessyga

neljapäev, 23. märts 2017

Peaaegu steik Diane


Tuleb tunnistada, et mulle tegelikult meeldivad retseptiklassikud. Ammustest aegadest pärit retseptid töötavad üldjuhul alati ning nendega käivad tihti kaasas põnevad sündimislood, mida tänapäeval millegipärast enam väga tihti ei kohta. Klassikutega käib aga kaasas alati mingi teatav kombestik, mille rikkumine justkui sünnis pole. Tihti on see ka õigustatud - siinkohal sümboolne leinaseisak kaastundeavaldusena kõikidele Caesari salati nimelistele üllitistele, mida serveeritakse veel praegugi mõnel pool hiina kapsa, maisi, hapukoore ja muu säärasega. Vahel aga tahaks kohe vägisi mõnele kombekale roale midagi omaltpoolt lisada ja valmib toit, mida võib-olla polegi õige esivanema järgi nimetada, aga vihjata ju samas võiks. Nii juhtus igatahes minu n.ö. steik Dianega.
Koore- ja sinepimaitseline steik Diane on vähemalt kuulujuttude põhjal päris Ameerikast, kus see tänu 1920-ndatel aastatel levinud flambeerimistrendi läbi tuntuks sai. Kuuldatavasti on steik nime saanud jahijumalanna Diana järgi, kuid nii nagu prantsuse klassikat meenutav Ameerika roog, on ka see seik natuke segane, sest metsloom siia pilti ega retsepti jälle kuidagi ei sobitu. Loo saab enda jaoks vähem või rohkem selgeks näiteks selle taustinfo põhjal. 
On selle ajalooga aga nüüd nii või teisiti, klassikust inspireeritud roog sai minu arvates igatahes maitsev. Klopitud lihalõigu või tänapäevasemal puhul rohkem kasutatava sisefilee asemel kasutasin hoopis mehisemat T- luuga veisesteiki (Rimist leidsin täitsa toreda laagerdatud variandi, mis minu meelest igati panni- ja grillikõlbulik), teralist sinepit ja lisasin täiesti meelevaldselt ka kappareid, mis lihtsalt vajasid ära tarvitamist ja siia minu meelest ka päris hästi sobisid. Selle toidu sees kasutasin Hennessy V.S. tüüpi konjakit, mis on muidugi suurepärane ka niisama mekkimiseks, kuid laenab mõnusat karamellist maitset ka kastmele. Ning muidugi sobivad need kaks klassikut minu arvates suurepäraselt kokku, isegi siis kui välja kukub selline pisut oma käe ja kapisisu järgi mugandatud versioon.



PEAAEGU STEIK DIANE
kahele kuni neljale

2 T-luuga veiselihasteiki (a u 400g)
1 punane sibul
1 sl Dijoni teralist sinepit
1 sl Worchesteri kastet
0,75 dl Hennessy V.S. konjakit
30g võid
2 dl vahukoort 35% 
2 sl väikeseid kappareid
tüümianilehti
soola, musta pipart

Lisaks:
4 väiksemat (värsket) kartulit
2 pastinaaki
4 küüslauguküünt
oliiviõli, soola, pipart


Tõsta steigid u pool tundi enne küpsetamist külmikust välja ja maitsesta soola-pipraga ja hõõru kergelt kokku oliiviõliga.
Koori ja tükelda pastinaak ning kartul (värsket kartulit pole tarvis koorida) ja mulju koorimata küüslauguküüsi kergelt noaküljega. Viska köögiviljad ahjupannile, sega kergelt õli, soola ja pipraga läbi ning küpseta 200 kraadises ahjus u 25 minutit vahepeal segades.
Samal ajal valmista steigid ja kaste. Selleks kuumuta pannil või ja küpseta kumbagi steiki kuumal pannil mõlemalt poolt 3-4 minutit. Tõsta steigid taldrikule ja kata fooliumiga. Prae kapparid minutikese jooksul krõbedaks, vajadusel lisa pisut õli. Tõsta need samuti kõrvale oma aega ootama. Alanda kuumust ja kuumuta sibulat paar minutit, kuni see on pehmenenud. Lisa konjak ja kui soovid, siis süüta see tiku abil (vaata, et sel hetkel ei oleks pliidi kohal asuv ventilaator sisse lülitatud ja ole üldse ettevaatlik selle tulevärgiga) kui ei soovi , siis lase konjakil lihtsalt mõned minutid podiseda. Kui tuli on kustunud või konjakikogus oma aja ära podisenud, lisa sinep, Worchesteri kasteja koor ning kuumuta kastet, kuni see pisut pakseneb. Kasuta kastmes ära ka lihasteikidest välja voolanud vedelik. Maitsesta kaste soola ja pipraga. Serveeri steigid koos ahjuköögiviljade ja kastmega. Puista peale tüümiani ning kappareid. 



neljapäev, 16. märts 2017

Lehtkapsakrõpsud


Kui elu annab sulle palju lehtkapsast, võiks teha lehtkapsakrõpse. Või siis kapsas ära tükeldada ja säilituskoti sisse pakitult sügavkülma pista, et sealt jaopärast kas rohelise smuuti, muu toidu või jällegi nende samade krõpsude näol hiljem rakendada. 
Lehtkapsast krõpsude tegemine ei ole mu tegemata asjade nimekirjas sugugi esimesel kohal olnud, sest minu arusaamist mööda on päris palju ka muid vahvaid viise selle kapsalisega toimetamiseks. Tuleb aga välja, et need krõbisevad kausitäied kahanevad ohtliku kiirusega ja pannitäisi on nüüdseks ahju ja sealt kaussi rännanud päris mitmeid. Nii nagu allpool kirjeldatud, valmivad need igatahes minu köögis. Selle, millist temperatuuri täpselt kasutada, peab aga ilmselt igaüks oma isikliku  ahju põhiselt paika sättima. Mulle tundub, et mida madalamal kuumusel küpsetada, seda paremad ja kasulikumad krõpsud saab, niisiis alustuseks proovisingi 100kraadist pöördõhku  ja sain väga maitsva pannitäie.....ca 2 tunni pärast. Ilmselgelt natuke liiga kaua ootamist kausitäie pärast, mis kordades kiiremini tühjaks süüakse. Tugevama kuumuse juures kipuvad aga krõpsud juba kergelt kõrbema. Oma ahju hingeeluga arvestades leidsin lõpuks kuldse kesktee seal 120 kraadi kandis ja nüüd viskan kapsakrõpse pannile juba pea kinnisilmi. Esimest korda proovides peaks aga igaks juhuks küll ahjul silma peal hoidma ja vajadusel kuumust reguleerima. See esimene jantimine tasub ennast aga hiljem kuhjaga ära, sest kapsakrõpsud tekitavad sõltuvust kõige paremas mõttes.



 LEHTKAPSAKRÕPSUD

200 g lehtkapsast
1 sl oliiviõli
1 sl sojakastet
1 tl vahtrasiirupit
1 sl seesamiseemneid

Eemalda lehtkapsalt vars ja jämedamad rootsud ning rebi lehed keskmise suurusega tükkideks. Sega omavahel õli, soja ja vahtrasiirup. Tõsta lehtkapsas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, sega kastmega läbi ning küpseta 120 kraadises ahjus pöördõhurežiimil u 20 minutit. Sega kooralikult läbi ja küpseta veel 20 minutit või kuni kapsalehed on kenad ja krõbedad. Lase viie minuti jagu jahtuda ja taheneda ning asu krõbistama.






neljapäev, 23. veebruar 2017

"Ehe Eesti köök" ja kartulisalat


Vabariigi sünnipäeva eel on põhjust topelt rõõmustada kolmel (minu meelest väga toredal) naisterahval, sest minu, Lia Virkuse ja Liina Karroni kinkeraamat "Ehe Eesti köök" on kenasti poelettidele jõudnud ja tundub esmapilgul, et ka väga hästi vastu võetud.
Kuigi võib tunduda, et kokaraamatuid hüppab trükikojast välja nagu laudu saekaatrist, pole see valmimisprotsess nii lihtne midagi. Nuputasime kolmekesi päris pikalt ja kuni viimase minutini, milliseid toite raamatusse pikkida. Mõni väga hea retsept jäi lõpuks küll ka ukse taha, kuid kokkuvõttes pääsesid kaante vahele nii meie kui ka ilmselt paljude eestlaste lemmikud ja ka mõned pisut vähem tuntud toidud.Katsetamist, kaalumist ja maitsmist jagus igatahes küllaga. Raamat on muide kakskeelne (eesti ja inglise) ja sobib seepärast hästi ka näiteks mõnele väljamaalasest kokandushuvilisele kinkimiseks. Liina vahvad  tekstilõigud eestlaste mõttemaailma ja kombestiku kohta aitavad ehk meie põhjamaist ja kohati kummalist natuuri ka teisel paremini mõista ning loodetavasti paar suutäit ka enda üle naerda.

Toidukraami sai raamatusse pistetud korralikult.

Suvised soolakurgid
Sült


Hapukapsa, õuna ja jõhvikatäidisega ahjukana ning metsseapada



Mannavaht


Angervaksasiirup ja pidusai mustikatega

Kogusime kokku ka palju toredat pildimaterjali, mille üle olen siinkohal isiklikult väga tänulik Kunnamõisa Mahekojale ning Päivora talule. Palju toredaid pilte jäi raamatust ruumipuudusel välja, nii et panen mõned nendest siis vähemasti siiagi üles.








Lõpetuseks üks meeleolukas pilt sügistuuli trotsivatest autoritest. Foto:Krõõt Tarkmeel

Nagu kombeks, siis ka üks retsept raamatust. Nagu igale õigele sünnipäevale, sobib Eesti peolauale minu meelest alati üks korralik kartulisalat. Siinkohal retsept, mida mina, nui neljaks, alati kasutan. Kindlasti võib alati vaielda selle üle, kas üks õige kartulisalat ikka ilma vorstita pädev on ning miks toppida soolasesse salatisse õuna. Olgu aga nii repliigi korras öeldud, et ma pole veel kohanud inimest, kes taldrikut tühjaks ei sööks ja ei küsiks, kuidas see salat ikka täpselt valmib. Rohkem retsepte leiab juba raamatust endast.

Ilusat Eesti sünnipäeva meile kõigile ja ärge unustage kiluvõileibu!



KARTULISALAT

Kaheksale kuni kümnele

Valmistusaeg: 1h + 2–12 tundi maitsestumiseks

1 kg kartuleid
200 g porgandeid
200 g hapukurki või marineeritud kurki
1 õun
200 g konservherneid
2 muna
4 rohelise sibula vart

Kaste:
2 dl hapukoort
2 dl majoneesi
1 dl kurgivedelikku
soola ja pipart
hakitud tilli


Keeda koorimata kartulid ja porgandid ning koori need jahtunult. Tükelda umbes 1 cm suurusteks kuubikuteks ning tee sama ka õuna, kurgi ja munaga. Haki sibul. Sega kokku kastme koostisained ja vala tükeldatud salatisegule. Sega korralikult läbi ja maitsesta vajadusel veel. Lase enne serveerimist seista külmikus vähemalt paar tundi, veel parem järgmise päevani.

pühapäev, 19. veebruar 2017

Kodused jogurtijäätised kolmel moel

Külmutatud jogurtit või jogurtijäätist peetakse tihti tervislikuks magustoiduks. Mulle tundub siiski, et ükski magustoit ei saa olla otsast lõpuni tervislik ja igasuguse magusa puhul on kõige kasulikumaks lisandiks siiski mõõdutunde olemasolu. Mis ei tähenda muidugi, et sellest täiesti loobuma peaks või noh, pigem pole see ilmselgelt võimalik. 
Kuigi igasugune kodune jäätisevalmistamine eeldab rohkemal või vähemal määral jantimist, on eeliseks alati see, et koostisained on täpselt teada. Muidugi ka see, et kui tuju tuleb, saab kappi mõne käepärastest vahenditest jäätisesordi  jälle kokku keerata. Ma ise pole siiani ka veel kordagi kahetsenud jäätisemasina ostu, sest see teeb elu oluliselt kergemaks ükskõik millise jäisemat sorti magustoidu puhul. Aga saab ka ilma - lihtsalt selleks võiks tekkivaid jääkristalle kas lihtsalt segades või mikserit kasutades natuke lõhkuda. 
Jogurtijäätis on minu meelest ka alati parem, kui sellel enne söömist lasta pisut pehmemaks sulada kui ehk tavalise jäätise puhul ning minu meelest kehtib siin ka n.ö. kirjutamata smuutireegel kus mõni pehmema struktuuriga puuvilja kasutamine nagu mango, avokaado või banaan, alati pigem kasuks tuleb. Need jäätised said ära testitud Terevisooni seltskonna poolt rahvusvahelisel külmutatud jogurti päeval (kes oleks võinud teada, et selline päev üldse olemas on, eksole). Kiideti igatahes heaks ja saavad siia ka nüüd üles märgitud.


Külmutatud jogurt ahjuõuna ja banaaniga

2 banaani
2 kodumaist keskmise suurusega õuna (nt. „Talvenauding“)
0,5 tl jahvatatud kaneeli
380g Kreeka jogurtit (10%)
                                                                                                                                                 
Koori ja tükelda banaanid. Puhasta õunad südamikest ja tükelda. Vala banaani- ja õunatükid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, puista peale kaneel ja küpseta 200 kraadises ahjus u 15-20 minutit, kuni puuviljad on pehmed. Sega läbi ja jahuta. Püreesta jahtunud segu koos jogurtiga ühtlaseks, vala madalasse plastikkarpi ja sügavkülmuta u neli tundi või üleöö. Kreemjama tulemuse saad kui külmumisaja vältel paar korda segu korralikult läbi klopid või käsimikseriga kergelt töötled. Enne serveerimist lase pisut pehmemaks sulada.
Kui koduses majapidamises on olemas jäätisemasin, külmuta püreestatud jogurtisegu kohe selles ning lase sügavkülmas veel vaid mõne tunni jooksul pisut taheneda. Sel juhul segu enam mikserit ega täiendavat läbikloppimist ei vaja.



Külmutatud jogurt vaarikate ja mangoga

250 g Kreeka jogurtit (10%)
250g külmutatud vaarika- ja mangosegu (sobib ka nt. maasika-banaanisegu)
2 sl mett või agaavisiirupit

Sega koostisained kokku ja töötle saumikseri või blenderi abil ühtlaseks. Vala madalasse plastikkarpi ja külmuta ca 4 tundi või üleöö. Kreemjama tulemuse saad kui külmumisaja vältel paar korda segu korralikult läbi klopid või käsimikseriga kergelt töötled. Enne serveerimist lase pisut pehmemaks sulada.
Kui koduses majapidamises on olemas jäätisemasin, külmuta püreestatud jogurtisegu kohe selles ning lase sügavkülmas veel vaid mõne tunni jooksul pisut taheneda. Sel juhul segu enam mikserit ega täiendavat läbikloppimist ei vaja.


Külmutatud jogurt toorjuustu ja mustade sõstardega

250 g Kreeka jogurtit
250 g toorjuustu
250 g magusat kondenspiima
150 g külmutatud musti sõstraid

Sega koostisained kokku ja töötle saumikseri või blenderi abil ühtlaseks. Vala madalasse plastikkarpi ja külmuta ca 4 tundi või üleöö. Kreemjama tulemuse saad kui külmumisaja vältel paar korda segu korralikult läbi klopid või käsimikseriga kergelt töötled. Enne serveerimist lase pisut pehmemaks sulada.
Kui koduses majapidamises on olemas jäätisemasin, külmuta püreestatud jogurtisegu kohe selles ning lase sügavkülmas veel vaid mõne tunni jooksul pisut taheneda. Sel juhul segu enam mikserit ega täiendavat läbikloppimist ei vaja.





esmaspäev, 13. veebruar 2017

Peekoni 50 krõbedat varjundit, raamatuloos ja Normandia kana (loosimine lõppenud)

Suur tänukniks kõigile vastanutele ja ilusat sõbrapäeva ka muidugi! Hea meelega annaks teile kõigile ühe eksemplari, aga kahjuks neid endalgi limiteeritud koguses. Raamatu sai endale loosi tahtel Ingrid. Palju õnne ja toredat katsetamist!

Kuigi blogisissekannete järgi võib mind tõenäoliselt üpris laisaks pidada, olen suure osa möödunud aastast siiski agaralt kokanud ja pildistanud.Nimelt paari vahva raamatu tarbeks, mis nüüdseks juba kenasti ka poelettidele tee leidnud on. Üheks selliseks on näiteks alles äsja trükikojast välja hüpanud "Ehe Eesti köök", mis lisaks Lia Virkuse ja Liina Karroni retseptidele ka minu toite sisaldab. Suur osa möödunud aasta pannisärinast on aga intrigeeriva pealkirjaga raamatus "Peekoni 50 krõbedat varjundit", mille koos  Lia Virkusega kokku panime. Esikaane foto ja suur osa kuldkrõbedast sisust on fotodele jäädvustatud suurepärase toidufotograafi Jaan Heinmaa poolt. Oma retseptid, millest mõned näidised ka oma arvutist siia praegu välja otsisin, püüdsin aga pildile ise. Saabuva sõbrapäeva puhul loosime välja ka ühe raamatueksemplari - selleks kirjuta kommentaaridesse oma lemmik peekonitoit. 





Krõbedat peekonit ei saa küll pidada kõige tervislikumaks toiduks, kuid see ei tähenda, et aeg-ajalt ja mõistlikus koguses seda endale lubada ei tohiks. Eks iga asjaga liialdamine on kahtlase väärtusega ettevõtmine, kuid eluterve suhtumine nii magusasse kui pisut toekamatesse toiduainetesse rõõmustab maitsemeelt ja ei tee kahju ka puusaümbermõõdule. Mitmes selle raamatu roas on peekon peaosaline, kuid on ka palju selliseid toite, kus ka natuke pisemat sorti peekonilisa just selle vajaliku miski juurde annab.


FRITTATA LEHTKAPSA JA SUITSUPEEKONIGA

Raamatust leiabki nii tugevamaid kui kergemaid roogasid ning soolast ja magusat. Jah. Ka magusat.
ŠOKOLAADIKOOK PEEKONI JA VISKIGA


Samuti jagub nii koduseid toite kui küpsetisi ning ka peenemaid suupisteid. Raamat sisaldab muide ka teooriaosa, mis tutvustab erinevaid peekonisorte ja kasutusvõimalusi, mida on rohkem kui esialgu arvata võiks.
KÖÖGIVILJA-PEEKONIVARDAD ÜRDIKASTMEGA
ROOSKAPSA-SEENEROOG SUITSUPEEKONIGA
AHJUKARTULID PEEKONIVIILUDE JA TOMATIGA
KAMMKARBID PEEKONI JA GRANAATÕUNAGA




Jagan siin lõpetuseks ka ühte oma lemmikretseptidest, mis jahedatel talveõhtutel hästi pannile passib.Kõige parem on siin kasutada kuumakindla käepidemega panni, mille saab otse pliidilt ahju tõsta. Ja kui tunned, et üks krõbeda sisuga raamat  köögiriiulist puudu on, siis anna kommentaarides oma lemmik peekonitoidust teada.


NORMANDIA KANA
neljale

Valmimisaeg: 15 minutit + 30 minutit ahjus

4 viilu Rakvere Ameerikapärast toorsuitsupeekonit
4 kanakoiba
2 õuna, sektoriteks lõigatud
1 sibul
1 dl kalvadost
3 dl naturaalset kuiva õunasiidrit
2 dl 35% koort
paar värsket tüümianivart

1. Prae hakitud peekon pannil krõbedaks ja tõsta majapidamispaberile nõrguma.
2. Pruunista kanakoibi pannil peekonirasvas mõlemalt poolt umbes 5 minutit ja tõsta siis pannilt ära.
3. Prae hakitud sibulat 5 minutit, kuni see on pehmenenud.
4. Lisa kalvados ja siider ning keeda kõrgel kuumusel, kuni kogus on poole võrra vähenenud.


5. Lisa pannile kana, peekon, õunasektorid, tüümian ja koor. Tõsta pann ahju ja küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit, kuni kana on läbiküpsenud.