esmaspäev, 30. november 2015

Šokolaaditükkidega vegan-küpsised

Neid küpsiseid palus mul juba jupp aega tagasi testida Nami-Nami. Tegu on nimelt vegan-küpsistega, mis mujal maailmas palju laineid on löönud ja lisaks veganitele ka kõigesööjate köökidesse endale teed rajanud.  Ei saa minagi öelda, et neil maitse  või väljanägemise osas millestki vajaka oleks jäänud - pigem vastupidi, sest kauss krõbistati tühjaks üpris kiiresti. Kannatust peab valmistamisel aga siiski pisut varuma, sest tainas tahab enne küpsetamist vähemalt öö otsa külmkapis seista.
Originaalretsepti leiab siit. Mina proovisin ka algselt nii, kuid käed ei kuulanud kohati sõna ja kapisisu dikteeris pisut asjade käiku. Kasutasin näiteks hoopis täistera nisujahu ja külmpressi oliiviõli - selline kombinatsioon sai aga täitsa meeldiv. Viimane kord, kui neid küpsiseid jälle valmistasin, kasutasin ka suhkrut tunduvalt vähem, jätsin valge suhkru sootuks välja ning puistasin lisaks šokolaaditükkidele küpsistesse ka kuivatatud jõhvikaid - jälle sai maitsev!



ŠOKOLAADITÜKKIDEGA VEGAN-KÜPSISED 
u 21tk

250g täistera nisujahu
1tl küpsetuspulbrit
3/4tl soodat
0,5tl meresoola
3dl hakitud tumedat šokolaadi
160g heledat muscovado suhkrut
1,25dl mahedamaitselist õli (või head külmpressi oliiviõli)
5sl vett
soovi korral ka peotäis kuivatatud jõhvikaid

Sega suures kausis jahu, küpsetuspulber, söögisooda ja sool. Lisa hakitud šokolaad või šokolaadinööbid. Sega läbi.Klopi teises kausis suhkur, õli ja vesi ühtlaseks (umbes 2 minutit). Kui suhkur on veidi tükiline, siis suru see lusikaseljaga enne vispeldamist katki.Lisa jahusegu suhkru-õlisegule. Sega puulusika või spaatliga ühtlaseks, aga väldi üle segamist. Kata kauss toidukilega ning pane tainas vähemalt 12 ja kuni 24 tunniks külmkappi!Kuumuta ahi 180 °C kraadini. Kata kaks ahjuplaati küpsetuspaberiga. Tõsta lusika või jäätisekulbi abil tainast umbes 20 palli ning suru need käte abil 5 cm läbimõõduga ketasteks. (Võimaluse korral pane tainaportsud 10 minutiks sügavkülma, siis säilitavad need paremini kuju). Puista soovi korral küpsistele veel meresoolahelbeid, siis  küpseta 12-13 minutit, kuni küpsised on servadest kuldsed. Ära üle küpseta!Lase täielikult jahtuda ja serveeri.




teisipäev, 24. november 2015

Küpsetatud rooskapsas peedi ja granaatõunaga

Kui nädalavahetusel Viimsi taluturul ringkäiku tegin, tahtis tuul küll kõrvad peast rebida, kuid valiku üle sellegipoolest nuriseda ei saanud. Teiste seas sai koju toodud ka kotitäis õige kena rooskapsast ja mõned pikad peedid.
Ahju need tegelased rändasid ja üpris huupi kokku miksitud roog sai vist täitsa maitsev, sest kui taldrikutäit pildi jaoks kohendasin ja pannilt paari punast peediratast juurde haarama läksin, selgus, et keegi oli vahepeal kogu roa üksi kinni pistnud. Pidavat mu oma viga olema, et nii hea toidu tegin - seda ütles muide lihasööjast mees. Tuleb siis retsept siiagi kirja panna, et meelest ei läheks - paberile tehtud kritseldused kipuvad millegipärast vajalikul hetkel alati kuhugi ära kaduma.
Kes harissaga veel sõbraks saanud ei ole, siis tasub tutvust teha - mina olen sellest viimaste aastate sügistalvisel hooajal täielikus sõltuvuses.Tegu on Põhja-Aafrika päritolu vürtsika tšillipastaga, mis toidule mõnusa ja soojendava Lähis-Ida hõngu juurde annab. See sobib hästi ka näiteks hautistesse, panniroogadesse ja enamikesse köögivilja- ja liharoogadesse. Olen harissat ostnud tavaliselt Piprapoest, kuid viimati kohtasin seda ka Selveri gurmeeosakonnas ja ilmselt on see mõnes teiseski suurema valikuga kaupluses ennast riiulisse sättinud. Bulgurnisu võib retseptist ka üldse välja jätta, kui toekamat einet ei soovi või plaan on kapsast-peeti pigem kõrvalroana kasutada. Selle võib asendada aga ka näiteks kinoa või kuskussiga.



KÜPSETATUD ROOSKAPSAS PEEDI, GRANAATÕUNA JA BULGURIGA
ideaalis neljale, aga võib ka juhtuda, et kahele

600g rooskapsast e. brüsseli kapsast
300g väiksemaid või pikki peete
5 küüslauguküünt
oliiviõli
1sl harissat
2sl granaatõunakastet (Naršrab)
meresoola
1dl bulgurit
u poole vilja jagu granaatõunaseemneid
peterselli


Puhasta rooskapsas naksates noaga ära juureosa, vajadusel eemalda ka pealmised lehed. Koori ja puhasta peet. Poolita rooskapsad ja lõika peedid kas u cm laiusteks seibideks või lihtsalt tükelda, kui tegu on suurema eksemplariga. Viska köögiviljad pannile ja lisa muljutud ent koorimata küüslauguküüned. Nirista peale õli ja granaatõunakaste, lisa sool ja harissapasta ning sega korralikult läbi. Küpseta 180 kraadises ahjus u 15 minutit, seejärel sega ja küpseta veel u 10 minutit või kuni kapsad on kenad ja kergelt pruunistunud ning peedid valmis, aga mitte ka ülemäära pehmed.

Enne ahju minekut
ja pärast ahjust tulekut 

























Kui köögiviljad ahju pistetud,  keeda vahepeal valmis ka bulgur. Selleks vala 1dl kuivainele juurde 2dl keevat vett, soola ja sorts oliiviõli. Keeda kaane all u 5 minutit. Siis võta tulelt ja lase kaane all tõmmata veel u 10 minutit.Sega bulgur valmis köögiviljade sekka ja puista peale hakitud peterselli ja granaatõunaseemneid. Soovi korral maitsesta veel täiendavat kastme ja/või soolaga. Tõsta taldrikusse ja lase hea maitsta.




laupäev, 21. november 2015

Ahjuõunakook

Kui Taluliit küsis, kas ma talukraamist toitu teha tahan, siis polnud pikka mõtlemisaega tarvis. Nii jõudiski minuni pakk, mille sisu kallal pusima hakata: Pajumäe talu mahe või, Kaarli Talu peene jahvatusega täistera-nisujahu ja Agro-Turismi süzma ehk kitsepiima toorjuust.

Oma (suht segamini) külm- ja kuivainekappi kiigates selgub, et arvestatav osa nende sisust liigitub miskipärast mahe- või talukauba alla. See pole kunagi eraldi eesmärgiks olnud - pigem on asi ehk selles, et keskmisest põnevamat kaupa kohates kipun seda alati endale koju vedama. Sama saatus tabab mind muidugi ka vanakraamipoes, nii et lootusetu juhtum. Minu tavapärane toidukauba kogumisraadius ei hõlma aga enamasti ei tuttavaid talumehi ega erikauplust hipsterirajoonis ehk siis enamus sellest kraamist on kogunenud täiesti tavalisi poode pidi ja ilma imeviguriteta. Võib ainult loota, et selline aina paremuse poole liikuv kättesaadavus teeb natukenegi kergemaks ka kohalike talunike elu. Talutoidu kodulehelt leiab näiteks päris paljude talukaupade edasimüüjaid, aga mõistagi ka talude endi kontaktid.

Mis katsealust toidukaupa puudutab, siis et mu pea viimasel ajal koogilainel töötab ja garaaž parasjagu pilgeni väikseid õunavisse täis oli, valmiski küpsetis, mis säästab tegijat koorimise ja tükeldamise vaevast. Õun ise peab siis ainult väiksemapoolne olema - paradiisiõunad sobivad selleks ka ideaalselt. Peene jahvatusega täisteranisu puhul natuke kahtlesin, kas see täiesti iseseisvalt muretainapõhjas töötab, sest karusemate variantide puhul olen harilikult ka peenemat jahu juurde pannud, aga ei pidanud pettuma - küpses kenaks ja rullida oli lihtne ka ilma küpsetuspaberita (harilikult rullin natuke lagunema kippuvat tainast kahe küpsetuspaberi vahel). Kitsejuust oli mõnusalt kreemja konsistentsiga ja minu arvates oleks "kitsemaitset" ehk isegi rohkem võinud olla, paljud aga ilmselt just seda neutraalsemat hindavadki. Koogi sees jäi toorjuust aga igati maitsev ja siidine. Seda juustu saab osta muide teisipäeviti ka Konju talupoest, mis Tallinnas Lembitu tänaval alles nii aastapäevad tagasi oma uksed avas.
Kokkuvõttes sai kook hea ja tore oli katsetada koostisainetega, mida ise võib-olla valikute virr-varris soetada poleks osanudki. Kniks ja kraaps talunikele - mõned uued lemmikud meie perel nüüd jälle




AHJUÕUNAKOOK

Tainas:
250g peenjahvatusega täistera nisujahu (Kaarli talu)
150g võid (Pajumäe talu)
0,5tl soola 
1 sl rafineerimata roosuhkrut
3sl vett

Kate:
200g kitsepiima toorjuustu (Agro Turism)
2 muna
1,5dl rafineerimata roosuhkrut (heledamat sorti)
vanilliekstrakti
väiksemaid terveid õunu või sektoriteks lõigatud suuremaid

Peenesta taina koostisained köögikombainis ühtlaseks ja paki köögikilesse. Jäta vähemalt pooleks tunniks külmkappi tahenema. Kui tainas kapis liiga kõvaks muutub, lase sellel enne rullimist natuke aega toatemperatuuril seista. Rulli ja vooderda sellega u 25 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm ja torgi kahvliga põhi pisut auklikuks. Küpseta u 10 minutit 180 kraadises ahjus.
Samal ajal klopi kokku kitsejuust, munad ja suhkrud. Vala segu eelküpsenud põhjale ja lao peale õunad. Puista õuntele pisut suhkrut ja küpseta kooki u 25 minutit, kuni täidis on tahenenud ja õunad küpsed. Soovi korral puista jahtunud koogile pisut tuhksuhkrut.








kolmapäev, 4. november 2015

Paar mõtet veganlusest ja üks banaanileib

Mäletan, kui mu õde, kes juba lapsena lihaga pirtsutas, esimest korda teatas, et talle loomade söömisest aitab. See ajas tagajalgadele terve perekonna – ema pehmelt öeldes muretses ja kuigi ma igasuguste „hulluste“ osas ennast päris leplikuks pean, sai õeraasule paar korda isegi epistlit loetud. Igatahes tundus taimetoitlus veel kaks aastat tagasigi mulle üpris kahtlane ettevõtmine. Sealtpeale on see arusaam vaikselt mõranema hakanud, kuid äärmuslike olukordade osas olen endiselt umbusklikuks jäänud.

Viimases Anne&Stiilis kirjutan kohtumisest nelja veganiga. Tegin korralikult kodutööd ja viisin end veganlusega kurssi nii palju kui võimalik – lugesin raamatuid, vaatasin filme ja proovisin ka ise võimalikult veganilaadselt toituda. Ikka selleks, et seda kraad kangemat taimetoidumaailma paremini mõista. Tuleb tunnistada, et tagajärg oli kehv - veel nädal aega tagasi kirusin ennast, et selle projektiga üldse algust tegin. Lugu oli ammu „purgis“, aga minu suhted loomse toiduga olid selle tulemusena ka üsna korralikult sassis.Või ei maitsenud, liha ei suutnud ma vaadata ei kodus ega poeletil ning hoidsin end väljaütlemistes kõvasti tagasi, kui mees hommikul oma kohvi peale piima valas. Kontrasti mõttes olgu lisatud, et enne veganilooga alustamist olin ülimalt rõõmus turult leitud priske veisesaba üle, millest ka ühe korraliku ahjuroa valmis vaaritada jõudsin. Nüüd vasardas peas miljon mõtet. Kui palju peaks mu koduõuel loomi olema ja mitu ma neist peaksin päevas tapma, et tavapärane lihakogus lauale saada? Paul McCartney ütlus „Kui tapamajade seinad oleksid klaasist, oleks enamik inimestest taimetoitlased“. Kas on üldse eetiliselt õige tarbida sellistes kogustes loomset, kui taimseid valikuid ja võimalusi on nii palju nagu tänapäeval? Piimapropaganda tegi ming kurvaks (nagu selgus, siis tundsid sama küll ka paljud tuttavad lihasööjad) ning üldse avastasin end mõtlemast asjadele, mis enne pähegi pole tulnud. Samas ei tundunud see kõik aga ka päris 100% minu tõde olevat.

Jõudsin lõpuks järeldusele, et mul ei olegi vaja ennast kuidagi määratleda selleks, et toituda nii nagu mulle õige tundub. Ma ei arva, et pean iga päev, nui neljaks liha, piima ja muna sööma. Ei peagi, kui asendan need toiduained õigete taimsete komponentidega. Samas ei ole ma ka taimetoitlane, eelistan lihtsalt süüa loomset kraami vähem. Vähemalt praegu. Mind paelubki taimetoit ja seda just argisemas olekus, kuid heas restoranis steiki tellides ma endiselt risti ette ei löö ja ka koduses sügavkülmas on üks kena, kabedat elukest elanud kits, kes tõenäoliselt jõululauale satub. Olen nüüd valivam - veel valivam kui varem ja olgu öeldud, et seegi oli juba paras nuhtlus.

Veganlus on eelkõige loomi säästev eluviis. See ei tähenda tervislikumat toitumist, nagu ei tähenda seda ka segatoit. Siinkohal algab kõik vast siiski konkreetse inimese teadlikkusest, valikutest ja eluviisist. Kartulikrõpsud, limonaad ja sai on enamasti vegan. Burger, peekon ja jäätisekokteil harilikult ei ole. Kumb menüü on tervislik? Taimne täisväärtuslik toidusedel ei ole aga enam ammu utoopia vaid igapäevane ja loomulik reaalsus päris paljude jaoks meie seast, millega kriitilise avalikkuse ees „kapist välja“ tulla julgevad vaid vähesed. Vaadates Facebooki voos ilmuvaid nalju taimetoitlaste aadressil pole kindel, kas ka ise sellises olukorras julgeksin. Enda mugavate igapäevaste tarbimisharjumuste taha näha ja seoseid luua, nagu paljud veganid teevad, võiksime aga vast ehk kõik rohkem. Puudutagu see siis mõttetut raiskamist, keskkonda, tervist või tõepoolest loomade heaolu.

Minu jaoks on taimetoit praegu nii või naa põnev, aga olen suuresti just tänu viimastele kummalistele nädalatele leidnud oma lauale palju uusi lemmikuid.  Nagu näiteks selle banaanileiva siin. Ei piima, mune ega võid. Imelik, on ju?



BANAANILEIB ÕUNAPÜREE JA MAAPÄHKLIVÕIGA

3 banaani
0,75 dl vedelat kookosõli
125g maapähklivõid (soovitavalt maapähklitükkidega)
1,5dl magustamata õunapüreed
1dl pruuni roosuhkrut
250g/u4dl speltajahu
2tl küpsetuspulbrit
0,5tl soodat
näpuotsaga soola
100g rosinaid
Peale: 1 kooritud, pikkupidi poolitatud banaan+ 1tl pruuni roosuhkrut

Püreesta 3 bananaani ja sega kokku kookosõli, õunapüree, maapähklivõi, suhkur ja banaanipüree. Teises kausis sega kokku jahu, sool, küpsetuspulber ja sooda. Vala segu vedela massi hulka ja sega sekka rosinad. Vala tainas õliga määritud ja jahuga ülepuistatud keeksivormi ja vajuta peale poolitatud banaan, lõikepind ülevalpool. Puista peale pisut suhkrut ja küpseta 180 kraadi juures u 40 minutit. Lase leival peale ahjust välja võtmist u 10 minutit taheneda, seejärel kummuta vormist välja. Söö soojalt või jahtunult, kas niisama viiludena või taimse hüdrogeenimata* margariiniga määritult.  Maisev on banaanileib ka maapähklivõi ja mõne värske banaaniviiluga hommikukohvi kõrvale.
_____________________________________________
*) - hüdrogeenitud taimerasvad on levinud komponentideks harilikes taimsetes margariinides. Tööstuslikult muudetakse taimse õli koostist nii, et tekib tahke, kauasäiliv ja hästi määritav võie, kuid keha ei saa muutunud struktuuri tõttu neid rasvu siiski samamoodi kasutada ja seepärast ei peeta neid ka tervislikeks. Hüdrogeenimata taimseid rasvu sisaldavad margariinid on üldjuhul küll pisut kallima hinnatasemega ja neid leiab näiteks looduspoodidest, aga viimati nägin neid ka Prismas.