reede, 27. mai 2016

Külaskäik FAO27 Kalakohvikusse ja jutukad sinimerekarbid tšillise ürdivõiga

FAO27 nimi ei ole mitte snoob tähe- ja numbrikombinatsioon, vaid tähistab hoopis kalapüügipiirkonda Atlandi ookeani kirdeosas, mis on koduks ka paljudele kaladele siinses menüüs.

Nädalapäevad on möödas sellest, mil blogardiseltskonnaga Tabasalus asuvat FAO27 kalakohvikut. väisasime. Tuleb tunnistada, et kuigi olin Pärnu Kalamajaka sõsarast varem kuulnud, polnud ma varem sinna sattunud. Elukoht linna teises otsas on siin ilmselt ühiskondlikult aktsepteeritavaks vabanduseks piisav, kuid sisimas tean ju küll, et hea toidu maitsmiseks ei tohiks ükski vahemaa liiga kauge olla. Igatahes jõudis minuni sel korral küll üle pika aja jälle teadmine, et tööde-tegemiste vahepeal on kohustuslik enda jaoks aega võtta ja keha kinnitada ka väljaspool kodukööki.

Niisiis, tuleb välja, et FAO27, mis asetseb Tabasalu mäkke roniva kurvi lõpus asuvas Gurmee Garaažis, on sõbraliku olemisega toidukoht, kus oskatakse pakkuda kala nagu ei kusagil mujal. Kui mõni psühholoog oleks pidanud enne külaskäiku mu ajusoppi piiluma, siis tundunuks lausejupid nagu "austrid Rockefelleri moodi", "röstitud raifilee wakame ja klaasja redisesalatiga", "merikurat fenkoli-mandlikreemiga" ja paljud teised sealse menüü kirjeldused, mulle eriti elitaarsed ja võib vist isegi öelda kättesaamatud,  mille poole kodust räimerooga pugides vaid vaikselt õhata sobiks. FAO27 kohvikus serveeritakse aga sedasorti luksust armsalt tagasihoidliku õhinaga, mis kõik eelarvamused ja mõttebarjäärid relvituks teeb. Seda soosib ka askeetlik, kuid õdus interjöör ning tegelikult täitsa mõistlik hinnaskaala. Lauale saabuv toit ise paneb aga vähemasti mind küll südamest kaasa tundma kõigile, kes väidetavalt kala ei söö. Kuidas peakokk Jaanus Krassil õnnestub korraga  nii Pärnus kui Tabasalus imet teha, seda ta meile ei avaldanud, kuid ilmselgelt on selle taga kas hea teleporteerumisvõime, tõhus meeskond või mõlemad.

Peakokk Jaanus Krass jagab argise päeva muljeid

Ka kööki lubati blogardeid uudistama. Uhhaalõhnalisel töötandril käis töö ja vile koos

Mida meil siis maitsta õnnestus? Sõbralikult jagatud söömaaeg algas austriampsudega. Neid serveeriti värskelt, punase sibula äädikaga ning gratineeritult, juba eelpool nimetatud Rockefelleri nime all. Gratineeritud karpide söömine tundub minu jaoks alati riskantne ettevõtmine, kuna võimalus neid üle küpsetades kummimaitseliseks muuta on suur. Peekoni, panko, ürtide ja tillivõiga karbitäidis oli siin aga võrratu küpsusastmegaja hea meelega võtaks vaagna või paar neid ka praeguse kribamise kõrvale.

                   


Värsked austrid punase sibula kastmega. Ülal vasakul avab Jaanus parasjagu austrikarpe ning
vasakul on ausrtid a la Rockefeller

Austritele järgnes õrnalt balsamico-mekine tuunikalasteik, mis oli serveeritud kergelt tuld saanud arbuusi, wakame ja mündise Kreeka jogurti kastmega. Üllatav kooslus maitses hästi ja et kõik katsejänesed toitu nautides tunnustavalt mõmisesid, lubati põnev roog peagi ka menüüsse lülitada. Arbuusihooaeg soosib seda ju igati.

Üllatav kooslus arbuusist ja tuunikalast

Suur kausitäis merekarpide ja krevettidega ei jäta mõistagi külmaks kedagi ja fotoaparaatidega tulistavad blogardid ei ole teatavasti siinkohal erandiks.Õnneks maitses toit hea ka pisut jahtununa. Süda-, rohe- ja sinimerekarpidest ning krevettidest koosneva roa ühendavaks lüliks oli soolakas leem, mis lihtsalt keele alla viis. Selleri, tšilli ja küüslaugu maitse oli tabavalt lihtne ja sobis karbiassortii juurde vägivaldse alatooniga võrdlust  kasutades  just nagu rusikas silmaauku.

Merekarbi assortii FAO27 moodi

Viimaseks roaks, mis meie lauda saabus oli suitsulatikas soolakurgi, kartulisektorite ja tšillimajoneesiga. Kala oli kaetud kerge tumeda või, õlle, mee ja ingveri glasuuriga, ning toidust jäid peale kiiret kahvliklõbinat alles ainult rood. Seda pala tasub ka lähiajal valju häälega nõudma asuda, sest kena ilmaga õdusas kohvikuaiakeses nautimiseks on see küll igati priima.

Suitsulatikas soolakurgi, kartulisektorite ja tšillimajoneesiga


        



Piret (Puhas rõõm) on võtnud sihikule laua






Kogu see heietus on nüüd siia kirja saanud küll kohviku aadressil, kuid kalasõbrad oskavad hinnata kindlasti ka Gurmee Garaažis asuvat ka Kalamajaka mereannikauplust. Sealsest rikkalikust valikust saime samuti osa, sest igaühele pisteti pihku merelõhnaline pakk, millega kodus eksperimenteerida. Juhuse tahtel sain jutukate sinimerekarpide omanikuks, kes minuga auto kõrvalistmel elavalt suhtlust püüdsid alustada. Sellist krigina ja mulina etüüdi ei olnud ma küll ammu kuulnud ja kuigi meel kiskus vägisi härdaks, ragistasin samal ajal mõtteid sel teemal, kuidas neid parem oleks patta pista.
Otsustasin piirduda lihtsa lahendusega, kus pisut särtsu, mõnusat võimaitselist pehmust ja ürdist värskust ja nii keerutasin kiirelt kokku ühe maitsevõi, mida hea nii karpidega potti pista kui saia peale määrida ning sügavkülmikus säilitada tegelikult täpselt niikaua, kuni jälle karbiisu tabama peaks. Olgu öeldud, et kaasa haaratud sinimerekarpidest pidin välja praakima vaid kolm, millest üks oli purunenud ning kaks karbiuksi avamast keeldusid.



Pole välistatud, et siinne ülivõrdes kirjutis on saanud omad mõjutused heast seltskonnast, külaskäigule eelnenud detox-kuurist või ametialasest vihtumisest, mis mõnda aega koduköögist välja pole lubanud. Fakt on aga see, et toit FAO27-s on aus, meeskond sõbralik ja koht õdus. Värske kala kõrvalpoes aga vaat et hüppab ise poekotti. Kes kahtleb, mingu ja veendugu ise.


SINIMEREKARBID VALGE VEINI JA KÜÜSLAUGUSE TŠILLI –ÜRDIVÕIGA

Kahele





1 kg sinimerekarpe
100 g toasooja võid
0,75 dl kuiva valget veini
0,5 - 1 punane tšilli
2 küüslauguküünt
peotäis  hakitud värske tilli, peterselli ja murulaugu segu
meresoola, pisut õli

Vala karbid suurde potti ja lase külma voolava vee all puhastuda, kuni muude komponentidega tegeled. Pressi küüslauguküüned või haki need peeneks. Haki ka ürdid. Tšilli lõikepida võiksid enne põhjalikumat  hakkimist keeleotsaga maitsta – kui silmist tuld purskama hakkab, ole hakkimisega pigem ettevaatlik ja eemalda kindlasti enne seda ka seemned, mis tšillile kõige rohkem iseloomu annavad. Kui aga tegu on leebema kaunaga, kasuta seda julgemalt. Sega või küüslaugu, ürtide ja tšilliga ning lisa poole teelusika jagu meresoola. Kaabi pehme või küpsetuspaberile või toidukilele ja keera rulliks kokku. Aseta mõneks minutiks sügavkülma tahenema.
Nüüd puhasta karbid väikese kööginoa abil „habemest“ ja karbile kogunenud mustusest juhul kui neid esinema peaks. Eemalda seltskonnast ka kõik katkised karbid. Kurna ja loputa järelejäänud kergelt külma veega ning alusta küpsetamist.
Selleks kuumuta sügavamal pannil või potis sorts oliiviõli ja lisa pool maitsevõist. Kui see on sulanud, lisa karbid ja sega ettevaatlikult, kuid hoolega. Vala sekka vein ja kata pann kaanega. Lase tugeval kuumusel küpseda 2-4 minutit, kuni karbid on avanenud. Vahetevahel raputa panni, et kõik karbid ikka korralikult kuumust saaksid. Eemalda need, mis küpsemisaja lõppedes siiski suletuks jäid. Puista peale pisut hakitud maitserohelist ja tšillit ning vajadusel maitsesta. Serveeri värske saia ja ülejäänud maitsevõiga ning soovi korral võta ligi ka mõni sidrunisektor.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar