esmaspäev, 24. august 2015

Grillitud krevetid väikese vürtsiga

Kui keegi juhtub arvama, et Vannamei Viburhännak on suhteliselt tobe nimetus ühele tiigerkrevetilaadsele isendile, siis võib too inimene pilgu peale visata Riigi Teataja Kalandustoodete liikide tootenimetusteloetelule. Peale selliste õnnetute kalandustoodete märkamist  nagu tülka, klõkats, kolmnurk-krabi, liftahven ja lõunakongrio tundub see üsna väärikas. Samast dokumendist selgub ka, et merikuradit, kellel on nimega minu arvates väga vedanud, võib muide kutsuda ka õngitsejaks. „Palun mulle üks priskem õngitseja,“ ei kõla ka just väga peenelt, eks ole.

Maxima kalaletist leitud krevetid said igatahes täitsa maitsvad, olenemata sellest, et peaaegu kilo neid va viburhännakuid  läks maksma vaid kummalised 3.50. Allpooltoodud marinaadi jaoks võiks muidugi kasutada suitsutatud paprikat, mida mina käin ostmas näiteks Marks &Spenceri toiduosakonnast, aga ilmselt on see saadaval veel nii mõneski hästi varustatud kauplusest. Tavaline paprikapulber ajab ilmselt ka asja ära, kuid siis võiks seda panna juba poole rohkem ning ega päris sama see tulemus ei saa.




GRILLITUD KREVETID VÄIKESE VÜRTSIGA
kahele

pool kilo tooreid krevette

Marinaad:
2sl oliiviõli
1tl tšillihelbeid
0,5tl suitsutatud paprikapulbrit
3 küüslauguküünt, pressitud või peeneks hakitud
Julge sorts sidrunimahla ja 1tl riivitud sidrunikoort
2 sl hakitud värsket peterselli
1tl meresoola


Sega keskmist mõõtu kausis kokku marinaad ja lisa krevetid. Sega läbi ja lase u 15-20 minutit maitsestuda. Küpseta keskmiselt kuumal grillil mõlemalt poolt u 1 minut ja serveeri kohe sidrunilõikude ning lisapeotäie hakitud peterselliga.



pühapäev, 16. august 2015

Ürdimarinaadis kana suvikõrvitsa ja Parmesaniga

Suvikõrvitsauputuse korral aitab küll vist ainult üks suuremat sorti suvikõrvitsadieet, mis näeb välja nii, et iga toidu sisse tuleb pista nii palju suvikõrvitsat kui vähegi võimalik. Päris tihti võib juhtuda, et need toidud ka väga maitsvad saavad. Suvikõrvitsasse keeratud kanavardad pole siinkohal erandiks, sest lisaks teistmoodi väljanägemisele, hoiab kõrvits kana mahlase ning peab kinni ka enamiku riivjuustust, mis muidu hea meelega grillile plehku paneks. Ja kui suvikõrvitsaviile juhtub üle jääma, siis need on ka toorest peast maitsvad salatilisandid. Eriti, kui tegu on sellise väiksemapoolsema kõrvitsaisendiga.



ÜRDIMARINAADIS KANA SUVIKÕRVITSA JA PARMESANIGA

500g kana kintsuliha
5sl külmpressi-oliiviõli
2 küüslauguküünt, pressitud
1tl meresoola
0,5 tl musta pipart
peotäis värsket  hakitud ürdisegu (nt.petersell, pune, tüümian)
1tl riivitud sidrunikoort ja sorts sidrunimahla
50g riivitud Parmesani
1 keskmise suurusega suvikõrvits

Sega kokku 4sl õli, ürdid, sool, pipar, küüslauk ja sidruni koor ning –mahl. Lõika liha u 4cm läbimõõduga tükkideks, pane marinaadi ja sega korralikult läbi. Lase paar tundi maitsestuda.

Tõmba suvikõrvitsast köögiviljakoorijaga õhukesed viilud, piserda need õliga ja pigista peale pisut sidrunimahla. Veereta kanatükke riivjuustus ning keera seejärel iga tüki ümber suvikõrvitsaviil. Aja lihatükid kolme-neljakaupa vardasse (kui kasutad puuvardaid, leota neid eelnevalt u 30 minutit).  Pintselda suvikõrvitsa-kanarulle pealt veel õliga ja küpseta üpris madalal kuumusel mõlemalt poolt ca 10 minutit, kuni liha on kena ja kuldpruun. Pööramisel ole ettevaatlik ja vajadusel kasuta  grill-labidat. Serveeri  kanavardaid värske salati ja sidruniviiludega.


*Retsept ilmus ka 20.juuni Arteris

pühapäev, 9. august 2015

Sõstra-beseekook

Nii kaugele kui mäletan, on sõstrad tundunud mulle ühed parajad tüütused - nende sunniviisilise korjamise asemel oleksin suutnud vähemalt kümmekond mõistlikumat tegevust välja mõelda ning hapukaid marju väga palju süüa ka ei saanud - selles edetabelis troonisid vaarikad kindlalt esikohal.
Lühidalt, olin üpris veendunud, et sõstardest mõttetumaid marju on raske leida.

Sõstrapõlgus sai aga kiire lõpu, kui ühel järjekordsel suvepäeval, mida maal vanaema juures ringi silgates sisustasin, saabus tädi Salme, kes oli kaasa võtnud omatehtud koogi. Punaste sõstardega, kuigi tegelikult pidavat see olema hoopis õunakook, nii seletas külaline. Kuigi olin kahtlustav, polnud ma ometi säärast üllitist varem näinud - ühtaegu kerge ja õhuline, kuid kindlalt koos püsiv rubiinpunaste täppidega plaaditäis nägi minu jaoks välja nagu ilmaime. Koogist pole pealegi sobilik ära öelda, seda teadis igaüks. Kui olin lõpetanud viienda tükiga, kergitas vanaema kulmu ning asus kähku külalise dikteerimisel retsepti üles kirjutama.

Mõnikümmend aastat hiljem samasse kohta sattudes on kõik samasugune nagu siis. Isegi lõhnab samamoodi. Puudu on ainult aias askeldav vanaema. Kui nõudesahtli lahti tõmban, et oma lastele omleti söömiseks kahvlid haarata, märkan koltunud paberitükki, millele on midagi kritseldatud.



SÕSTRA-BESEEKOOK

Olen retsepti õige pisut mugandanud, sest piima ja vahukoore segu, mida läheb tarvis vaid mõned supilusikatäied, on meie külmkapis harvem külaline ning asendasin selle hoopis hapukoorega. Kogusest jahub suure, ca 35x40cm suuruse ahjuplaadi jaoks.



150g võid, toatemperatuuril pehmenenud
100g suhkrut
5 munakollast
1dl hapukoort
220g jahu
3sl kartulitärklist
1tl küpsetuspulbrit

Kate:
5 munavalget
500g punaseid sõstraid
200g suhkrut

Vahusta või suhkruga, lisa munad, hapukoor ja omavahel kokku segatud jahu, küpsetuspulber ja tärklis. Tee käed kraani all märjaks ja aja tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil laiali. Küpseta 180 kraadi juures u 15 minutit, kuni koogipõhi hakkab jumet võtma.
Kuni kook küpseb, vahusta munavalged ja lisa järk-järgult suhkur, kuni vaht on tihke ja läikiv.Sega sõstrad ettevaatlikult munavahuga ja aja see eelküpsetatatud ahjuplaadil ühtlaselt laiali. Aseta küpsetusplaat jälle ahju ja keera teperatuur 150 kraadi peale. Küpseta kooki u 20-25 minutit, kuni besee on pealt kenasti krõbe ja pisut värvi muutnud. Lase koogil jahtuda ja serveeri - näiteks koos jäätisepalliga.