kolmapäev, 28. detsember 2016

Teise ringi Tom Kha kalkunilihaga

Kuigi nii jõulud kui aastavahetus on igati tore aeg, leidub ilmselt vähe võõrustajaid, kes laudkonna söömisvõimet alahindaks. Pigem on tavaline, et pahaaimamatult laua taha istunuid asutakse mingil ajahetkel keelitama endale kõhtu rohkem toitu mahutama kui füüsikareeglid ette näevad. Kui hea sõna ei aita, rõhutakse harilikult süütundele ja järgmise sammuna pakitakse kogu kraam juba külalistele kaasa, nii et kui juhtumisi plaanid mõnelt hilisemalt seltskondlikult olengult läbi astuda, teeb sama ka käekotti pistetud hapukapsas...
Isiklikult arvan, et kellele mõni praelõik või kringlitükk eriti sümpaatne tundub, ei jäta seda kindlasti enda teada ja võibki olla toidukotiga rõõmsasti nõus. Mõni näiteks oskab ise koju kaasa küsida kasvõi viit latti suitsuvorsti - oma silmaga nähtud. Mööda seinaääri hiilivaid ja silmsidet vältivaid isikuid peaks aga julmast kaasapakkimisterrorist siiski säästma. Selle asemel võiks hoopis rõõmustada, et toidumured mõneks ajaks murtud ning jääkide lahendamine enda jaoks võimalikult huvitavaks muuta.
Kuigi ma üldjuhul taaskasutuse osas puhas viieline pole on mu üleelusuurune jõulukalkun praeguseks sattunud juba hapukapsapirukasse, võilevakatteks, paari pastarooga ja nüüd ka sellesama supi sisse siin. Kalkuni "karkass" kees veega kaetult porgandi, sibula ja ürdipahmakaga vaiksel tulel täitsa korralikuks puljongiks, mis edukalt allpooltoodud supi sees oma osa täitis ning ka karpidesse-kottidesse pakitult sügavkülma rändas.
Supp sai aga hea ning ilmselt tabab sama saatus teinekord ka mõnda teise päeva ahjukana. Muidugi võib aga taipärast Tom Kha Gai suppi teha nii nagu see algupäraselt ette on nähtud - toore kana rinna- või kintsulihaga.





TEISE RINGI TOM KHA
neljale

8 dl kana- või kalkunipuljongit (ise keedetud või võimalikult naturaalsest pulbrist/kuubikust)
2 sidrunheinavart, viilutatud
5 cm jupp ingverit (või galangali, kui juhtub poes õnneks minema)
4 kaffirlaimi lehte
paar rohelise sibula vart
1 tl pruuni roosuhkrut
3 sl kalakastet
4 dl kookospiima
150 g seeni (nt. austerservikuid, šampinjone ja/või shimeji seeni)
300g (küpsetatud) kalkuni- või kanaliha
soovi korral maitse järgi Tai punast karripastat
1-2 punast tšillit, viilutatud
soola, musta pipart
1 sl laimimahla ja laimiviile serveerimiseks
suur peotäis koriandrit

Viiluta ingver ja sidrunhein ning rohelise sibula heledam osa. Kui kasutad austerservikuid või šampinjone, siis tükelda/viiluta ka need. Lase puljong keema ja lisa sidrunhein, ingver, roheline sibul, laimilehed ja keeda u 5 minutit. Lisa seened ja keeda veel u 5 minutit.( Kui kasutad toorest kanaliha nagu originaalis tegema peaks, siis lisa koos seentega ka tükeldatud liha. Kintsuliha puhul pikenda keemisaega 10 minuti võrra, rinnaliha puhul seda tegema ei pea.) Vala juurde kookospiim ja maitsesta supp suhkru, soola, kalakastme, pipra, laimimahla ja soovi korral ka karripastaga. Lisa tükeldatud küps linnuliha, lase veel korraks kiirelt keema tõusta ja serveeri koos tšilliviilude ja koriandriga ning paku juurde veel mõni laimiviil.

teisipäev, 27. detsember 2016

Granaatõunaglögi

Tuleb tunnistada, et see retsept pidi ilmuma juba enne jõule, kuid elul ja asjadel on viimasel ajal omad plaanid, mis blogipidamist segama kipuvad. Nii juhtuski, et sedasama glögi küll suuremas ja väiksemas pereringis jõuluajal ära testitud sai, aga siia jõuab alles nüüd. Ilmselt on aga soojale joogile tassis ruumi ka muul ajal peale jõulude, sest olgem ausad - talv pole veel õieti alanudki. Ja kui aastavahetusel näiteks värskes õhus müttamine plaani võetud, siis kulub see jook vast ka marjaks ära, sest külmetavad varbad ühe õige peoplaaniga kindlasti ei sobi.
Retsept on lihtsamast lihtsam, eriti kui jõuluvürtse kapis veel leiduma peaks. Granaatõunamahl võiks siin olla kindlasti ilma lisatud suhkruta ja võimalikult kanget sorti, mitte mingi paariprotsendine lurr. Mina olen viimasel ajal truuks jäänud näiteks Aserbaidžaani päritolu Grand Shah klaaspudelis mahlale, mida päris mitmest poest kenasti saada peaks olema. Muus osas aga suuremat kunsti polegi - mida kauem jook maitsestub, seda rohkem vürtsi sinna sisse saab ja kes natuke kangemat jooki vajab võib väikese suraka rummi ka veel lisaks juurde valada.




GRANAATÕUNAGLÖGI
kaheksale

1 pudel kergemat punast veini  (nt. pinot noir)
1 l granaatõunamahla (magustamata)
1 apelsini mahl ja u 5 cm riba õhukeselt lõigatud apelsinikoort
1 dl demerara suhkrut (Dansukker)
3 tähtaniisi
5 kardemonikauna
3 nelgitera
1 kaneelikang
1 sl vanillisuhkrut (Dansukker)

Serveerimiseks:
peotäis granaatõunaseemneid
apelsiniviile
sorts tumedat rummi (soovi korral)

Vala kõik koostisained potti ja lase keema tõusta. Tõsta pott tulelt, kata kaanega ja lase u 30 minutit maitsestuda. Enne serveerimist kuumuta veel korraks ja serveeri kuumakindlatest klaasidest koos granaatõunaseemnete ja apelsiniviiludega. Soovi korral lisa igasse klaasi ka väike sorts tumedat rummi.

* Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga

reede, 23. detsember 2016

Šokolaadine kirsirull


Detsember on viuhti lõpusirgele jõudnud ja tuleb tõdeda, et jõulutoitudest pole selles blogis lõhnagi.
Jõulurahu õnneks aga juba terendab ja niipea, kui korralagedus likvideeritud, asun köögipoolel ettevalmistusi tegema. Seekord on kapis juba ootamas üks kobedam kalkun, mõned paradiisiõunad, Kongo talu hapukapsas ja eks nipet-näpet tuleb sinna veel juurde leiutada. Magusalauale ilmub aga suure tõenäosusega seesama kirsine rull siin, sest viimasel korral haihtus see laualt loetud minutitega ning pole suurt mõtet ka salata, et selle valmistamine on ülimalt lihtne - muude köögisehkenduste kõrvalt võtab iga etapp vaid mõni minut aega. Küll aga võiks koogi võimalusel pooleks päevaks või isegi terveks ööks külmkappi maitsestuma jätta, sest nii saab see lihtsalt mahlasem. 
Suuremat sorti heietamine ei tundu aga praegusel kiirel ajal mõistlik, nii et vähem juttu ja rohkem retsepi!



ŠOKOLAADINE KIRSIRULL

kaheksale
Biskviit:
5 muna
1 dl tumedat muscovado suhkrut
5 sl jahu
3 sl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
2,5 dl vahukoort
100 g tumedat šokolaadi
1 tl vanillisuhkrut
400g (külmutatud) kivideta kirsse
1,5 dl moosisuhkrut
0,5 dl tumedat rummi

Kate:
100 g tumedat šokolaadi
1 dl vahukoort

Vala kirsid koos suhkru ja rummiga potti ning kuumuta u 10 minutit, kuni eraldunud vedelik muutub siirupjaks. Jahuta täielikult.
Vahusta toasoojad munad suhkruga tugevaks vahuks. See võib aega võtta 5-7 minutit. Sega kokku jahu, kakao ja küpsetuspulber ning sega ettevaatlikult munasegu hulka. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud u 32 x42 cm ahjuplaadile  ning küpseta 200 kraadi juures u 10 minutit.
Vahusta koor vanillisuhkruga. Riivi šokolaad või peenesta tükkideks murtult köögikombainis ja sega vahukoorega.
Kummuta jahtunud biskviit  tööpinnale asetatud küpsetuspaberile ja eemalda põhja külge kleepunud paber. Kata biskviit kirssidega ja immuta korralikult vedelikuga, mis marjade keetmisel tekkis. Laota ühtlaselt peale vahukooresegu ja keera biskviidi alla asetatud küpsetuspaberi abil kook tihedalt rulli. Jäta külmikusse vähemalt paariks tunniks või veel parem - üleöö maitsestuma.

Enne serveerimist purusta katte jaoks mõeldud šokolaad köögikombainis või haki peeneks. Kuumuta koor keemiseni, lisa šokolaad ja sega ühtlaseks. Tõsta kate koogile (kui see tundub liiga vedel, lase kastmel enne koogile valamist pisut jahtuda)  ja serveeri.


* Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga.

neljapäev, 1. detsember 2016

Natuke jõulu kohvitassis

Et viimaste kuude tegemised pole andnud mahti korralikuks blogieluks ega ka muudeks vajalikeks toiminguteks (nagu näiteks kapialuste tolmurullidega võitlemiseks), siis olen avastanud et vahel on kergemat teed minek hädavajalik.
Muidugi on tore vaikselt kulgeda ja nautida juuretisest leiva kasvamise teekonda ning tõsta lauale lambapraad peale üheksatunnist ahjus higistamist, kuid kiirematel aegadel ja ekstreemsematel puhkudel on abiks ka pelmeenipakk sügavkülmast, mis millegipärast näiteks lastele palju rohkem meeldib kui korralik toit. Müsteerium, millega puutuvad kokku ilmselt paljud emad. Õnneks on muidugi veel lahendusi, mis konti ei murra, aga igapäevase virrvarri sees siiski korralikku ajugümnastikat nõuavad.
Instagrammi jälgides ja mõnda eeskujulikumat kodu külastades on märgata, et kätte on jõudnud esimene advent (ja kohe ka teine), mis tuppa toonud rohkelt jõuluilu,  Raekoja platsile kuuse ja piparkoogilõhnase turu veel pealekauba. Eile teatas laps mulle, et ta on ainuke klassis, kellel veel päkapikud ei käi (kas ei peaks siiski täna, ehk 1. detsember olema see päev?!!!) ja kui mees süütas möödunud pühapäeval küünla, siis arvasin, et ju ta lihtsalt pisut romantilisemas meeleolus... Ühesõnaga ilmselgelt pole mul jõulumeeleolu ollagi ja viimane aeg on midagi selles osas ette võtta.
Alustasin ravi nii, et ostsin paar kena piparkoogivormi ja valmistasin endale ühe lihtsa ja kiirelt valmiva jõulumaitselise kohvi. Igaks juhuks ka magusama, kui tavapärane hommikune piimakohv. Eks näis, kas aitab.



PIPARKOOGIKOHV
kahele

1 dl piima
0,25 - 0,5 tl piparkoogimaitseainet
kanget kohvi
2 tl karamelliseeritud kondenspiima
paar kaneelipulka

Kuumuta piim koos piparkoogimaitseainega ja lase minutike tõmmata. Tõsta tassi või kuumakindlasse klaasi lusikatäis karamellist kondenspiima, vala peale piim ja lisa kohv. Peale viska soovi korral näpuotsaga veel piparkoogimaitset ja pista tassi kaneelipulk.

NB! Kuna mu tutvusringkonnas on mitmeid taimesõpru, siis olgu öeldud, et samalaadset kohvi saab valmistada ka täistaimsena näiteks soja või mandlipiima ja kvaliteetse melassisiirupiga, mis ka mõnusalt karamellise maitsega.


kolmapäev, 2. november 2016

Kõrvitsa - chai juustukook viskise karamellikastmega

Et kõrvitsapidu tähistati seekord vist kohe eriti suure hooga on ilmselt paljudel kodukapis kõrvitsajääke või ehk isegi valmisvuristatud püreed. See kook on igatahes abiks just selle viimase rakendamisel. 

Tuleb tunnistada, et ma ise tegelikult kõige suurem kõrvitsasõber polegi. Jah, oskan sellest kollasest tegelasest mõne päris toreda toidu valmis teha, kuid pole ausalt öeldes kunagi märganud, et kõrvitsa järele neelud käiksid või hulluksajav kõrvitsaisu kallal oleks olenud. Pigem meenub mulle kõrvitsaga kohe üks päikseline klassiõde, kes tavatses kunagi endale kolmeliitriste purkide kaupa kõrvitsamehu koju tassida ja need kogused  muidugi ise ka kohe kinni pista. Vot sellist kõrvitsaarmastust pole ma kunagi tunda saanud ja ilmselt seda kunagi ka juhtuma ei hakka. Kui aga kõrvits paari panna mõne teise põneva maitsega võib juhtuda, et valmis saab igati särtsakas roog, millest ma muidugi ära ei ütle. Antud juhul siis jälle üks kook.

Kui seesamunegi küpsetis siin valmib lihtsalt ja ei nõua tavapärast juustukoogi valmistamisega kaasas käivat trikitamist, mis olenevalt kokast tähendab kas auruvanni, ahjus jahutamist või käredamaid posimissõnu, võib viskisärtsuga kaste tunduda mõttetu jändamisena. Loomulikult ei ole see kohustuslik ja kook maitseb hea ka ilma, aga ka kastmele tasub anda võimalus - see valmib lihtsamalt kui esialgu ehk tundub ja annab koogile väikese lisamõõtme, mida igaüks vastavalt soovile ja magusalembusele oma isiklikule tükile doseerida saab. 

Chai-tee, mis kooki suuresti maitsestab on sordi ja kaubamärgi lõikes kindlasti erinev, kuid enamasti on kõigis nendes tähtis koht erinevatel vürtsidel nagu roheline kardemon, must pipar, ingver, kaneel ja fenkoliseemned. Vahel on lisatud  ka nelki,tähtaniisi ja muud põnevat. Musta teed näiteks. Muidugi võib teesegu ka ise valmis teha. kuid mulle tundub poetee tarbimine viimasel ajal kuidagi lihtsama alternatiivina, sest ega kõike ei pea ise ka tegema, olgugi et maitseained tõenäoliselt ehk isegi kapist üles leiaks. Suuremates kauplustes ja ökopoodides on sedasorti tee kindlasti olemas ja jahedamate ilmadega sobib see sõna otseses mõttes nagu valatult ka teetassi.

Niisiis, head küpsetusõnne! Ja loodan uue postitusega nüüd ikka pisut varem kui kuu aja pärast hakkama saada, sest tegelikult teen ma süüa ikka tunduvalt sagedamini.





KÕRVITSA - CHAI JUUSTUKOOK VISKISE KARAMELLIKASTMEGA

kaheksale
Koogipõhi:
250 g piparkooke (või Digestive küpsiseid)
80 g võid

Kate:
400 g toasooja toorjuustu
1,5 dl hapukoort
3 muna
2 dl kõrvitsapüreed
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut (Dansukker)
1 sl chai teesegu
2 sl kuuma vett
1 tl riivitud apelsinikoort

Kaste:
50 g võid
1,5 dl heledat muscovado suhkrut (Dansukker)
0,5 dl vett
0,5 dl vahukoort
0,5 dl burbooni viskit (nt.Jim Beam)
näpuotsaga meresoola

Sulata või ja purusta küpsised näiteks köögikombainis. Sega ja vajuta ühtlaselt küpsetuspaberiga kaetud 34 x 24 cm koogivormi põhjale.
Jahvata teesegu kohviveskis või peenesta uhmriga. Vala peale paar supilusikatäit kuuma vett, lase pisut maitsestuda ja seejärel sega kõrvitsapüreega. Sega kokku toorjuust, hapukoor, suhkur ja apelsinikoor. Lisa ükshaaval vispeldades munad ja lõpuks kõrvitsa-chaisegu. Nüüd vala toorjuustusegu koogipõhjale ja küpseta 160 kraadises ahjus u 25 minutit, kuni kate on tahenenud, kuid keskelt veel veidi võdiseb. Lase jahtuda ja hoia kooki enne serveerimist ka kindlasti paar tundi külmikus.
Viskise karamellikastme jaoks kuumuta potis või, suhkur ja vesi  kuni tekib karamelline vedel mass. Kui segu on ühtlane ja jumekas, lisa koor ja viski ning maitsesta soolaga. Jahuta ja serveeri koos koogiga.

*Kõrvitsapüree valmistamiseks koori, puhasta ja tükelda u 700 g kõrvitsat (nt. muskaatkõrvits või hokkaido kõrvits on kena kollase viljalihaga) ja kuumuta kas 180 kraadises ahjus paarkümmend minutit või kuumuta sortsu veega potis kaane all, kuni kõrvits on pehmenenud. Jahuta ja püreesta. Kui püreed jääb järele võid säilitada seda sügavkülmas.



* Retsept valmis koostöös D-Kokaraamatuga

laupäev, 8. oktoober 2016

Õuna-mooni kook

Et paljusid, kaasa arvatud mind, on sel aastal tabanud üks korralik õunauputus, tuleb tunnistada, et õunaretsepte on siin blogis küll häbiväärselt vähe. Püüan seda viga siin siis nüüd vähehaaval parandama asuda.
Eile käisin kondamas ka oma isiklikus õunaaias - kõlab väga peenelt, kuid tegu siiski päris trööstitu krundiga, millega vett ja vilet jagub kindlasti pikaks ajaks. Inimene on aga juba selline kummaline olevus, et vahel kaaluvad muud tegurid üles mugavuse ja lihtsama tee ning suu on kõrvuni peas ka siis kui saad oma muhklikul ja heina kasvanud maapinnal jalad valusaks ukerdada, teades et kunagi toimetas seal samamoodi vanavanaema. Sealsed õunapuud pole küll juba aastakümneid ei kääre ega saagi näinud, kuid on sel sügisel ometi õunakoorma all lookas. Koju saabusin igatahes otsast ääreni õunu täis autoga ja seda ubinalogistikat jagub veel mitmeks korraks.
Suur osa õuntest leiab end ilmselt varsti mahlapudelist, osa satub moosipurki, kuid kindlasti ei pääse kodused ja lähikondlased õunakookidest. Näiteks see õuna-mooni kook siin on mul juba mitu korda ahjust välja hüpanud ja kaob alati jäljetult ei tea kuhu.




ÕUNA-MOONI KOOK

200 g toasooja võid
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut (Dansukker)
2 muna
2 dl kartulijahu
1 dl nisu- või speltajahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl riivitud sidrunikoort
Kate:
500 g kooritud , puhastatud  ja tükeldatud õunu
1 dl mooniseemneid
0,5 dl rafineerimata roosuhkrut
2 dl piima
1 tl kartulijahu
1 tl vanillisuhkrut (Dansukker)
0,5 tl jahvatatud kaneeli

Valmista kõigepealt täidis - selleks sega tükeldatud õunad kaneeliga ja kuumuta väikeses potis vaiksemal tulel piim, mooniseemned ja suhkur keemiseni. Lisa väikese koguse veega segatud kartulijahu ja kuumuta segades veel, kuni segu on paksenenud, kuid siiski vedelapoolne (vajadusel lisa veel pisut piima). Lisa vanilliekstrakt. Vala moonisegu tükeldatud õuntele, sega läbi.

Taina valmistamiseks vahusta või suhkruga ja lisa ükshaaval munad. Sega kokku jahud ja küpsetuspulber ning lisa tainale koos riivitud sidrunikoorega. Sega ühtlaseks ja vala küpsetuspaberiga vooderdatud  28 cm läbimõõduga (soovitavalt lahtikäiva) koogivormi. Vala peale õuna-moonikate ja aja ühtlaselt laiali. Küpseta 200 kraadises ahjus 25-30 minutit, kuni õunad on pehmed ja kook kena neing kuldpruun. Lase enne serveerimist jahtuda.

* Retsept ilmus ka D-Kokaraamatus




laupäev, 24. september 2016

Pärsia kanaroog



Mõni toit on selline, mis mõlgub meeles kuid (ja isegi aastaid), aga taldrikule kuidagi jõuda ei taha. Kui järele hakata mõtlema, siis tegelikult otsest põhjust viilimiseks polegi, aga kuidagimoodi nii lihtsalt läheb. Siinkohal saab paralleele tuua muidugi ka muu maailmaga köögist väljaspool, olgu selleks siis ükskõik kui tibatilluke asi, mida sisimas juba ammu teha oled soovinud, aga kas proovid või mitte, ikka ei õnnestu. Vahel lihtsalt pole aeg õige ja kõik.
See pärsia kana on mind kummitanud juba kevadest saati, mil algretsepti Londoni minitripil Sainsbury ajakirjast leidsin. Tuleb välja, et see lihtsalt sobib oma kireva olemusega just varasügisesse ning viigimarjahull ei saanud muidugi hooajalist kaupa siiagi pistmata jätta. Ras-el hanout, roosivesi ja harissa on komponendid, mis igal pärsia kööki jumaldaval inimesel kapis olla võiksid. Nende hankimine on tänapäeval õnneks lihtsam kui veel mõned aastad tagasi, sest näiteks Selveri gurmeeosakonnast, Stockmannist või Solarisest / Delice toidupoest olen need kõik kenasti üles leidnud. Piprapood ja Umami on ka abiks, eriti kui pigem interneti kaudu mugavam oste teha on. Kasutust leiavad kõik kolm vähemalt minu köögis küll ohtralt.
Niisiis, ilusat sügist, head isu ja et seda vürtsi jaguks siis ikka nii kööki kui igale poole mujale ka!

PÄRSIA KANAROOG
kolmele kuni kuuele

6 kanakintsu
2 punast sibulat
4 küüslauguküünt
2 sl ras-el-hanout maitsesegu
1 sl roosivett
1 sl oliiviõli
1 purk konserveeritud kikerherneid
pool sidrunit
paar juppi kaneelikoort
meresoola, musta pipart

Serveerimiseks:
peotäis granaatõunaseemneid
3 viigimarja
koriandrilehti
hakitud mandleid
2 dl basmatiriisi

Harissa-jogurt:
6 sl kreeka jogurtit
2 tl harissat
hakitud münti
hakitud koriandrilehti

Pese ja kuivata kanakintsud. Sega kokku ras-el-hanout maitsesegu, õli, sool (kui maitsesegu juba sisaldab soola, ole ettevaatlikum, aga triiki supilusikatäiest on harilikult rohkem kui küll) ja roosivesi ning hõõru kana korralikult sisse. Viska kanatükid ahjupannile, lisa muljutud, aga koorimata küüslauguküüned, kooritud ja sektoriteks lõigatud sibulad, kaneelikoor, pipar ning poolik sidrun.Nirista peale supilusikajagu oliiviõli ja küpseta 200 kraadises ahjus u 30 minutit, kuni kana hakkab jumet võtma. Lisa kikerherned ja küpseta veel 10-15 minutit.
Sel ajal (või isegi varem) keeda valmis riis. Mina teen seda oma mäletamist mööda vist Jamie Oliveri nipi järgi - 2 dl riisile lisan potti 4 dl kuuma vett, natuke soola ja sortsu õli ning keedan madamat sorti tulel kaane all 10 minutit. Tõstan poti tulelt ja lasen vajadusel veel 5 minutit tõmmata, siis segan kahvliga kohevaks ja valmis ongi.
Kana küpsemise ajal võid nimetatud koostisainetest valmis segada ka harissa-jogurti.
Vala vaagnale riis, tõsta peale pannisisu (ära unusta vedelikku!) ja pigista küpsetatud sidrunist mahl kanale. Viska peale granaatõunaseemned, sektoriteks lõigatud viigimarjad, hakitud mandlid ja koriandrilehed ning serveeri koos harissa-jogurtiga.


esmaspäev, 22. august 2016

Mustika-martsipanikook

Kui päris aus olla, siis metsas mustikaid korjamas käisin viimati vist küll pioneerilaagris. Seeni otsides võsa vahel ringi tuiata meeldib mulle väga, kuid millegipärast ei ole sama sooja tunnet minimõõtu marjade noppimise osas. Või noh, pigem nii sooja, et neid ämbrite kaupa koju tuua, sest neid peotäisi, mis seeni otsides kinni pistetud saab, ei suuda harilikult kokku lugedagi.
Õnneks müüakse turul mustikaid kilode kaupa ja mis nii viga neid koogi sisse panna. Kohe uhkelt. Martispan annab siin täidisele suuresti magusust ja maitset ja mis seal salata, sobib mustikatega väga hästi kokku. Ainuke tingimus - tegu peab olema siis ikka nende "õigete" ehk metsamustikatega. Kultuurmustikatega selle retsepti juures jännata ei maksa, need võib niisama ära süüa.


MUSTIKA-MARTSIPANIKOOK
kaheksale
Põhi:
100g mandlijahu või jahvatatud mandlilaaste
200 g jahu
200 g tükeldatud võid
1 muna
1 dl  heledat muscovado suhkrut (Dansukker)
1 tl riivitud sidrunikoort
näpuotsaga soola

Täidis:
5 dl mustikaid
2 sl suhkrut
200 g martsipani
250 g hapukoort
1 muna

Näpi taina koostisained kokku või  kasuta selleks köögikombaini. Suru tainas u 28 cm läbimõõduga koogivormi põhja ja aseta täidise valmistamise ajaks külmikusse. Klopi kokku suhkur, muna ja hapukoor. Riivi martsipan (kõige parem on seda teha, kui martsipan on enne pisut külmikus tahenenud) ja lisa koos mustikatega segu hulka. Sega läbi. Torka koogipõhi kahvliga kergelt auguliseks ja küpseta 180 kraadises ahjus 15 minutit või kuni tainas hakkab kergelt jumet võtma. Vala peale täidis ja küpseta veel 25-30 minutit. Lase enne söömist täielikult jahtuda ja vähemalt paar tundi külmikus taheneda.


 *Retsept valmis koostöös D-Kokaraamatuga


esmaspäev, 15. august 2016

Ahjuvasikas torbikseentega





Ei saa öelda, et vasikas, veis või üldse raskema loomuga liha meie laual igapäevane külaline oleks. Pigem on viimase aja kaootiline kokkamine piirdunud ikka kergema ja taimsema kraamiga, kuhu sekka kala ja kana aeg-ajalt ka ära eksib.Kui aga sülle kukub ilus lihatükk  ja suur karbitäis torbikseeni, pole toitu armastavat inimest ahjuroa valmistamiseks veenma hakata, olgu tegu kasvõi südasuvega.
Mustad torbikseened on kukeseene sugulased ja näevad välja natuke sedamoodi, nagu oleksid nad mõnest Guillermo del Toro fantaasiafilmist välja karanud. Kui metsa asja pole, võib otsida neid näiteks praegu turult. Maitselt on need kukeseentest tugevamad ja on oht, et näiteks mõni laps või nõrgema närvikavaga isik nende söömisest keelduda võib (mille üle ülejäänud laudkond aga kindlasti rõõmustab).
Torbikseeni on ka väga lihtne kuivatada (sest nad on juba loomult õrnakesed ja kuivavad ilma igasuguse tõrkumiseta) ja veel lihtsam hiljem toidu sisse pista, sest seened koguvad end täpselt sama kiirelt ja ei vaja  toidu sisse pistmisel isegi eelnevat leotamist. Mina lasin neil lihtsalt paar päeva saunalaval küpsetuspaberile laiali laotatult end krimpsu tõmmata.
Värske must torbikseen

Saunalaval paar päeva kuivanud torbikseen



Toit ise siin on  aga lihtsamast lihtsam - ka kaste ei vaja ülemäärast pingutust ja saab seepärast üpris vedela moega. Kes soovib tummisemat leent, võib lõpetuseks vedeliku haudepotist pannile kurnata ja kõrgel kuumusel segades seda tihedamaks keeta. Killuke külma võid seal juures on ka abiks.


AHJUVASIKAS TORBIKSEENTEGA

u 1200 g vasikaaba või muu hautamiseks sobiv, soovitavalt kondiga kobedam tükk
1 sibul
1 küüslauguküüs
2 dl kuiva valget veini
2 dl 35% koort
180g musti torbikseeni
kaks killukest võid
peotäis tüümianioksi
meresoola, musta pipart

Võta lihatükk külmikust välja vähemalt pool tundi enne küpsetama asumist ja maitsesta kergelt soola-pipraga. Kuumuta pannil või ja pruunista liha mõlemalt poolt ning külgedelt. Tõsta liha haudepotti ja kuumuta pannil kergelt läbi ka hakitud sibul-küüslauk, vala need liha juurde potti ning nüüd kuumuta suure mulinaga ka veini u 3-4 minutit. Vala lihale, viska potti mõned tüümianioksad, kata kaanega ja küpseta 170 kraadi juures u 1,5 tundi või kuni liha on pehmenenud. Pool tundi enne küpsemisaja lõppu kuumuta pannil teine killuke võid ja prae torbikseened u 5 minuti jooksul kergelt läbi ja maitsesta soola-pipraga. Lisa lihale koor ja seened ning lase veel nii 20 minutit podiseda. Kontrolli maitset ja vajadusel lisa veel soola-pipart. Serveerimisel lisa lihale värskeid tüümianilehti ja paku kõrvale ikka värsket kartulit ka.



kolmapäev, 3. august 2016

Suvine värske kartuli-oa salat salvei ja peekoniga

Tegelikult ei ole ma oma blogi ära unustanud ja süüa teen ikka endiselt. Ilmselgelt eirab selline kaootiline suhtumine kõiki sotsiaalmeedia kivitahvlisse raiutud reegleid, head tava ja teab mida kõike veel, kuid mulle tundub, et ka kõige suuremast rõõmuallikast tuleb aeg-ajalt puhkust võtta, et silm säraks ja energiat jaguks. Jätkan igatahes uue hooga ja hoiatan, ette, et toitu on tulemas päris korralikult.
Värsket kartulit ja uba on kõik turuletid täis ja ilma nende kaheta ei kujuta ma ausalt öeldes ühte õiget suve ettegi. Ise olen sel aastal ka kartulikasvataja muide! Sordinimedest pole mul muidugi halli aimugi, aga keegi pole õnneks keelanud ise kartulitele nimesid panna - nii kasvab mul suurtes terrassipottides "Rimi sinine" ja peenras mõni "Garaaž2016" ja "Eia ema lilla". Kõik kenasti päritolu järgi ristitud. Eks see salat on samuti suvekartulist inspireeritud, aga muidugi on siin sees muudki head-paremat. Üpris toitev ka - igati sobilik näiteks kas või peale mõnda pikemat rattatiiru.



SUVINE VÄRSKE KARTULI -OA SALAT SALVEI JA PEEKONIGA
neljale

10 väiksemat värsket kartulit
200g rohelisi või kollaseid oakaunu
4 viilu õhukest toorsuitsupeekonit
8 salveilehte
4 sl oliiviõli
1 sl Dijoni sinepit
1 tl palsamiäädikat
suur peotäis rukolat
1 sl hakitud murulauku
meresoola, musta pipart


Vala kartulid u 15 minutiks keevasse, soolaga maitsestatud vette või kuni need noaga torgates pehmed tunduvad. Kurna. Kartulite keemise ajal valmista ette ka ülejäänud komponendid. Lõika oakaunade otsad maha ja tükelda kaunad suupärasteks tükkideks. Vala keevasse soolaga maitsestatud vette ning keeda 2-3 minutit, seejärel kurna ja loputa kiirelt külma veega, et värv säiliks ja keemisprotsess peatuks. Küpseta peekoniviile 200 kraadises ahjus küpsetuspaberiga kaetud plaadil (või prae pannil) u 5-7 minutit, kuni need on krõbedad. Kuumuta pannil 2 sl õli ja prae salveilehed mõne sekundi jooksul mõlemalt poolt kergelt krõbedaks.Jäta õli alles. Aseta nii peekon kui salvei majapidamispaberile nõrguma ja sega kokku kaste. Selleks sega palsamiäädikas sinepiga ja klopi järk-järgult juurde õli. Lisa kastmele ka salvei praadimisest üle jäänud õli, sega korralikult ning maitsesta soola-pipraga. Vala kokku vajadusel väiksemaks tükeldatud kartul ja oad ning pudista sisse peekoni ja salveitükid. Lisa kaste ja salatiroheline.  Võid serveerida kohe soojalt, kuid salat sobib söömiseks ka külmalt või toatemperatuuril – selleks  sega kõik kokku, kuid lisa rukola ja murulauk alles enne serveerimist.

* Retsept ilmus 23.juuli Arteris

pühapäev, 19. juuni 2016

Mandlibiskviidiga rabarbrikook



Vihmased ilmad on omamoodi mõnusad. Millal siis veel on aega juurelda selle üle, kas lillevaas võiks asetseda pigem vasakul või paremal pool kapipinda, koguda piiniku täpsusega kokku kõik tolmurullid, mis toanurgas end juba üpris koduselt tundma on asunud ja peale seda panna tõmbama kannutäis jumalikult lõhnavat piparmünditeed ning end diivanile mõne poolelioleva raamatuga kenasti kerra tõmmata. Minul on selleks praegu Lauren Shockey "Neli kööki", mida lugedes olen paberile kribanud juba korraliku nimekirja roogadest, mis kindlasti ära proovida tuleb, nagu näiteks vietnamipärased Mi Quang ja pardilihaga pho ning Iisraeli peatükist läbi hüpanud Burek ja Sabich. Vahepeal on mõnus kuulatada akna taga klõbistavat vihmasadu ning vaadata, kuidas õblukesed hernevarred silmnähtavalt kõrgustesse kasvada vuhisevad.
Kogu selle õndsa olemise juurde kulub mõistagi ära üks tükike kooki mis kokku pandud võib-olla ämma aia äärest näpatud rabarbrist ja kapis konutavatest mandlitest. Mina armastan viimasel ajal kõiki küpsetisi teha rafineerimata roosuhkruga, mis on valge suhkru pisut jumekam ja tervislikum sugulane, kuid kes siinset üllitist järele teha proovib võib lähtuda muidugi isikliku kapi sisust ja eelistustest. Samuti ei ole maasikate kasutamine kohustuslik. Kook, mis tublisti vana kooli biskviitkattega koogi sarnane, maitseb hea ka ilma. Või siis hoopis peotäie (sügavkülmast leitud) vaarikatega, mis minu meelest rabarbriga veel paremini kokku sobivad, olenemata sellest, et valmimishooajad kohe kiuste kattuda ei taha.



MANDLIBISKVIIDIGA RABARBRIKOOK

200 g (u 4 dl) speltapüüli või nisujahu
100 g jahvatatud mandleid või mandlijahu
200 g külma  tükeldatud võid
1 munakollane
100 g (u 1dl) suhkrut
0,5 tl meresoola
vajadusel supilusikatäis või paar külma vett

Täidis:
700 g rabarbrit, hakitud
soovi korral peotäis maasikaid
100 g suhkrut
0,5 tl jahvatatud kaneeli

Kate:
5 toasooja muna + üle jäänud munavalge
5 sl suhkrut
100 g mandlijahu või jahvatatud mandlilaaste
2 sl maisitärklist
pisut riivitud sidruni- või apelsinikoort
1 tl küpsetuspulbrit

Sega koogipõhja komponendid köögikombainis ühtlaseks massiks või haki noaga ühtlaseks ja töötle käte vahel tainapalliks.Kui tundub, et tainas on kuivavõitu, lisa pisut vett. Keera tainas köögikilesse ja lase 30min-1 tund külmikus taheneda. Rulli kahe küpsetuspaberilehe vahel u 0,5 cm paksuseks ja aseta koos paberiga u 42 x 32 cm suurusele küpsetusplaadile. Eemalda pealmine leht ja vajadusel trimmi tainaääri ühtlasemaks. Torgi kahvliga tainapõhi pisut auklikuks, et see ühtlasemalt küpseks ja küpseta 180 kraadises ahjus u 10-15 minutit, kuni see kergeid küpsemise märke ilmutab.
Sega rabarber ja tükeldatud maasikad, kui neid kasutad suhkru ning kaneeliga.
Katte valmistamiseks vahusta munad suhkruga u 5-7 min jooksul tugevaks vahuks. Sega kokku kuivained ja sega ettevaatlikult koos riivitud tsitrusekoorega munavahu hulka. Vala eelküpsetatud tainale rabarbrisegu ning aja sellele ühtlaselt laiali biskviittainas. Küpseta 180 kraadi juures u 25 minutit, kuini kook on kena jumega ja lase enne söömist jahtuda,





laupäev, 11. juuni 2016

Uus raamat "Tänavatoit" ja mõned vaesed rüütlid

Kui umbes täpselt poole aasta töö ja vaev lõpuks kaante vahele jõuab, siis on ikka hea tunne küll. Ja et äsja raamatulettidele potsatanud "Tänavatoit" paneb silma särama rohkem kui ühel autoril, siis on seda rõõmu ilmselt ka tavapärasest sutsuke rohkem. Tahaks loota ka, et samasuguse rõõmusuraka saavad siit kõik lugejad. Oma nägemuse tänavatoidust pistsid sellesse raamatusse niisiis restorani Riis peakokk Kadri Tran, Estonian Burger Factory eestvedaja Martin Aule ja noh, mis seal salata, mina ise ka.

Minu ülesandeks jäi lisaks oma retseptiosa nuputamisele ka kõik toidud pildile püüda. Seda viimast ma ausalt öeldes algul pisut pelgasin, sest kasutan pildistamisel päevavalgust ning talvekuudel, millele enamus tööajast langes, need tingimused teatavasti just suurepärased ei ole. Õnneks laabus kõik suuremate viperusteta. Fotograafitöö kõige suuremaks eeliseks on aga muidugi see, et iga köögi aknalaual jalgu kõlgutades head-paremat ka suhu pista saab ja nii Riisi kui EBF-il külas olles sellest kraamist juba puudu ei jäänud - kõik, mis pildile sai maitses lihtsalt suurepäraselt, uskuge mind. Erilisteks lemmikuteks said Kadri kookosejäätis, grillitud baklažaan ja Pho Bo burger som tami salatiga. Martini kiirmarineeritud kurgid on aga nii head, et kui ma neid kodus valmistasin, sõi abikaasa need otse säilituskarbist lihtsalt ära, nii et ma ei saanud ampsugi. Kanaburger laimi ja pestoga ja Burning hell tšilliburgerit soovitan samuti kohe kindlasti proovida. Oma toitude osas korraldasin aga kodus väiksest viisi degusteerimisõhtuid, mille tulemusel külaliste suurima heakskiidu pälvinud road ka raamatusse pääsesid. Võibki öelda, et kuigi energiat läheb ühe raamatu sisse päris palju, saab kilokaloreid ja rõõmu sellest ka ise kõvasti ja jagub uhkelt teistelegi.

Kadri tempura-hiidkrevetid ja vietnamipärane sealihasupp tamarindiga


Martini ehe Eesti burger ja Face-off punase kapsa salatiga


Minu kalatakod ja avokaado-marja smuutipulgad

Riis ja Estonian Burger Factory on  oma roogadega muide ka täna-homme Telliskivis toimuval Tänavatoidufestivalil ning autogrammiga raamatueksemplari tasub seal küsida nii Kadrilt kui Martinilt.


Heietuse lõpetuseks panen siia ühe retsepti ka kirja. Vaesed rüütlid vist ametlikult tänavatoiduks tituleeritud pole, kuid minu arvates sobiksid selleks imehästi. Ei saa öelda, et tegu just dieettoiduga oleks, kuid eks tänavatoit olegi juba olemuselt üks natuke patuga pooleks söömaaeg, mida iga päev ehk endale lubada pole tarvis, kuid aeg-ajalt võiks seda teha kohe kindlasti.Vaarikate asemel võib siin kasutada ka maasikaid, mis ilmale vaatamata juba vaikselt valmima on asunud.


VAESED RÜÜTLID VAARIKAKASTMEGA

Valmimisaeg: 20 minutit
neljale

2 muna
2 dl piima
4 sl rafineerimata roosuhkrut
0,5 tl vanillisuhkrut
1 tl riivitud sidrunikoort
8 viilu saia
praadimiseks võid ja õli
serveerimiseks tuhksuhkrut 


Kaste:
200 g (külmutatud) vaarikaid
3 sl agaavi- või heledat suhkrusiirupit
julge sorts sidrunimahla


Kui kasutad külmutatud marju, siis sulata need. Sega kannmikseris kastme koostisained ja kurna läbi peene sõela. Klopi kausis kokku muna, suhkrud, piim ja sidrunikoor. Lõika sai sõrmejämedusteks lõikudeks, kasta need munasegusse ja tõsta ükshaaval kuumale pannile õli-võisegusse küpsema. Prae mõlemalt poolt kuldpruuniks. Serveeri koos vaarikakastmega ning puista peale tuhksuhkrut.




laupäev, 4. juuni 2016

Suvine sehkendus rabarbri ja jäätisega

Et siin pole tegu pole ei koogi ega jäätisega ning pisut sehkendamist see roog nõuab, tundus pealkirjaks pandud nimi mõistlik.  Mugandasin retsepti kapisisu, aastaaja ja kõhutunde järgi Donna Hay 2014 aasta suvisest ajakirjast ja olen päris kindel, et sedasorti sehkendus sobib tegelikult hästi ka iga marja või  puuviljaga valmistamiseks, mis nüüd riburadapidi valmima hakkavad. Loogika ütleb, et maasikaid, mustikaid ja muid pehmema tekstuuriga marju ei ole siin vast isegi kohustuslik läbi keeta.
Et magustoit säilib sügavkülmas hästi, on meil sellest jagunud paariks nädalaks nii väiksemale peolauale kui niisama ampsamiseks. Igapäevane teadmine, et taoline suutäis kapis istub muidugi taljele hästi mõjuda ei pruugi, kuid iseloomu ja eriti abivalmite kaaskodanike olemasolu korral probleemi ei tekkida ei tohiks.




SUVINE SEHKENDUS RABARBRI JA JÄÄTISEGA
kaheksale

350 g rabarbrit
1 dl suhkrut
sorts sidrunimahla
1 kg vanillijäätist, kergelt sulanud ehk mitte kivikõva

Kate:
3 dl speltapüüli, nisujahu või gluteenivaba jahusegu
1 dl suhkrut
100 g kookoshelbeid
150 g võid
1 dl mandlijahu või purustatud mandleid

Haki hakatuseks rabarber (ära koori, kui tegu pole eriti puise eksemplariga, nii saab segu ka kena punaka värvi) ja pista potti suhkru ja tubli sortsu sidrunimahlaga. Kuumuta keskmisel tulel vahepeal segades u 10 minutit. Jahuta. Püreeri soovi korral või vajuta lihtsalt kahvliga suuremad tükid katki.

Näpi kattekoostisained suures kausis ühtlaseks pudiks ja küpseta 180 kraadises ahjus küpsetuspaberil u 15 minutit, kuni segu lõhnab hästi ja on muutunud jumekamaks. Vahepeal võiksid korra ka segada, muidu on oht ääreosal liialt pruunistuda. Jahuta.

Nüüd võta ligi nii 20x30 mõõtu vorm, määri see kergelt õliga ja suru põhja küpsetuspaber. Puista põhjale pool purusegust, sellele aja ühtlaselt laiale pehmemapoolne jäätis (kui oodata ei jaksa, võid jäätist ka kergelt käsimiksri abil töödelda). Jäätise peale vala rabarbrisegu ja peale ülejäänud puru. Kata vorm toidukilega ja aseta paariks tunniks sügavkülma tahenema. Lõika lahti ja lase hea maitsta.


neljapäev, 2. juuni 2016

Sprotipasta kapparite ja päikesekuivatatud tomatitega

Olgem ausad, iga päev ei jaksa köögis võimelda ka kõige paadunum toidufanaatik. Eriti kui päike lagipähe siratab, linnud laulda rõkkavad ja sada muud tegemist-toimetust hoopis põnevamad tunduvad. Sprotipasta valmistamine võtab aega umbes-täpselt 10 minutit, kuid see kodune kiirtoit nõuab sööjatelt mõistagi sooje tundeid kala ning eriti sprottide vastu. Meie peres valmib see siiski kahele, kuna väiksemat kasvu kodanikud, kes muidu küll hea meelega mereelukaid vitsutavad, sprottide hingeelu veel mõistma pole asunud. Selle üle kaks ülejäänut, kel jalanumber pisut suurem, siiani küll veel kurtnud pole.



SPROTIPASTA KAPPARITE JA PÄIKESEKUIVATATUD TOMATITEGA
kahele

200 g fettuccine pastat või spagette
160 g sprotte õlis (üks keskmine karbitäis)
2 küüslauguküünt, viilutatud
1 sl kappareid
u 6 päikesekuivatatud tomatit, kergelt hakitud
sorts sidrunimahla
näpuotsaga tšillihelbeid
paar sl hakitud värsket peterselli
meresoola, musta pipart


Keeda pasta soolaga maitsestatud vees poolpehmeks vastavalt pakendi juhistele. Kuumuta pannil sorts õli sprotikarbist, lisa viilutatud küüslauk, tšilli, kapparid ja tomatid ning kuumuta nõrgemat sorti keskmisel kuumusel minutikagu. Küüslauk ei tohiks oma värvi muuta, muidu võib see kibedaks muutuda. Kurna sprotid ja haki need kergelt kas kahvli või noaga ning vala pannile teiste sekka. Kurna pasta, vala pannile, sega ja pigista sekka sorts sidrunimahla ning puista peale hakitud petersell. Maitsesta soola-pipraga. Sööma!

laupäev, 28. mai 2016

Toit ja õlu vol.3: kirsiõlu, pardisalat ja ricotta pannkoogid

Tähelepanelik lugeja on ilmselt märganud, et õlleseriaali viimane blogist siiani puudu on. Mõistagi on tegu A. Le Coq'i Kriek õllega, kes hiljuti koos Blondi ja IPA-ga õlletehases ilmavalgust nägi.
Kuigi klassikaline Belgia Kriek valmib pisut teisiti ja minu arvates ka maitseb natuke teistmoodi, on siin tegu igati vahva joogiga, mis on valminud kirsiõllest inspiratsiooni saanuna. Et ka minu ema viimati teatas, et see õlu talle lausa maitseb ja pareminigi, kui näiteks Lindemans Kriek, mis on ehe lambic, siis julgen arvata, et suvisel palaval ajal võib leida palju sarnaselt mõtlevaid inimesi. Rohke kirss ja magusam (aga mitte läägelt magus) maitse on ilmselt meeltmööda ka laiemale publikule.

Kirsiõlle juurde toitu sobitades sattusin algul küll kergelt kimbatusse, kuid peale mõningaid katsetusi sai tulemus vist siiski päris tore. Õllesommeljee Oskar Pihlik soovitab näiteks  siinkohal vältida vürtsikaid toite, sest vastasel juhul kaob õlle maitse selle taustal täiesti ära. Hästi sobivad kirsiõlle juurde Itaalia toidud (pasta, pizza, punased ja valged kastmed), Brie juust ja roheline salat. Lisaks täidlasemad linnuliha toidud (magushapu kana), kalatoidud (valge kala, sushi) ning muud mereannid. Seda õlut võib võtta ka kergemate liharoogade ja sobilkul viisil tehtud toore loomaliha ( nt. veise tartar ) kõrvale. 
Otsustasin kirsiõlu paari panna pardiga, mis üksteise maitset minu meelest kenasti täiendavad. Salat sai maitsev, kuid kui peale foto tegemist lisasin katseks ka pisut fetat, sobitus kõik minu meelest veelgi paremini kokku. Jälle proovisin ka magusama toiduga õlut kõrvutada nagu olen teinud ka eelmiste õlletüüpide juures. Pannkoogid ja kesvamärjuke võivad tunduda kummalise paarina ning tegelikult ei saa perekonnainimestele vist seda kombot pühapäevade alustuseks soovitada, kuid õnneks pole kivisse raiutud, et pannkooke alati just hommikuti ja pisipere seltskonnas sööma peab. Mustsõstar on parasjagu tugeva maitsega mari, mis kirsiga kokku sobib, kuid muidugi võib siin katseid teha ka teiste marjade ja luuviljalistega. Näiteks võiksid hästi sobida ka vaarikas, tume ploom jms. 




PARDISALAT KINOA JA GRANAATÕUNAGA
Kahele kuni neljale

2 pardifileed
1 suvikõrvits
1 granaatõuna seemned
0,75 dl kinoad
50 g fetajuustu (soovi korral)
Kaks suurt peotäit segasalatit
peotäis hakitud mündilehti
soola-pipart

Kaste:
1 tl punase veini äädikat
2 sl granaatõunakastet
4 sl oliiviõli
soola-pipart

Lase kinoa soola ja 1,5 dl veega keema. Keeda 3 minutit, seejärel kata potike kaanega ja keera tuli alt ära. Lase seista 10 minutit, siis klopi kahvliga kohevaks.
Aseta fileed nahapool allpool lõikelauale ja lõika ära nahk, mis liha piiridest väljapoole jääb. Keera liha ümber ja lõika naha sisse kerged, u 1 cm vahedega siilud, kuid nii, et liha terveks jääks. Soovi korral lõika nahk ka ristipidi läbi, nii et nahapinnale tekib ruudustik. Maitsesta fileed soola-pipraga ja aseta külmale pannile nahapool all – nii voolab liigne rasv naha seest paremini välja. Pruunista mõlemalt poolt ja küpseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 180 kraadi juures veel 7 minutit. Kata kergelt fooliumiga ja lase lihal u 10 minutit rahuneda. Viiluta.
Samal ajal sega suures kausis kokku salatikaste, tõsta paari supilusika jagu kastet kõrvale. Lisa segasalat ja tükeldatud või hoopis koorimisnoaga pikkadeks viiludeks tõmmatud suvikõrvits ja hakitud münt. Sega hoolega läbi ja tõsta vaagnale või taldrikutele. Jaga salatikuhjale pardilihaviilud ja kinoa ning pudista soovi korral peale murendatud fetajuustu. Tripsuta üle järelejäänud kastmega ning puista üle granaatõunaseemnete ja mündilehtedega.




SIDRUNISED RICOTTA-PANNKOOGID MUSTASÕSTRAMOOSIGA
Neljale

3 muna
200 g ricotta-kohupiima
200 g Kreeka jogurtit
1 sl suhkrut
näpuotsatäis soola
1 sl riivitud sidrunikoort ja sorts sidrunimahla
1 tl vanillisuhkrut
2 dl speltapüüli (või nisujahu)
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
võid ja õli praadimiseks

Mustsõstramoos:
300 g (külmutatud) mustsõstraid
2 dl moosisuhkrut
poole apelsini mahl ja riivitud koor

Vala marjad koos suhkru ja apelsinimahla ning-koorega potti ja lase tasasel kuumusel, vahepeal segades keema tõusta. Jahuta.
Eralda munakollased ja munavalged eraldi kaussidesse. Lisa munakollastele suhkur, sool, sidrunimahl ja –koor ning jogurt ja ricotta. Vahusta kergelt munavalged. Sega jahu küpsetuspulbri ja soodaga ning vala ricottasegu hulka.Sega õrnalt juurde ka vahustatud munavalged. Kuumuta pannil killuke võid ja pisut õli ning tõsta pannile supilusikasuurused tainapätsid. Prae pannkoogid madalal kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Serveeri koos mustsõstramoosiga.


*Postitus on valminud koostöös A.Le Coq'iga


reede, 27. mai 2016

Külaskäik FAO27 Kalakohvikusse ja jutukad sinimerekarbid tšillise ürdivõiga

FAO27 nimi ei ole mitte snoob tähe- ja numbrikombinatsioon, vaid tähistab hoopis kalapüügipiirkonda Atlandi ookeani kirdeosas, mis on koduks ka paljudele kaladele siinses menüüs.

Nädalapäevad on möödas sellest, mil blogardiseltskonnaga Tabasalus asuvat FAO27 kalakohvikut. väisasime. Tuleb tunnistada, et kuigi olin Pärnu Kalamajaka sõsarast varem kuulnud, polnud ma varem sinna sattunud. Elukoht linna teises otsas on siin ilmselt ühiskondlikult aktsepteeritavaks vabanduseks piisav, kuid sisimas tean ju küll, et hea toidu maitsmiseks ei tohiks ükski vahemaa liiga kauge olla. Igatahes jõudis minuni sel korral küll üle pika aja jälle teadmine, et tööde-tegemiste vahepeal on kohustuslik enda jaoks aega võtta ja keha kinnitada ka väljaspool kodukööki.

Niisiis, tuleb välja, et FAO27, mis asetseb Tabasalu mäkke roniva kurvi lõpus asuvas Gurmee Garaažis, on sõbraliku olemisega toidukoht, kus oskatakse pakkuda kala nagu ei kusagil mujal. Kui mõni psühholoog oleks pidanud enne külaskäiku mu ajusoppi piiluma, siis tundunuks lausejupid nagu "austrid Rockefelleri moodi", "röstitud raifilee wakame ja klaasja redisesalatiga", "merikurat fenkoli-mandlikreemiga" ja paljud teised sealse menüü kirjeldused, mulle eriti elitaarsed ja võib vist isegi öelda kättesaamatud,  mille poole kodust räimerooga pugides vaid vaikselt õhata sobiks. FAO27 kohvikus serveeritakse aga sedasorti luksust armsalt tagasihoidliku õhinaga, mis kõik eelarvamused ja mõttebarjäärid relvituks teeb. Seda soosib ka askeetlik, kuid õdus interjöör ning tegelikult täitsa mõistlik hinnaskaala. Lauale saabuv toit ise paneb aga vähemasti mind küll südamest kaasa tundma kõigile, kes väidetavalt kala ei söö. Kuidas peakokk Jaanus Krassil õnnestub korraga  nii Pärnus kui Tabasalus imet teha, seda ta meile ei avaldanud, kuid ilmselgelt on selle taga kas hea teleporteerumisvõime, tõhus meeskond või mõlemad.

Peakokk Jaanus Krass jagab argise päeva muljeid

Ka kööki lubati blogardeid uudistama. Uhhaalõhnalisel töötandril käis töö ja vile koos

Mida meil siis maitsta õnnestus? Sõbralikult jagatud söömaaeg algas austriampsudega. Neid serveeriti värskelt, punase sibula äädikaga ning gratineeritult, juba eelpool nimetatud Rockefelleri nime all. Gratineeritud karpide söömine tundub minu jaoks alati riskantne ettevõtmine, kuna võimalus neid üle küpsetades kummimaitseliseks muuta on suur. Peekoni, panko, ürtide ja tillivõiga karbitäidis oli siin aga võrratu küpsusastmegaja hea meelega võtaks vaagna või paar neid ka praeguse kribamise kõrvale.

                   


Värsked austrid punase sibula kastmega. Ülal vasakul avab Jaanus parasjagu austrikarpe ning
vasakul on ausrtid a la Rockefeller

Austritele järgnes õrnalt balsamico-mekine tuunikalasteik, mis oli serveeritud kergelt tuld saanud arbuusi, wakame ja mündise Kreeka jogurti kastmega. Üllatav kooslus maitses hästi ja et kõik katsejänesed toitu nautides tunnustavalt mõmisesid, lubati põnev roog peagi ka menüüsse lülitada. Arbuusihooaeg soosib seda ju igati.

Üllatav kooslus arbuusist ja tuunikalast

Suur kausitäis merekarpide ja krevettidega ei jäta mõistagi külmaks kedagi ja fotoaparaatidega tulistavad blogardid ei ole teatavasti siinkohal erandiks.Õnneks maitses toit hea ka pisut jahtununa. Süda-, rohe- ja sinimerekarpidest ning krevettidest koosneva roa ühendavaks lüliks oli soolakas leem, mis lihtsalt keele alla viis. Selleri, tšilli ja küüslaugu maitse oli tabavalt lihtne ja sobis karbiassortii juurde vägivaldse alatooniga võrdlust  kasutades  just nagu rusikas silmaauku.

Merekarbi assortii FAO27 moodi

Viimaseks roaks, mis meie lauda saabus oli suitsulatikas soolakurgi, kartulisektorite ja tšillimajoneesiga. Kala oli kaetud kerge tumeda või, õlle, mee ja ingveri glasuuriga, ning toidust jäid peale kiiret kahvliklõbinat alles ainult rood. Seda pala tasub ka lähiajal valju häälega nõudma asuda, sest kena ilmaga õdusas kohvikuaiakeses nautimiseks on see küll igati priima.

Suitsulatikas soolakurgi, kartulisektorite ja tšillimajoneesiga


        



Piret (Puhas rõõm) on võtnud sihikule laua






Kogu see heietus on nüüd siia kirja saanud küll kohviku aadressil, kuid kalasõbrad oskavad hinnata kindlasti ka Gurmee Garaažis asuvat ka Kalamajaka mereannikauplust. Sealsest rikkalikust valikust saime samuti osa, sest igaühele pisteti pihku merelõhnaline pakk, millega kodus eksperimenteerida. Juhuse tahtel sain jutukate sinimerekarpide omanikuks, kes minuga auto kõrvalistmel elavalt suhtlust püüdsid alustada. Sellist krigina ja mulina etüüdi ei olnud ma küll ammu kuulnud ja kuigi meel kiskus vägisi härdaks, ragistasin samal ajal mõtteid sel teemal, kuidas neid parem oleks patta pista.
Otsustasin piirduda lihtsa lahendusega, kus pisut särtsu, mõnusat võimaitselist pehmust ja ürdist värskust ja nii keerutasin kiirelt kokku ühe maitsevõi, mida hea nii karpidega potti pista kui saia peale määrida ning sügavkülmikus säilitada tegelikult täpselt niikaua, kuni jälle karbiisu tabama peaks. Olgu öeldud, et kaasa haaratud sinimerekarpidest pidin välja praakima vaid kolm, millest üks oli purunenud ning kaks karbiuksi avamast keeldusid.



Pole välistatud, et siinne ülivõrdes kirjutis on saanud omad mõjutused heast seltskonnast, külaskäigule eelnenud detox-kuurist või ametialasest vihtumisest, mis mõnda aega koduköögist välja pole lubanud. Fakt on aga see, et toit FAO27-s on aus, meeskond sõbralik ja koht õdus. Värske kala kõrvalpoes aga vaat et hüppab ise poekotti. Kes kahtleb, mingu ja veendugu ise.


SINIMEREKARBID VALGE VEINI JA KÜÜSLAUGUSE TŠILLI –ÜRDIVÕIGA

Kahele





1 kg sinimerekarpe
100 g toasooja võid
0,75 dl kuiva valget veini
0,5 - 1 punane tšilli
2 küüslauguküünt
peotäis  hakitud värske tilli, peterselli ja murulaugu segu
meresoola, pisut õli

Vala karbid suurde potti ja lase külma voolava vee all puhastuda, kuni muude komponentidega tegeled. Pressi küüslauguküüned või haki need peeneks. Haki ka ürdid. Tšilli lõikepida võiksid enne põhjalikumat  hakkimist keeleotsaga maitsta – kui silmist tuld purskama hakkab, ole hakkimisega pigem ettevaatlik ja eemalda kindlasti enne seda ka seemned, mis tšillile kõige rohkem iseloomu annavad. Kui aga tegu on leebema kaunaga, kasuta seda julgemalt. Sega või küüslaugu, ürtide ja tšilliga ning lisa poole teelusika jagu meresoola. Kaabi pehme või küpsetuspaberile või toidukilele ja keera rulliks kokku. Aseta mõneks minutiks sügavkülma tahenema.
Nüüd puhasta karbid väikese kööginoa abil „habemest“ ja karbile kogunenud mustusest juhul kui neid esinema peaks. Eemalda seltskonnast ka kõik katkised karbid. Kurna ja loputa järelejäänud kergelt külma veega ning alusta küpsetamist.
Selleks kuumuta sügavamal pannil või potis sorts oliiviõli ja lisa pool maitsevõist. Kui see on sulanud, lisa karbid ja sega ettevaatlikult, kuid hoolega. Vala sekka vein ja kata pann kaanega. Lase tugeval kuumusel küpseda 2-4 minutit, kuni karbid on avanenud. Vahetevahel raputa panni, et kõik karbid ikka korralikult kuumust saaksid. Eemalda need, mis küpsemisaja lõppedes siiski suletuks jäid. Puista peale pisut hakitud maitserohelist ja tšillit ning vajadusel maitsesta. Serveeri värske saia ja ülejäänud maitsevõiga ning soovi korral võta ligi ka mõni sidrunisektor.