laupäev, 31. oktoober 2015

Kõrvitsaroog feta, rosmariini ja metsapähklitega


Kõrvitsahooajal tasub seda köögivilja muidugi patta pista nii palju kui võimalik. Igal aastal jagab mu ema neid kompostihunnikus kasvanud hiigelsuuri isendeid üpris lahkelt ja siis on alati kõvasti nuputamist, mida kogu selle laadunguga peale hakata, sest  lahti lõigatult see kraam teatavasti liiga kaua ei säili
Tavaliselt lähen oma kõrvitsaga kergema vastupanu teed ja pistan suurema osa viiludeks lõigatuna lihtsalt ahju, röstin u 30-40 minutit 180 kraadi juures, püreestan ja pistan jahtunult karpi ning sügavkülma. Sealt rändab kõrvits siis sobival momendil mõne küpsetise või supi sisse. Olen proovinud kõrvitsat külmutada ka lihtsalt toorest peast tükeldatuna ja ka see toimib kenasti. Mõnda pajarooga pistes peab lihtsalt arvestama, et sellised tükid kergemini lagunema kipuvad, aga maitse jäi küll täitsa tip-top. 
Mis rakendust aga kõrvitsale veel leida? Mulle meeldib see näiteks quiche’i sees koos metsaseente ja salveiga või koos peediga ahjus röstituna, lisaks tüümian ja sorts palsamiäädikat. Kõrvits sobib hästi kokku veel pardi- ja kanalihaga, mereandide,  ingveri, kookospiima ja palju muuga. 
Gratään kõlab küll ülimalt peenelt, kuid tegelikkus on pisut proosalisem ja kõige üldisemalt kokku võttes tähendab see üleküpsetatud toitu. Siinse gratääni valmistamisel eelista võimalusel muskaatkõrvitsat, mis on tugevama maitsega ja vähem vesisem, aga toimib ka tavalise kõrvitsaga.Koostisaineid võib vabalt ka varieerida ja proovida sama toitu näiteks hoopis kitsejuustu ja salveiga. Selle retsepti leiab ka Postimehe nädalavahetuse lisast ja siit.


KÕRVITSAGRATÄÄN FETA, ROSMARIINI JA METSAPÄHKLITEGA
Kuuele kuni kaheksale

700g kooritud ja tükeldatud kõrvitsat
3 punast sibulat
2 küüslauguküünt
Oliiviõli ja pisut võid vormi määrimiseks
150g fetajuustu
2dl 35% koort
1,5sl värsket hakitud rosmariini
0,5tl kuivatatud tüümiani
1tl pruuni roosuhkrut
0,5tl meresoola
musta pipart
peotäis kergelt hakitud metsapähkleid


Koori sibulad ja lõika kaheksaks sektoriks. Kuumuta neid suuremal pannil õlis u 5 minutit, kuni sibul on pehmenenud. Lisa pannile küüslauk, paarisentimeetrise läbimõõduga kuubikuteks lõigatud kõrvits, sool, pipar ja suhkur ning kuumuta segades veel u 5 minutit. Vala kõrvitsasegu võiga määritud keraamilisse, u 20X30cm mõõduga vormi ja kata fooliumiga. Küpseta 180 kraadi juures u 30 minutit. Sega kokku murendatud feta, koor ja ürdid ning vala eelküpsenud kõrvitsasegule. Peale puista hakitud pähklid. Küpseta veel u 15-20 minutit 200 kraadi juures ilma fooliumita, kuni vorm võtab kena jume.

neljapäev, 29. oktoober 2015

Salat hapukapsa, värske peedi ja pohladega

Hapendatud kapsa järele hakkavad mul neelud käima tavaliselt alles siis, kui külm kiusamist alustab. Võib öelda, et siis vahetub lehtsalatikauss n.ö "kangema kraamiga" - nagu hapukapsas ja peet näiteks.
Hapukapsa kasulikkuses ei ole tarvis ilmselt kedagi veenda. Selliselt säilitatud kapsast saab vajalikke piimhappebaktereid ilma kapsleid neelamata ja pikemalt jäävad alles ka muud värskele kapsale iseloomulikud vitamiinid-mineraalained (C, K, Ca jms), mis tohletanud kapsapeast talve teiseks pooleks suures osas välja on kolinud. Hapukapsast on lihtsam seedida kui toorest ja seepärast imenduvad ka selles sisalduvad kasulikud ained paremini. Suur kiudainetesisaldus ja madal kalorsus on veel ekstraboonuseks. Minu lemmikuks ja all oleva salati materjaliks on näiteks Uus-Kongo talu hapukapsas, mida leidsin viimati näiteks Selverist. 
Kuigi tihti tehakse hapukapsasalatit keedupeediga, siis otsustasin hoopis toore peedi kasuks - mulle lihtsalt meeldib see krõmps tekstuur ja maalähedane maitse, mis on tegelikult keedetud peedile sarnaselt magusapoolne. Pealegi säilib värskel kujul ka kogu vajalik kraam, mis juurikas peidus. Niisiis, enne toekat hautamishooaega ehk üks kergem ja värskendavam kapsasalat?


SALAT HAPUKAPSA, VÄRSKE PEEDI JA POHLADEGA
(neljale)

300g hapukapsast
150g riivitud värsket peeti
100g riivitud õuna
1dl pohli

Kaste:
4sl külmpressi oliiviõli
0,5tl mahedamaitselist sinepit
1tl vedelat mett
sorts sidrunimahla
meresoola-musta pipart
1-2 sl hakitud peterselli

Sega kokku salatikoostisained. Vala kastme komponendid väiksesse keeratava kaanega purki ja loksuta korralikult segamini. Vala salatile ja sega. Maitse enne serveerimist ja lisa vajadusel veel soola, mett, sidrunit vms, nii kuis ikka endale kõige õigem tundub.



pühapäev, 25. oktoober 2015

Vürtsikad kanatiivad sidruniga


Ma ei ole suurem asi planeerija. Sellel on nii head kui halvemad küljed. Kui tuju tuleb, loen ühe jutiga läbi mitu raamatut, lähen lastega kinno, küpsetan koogi või teen midagi muud toredat. Seda saab nimetada spontaansuseks. Kui hiljem enda ümber ringi vaatan ja märkan pesukuhja, lähenevat töötähtaega ja saapaid, mis juba tükk aega karjuvad uue kontsapleki järele, siis seda võib mõni nimetada muidugi ka organiseerimatuseks. Kõik asjad saavad küll imekombel tehtud, kuid eks tõde on seal kusagil vahepeal. Sinna vahepealsesse sektorisse jääb ka allpool olev kanatiibade retsept. 
Kanatiivad lihtsalt on toit, mis ühtaegu spontaanne ja organiseeritud, eriti kui koostisained maitseainetekapis alati olemas on. Olen täheldanud, et kui repertuaaris on vähemalt üks töötav tiivaretsept, siis on seda ütlemata hea varrukast välja sikutada nii näljaste laste kui ootamatult kohale ilmunud külaliste puhul. Viimasel ajal meeldivadki meile need magushapukad ja vürtsised tiivad, mida kohandan harilikult vastavalt sööjatele - lastele panen tsillit vaid näpuotsaga, täiskasvanutele julgemalt. Tõhusam planeerija võib tiivad marinaadi panna juba mõni tund varem, aga piisab ka paarikümnest minutist. 





VÜRTSIKAD KANATIIVAD SIDRUNIGA
kuuele

1kg kanatiibu
2 sidruni koor ja mahl
6sl rafineerimata roosuhkrut (Dansukker)
4 küüslauguküünt
1sl meresoola
1sl suitsutatud paprikat
1sl koriandriseemneid
1sl vürtsköömneid
0,5 tl tšillihelbeid

Sega suuremas kausis kokku sidrunikoor ja –mahl, paprika, suhkur ning sool. Pressi küüslauguküüned läbi küüslaugupressi ja lisa segule. Peenesta koriandri- ja vürtsköömneseemned ning tšillihelbed uhmris ning lisa marinaadile. Lisa kanatiivad ja sega hoolega läbi. Lase vähemalt 20 minutit maitsestuda.

Määri ahjuplaat kergelt õliga,  lisa kanatiivad ja vala üle kausipõhja jäänud marinaadiga. Kata ahjuplaat pealt fooliumiga ja küpseta 180 kraadi juures 30 minutit. Eemalda foolium ja tõsta kuumus 200 kraadini. Küpseta tiibu mõlemalt poolt veel u 10 minutit, kuni need on kenad ja kuldpruunid. Eriti krõbedad tiivad saad, kui katad pruunistamisel küpsetusplaadi fooliumiga, tõstad sinna peale küpsetusresti ja sellele kanatiivad. Valmis tiibadele puista soovi korral pisut hakitud peterselli ja serveeri kuumalt koos sidruniviiludega.

Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga.

laupäev, 24. oktoober 2015

Jogurtikook ja smuuti - viigimarjadega



Värskete viigimarjade hooaeg kogub viimaseid tuure ja kui varem pole jõudnud, siis nüüd on küll tagumine aeg sellest viimast võtta. Paljud kehitavad muidugi lillaka vilja puhul õlgu ja pomisevad iseloomustuseks "normaalne" või midagi muud ebamäärast, kuid tõeliselt head ja valmis viigimarja proovinud inimesed oskavad sellest harilikult lugu pidada. Tõsi ta on, täisküpset versiooni alati poelettidelt leida ei pruugi, kuid kui valida kenad tumedad, kergelt kaardus tipuga isendid, mis näpu all kenasti vetruvad, kuid ometi oma kuju ja olekut säilitavad, on tõenäosus väga suur. Kui ostetud viigimari siiski paar nõksu liiga tugeva koorega tundub, annab asja pisut parandada, kui teda päevake aknalaual hoida. Tuleb aga tunnistada, et korralikku järelvalmimist viigimarjade puhul loota ei saa.
Mulle viigimarjad meeldivad. Kohe väga. Kotitäis turult ostetud värsket kraami kaob harilikult kiirelt ja kõige täiega ning alles pärast kirun, et oleks nendest hoopis seda või toda toitu valmistada võinud. Kui isu täis söödud, jõuab mõni mari siiski õnneks ka toidu sisse. Näiteks sobivad viigimarjadega minu arvates hästi kokku mandlid, apelsin, mesi või vaarikaid aga ka ricotta, rosmariin ja isegi pardiliha. Kui ideid viigimarjade kasutamiseks ikka napib, siis kõik retsepid, mis on mõeldud aprikooside kasutamiseks, sobivad samahästi viigimarjadele - vähemalt nii ütleb Larousse'i gastronoomiasõnastik. Need kaks retsepti siin on aga ka näiteks päris lihtsa moega ja sobivad ühtmoodi hästi nii argipäevaks kui nädalavahetuseks.

SMUUTI VIIGIMARJADE JA MANDLIPIIMAGA
kahele

Mõnus ja toitev smuuti, mis sobib hästi nii hommikusöögiks kui vahepalaks. Mandlipiima müüakse suuremates kauplustes (vali võimalikult väheste lisaainetga ja magustamata), aga seda on lihtne ka ise valmistada. Pane suur peotäis mandleid ööseks u 0,5 l veega likku ja hommikul lihtsalt blenderda piimjaks vedelikuks ja kurna läbi peene sõela. Järele jäänud mandlipuru võid kuivatada ja kasutada küpsetistes - nt. purukoogis. Et smuuti oleks mõnusalt jahe, võid puuviljatükid eelnevalt sügavkülmutada, aga võid blenderdamisel lisada ka mõned jäätükid.

2dl mandlipiima
4 viigimarja
1 banaan
1 pirn
näpuotsaga kaneelipulbrit
(vajadusel veidi vett ja/või jääkuubikuid)

Viska tükeldatud puuviljad ja muud koostisained blenderisse. Vajadusel lisa pisut vett. Vajuta nuppu ja naudi kohe.




VIIGIMARJA-JOGURTIKOOK
kaheksale

Kook, mille valmistamine konti ei murra ja kus peaosa jääb viigimarjadele ja jogurtile ning jahu praktiliselt puudub. Suhkru asemel kasutasin vahtrasiirupit, mille karamelline maitse viigimarjadega samuti hästi sobib, aga näiteks heledam roosuhkur pole ka keelatud. Natuke šnitti sai võetud sellest retseptist.

4 toasooja muna
1dl vahtrasiirupit
3 kuhjaga sl riisijahu
370g Kreeka jogurtit
vanilliekstrakti või -suhkrut
1tl riivitud apelsinikoort ja sorts apelsinimahla
4-6 viigimarja, poolitatud
Lisaks tuhksuhkrut ja/või sorts vahtrasiirupit koogile niristamiseks.

Eralda munakollased munavalgetest. Klopi munakollased vahtrasiirupiga ja lisa jogurt, maitseained ja jahu. Vahusta munavalged ja sega etteevaatlikult tainasegusse. Määri 25-28 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm rasvainega ja vala tainas sisse. Peale jaga viigimarjapoolikud. Küpseta 180 kraadises ahjus u 40-50 minutit. Kook kerkib ahjus tublisti, aga vajub hiljem pisut kokku. Lase koogil vormis jahtuda ja serveerimisel puista tuhkruhkrut või tõsta mõni supilusikatäis vahtrasiirupit peale.







teisipäev, 13. oktoober 2015

Eriti kollane õunakook mooniseemnetega

"Tee palun jälle seda Lufthansa kooki," nõuab poeg viimasel ajal viisakalt. Imelikul kombel sündis sellise hüüdnimega õunakook tõepoolest lennukitoidust inspireeritult, kui sõbrannadega hiljaaegu Nizzas suve pikemaks venitamas käisime.
Ma ei ole tegelikult suurem asi saiasõber ja kui juba päris mitmes versioon sellest tootest viimase mu klapplauale maandus, siis kõige soojemaid tundeid see just ei äratanud. Õunakoogi silti kandev kilepakend ei tundunud eriti usaldusväärne, sest meenutas neid peaaegu dekaadi jagu säilivaid saiakesi, mida ma kaupluseriiulis ignoreerima olen harjunud. Pealegi nägi kook välja kahtlaselt kollane. Mõtlesin ajaviiteks lisaained kokku lugeda ja üllatuseks märkasin, et neid seal suurt polnudki. Küll olid koostisainete nimekirjas kurkum ja paprikapulber. Proovisin seepeale koogi siiski järele. Nüüdseks on peaaegu sarnasest, kenasti kollaseks tuunitud koogist, saanud meie pere suur lemmik. Paprikapulber jäi mingil hetkel välja ja mooniseemned tekkisid asemele ning suuresti on iseloomu jaganud siia ka emalt pärit lihtne rabarbrikoogi retsept. Kollane kook astus üles ka Blogipuhvetis viimasel Viimsi Ubinapäeval, nii et kes maitsesid, need teavad.
Seda veel, et kasutan siin harilikult ühte kindlat sorti gluteenivaba jahusegu, sest mulle lihtsalt maitseb nii rohkem, nisujahu või speltapüül sobivad koogi sisse aga sama hästi - järele proovitud!




ERITI KOLLANE ÕUNAKOOK MOONISEEMNETEGA
8-16 tk

500g kooritud, puhastatud ja tükeldatud õunu + 1sl pruuni roosuhkrut + 0,5 tl kaneeli
4 toasooja muna
2-2,5 dl pruuni roosuhkrut (kui õunad on magusad, siis pane suhkrut vähem ja vastupidi)
2dl paksemat jogurtit või 20% hapukoort
200g võid, sulatatud
5dl jahu (kasutan ise siin Provena kaerajahuga gluteenivaba jahusegu)
1tl küpsetuspulbrit
1tl jahvatatud kurkumit
1tl vanilliekstrakti või vanillisuhkrut
poole sidruni riivitud koor
2-3 sl mooniseemneid

Sega õunatükid 1sl suhkru ja kaneeliga ning tõsta tainasegamise ajaks kõrvale.
Vahusta munad suhkruga, lisa jogurt ja sulatatud ning pisut jahtunud või, riivitud sidrunikoor ja maitseained. Sega jahu küpsetuspulbri ja mooniseemnetega ning lisa munasegule. Lisa õuna-kaneelisegu. Vala tainas u 24x34cm mõõduga vormi ja küpseta 180 kraadi juures u 40-45 minutit. Jahtunud koogile puista soovi korral tuhksuhkrut ja serveeri.



esmaspäev, 12. oktoober 2015

Sauce 2015 - mõtted ja meenutused


„Kas teil Twitter ikka on?“ küsib inglise keeles proua, kes pressimaterjale jagab. Pobisen midagi ebamääraselt eitavat vastuseks, mille peale mind etteheitva näoga vaadatakse. Saan aru, et igal endast lugupidaval blogijal peaks säutsuäpp telefonis olema ja selleks puhuks, kui see juhuslikult vahepeal sinna tekkima peaks, märgitakse ürituse aadress ka programmikavale. Õnneks käib enamik kaasblogijatest sama kadalipu läbi ja juba alustuseks on mille üle koos nalja visata.

Sauce on tegelikult tõsine seminar, mis puudutab eelkõige restoraniäri ja sellega seonduvat. Kui harilikult räägitakse taolistel üritustel kokatöö detailidest, toorainest ja tehnikatest, siis siin on kesksel kohal pigem juhtimist ning olustikku puudutavad küsimused nagu teenindus, loovus ja trendid. Väga põhjaliku ülevaate toimunust on Piret kirja pannud, kuid ei suuda ka mina oma siiani pulbitsevaid  mõtteid vaka all hoida. Mis sest, et üritusest juba mõnevõrra aega möödas on. Fakt on see, et tegu oli ja on ilmselt ka edaspidi ühe inspireeriva seminariga, millest lõikavad kasu kõik alates restoranidest-sommeljeedest, lõpetades infonäljanäljas toidufanaatikutega. Ega ilma asjata polnud saalis koos pea 600 inimest, kellest tubli enamus Soomest ja mujalt põhjamaadest kohale sõitnud.


Gerhard Retter.Foto:www.rollingpin.at
Esimene osa seminarist keskendub peamiselt teenindusele ja personalile.Olles mõnda aega tagasi näpuga restorani köögipoolt katsunud ja põgusalt ka igapäevarõõmude ning murede tunnistajaks olnud, olen veendunud, et oma kõige paremas vormis on  need kaks iga hea restorani alustaladeks. Austria ja Saksamaa maitre of the year, auhinnatud sommeljee ja restoraniomanik Gerhard Retter maalib oma sõnavõtuga pildi ideaalsest teenindajast, kes on detailides täpne ja omab näitlejameisterlikku annet suhtlemisel, varjamata seejuures isikupära.  „Teenindus on nagu sool,“ ütleb Retter „liiga vähe ei anna täit elamust ning liiga palju seda võib rikkuda ka hea toidu.“  Ennast kliendi olukorda pannes olen temaga 100% nõus. Samas pisut teades, kui keeruline on restoranil leida häid ja pühendunud töötajaid, kõlab soovitus teenindusvaldkonna inimestele  „ Armasta oma tööd, õpi seda armastama või lahku!“ ehk natuke liiga idealistlikult, kuigi eks oma tõde siin kindlasti peitub.



Toni Toivanen Foto:www.epressi.com

Kopenhaageni maailmakuulsa Noma noor kokk Toni Toivanen (23) tundub elavat aga just selle viimase veksli järgi. Noormees alustas oma kokakarjääri juba 15 aastaselt, mil käis kooli kõrvalt abiks Helsinki tol ajal kuulsas, samuti Michelinidega pärjatud Chez Dominique restoranis. Mõne inimese pühendumus oma töö vastu lööb lihtsalt pahviks. Muretu kergusega rääkis ta elust Nomas, kus noormees on töötanud viimased kaks aastat. Füüsiliselt ja vaimselt raske tööga toime tulemiseks on Tonil omad nipid. Väga oluliseks peab ta inimesi enda ümber, kellega on külg külje kõrval töötades kokku kasvanud. „Töö tulebki teha endale meeldivaks, mitte keskenduda negatiivsele,“ arvab ta. Kui võetakse teemaks kokkade-teenindajate üldjuhul üpris madal palganumber, kehitab Toni vaid õlgu ja ütleb, et rahal ei olegi tema jaoks tähtsust, sest selle kulutamiseks tal niikuinii aega ei jagu. Tema mõnusalt boheemlasliku igapäevafilosoofia võtab kokku ka väljaütlemine, et päev, mil ta hommikul tõustes tunneb vastumeelsust tööle mineku osas, on ka tema kokaameti viimane päev. Kui kõik oskaksid oma elu elada säärase kirega, oleks maailm ilmselt palju parem paik. Igaks juhuks panen siia pildi lähistele ka kirja, et Tonil juba on oma tüdruksõber.


Massimo Bottura, maailma paremuselt teise, kolme Micheliniga pärjatud Osteria Francescana omanik, võidab oma ettekandega vist küll kõigi saalisviibijate südamed.  Ta võiks rääkida ilmselt ükskõik millest – tulemus sellest ei muutuks. Karismaatilist meest on raske ühe sõnaga raamidesse panna, tegu on koka, restoranipidaja, ärimehe, kunstniku ja eelkõige inimesega, kes on nihutanud piire nii kultuuris kui mõtteviisides. Põgusa ülevaate tegusast restoranigurust leiab ka siit.  Teemaks on toidu ja kunsti seos  – mõlemal on oskus äratada tundeid ja mälestusi ning raske on määratleda piiri, kust üks algab ja teine lõpeb. Bottura, kelle Itaalia köögi modernne esitlusviis on tekitanud omajagu kahinaid tavadele truude rahvuskaaslaste seltskonnas ütleb, et kiirtoidust hullemaks nähtuseks võib pidada lörtsitud traditsioone. Kui astud sisse hamburgerirestorani, on see su vaba valik. Mõni „itaaliapärane“ söögikoht võib aga oma võltstoiduga rikkuda päeva või  jättagi mälusoppi vale arusaama, arvab ta. Olulise tahuna toob mees välja vajaduse teenindajate suuremaks kaasamiseks. Näiteks löövad tema ettekandjad-kelnerid aeg-ajalt kaasa ka köögipoolel – just selleks, et paremini aduda seda, mis on taldrikul.  „Inspiratsiooni tuleb leida igast päevast!“ ütleb Bottura, kelle sõnul ongi kõige hullemaks elurõõmutapjaks enese igapäevarutiini ära kaotamine. See mõttetera on adresseeritud küll peamiselt kokkadele ja teenindajatele, kuid kulub ära ilmselt igaühele, ametist olenemata.

Massimo Bottura


Lõunapausist vargsi unistades ja saali lähima väljapääsu poole nihkudes takistab meid ootamatult vanem naisterahvas, kes teatab, et siit saavad välja ainult need, kes sööma lähevad ja sunnib meid teisel pool saali asuvat ust kasutama. Läheme siis ringiga. Õnneks saavad süüa siiski ka blogijad ning ajakirjanikud. Itsitama ajavaid kafkalikke vahepalu jagub veelgi – näiteks tehakse meie seltskonnale presentatsioon suurepärasest laudlinamaterjalist, mille külge ei hakka ei punavein ega šokolaad. Tõenäoliselt on tegu iga perenaise unistustega, mis oma väljanägemiselt ka päris naturaalse moega on. Kui uurime selle imeasja hinna kohta, saame teada, et osta seda ei saa, küll aga pikemaks ajaks rentida ja järgneb pikk monoloog teemal, kui mõistliku pakkumisega tegu on. Hiilime vaikselt laua äärest minema – ei tundu nagu sobilik vahele segada ja ütelda, et vist pole meiesugune tagasihoidlik kontingent ikka see päris õige sihtgrupp.


Magnus Nilsson Foto:www.thirtynorth.com

Peale lõunat jätkuvad põnevad sõnavõtud ja kui kõik need kirja panna, siis saaks kokku ilmselt ühe tagasihoidlikuma romaanimõõtu raamatu. Meeleolukas on Fävikeni peakoka, Magnus Nilssoni ettekanne, kus ta puudutab peamiselt kreatiivsusega seonduvat. Kuigi tema lähenemine teemale on kohati ehk liigagi teaduspõhine ja ta enda talendi osas isegi ülemäära tagasihoidlikuks jääb, meeldib mulle väga seik, et maailmakuulsa koka hobiks on akvarellimaalid ja ta võib end paberi taha unustada tundideks. Kui mõttekild on sattunud pähe idanema, valmibki hea idee harilikult muude tegevuste käigus, tuleb tema jutust välja. Ka laienenud arutelus, kus sõna saavad lisaks Nilssonile ka Muru kaasomanik Henri Alen Soomest, Jaakko Sorsa (FINDS Põhjamaade restoran Hong-Kongis) ning Märt Metsallik Põhjakast, tuleb jutuks, et head ideed sünnivad mitut moodi. Vahel olude sunnil, näiteks toorainest või selle puudumisest tulenevalt, tihti on aga oluline lasta nii mõtetel kui iseendal puhata, mitte paaniliselt end midagi uut genereerima sundida. Arutelust jääb kõlama ka mõte, et kreatiivsus on paljuski seotud reeglitega – selleks, et neid murda, pead põhitõdedega hästi kursis olema. Kunsti ja toidukunsti ühisosa  saab sellega veelkord tabatud.

Paremalt:Magnus Nilsson, Märt Metsallik, Jaako Sorsa, moderaator, kelle nime ma, piinlik küll, ei tea siiani ja Henri Alen

Enamik esinejatest on oma ala profid, tunnustatud tegijad restoranimaailmas, kelle kogemustepagas ja talent on tuntud nii kodus kui rahvusvahelisel tasemel. Seda rohkem elevust ja kontrasti toovad minu jaoks seminarile  Gustav Öhman ja Tomas Gustafsson – Rootsi restorani Taxinge Krog omanikud. Kohmetult alustavad mehed räägivad oma restoranist, mille nad väikelinnas poolteist aastat tagasi lõid. Tomas on 10 aastat töötanud elektrikuna, Gustav, kes küll kokatööga varem kokku puutunud, vallandati eelmiselt töökohalt. Mehed ei saanud restorani avamiseks pangalaenu ja tagatipuks keeldusid kohalikud hea mainega põllu- ning kalamehed nendega koostööst - nõudlust oli niigi palju ning pealegi oli tegu nende jaoks täiesti tundmatute sellidega. Juhuse tahtel laenati meestele  aga kalapaat, millega püügisaladusi ise avastama hakati. Metsast käisid nad perega tuntud ning vähem tuntud marju, seeni ja taimi korjamas ning lõpuks õnnestus neil leida ka kamp köögiviljakasvatajatest entusiaste, kes nendega oma saaki jagama asusid. Toit valmib siiani põhiliselt sellest, mida kätte õnnestub saada, olgu see siis kummaline kalasort, mille peale mõned peenema toorainega  harjunud kokad ehk nina kirtsutaksid või enda korjatud mustikad. Naljakas oli ka lugu sellest, kuidas Gustavile olid kinnisideeks ühed haruldased seened, mis loogika järgi ka ümberkaudsetes metsades kasvama oleksid pidanud. Pärast pikki ja tulutuid otsinguid leidis ta need lähemalt, kui oleks osanud oodata – nimelt parkimisplatsilt. Lõpetuseks teatasid mehed, et pea ainuke asi, mille nad restorani raha eest tellinud, on logoga valguskast ukse kohal. Tomas ei jäta täpsustamata, et elektritööd tundva mehena paigaldas ta selle mõistagi ise. See lugu peaks küll inspireerima kõiki, kes oma ideede teostamisel liigseid takistusi näevad.

Taxinge Krog: Tomas Gustafsson ja Gustav Öhman


Pole vist vaja enam mainida, et tegu oli seminariga, mille muljed siiani õhus. Lisaks nimetatud esinejatele sai kuulda veel sommeljeede ettekanded kuulata Vene köögi tuleviku teemasid ja palju muud, mis isegi parema tahtmise juures siia ära ei mahu. Sauce 2015 toimus täpselt kaks nädalat tagasi, kuid siiani taban end aeg-ajalt ühe või teise ettekande teemadel juurdlemast või siis mõne seiga üle muigamast. Jään igatahes pikisilmi ootama järgmist aastat ja usun, et koos minuga ka kõik teised saalisviibinud.