esmaspäev, 18. august 2014

Mannavaht sõstardega



Kui eelmistel aastatel jagus mu noorukestel sõstrapõõsastel marju vaevalt mõne koogi tarvis, siis möödunud nädalavahetusel sai ämma garaažist välja tassitud vana nõukaaegne "sokovarka" ning päris mitu pudelit sõstramahla valmis villitud. Mäletan, et kunagi lapsena nägin sarnast mahlategu kodus mitu korda pealt ja see tundus mulle ühe lõputu rassimisena. Vist isegi lubasin, et seda jama ma kindlasti suurena ette ei hakka võtma. Tegelikult möödus vaaritamine aga valutult ja täitsa tore on mõelda, et kapis ootab hulk tohutu suhkrusisalduseta jooki, mida alles tarvitades meelepäraste vahendite ja kogustega magustada saab.
Sõstrad on aga ühed mu lemmikmarjad ja peale mahla leiab neile rakendust küllaga. Näiteks mannavahuna, mis on pea sama nostalgiline nagu päevi ja aastaid näinud mahlaaurutajagi. Lahjendatud sõstramahlaga on seda magustoitu teha vaat et mugavamgi, kui värsketest marjadest. 

MANNAVAHT SÕSTARDEGA
(kuuele kuni kaheksale)

300g punaseid sõstraid
100g musti sõstraid
1tl vanillisuhkrut
1l vett
1,5 -2 dl suhkrut
1,5dl mannat

Keeda marju veega u 10 minutit, aeg-ajalt neid puulusika abil katki surudes. Kurna ja pressi marjamahl läbi peene sõela. Kui kasutad marjamahla, siis lahjenda u 900ml vett 2dl mahlaga või maitse järgi, nii et tekiks liitrijagu ja natuke peale vedelikku.
Lisa suhkur ja vanillisuhkur. Nüüd lase mahl keema, lisa peene joana segades manna ja keeda vaiksemal tulel u 10 minutit, vahepeal mõned korrad segades. Lase jahtuda ja vahusta seejärel tugevalt, et tekiks kohev vaht. Juurde paku piima.

* Retsept ilmus ka 9.augusti Arteris.



pühapäev, 17. august 2014

Katsejänesena toitumisuuringus



Et selle kuu ajakirjas Anne&Stiil jagan oma kogemust rahvastiku toitumisuuringus osalemise kohta, siis panen ühtlasi mõned mõtted siiagi kirja. Õpin ise praegu hoolega toitumisnõustamist, olles samal ajal köögis üpris tegus ja nii võib antud uuring ning sellest tulenev üldine statistika (mis ilmub küll alles järgmisel aastal) minu jaoks ehk ebanormaalselt põnev tunduda, kuid usun, et tegu on märkimist väärt asjaga, ükskõik kui leigelt või kirgliselt keegi oma toidulauda parasjagu ka ei suhtuks.

Toitumisuuringut on Tervise Arengu Instituut hetkel läbi viimas senisest vist suurimas mahus üldse. Rohkem infot selle kohta saab TAI kodulehelt, kuid ülevaatlikult hõlmab see siis põhjalikku elanikkonna toitumisharjumuste kaardistamist, milles osalemisega kaasnevad küsitlused koos kahe päeva menüü kirjeldusega kui toidu tarbimise küsimustiku täitmine. Viimase puhul on vaja üldjoontes kirja panna, kui palju etteantud toiduaineid, -lisandeid vms harilikult tarbitakse.Boonusena on võimalik saada tagasisidet isikliku menüü ja selles sisalduvate toitainete kohta nimetetud kahe päeva baasil ja seda siis ikka kõigil uuringus osalejatel, kes antud lahtrisse linnukese joonistavad.
Uuringule eelneval päeval oli mu kavas üks vahva toiduüritus rikkaliku suupistelaua ja päris kirju joogivalikuga. Tuleb tunnistada, et hiljem koos küsitlejaga kogu seda paletti üles märkida oli ikka päris keeruline - lonks siit, amps sealt jne.Kuid just seda teha oligi tarvis - kellaajaliselt ja koguseliselt kõik söödu-joodu kirja panna ning muidugi võimalikut täpselt. Proovige aga ise grammise detailsusega oma eelmise päeva menüüd või isegi äsjasöödud võileiba kirjeldada! Küsitlejaneiu Ksenjaga saime sellega siiski kahepeale hakkama. Võin öelda, et järgmisel küsitluskorral kulgeb kirjeldamine kindlasti aga juba mõnevõrra lihtsamalt. Eriti kui köögikaal juhtub käepärast olema ja oma toidud ise valmistad. Saab hakkama aga ka silmaga mõõtes. Olles seda öelnud, tuleb aga tunnistada, et kuigi kaal ja mõõdukann on köögis mu igapäevased kaaslased, tuli koguste kontrollimisel siiski nii mõnigi üllatus ette, kuid kaelamurdev see tegevus ka kindlasti ei ole.
Toiduportsjonite ülesmärkimist igapäevasesse plaani lülitada ei ole just kõige harjumuspärasem, kuid üpris tõetruu pildi oma toidukäitumisest saab küll. Võib juhtuda ka, et see tõdemus pole just meeldivate killast. Enda puhul märkasin näiteks uuringuvihikus toitumiskellaaegade märkimisega proovi tehes, kuidas käsi tahtis ikka pidevalt söödava järele haarata, ilma et mõte olukorda enne väga läbi töötanud oleks. Päris ühte söögikorda päevas - hommikust õhtuni - küll õnneks välja ei vedanud, aga korrapärasusest jäi siiski vajaka. Ütlevad ju hambaarstidki, et hammastele tuleks parima vormi nimel siiski iga söögikorra järel paar-kolm tundi puhkust anda. Ühesõnaga, selles osas arenguruumi just nagu oleks.
Oma toitumistulemusi spetsialisti abiga takseerides sain veel teada, et  kuigi vitamiinide ja mineraalainete osa toidus andis õpilasskaalal hinneteks neljad-viied (peamiselt vist seetõttu, et olen viimasel ajal teadlikult suurendanud värske puu- ja köögivilja tarbimist), siis päevane kalorikogus jäi ikka väga madalaks - vaid 917 kcal, millest ei jätku organismile õieti põhienergia tagamisekski. Ei saa samas öelda, et nälga tundnud oleksin, aga numbriliselt siiski väga nadi olukord. Niisiis ei pruugi suupistelaualt näksimine alati ikka piisava söögikorrana kirja minna, kuigi võib tunduda justkui korraliku patustamisena.Samuti olid näitajad liikumise osas kehvapoolsed, kuigi enda arvates olin sel päeval pidevas tegutsemises. Tuleb välja, et koormusena läheb kirja vaid vähemalt pool tundi pidevat liikumist, mis naha ka kergelt higiseks ajab.Võib-olla vaidleks siinkohal pisut vastu, sest püstijalu sehkendamisel ja päris istuval asendil on ikka ju vahe sees, kuid üldjoontes kuluks väike treening mulle ehk tõepoolest marjaks ära. Oma toitumist ja selle vastavust tervislikele standarditele saab tegelikult aga igaüks kontrollida Nutridata programmi abiga, mida kasutame tihti ka koolis menüüde koostamisel.Ligipääs programmile siin.

Kokkuvõttes oli tegu huvitava kogemusega, milles ka kasutegur täitsa märgatav.Statistilises mõttes pisipügala võrra andmete mõjutamine on kindlasti väärtus omaette, kuid igapäevases plaanis oma toitumisharjumuste üle mõtete mõlgutamiseks aja leidmine tundub mulle siinkohal isegi olulisem.Veel parem, kui sellest saaks tõuke kasvõi ühe kehale-vaimule hea harjumuse tekitamiseks. Ise maadlen oma toidukordade süstematiseerimisega küll siiani, kuid lootust on, et varsti asja saab.
Kui Sul on antud uuringuga oma kogemus, siis oleks tore siin kommentaariumis samuti kuulda, milliseid mõtteid see tekitas.