pühapäev, 22. märts 2015

Caesari salat kanaga




Olenemata sellest, et Caesari salat kuulub ehk natuke samasse klassi hea, aga ära leierdatud muusikaga, ei saa siiski sellest kuidagi üle ega ümber. Julgeme seda endale tunnistada või mitte, aga tegu on lihtsalt ühe väga mõnusa roaga, mida kuuldavasti mõnes ringkonnas isegi hellitusnime "sessu" all tuntakse. Kuid kuigi korralikku Caesarit pakuvad paljud toidukohad ning tundub, et paanilisemat trendiroa staatust on ta lõpuks ka teistele põnevatele roogadele loovutama hakanud, siis eelistan seda siiski pigem kodus ise teha. 

Põhjuseid on mitmeid - esiteks on koostisained praeguseks siiki päris hästi leitavad - rooma salatit on näha lettidel üpris tihti ja ka anšoovist olen kohanud nii Prismas kui mõnes väiksemaski poes. Teiseks, selle salatiga ei ole tegelikult nii palju mässamist, nagu enamikule tundub - 10-15 minutiga saab hakkama ja minu jaoks seostubki see toit just kerge ja mõnusa koduse õhtupoolikuga, kus lihtsalt tahaks natuke logeleda ja mõnda head filmi vaadata ning köögis pigem mitte mässata. Restoranis-kohvikus püüan valida aga sellise toidu, mis pigem üllatab kui turvalisemat sorti valikut pakub, mis aga ei tähenda muidugi, et ma ka siin aeg-ajalt erandeid ei teeks.

Caesari salatit võib valmistada nii kana, krevettide, kala või miks mitte ka lihaga, kuid originaalis koosneb see siiski vaid rooma salatist, anšoovise-küüslaugukastmest, parmesanist ja krutoonidest. Mulle meeldib see enamasti kanaga, nagu ilmselt paljudele. Praetud kanafilee tundub ehk esmapilgul lihtlabane valik, kuid proovige järgi - niimoodi valmistades valmib filee, mis on pealt kullakarvaline ja seest küll ehk mitte siiruviiruline,  kuid see eest mõnusalt mahlane. Kogused sõltuvad suuresti eelistustest - kui Sulle meeldib, et liha oleks pigem vähem, siis piisab kaheks portsjoniks ka vaid ühest fileetükist. Kui armastad krõbedaid krutoone, siis võid neid ka rohkem teha jne. Õli puhul võiks siin eelistada pigem mahedama maitsega  oliiviõlisorte.

CAESARI SALAT KANAGA
(kahele)

2-3 väikest pead rooma salatit (või üks suur)
1-2 kanafileed
4 viilu ciabattat
u 50g parmesani juustu
1dl külmpressitud oliiviõli
julge sorts sidrunimahla
2 küüslauguküünt
5 anšoovisefileed
1/4 tl Dijoni sinepit
soola, pipart, killuke võid

Kuumuta ahi 200 kraadini. Rebi saiaviilud küpsetuspaberiga kaetud ahjupannil suupärasteks tükkideks ja sega läbi väikse sortsu oliiviõliga. Küpseta 8-10 minutit, kuni need on krõbedad ja jumekad.
Maitsesta kanafilee soola-pipraga. Kuumuta pannil või ja sorts õli, kui või hakkab vahutama, lisa kanafilee, välimine külg allpool. Kata pann kaanega ja alanda kuumus suhteliselt madalaks. Küpseta 5 minutit, seejärel vaheta poolt ja küpseta kaane all veel 5 minutit. Lase valmis kanal kindlasti ka paar minutit "tõmmata".
Sega kergelt tükeldatud anšoovisefileed ja küüslauguküüned, munakollaste, sinepi ja sidrunimahlaga. Peenesta saumikseriga ja nirista vähehaaval peene joana juurde õli, kuni saad majoneesitaolise massi. Kui toorest muna pelgad, võid kasutada õli ja muna asemel ka majoneesi - sega see lihtsalt anšoovise-küüslaugumassiga. Lisa paar sl riivitud Parmesani.

Pese salat ja lõika ära tagumine osa. Väikeste salatipeade puhul võid eraldada lihtsalt lehed, suure puhul rebi need aga mugavama söömise nimel tükkideks. Sega salatikastmega ja aseta taldrikule. Viiluta kana ja lisa salatile. Puista peale krõbedad krutoonid ja köögiviljakoorijaga tõmmatud parmesanilaastud.
.


pühapäev, 8. märts 2015

Kookose-laimi muffinid valge šokolaadi ja granadilliga



Ma tegelikult ei pea end ülemäära magusalembeseks, aga vahel kisub mõni periood kohe väga koogiseks. Ilmselt pole muud teha, kui sellega leppida ja loota, et varsti tasakaalustub see soolasema kraamiga. 
Need muffinid on suures osas pärit ühest Donna Hay peonumbrist, et aga tuhksuhkrust glasuuri vältida püüdsin ( valge suhkur leiab mul viimasel ajal üldse tegelikult kuidagi vähe kasutust ja seekord oli ta kapist üldse otsa saanud), siis valmisid sellised mugandatud koogid. Natuke granadilli lisasin valmis koogile ka, mis seda komplekti minu arvates päris kenasti tasakaalustab.

KOOKOSE-LAIMI MUFFINID VALGE ŠOKOLAADI JA GRANADILLIGA
(12tk)

3 munavalget
1 tl vanillisuhkrut
125 ml kookospiima
180g jahu
2tl küpsetuspulbrit
100g toasooja võid
150g pruuni roosuhkrut
1 tl riivitud laimikoort
30g kookoshelbeid

Kate:
200g valget šokolaadi
300g toasooja toorjuustu
sorts kookospiima
laimikoort
kookoshelbeid
2 granadilli

Klopi kokku munavalged, vanillisuhkur ja kookospiim. Sega köögikombainis jahu, küpsetuspulber, suhkur, laimikoor ja kookoshelbed ning lisa tükeldatud või. Kui segu on purutaoline, lisa munavalge-kookospiimasegu ja sega  korralikult, kuni moodustub ühtlane tainas. Jaga tainas muffinivormidesse ja küpseta 150 kraadi juures ca 30 minutit, kuni koogi sisse torgatud tikk puhtaks jääb. Jahuta.

Katte jaoks sulata tükeldatud šokolaad vesivannil. Selleks tõsta kuumakindel kauss koos šokolaadiga keedunõule, milles lase keema paari sentimeetri jagu vett. Šokolaadinõu peab kuumenema ainult potist tuleva kuuma auru mõjul ning ei tohi poti põhja puutuda. Lase sulanud šokolaadil pisut jahtuda.
Vahusta mikseri abil toorjuust ning lisa sinna mõni supilusikatäis kookospiima, et segu muutuks pehmemaks. Sega hulka valge šokolaad.

Serveerimiseks tõsta muffinitele šokolaadi-toorjuustukreemist müts, puista peale kookoshelbeid, lisa poole teelusika jagu granadilli igale koogile ja i-le täpiks veel pisut riivitud laimikoort ka. Valmis ongi!


pühapäev, 1. märts 2015

Sõrnikud


Tuleb tunnistada, et sõrnikute fenomenist ei saanud ma veel alles hiljaaegu aru. Ju siis lapsena need väga tihti taldrikusse ei sattunud või oli asi maitseelistustes, aga no ei meenu kohe ühtegi sõrnikulugu. Nopis sai aga sõbranna taldrikust üks amps näpatud ja peale seda olin piisavalt müüdud, et koduski pühapäevaseid pannkoogihommikuid uue tulijaga värskendada. 

Kui on maailmas veel mõni inimene, kes sõrnikutega siiani sina peale sattunud pole, aga katsetada sooviks, siis mõni tähelepanek selle pannikoogiliigi eripärast:
  • Esiteks, kasutada tuleks kindlasti õiget ja tahedat kohupiima - igasuguste kreemide ja rasvavabade toodetega ma siin pigem jändama ei hakkaks.
  •  Oluline on aru saada, millal tainas on piisavalt tahe, et valmiksid sobivalt prisked, aga mitte ülemäära jahused sõrnikud - see retsept siin peaks töötama, kuid alati võiks teha alustuseks ühe proovikoogi ja selle pealt vaadata, kas jahukogus või maitse natuke timmimist vajab - kohupiimade konsistents võib olla mõnevõrra erinev ja inimeste magusalembus samuti.
  •  Viimaseks võiks jälgida, et pann oleks keskmisel või isegi keskmisest nõks madalamal tulel, et koogid pigem vaikselt ja omasoodu küpseksid, muidu võib tulemuseks olla liialt tume pind ja toores sisu. 
Üldiselt ei ole tegu aga keerulise ettevõtmisega - sõrnikute hingeelu saab lihtsalt selgemaks, kui need paar korda läbi on tehtud ja võib-olla ka enda maitsele sobivaks timmitud - mulle meeldib näiteks mee ja sidruniga maitsestatud variant nagu see siin.



SÕRNIKUD 
(ca 20tk)
500 g kohupiima 
1 muna
2 sl mett
1dl jahu
0,5 tl riivitud sidrunikoort
ca 1 sl sulavõid
Lisaks:võid praadimiseks ja jahu paneerimiseks

Sega kohupiim, mesi, sidrunikoor, lahti klopitud muna ja jahu. Sulata pannil killuke võid ja lisa see tainale. Puista taldrikule mõned peotäied jahu, tõsta sinna supilusikatäite kaupa kohupiimatainast ja vormi umbes sentimeetripaksused pätsid.Prae sõrnikuid keskmisel kuumusel ca 3 minutit ühelt poolt, kuni need on kena kuldse jumega. Serveeri meelepärase moosi või meega ja kui paljuks ei pea, puista peale ka pisut tuhksuhkrut.