pühapäev, 15. detsember 2013

Kirju koer puuviljade ja pähklitega




Kirjut koera teavad siinmail vist küll kõik ja vähe on meie hulgas ilmselt neid, kel seda maitsta ei ole õnnestunud. Minu jaoks on tegu puhaselge nostalgiatoiduga, mis ennast vahel meelde tuletab, kuid ei saa öelda, et just väga tihti.Vist ikka natuke liiga magus teine ja mõnest korrast piisab, et jupiks ajaks jälle isu täis saaks.
Teadupärast ei ole jõulupühade aegne toidulaud aga see koht, kus liigse magususe või mõne lisakalori pärast lärmi tõsta ja talvisemate täiendustega kirju koer sobib siia nagu valatult. Uhasingi koogi sisse kõvasti kuivatatud puuvilju, pähkleid ja muud kraami, mis mul millegipärast orava kombel talveks kappi oli varutud. Välja tuli selline "kirju koer kivisel teel" mõõtu kook, kus kodune magustoit on pisut ameeriklaste rocky road'ist inspireeritud saanud. Suure viilutatud koogihalu asemel tundub mulle, tõsi küll, selline trühvlimõõdus rammus ampsakas siiski etem. Mugavam süüa ning tuleb tunnistada, et kaovad laualt nagu võluväel.Väikesed kirjukoerad sobivad kenasti ka külakostiks ning miks mitte ka kingikotti pistmiseks.

Vaja läheb:
150g "Ekstra" küpsised
150g šokolaadiküpsiseid
200g tumedat šokolaadi
ca 400g kondenspiima
2 spl kakaod + peale raputamiseks
150g marmelaadi
50g kuivatatud kirsse (ja/või mustsõstraid, jõhvikaid vms)
50g kuivatatud aprikoose
50g rosinaid
50g metsapähkleid või india pähkleid

Murenda küpsised (kas köögikombaini kasutades või kilekotis, seda pudrunuia või tainarulliga nüpeldades). Vala küpsised suurde kaussi ja lisa hakitud marmelaad (mina leidsin poest Marmitoni täiesti parajate, ca 1 cm suuruste kuubikutega marmelaadipaki, nii et see osa jäi vahele). Lõika puuviljad-pähklid vajadusel suupärasemaks ja lisa segule.
Tükelda šokolaad ja jaga kahte ossa. Üks osa viska küpsisesegusse teine sulata ettevaatlikult madalal kuumusel potis või turvalisemat meetodit kasutades vesivannil (pott tulele, paraja suurusega kauss sisse,nii et moodustuks topeltkastrul ja šokolaad sulaks vaid kuuma auru toimel, mis potipõhjast kerkib). Lisa kondenspiim, sega ja kuumuta kergelt, et segu jääks tumedam ja mitte liiga magus, olen lisanud siia veel paar supilusikatäit kakaopulbrit. Vala kondenspiima-šokolaadisegu muudele koostisainetele ja sega korralikult läbi.
Nüüd võid soovi korral keerata kogu kupatuse küpsetuspaberisse tihedalt rulli ja selle omakorda kilesse mässida - nii saad traditsioonilise kirjukoera. Kompvekilaadsed kuubikud saad aga, kui pressid segu küpsetuspaberiga vooderdatud kandilisse vormi (mul oli 24x24cm vorm, mida tavaliselt kasutan šokolaadi-brownie valmistamiseks), katad selle teise küpsetuspaberilehega ja mässid kilesse "tõmbama". Peale võiksid asetada ka mõningase raskuse. Külmkapis võisid koogid mõlemal juhul vähemalt paar-kolm tundi taheneda. Serveerimiseks lõika koogid soovitud suurusega tõkkideks ja sõelu peale kakaopulbrit.




reede, 13. detsember 2013

Kanamaksa-kartuliroog küüslaugu ja paprikaga


See toit valmib ruttu. Suurema venitamise korral nii poole tunniga. Sobib hästi kõhutäiteks, kui eelnevalt juhtumisi kanamaksast pasteeti on tehtud ja nii pool pakki maksaülejääke kiirelt rakendust vajab. Kõlbab muidugi aga ka täitsa sihilikut valmistamiseks. 

Küüslaugukogus on retseptis küllalt suur ja seda võib küüslaugupõlgur vastavalt sisetundele vähendada. Küll aga on küpsetatud küüslauk nii maitse kui järelaroomi poolest oma värskemast vennast tunduvalt leebem, seda tasuks meeles pidada ja ehk ka ise järele proovida, kui siiani ei ole julgust olnud. Koorima neid enne ahjupanekut ei pea - kõrbevad muidu veel kibedaks, pealegi on koore seest küüslaugusisu täitsa  tore pärast kahvliga õngitseda.


Kiirele retseptile kohaselt aga siinkohal vähem loba ja rohkem sisu.


KANAMAKSA-KARTULIROOG KÜÜSLAUGU JA PAPRIKAGA
(kahele)
250-300g värsket broilerimaksa
1 paprika, seemnetest puhastatud ja pikkupidi viilutatud
6 küüslauguküünt, koorimata
4 kartulit
1 tl kuivatatud rosmariini
2 spl kappareid
4 spl palsamiäädikat
peterselli, hakitud
soola, pipart

Kuumuta ahi 200 kraadini. Kui kapis keedetud kartuleid ei ole, siis lase potis vesi keema.Viiluta pestud  kartulid (soovi korral koori, aga mina seda ei teinud) ja vala vette. Keeda 10 minutit, sejärel kurna.

Viska kartul ahjuplaadile, lisa küüslauguküüned (koorimata) ja paprikaviilud. Vala üle sortsu õliga viska sekka soola, musta pipart ja kuivatatud rosmariini. Pane ahju ca 15-20 minutiks küpsema.
Kui köögiviljad on seda nägu, et hakkavad valmima, aja pann kuumaks, loputa kiirelt külma veega kanamaks ja eemalda tugevamad kiud ja kelmed. Kuivata majapidamispaberiga. Lisa pannile natuke õli ja prae maksa paari- kolme minuti jooksul,kuumal pannil, kuni tükid on pealt küpsenud , kuid seest siiski pisut roosakad.
Maitsesta soola-pipraga. 
Lao röstitud köögiviljad pannile, viska sekka kanamaks. Vala ruttu veel kuumale pannile palsamiäädikas ja lase sellel mõni sekund redutseeruda (mõlema portsu jaoks peaks jääma nii dessertlusikajagu kastet). Vala kaste toidule ning puista peale hakitud petersell ja kapparid.





kolmapäev, 11. detsember 2013

Röstitud köögiviljadest salat

...millele paadunud granaatõuna, kitsejuustu ja pähklisõltlane üht-teist lisab - on aus pealkiri sellele toidule.

 Mõnest asjast ei saa lihtsalt kunagi küll, aga vahel ei saa ise oma toiduainesõltuvusest arugi ja silmad avanevad alles siis kui hea sõber ütleb "Kuule, sul on nende pähklitega mingi värk vist - kana sisse, supile, salatile ...no tõesti!". Enda vabanduseks võin öelda, et õnneks mitte ühe toidukorra ajal! Olgu aga kinnitatud, et minu pähklilembus (ja kitsejuustu ja granaatõuna) siinkohal kindlasti ei lõppe, kuid hea on enda juures sääraseid asju märgata, sest sisseharjunud lemmikute asemel võiks tegelikult ju teadlikult silmaringi laiendada ja vahel mõne komponendi hoopis millegi muu põnevaga asendada. See teadmine kehtib ilmselt ka mitmes muus eluvaldkonnas - näiteks proovi suusatamise asemel vahelduseks ka ujumist (eriti suvel), asenda lemmiksõna vähemalt üle ühe lause millegi muuga ( minule meeldib näiteks viimasel ajal igal võimalusel öelda "radikaalne") jne.

See salat siin muidugi eirab aga kõike eelpooltoodut ja maitseb hea just täpselt niimoodi. Kui granaatõunakastet ei taha poodi tooma minna, või arvate, et sellele ei leia hiljem piisavalt rakendust, siis võib salatile peale niristada ka balsamico't.



Röstitud köögiviljadest salat granaatõunaga
(neljale)
300g peeti (1keskmine)
300g porgandit (u 3 suuremat)
500g kõrvitsat (puhastatult ja kooritult u 300g)
1 tl suhkrut
50g rukolat
1/4 granaatõuna
peotäis metsapähkleid
1spl kuivatatud tüümiani,
soola, musta pipart
õli
Kaste: 1 spl granaatõunaskastet (Naršarab), 3spl külmpressitud oliiviõli, soola, pipart.

Soovi korral lisa ka ca 50g pehmet kitsejuustu.

Soojenda ahi 200 kraadini. Koori juurviljad ja puhasta kõrvits. Haki kõik ca 1 cm suurusteks kuubikuteks ja vala ahjuplaadile (Kui valmistad suuremat kogust või tahad, et kõrvits ei saaks peedist määritud, siis küpseta kõrvits eraldi nõus). Vala hulka sorts õli ja lisa tüümian ning suhkur. Sega läbi ja küpseta ca 20 minutit, vahepeal segades. Peale valmimist maitsesta soola-pipraga ja  lase pisut jahtuda.
Köögiviljade küpsemise ajal valmista ette muud komponendid. Pese ja kuivata salat. Rösti kuival ja kuumal pannil pähkleid niikaua kuni tuuma ümber olev pruun kate praguneb ja hõõrudes eemaldub (u 5-7 min) ning haki pähklid meelevaldse suurusega tükkideks. Eemalda granaatõunaseemned koorest. Loksuta väikeses keeratava kaanega purgis hästi läbi salatikaste.
Pane rukola kaussi või säti taldrikule. Tõsta juurde köögiviljad, puista sekka hakitud pähklid ja granaatõunaseemned. Vala peale kaste. Valmis!

reede, 22. november 2013

Massaman karri veisesabaga



Fakt on see, et tegu ei ole just kõige kaunima roaga ning eks veisesaba ise tundub isuäratav ka ilmselt üsna kitsale grupile kodanikest. Küll aga kaalub maitse kõik kõhklused üles ning eksootikat on siin jahedasse novembrikusse samuti üsna parasjagu. 
Karride laias maailmas on massaman (kaeng matsaman, kui olla korrektne) teada kui Taimaalt pärit, kuid siiski küllaltki segase taustaga toiduna. Moslemitest kaupmeestega 16-ndast sajandist seostatakse seda ehk kõige rohkem. Levinud koostisaineteks on kookospiim, maapähklid või india pähklid, kartul, kalakaste, tamarind, tähtaniis, palmisuhkur. Kõige tuntumaks peetakse on veiselihaga versiooni, aga kana või siga (mittemoslemitele) sobib ka kindlasti hästi. Märkimist väärib ka tõik, et 2011 aastal valis CNN massaman karri 50 maailma parima toidu hulgas lausa esikohale. Isiklikult mulle on küll arusaamatu, kuidas on toitudest võimalik üldse edetabelit koostada, aga esikoht kõlab päris uhkelt ikka.
Antud roog ise on paljuski pärit Austraalia gurmaanide põnevussarjast hüüdnimega "Where is the sauce!" ja on kuulduste kohaselt pärit ühe osaleja tailannast vanaema retseptivaramust.Olude sunnil mugandasin sisu vastavalt kohalikele võimalustele ja oma kapile nagu ikka - kartuli asemel läks potti ka maguskartul, mis ametlikult küll vist kartul ei olegi ja kiirkeetjat ma ei kasutanud. Aga tegin nii nagu allpool kirjas ja jäin rahule.Rahule ei jäänud küll mu kallis abikaasa, kellele see tundus liiga terav, kuid olgu siinkohal öeldud, et liigne tšilli  karistab ainult seda inimest, kes salaja pooleliolevat toitu nosima läheb! Ehk siis hautatud liha, millele on tõstetud rohkelt toorest karripastat võib tõepoolest ehk "pisut" terav tunduda. Teie tehke aga toit enne sööma asumist ikka kenasti valmis. 
Kes soovib, siis originaalretsepti koos veel mitme boonusviguriga leiab siit. Veisesaba ennast olen leidnud Keskturult, aga pidavat saama ka Stockmannist, eriti just neljapäeviti. Saba saab aga edukalt asendada ka näiteks abatükkidega.

Vaja läheb:
1,8kg veisesaba tükkidena
õli pruunistamiseks
500ml ananassimahla
4 loorberilehte
2 bataati ehk maguskartulit
12 šalottsibulat (või u 6 tavalist sibulat), hakitud
paar spl tamarindikastet, 60ml tamarindivett* või poole laimi mahl
50g kuival pannil eelnevalt röstitud maapähkleid
koriandrilehti, rohelist sibulat või murulauku serveerimiseks

Karripasta:
1tl vürtsköömeid
1 spl koriandriseemneid
1/2tl kaneelipulbrit + koorejupp
1/2 tl kardemoniseemneid  (ja lisaks 4 kardemonikupart)
4 nelki
1/4 tl muskaatpähklit
7 šalottsibulat (või ca 3 väiksemat sibulat)
7 küüslauguküünt
3 sidrunheinavart, hele osa, hakitud
suur peotäis värsket koriandrit koos vartega
8cm jupp galangali (seda leidub siin haruharva, võib asendada ingveriga), kooritud ja hakitud
3-4 värsket punast tšillikauna (originaalretseptis kuivatatud ja lotatud kaunad + tšillipulber)
3 spl õli 
600ml kookoskreemi (kasutasin pooleks kookospiimaga)

*) tamarindivee saad, kui kuivatatud tamarindist murtud juppi kuumas vees ca 15 minutit leotad ja pärast kurnad. Tamarindi olen leidnud näiteks Stockmannist)

Valmistamine:
Pruunista liha pannil ja pane malmpotti. Vala peale ananassimahl ja lisa loorberilehed. Hauta madalal tulel ca 2,5 tundi või kuni liha on pehme.

Karripasta:
- kuumuta vürtsköömned, koriandriseemned, riivitud muskaatpähkel, kaneelikoor ja nelk kuumal pannil paari minuti jooksul. See aitab neid hiljem paremini purustada ning muudab maitse intensiivsemaks. Uhmerda korralikult peeneks.
- kuumuta pannil õlis sibul, hakitud küüslauk, sidrunhein ja galangal või ingver. Kuumuta segades ca 5 minutit.
Töötle köögikombainis või saumikserda ühtlaseks massiks koos tšilli, koriandri,  uhmrit saanud maitsesegu ja ca 2 spl õliga ühtlaseks massiks.
Lase pannil veel pisut õli kuumaks ja kuumuta saadud pastat segades ca 5 minutit. (NB! Toit ei ole veel valmis! ) Lisa tasahilju kookoskreem, jupp kaneelikoort ja paar kardemonikupart. Kuumuta u 15 minutit, vajadusel lisa pisut vett. Pasta valmis!

Kui liha on pehme, kuumuta suurel pannil või potis pisut õli, lisa üldretseptis mainitud sibulad ja prae keskmisel tulel poolpehmeks.Lisa liha, karripasta, maguskartul ja ca 300ml hautamisvedelikku, vajadusel rohkem. Lase madalal tulel 10 minutit podiseda, siis lisa kalakaste ja tamarindivesi või laimimahl. Keeda veel 15 minutit või kuni kartulid on pehmed. Viska hulka röstitud pähklid.
Serveeri riisiga ja puista peale maitserohelist. 


neljapäev, 21. november 2013

Kanatiivad kookospiima ja maapähklivõiga


Ameerika filmides on ilmselt paljud näinud kirjanikke, kes ei suuda kuidagi oma raamatut kas alustada, jätkata või lõpetada ja "writers-block'i" taha varjudes otsivad inspiratsiooni alkoholist, narkootikumidest ja õige lodevast eluviisist. Kõike seda muidugi kirjandusliku materjali kogumise eesmärgil. Kirjanikuks ei saa ma ennast küll paraku nimetada, kuid oma tagasihoidlikku seisundit nimetaksin küll blogiblokiks, sest jälle on asi siin kuidagi soiku jäänud. Esialgu prooviksin aga lahendada olukorda siiski tervist kahjustamata ja lihtsalt härjal sarvist haarates. Teistel kirjutamisraskustes vaevlevatel soovitan aga kasvõi ajaviiteks lugeda Anne Lamott'i raamatut "Bird by bird", kus kõikvõimalikud tekstimured humoorikas võtmes läbi on lahatud ja lahenduse või lohutuse näol ilmselt nii mõnigi sealt ka abi saab.
Alustan ammu lubatud retseptide jagamist kanatiibadest. Retsept on mugandatud Mark Bittmani raamatust "How to cook everything". (Bittman kirjutab muide ka NY Times'ile vahvat veergu ja oma koduleht on tal samuti). Kookospiima-maapähklimarinaad jätab tiibadele mõnusa kergelt magusa maitse ja muutub küpsedes pudedaks-krõbedaks koorikuks. Kanatiibade kõrvale olen pakkunud magusat tšillikastet (poest või vt.juhist allpool). Kindlasti ei ole see aga ainus võimalik kastmevariant, nii et kõik muud soovitused ja ettepanekud on, nagu alati, väga teretulnud.
Järgmiste postitustena peagi tulemas siis veisesabakarri ja üks juba piinlikult ammu lubatud õunakook.

Vaja läheb:
1,5 kg kanatiibu
200ml kookospiima
1 küüslauguküüs, purustatud
3 spl maapähklivõid
1 spl punast karripastat omal vabal valikul
   soola

Lõika kanatiivad liigeseid pidi juppideks ja jäta tiivaotsad mängust välja (kogu need näiteks järgmise kanapuljongi keetmise tarbeks sügavkülma).
Sega kokku marinaad ja viska tiivad sisse. Sega ja lase nii vähemalt paar tundi seista. Kuumuta ahi 200 kraadini, õlita küpsetusrest ja aseta selle alla fooliumiga vooderdatud ahjuplaat. Lao marinaadised tiivajupid restile ja lase 20- 30 minutit küpseda, kuni need tooni hakkavad võtma. Keera külge ja küpseta veel ca15 -20 minutit. Seejärel tõsta kuumus 250-ni ja pruunista lõplikult krõbedaks. 5 minutit ühelt poolt ja 5 teiselt poolt peaks olema piisav.

Magusa tšillikastme saab poest, aga midagi samalaadset võib ka ise teha. Selleks pane 180g suhkrut ja 150ml riisiäädikat väikese potiga tulele, lisa 5 viilutatud punast tšillikauna ja mõned kaffiirlaimilehed (kuivatatud sobivad samuti, neid, ja vahel harva ka värskeid, olen mina leidnud Stockmannist). Lase keema tõusta ja keeda kuni koostise kerge paksenemiseni ca 5-10 minutit. Jahuta.

Serveeri kanatiibu kastme ja laimiviiludega.Peale puista näiteks hakitud koriandrit.





reede, 27. september 2013

Kutse Ubinapäevale ja üks õunane sibulamoos



Tulge homme Ubinapäevale! Kes veel ei ole käinud, siis see on üks vahva üritus, kus saab kodumaisest õunast kõhu punni süüa, mitut sorti ubinaid koju kaasa viia ja lisaks veel mahla teha, õunaistikuid varuda, kooki maitsta ning põhiliselt nautida möllu ja melu nagu ühel õigel laadal ikka. Meie Blogipuhvet on  jälle kohal ja varustatud muidugi hea-paremaga. Ise proovin seekord oma kookide sisse toppida kitsejuustu, datleid, ingverit ja loomulikult palju-palju õunu, aga nagu pildilt näha, on küpsetajaid palju ja iga tulija leiab endale oma lemmikkoogi, see on kindlamast kindlam.

Õunatemaatikast inspireerituna tegin valmis ühe moosilaadse keeduse, mis sobib hästi sealiha juurde ja juustulauale. Kindlasti saab seda säilitada ka sahvris purgi sees, kuid kuna tegu on lihtne ja õuna-sibulat ka talvisel perioodil saada, siis suuremat sissetegemist ma isiklikult küll väga vajalikuks ei pea. Üks väike õuna-sibulamoos külmkapis kulub aga minu arvates sõpruskohtumiste ja seapraehooaja juurde ära küll ning aitab likvideerida ka siidrijääke, kui neid juhtumisi peaks tekkima. Küpsetusajad olenevad päris palju õunast ja sibulast endast, lõpptulemus peaks jääma aga pehme ja moosine. Väga mugav on seda nn.moosi valmistada pannil, kus küpsemine toimub ühtlasemalt.

P.S. Õuna-sibulamoosi sisse võiksid sobida ka sinepiseemned, aga minul olid need parasjagu otsakorral, nii et kui keegi riskib katsetada, siis andku palun siin ka märku, kuidas välja kukkus.


Vaja läheb:
300g õunu
300g sibulaid
paar spl mahedamaitselist õli (näiteks rapsi- või viinamarjaseemneõli)
2dl naturaalset kuiva õunasiidrit (kui kasutad magusat siidrit, siis ole suhkru kasutamisega pisut tagasihoidlikum)
130g suhkrut
2-3 spl pruuni suhkrut
3spl õunaäädikat 

Koori õunad, eemalda südamikud. Riivi õunad jämeda riiviga ja pane potti koos õunasiidriga vaiksele tulele podisema, kuni õun on läbipaistev ja pehmema moega. See peaks aega võtma ca 10 minutit.
Puhasta sibulad, poolita ja lõika võimalikult peeneteks viiludeks.Kuumuta pann keskmiselt kuumaks, lisa õli ning sibul ja prae segades, kuni sibul on pehme ja läbipaisev (10 minutit peaks olema piisav). Kontrolli, et pann ei oleks liiga kuum ja sibul liialt ei pruunistuks, sest see teeb maitse kibedaks.
Lisa pannile sibulate juurde õuna-siidrisegu ja lase podisema, lisa suhkur ja kuumuta segades ca 15 minutit, kuni vedelik on vähenenud ja segu on kena ja läbipaistev. Lisa äädikas ja kuumuta veel ca 5 minutit, kuni moos muutub mõnusalt kleepuvaks ja läikivaks.Jahuta enne tarbimist ja säilita külmkapis.



kolmapäev, 18. september 2013

Kõrvitsapirukas seente ja suitsujuustuga

Kui juba postitamiseks läks, siis miks mitte veel postitada. Olen vahepeal pisut vaeva näinud ühe quiche-moodi pirukaga, kus kohtuvad kõrvits, seen ja veel mõni komponent ning kuna mu enda peenar uhkelt juba esimese kõrvitsa välja andis, siis on vast paras hetk pann tulele panna.

Kõrvitsakasvatajana olen ise küll alles roheline, aga sel aastal sai asjaga algust tehtud. Siinkohal väike nõuanne kõigile, kes kevadel näppu mulda pistma hakkavad - sildistage kindlasti kõik taimed, eriti, kui plaanite kasvama panna kõrvitsat ning kollast ja rohelist suvikõrvitsat. Ei ole päris kindel, kas tegu oli loodusjõudude või musta maagiaga, aga kui ma enda arvates emale igast liigist paar taime ära andsin, siis lõpptulemusena olen siiski kõigi kasvama pandud 4 muskaatkõrvitsataime omanik ja kõik suvikõrvitsad sattusid ema aeda asumisele. Nüüd siis ootan, millal ülejäänud 12 kõrvitsat ka valmis saavad ja koostan salaja nimekirja inimestest, kellele neid ära  jagada.

Pirukast aga niipalju, et mina kasutasin siin kukeseeni, aga proovi võib teha kindlasti ka teiste metsaseentega, mis siis vajadusel ja olenevalt liigist kas kupatatud või mitte. Vormina oli seekord kasutusel 25cm läbimõõduga lahtikäiv vedrukinnitusega vorm, sest sinna mahub täidist uhkemalt kui lahtise põhjaga madalamasse vormi.

Vaja läheb:

Põhi:
250g nisujahu
0,5 tl soola
125g külma võid (võid kasutada ka soolast võid, siis ära soola tainasse lisa)
2-4 spl külma vett

Täidis:
1 keskmise suurusega punane sibul
ca 400g kõrvitsat (muskaatkõrvits näiteks)
200g kukeseeni või muid metsaseeni
7-8 salveilehte
100g suitsujuustu
4 muna
2dl vahukoort
soola-pipart, oliiviõli

Valmista tainas. Selleks keeruta komponendid ühtlaseks massiks kas köögikombaini või käsi kasutades. Patsuta siledaks palliks ja aseta külmkappi tahenema. Ideaalis tunniks, aga olen vahel pidanud ka kiiremini tegutsema ja pool tundi on tegelikult ka täitsa piisav aeg.

Täidise tarbeks kuumuta ahi 200 kraadini. Koori kõrvits ning puhasta säsist ja seemnetest. Tükelda sentimeetri-paari suurusteks tükkideks ja viska ahjupannile. Puhasta sibul, lõika sektoriteks,aga ära kanna osa ära lõika vaid jäta see sibulasektoreid ühendama.Umbes nii.



Lisa sibul pannile kõrvitsa juurde, viska sekka salveilehed, vala kõik üle sortsu oliiviõliga ja maitsesta soola-pipraga. Sega kätega ettevaatlikult läbi, et õli ja maitseained jõuaksid igale poole.
Küpseta umbes 20 minutit, kuni kõrvits ja sibul on küpsenud.
Samal ajal prae kuumal pannil võis või õlis seened kiirelt läbi. Kukeseened võib jätta täitsa terveks, ainult suuremad isendid ehk poolitada. Maitsesta seened praadimisel soola-pipraga ja soovi korral võib lisada ka näpuotsaga kuivatatud tüümiani, mis tugevdab seente maitset veelgi.
Määri pirukavorm kergelt võiga ja vooderda põhi küpsetuspaberiga ja kinnita vormi külg, nii et paber vahelt välja jääks piiluma. See aitab hiljem pirukat paremini taldrikule lükata ja vedel täidis ei pääse nii samuti putku panema.Rulli tainas lahti ja kata sellega vormi põhi ja küljed. Tee kahvliga põhi auguliseks, et see korralikult läbi küpseks ja kata fooliumiga, millele on asetatud raskuseks oad, herned vms, mis aitavad tainapõhjal ühtlasem jääda.Küpseta 200 kraadi juures 10 minutit, seejärel eemalda raskus ja foolium ning aseta veel ca 5 minutiks ahju, kuni kollaks toon tainale tekib.
Haki pool juustust kuubikuteks ja pool riivi jämeda riiviga. Klopi munad ja koor ning maitsesta segu. Viska riivitud juust sekka.
Nüüd aseta eelküpsetatud tainale kõrvitsa- sibulasegu koos küpsenud salveilehtedega, lisa seened ja pista sisse ka juustutükid. Vala munasegu pirukale ja küpseta 180 kraadi juures ca 30 minutit. Serveeri soojalt või jahtunult.


Kodune muskaatkõrvits kaaluga 2700g. Sisult küll poesugulasest heledam,
kuid maitselt täitsa hea.



esmaspäev, 16. september 2013

5 avastust


Kuna blogi tähendabki üldjoontes ju avalikku päevikulaadset ülestähendamist, siis otsustasin hakata siia kirja panema ka meeldejäävamaid sündmusi, põnevamaid leide ja muud enda arvates mööduva nädala jooksul ära märkimist väärivat. Tundub, et viimasel ajal ei jagu aega kõike korraliku postituse näol kirja panna, kuid lühiülevaadete ja mõne enda arvates toreda lingi peaksin ju ometi siia kirja suutma panna - hea hiljem meenutada ja ehk leiab keegi endalegi siit mõne kasuliku mõtte.




1. Surströmming - täpselt nii õudne, nagu ma seda endale ette olen kogu aeg kujutanud. Samas võib ühe kohutava konservi söömisega kaasneda palju lõbusat, kui neli naist kummikinnaste ja keepidega varustatult metsa esimest korda jubekalapiknikule lähevad ja hiljem korralike kodanikena kilekotistatud konservikarp autoaknast välja rippumas, oma pool tundi prügikasti otsivad. Loodan kogu hingest, et Venemaa selgeltnägijad ei lahenda praegu puuduva laiba juhtumit kusagil Neeme kandis. Kui keegi aga peaks mingil põhjusel tahtma seda hullust ise ka läbi elada, siis Vormsil on juba 28.septembril toimumas Surströmmingsfest ja Haapsalu ning Vormsi inimesed võiksid ettevaatusabinõud kasutusele võtta ja selleks ajaks vajadusel evakueeruda või harjutada läbi suu hingamist.
Surströmmingust saab rohkem teada siin.


2. Kuldse ääristusega nõud. Mingil kummalisel põhjusel need mulle viimasel ajal väga sümpatiseerivad ja kodune riiul leidis need paar täiendust Sõbralt Sõbrale poest. Ilmselt ei ole ma esimene ega viimane toidublogija, kes jumaldab vanu ja kasutatud nõusid ning palju on sellest blogosfääris ka juttu olnud. Minu lemmik leiukohtadeks on kindlasti Uuskasutuskeskus, juba mainitud Sõbralt Sõbrale ja Paavli Kaltsukas

3. Seeni võib leida ka kodumetsast. Ma ei ole kunagi eriline mükoloog olnud - pigem olen avastanud endal mükofoobilisi käitumismustreid, mis käsivad mitu korda raamatu abil metsas seeni kontrollida ning pärast kodus ülekahtlustava abinõuna ka nende hoolega valitud seente hulgas väike nn"reha" teha ja lõpuks seista silmitsi faktiga, et kolme pilvikuga on raske peret ära toita.Selle protseduuri tarbeks ei ole vaja aga suuremat väljasõitu riigi teise otsa korraldada, sest piisaval määral kahtlaseid seeni leidub näiteks siinsamas Viimsi metsades ja kindlasti ka mujal Tallinna ümbruses. Ehk siis seenelises võtmes eluline tarkusetera sellest, kuidas õnne ei ole tarvis kaugelt otsida. Kes raamatuga metsas ringi kõmpida ei soovi, siis Seeneaabitsa app nutitelefonis annab päris arusaadava info põhiliste liikide osas edasi küll.


4. Tartar'i peetakse enamaltjaolt toorest veiselihast valmistatud eelroaks, mis meie rahva hulgas ka böffi nimetusena tuntud. Juba ammu on aga kokkade eeskujul raamidest väljapoole asutud vaatama ning tavapärase veise ja õige pisut uuenduslikuma lõhe kõrval on veel mitmeid mooduseid selle eelroa valmistamiseks. Mark Bittman annab siin väga uhke piltliku ülevaate, millest kõigest tartari teha võiks ning millega seda maitsestada ja täiendada.


5. Praegusel õunamahla tegemise perioodil üks võib-olla kellelegi kasulik ja aega säästev nipp, mille sain oma emalt - värsket õunamahla ei ole tarvis sugugi korraga läbi kuumutada, vaid seda saab edukalt hoiustada plastpudelites ja sügavkülmas ning seda siis jaopärast üles sulatada ja kuumutada. Nii saab suurema jääkirstu olemasolul mahla isegi 5 ja 7-liitristes kanistrites hoiustada ning siis sobival hetkel nädala-paari varu korrga kuumutada ja pudeldada. Ilmselt saab samamoodi külmutada näiteks kevadel ka kasemahla.

reede, 13. september 2013

Viigimarjatartaletid ja ploomikook


Veel kestev suveilm annab võimaluse oma aega ikka väga erineval moel kasutada. Näiteks mina käisin eile metsas riisikaid korjamas, samal ajal aga mõni perega rannas ja ujumaski. Tundub, et grilli- ja suitsuahjuhooaeg kestab samuti veel niikaua kui võimalust antakse ja tuleb tunnistada, et vananaiste suvi on päris vahva. Ja otse loomulikult ei ole sellel mingit pistmist minu enda vanusega.

Ploomikook sündis suuresti tänu sellele, et naabri kollane ploom on sel aastal puhta hullunud ja need paar oksa, mis üle meie aia ulatuvad, on praeguse seisuga kokku üle kümne kilo saaki andnud. Ja see ploomisadu ei ole veel kaugeltki lõppenud. Värsked viigimarjad on aga minu vaieldamatud lemmikud ja et praegu poes neid juba päris uhkelt saada ning hinna-kvaliteedisuhe vist ka hetkel kõige parem, siis koogikeste sees said ära proovitud needki. Mulle meeldis viigimarjadega versioon rohkem, kuid kohtasin köögis ka inimesi, kes pidasid ploomikooki etemaks, nii et ise otsustage, kumb sõelale jääb ja kas teete ühe suure koogi või mitu väiksemat - saab varieerida mõlemat pidi. Retsepti saab kasutada aga kindlasti veel paljude puuviljadega ja sama tüüpi, aga mandlisema ning glasuuritud õunakoogi retsepti leiate näiteks ajakirja Anne & Stiil septembrinumbrist, kus ma alates sellest kuust muide natuke ka toidulehekülgedega toimetan.

Kogustest jätkub ühe 25cm läbimõõduga koogi või  8 umbes 10 cm läbimõõduga tartaleti-tüüpi koogikese tarvis.

PLOOMI-KOOKOSE KOOK


Põhi.
250g jahu
125g külma võid
2spl suhkrut
1tl vaniljesuhkrut
näpuotsaga soola
2spl külma vett

Täidis:
2 muna
50g kookoshelbeid
50g pehmet võid
1-1,5dl suhkrut

Kate:
u 12-15 keskmise suurusega ploomi
paar spl suhkrut


Sega köögikombaini või käsi kasutades kokku taina koostisained. Vormi palliks ja aseta tunnikeseks külmkappi. Rulli u 05 cm paksuseks ja kata tainaga vormi põhi ja küljed. Toksi kahvliga põhi auguliseks ja aseta külmkappi tahenema niikaua, kuni ahi soojeneb 200 kraadini. Pimeküpseta koogipõhja 10 minutit - selleks aseta tainale foolium ja vala raskuseks peale spetsiaalsed marmorist küpsetusoad või tavalised kuivatatud oad, herned, riis vms (hiljem ei saa neid küll enam toiduks kasutada, kuid järgmisel korral küpsetades samal otstarbel küll). Eemalda foolium ja raskus ning küpseta koogipõhja veel niikaua, kuni see hakkab pisut värvi muutma.
Sega täidis ühtlaseks massiks ja vala eelküpsetatud koogipõhjale. Lao peale poolitatud ploomid ja puista üle paari supilusikatäie suhkruga. Küpseta 200 kraadi juures ca 25 minutit.





VIIGIMARJA-KOOKOSE TARTALETID


Toimi tainaga kuni küpsetamiseni samuti nagu eelmise retsepti puhul, suure vormi asemel kasuta aga mitut väikest. Kuna ühtlast pinda, mis küpsemisel ebaühtlaseks muutuks, on vähem, siis võib koogipõhju küpsetada ka ilma raskuseta. 10 minutit 200 kraadi juures peaks olema piisav - tainas peaks hakkama pisut kollakaks tõmbuma.
Täidisele võid lisada pisut vähem suhkrut ning maitsestada supilusikatäie riivitud apelsinikoore ja sortsu samast apelsinist pigistatud mahlaga.Tõsta täidis küpsetatud põhjadele ja aseta igale koogile 3-4 viigimarjaviilu. Natuke suhkrut peale ja ahju 15-20 minutiks küpsema või siis kuniks tainas on kuldne ja täidis võtab tooni.




esmaspäev, 26. august 2013

Tikripannkoogid


Suvine aeg on toortoitlemiseks vägagi sobiv - peenrast redist, põõsast vaarikat, puu otsast kirsse ka veel kamaluga peale ja kõik võidavad - rahakott, enesetunne ja kaaluseiergi peab siis vaid poole koormusega töötama. Paraku saab kõik ilus aga kord otsa ja nii kui natuke jahedamad ilmad platsis, tekib isu lambaliha, õunakoogi, punase veini ja muu seesuguse järele. Igal sügisel sama lugu. Usun aga hetkel veel siiski, et kui enamaltjaolt süüa toitu, mis kehale head teeb ja ennast ka pisut liigutada, võib lubada endale ka kõrvalepõikeid salatiliuast ning ilma igasuguste süümepiinadeta vahel pintslisse pista ka üks nisujahu, suhkrut ja võiraasukest sisaldav pannkook. Nagu see siin.
Retsepti idee on jälle pärit lemmikajakirjast*, mulle meeldib aga paksemaid nn. Ameerika-tüüpi pannkooke teha traditsioonilise piima asemel hoopis jogurtiga, nii jäävad nad minu arvates kuidagi pehmemad ja kohevamad.Kes soovib, võib aga muidugi jogurtikoguse piimaga asendada. Antud kogusest sain mina 15 pannkooki.

Vaja läheb:
1 muna
2 dl maitsestamata jogurtit
sorts rapsiõli
4spl suhkrut
1tl vanillisuhkrut
näpuotsaga soola
2dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Lisaks paar peotäit (u 2dl) puhastatud tikreid, praadimiseks võid ja pealeraputamiseks suhkrut.

Klopi muna lahti, lisa jogurt, õli, suhkrud. Sega.

Teises nõus sega kokku jahu, sool, küpsetuspulber ja sõelu muna-jogurtisegu juurde. Sega läbi ja lase tainal 15-30 minutit kosuda.

Lase pann keskmiselt kuumaks, sulata või ja tõsta supilusikaga koogid pannile särisema. Lao iga koogi peale tikreid ja kui põhi on kena ja kuldpruun, siis pööra koogid ümber ja küpseta ka teiselt poolt. Raputa peale suhkrut.

_________________
*) Glorian Ruoka ja Viini 5/2013


kolmapäev, 7. august 2013

Pistou-supp

Prantsusmaalt, Provence'ist, pärit köögiviljasupp on mõnusaks suviseks kosutuseks ka siinmail. Seda enam, et peene nimetusega supike valmib tegelikult tempol üks-kaks-kolm ja koosneb praegusel hetkel aktuaalsetest köögiviljadest, mis oma aiaga õnnistatuid lausa poodi minekust säästa võib.
Supile nime andnud pistou-kaste ise on sarnane Itaalia pestole, prantslased ei kasuta siin aga piiniaseemneid ega mingitki pähklilist lisandit.Lisasin omaltpoolt basiilikule ka natuke peterselli, sel lihtsal põhjusel, et basiilik peenras vähe niruvõitu oli. Maitse tuli aga väga mõnus ning  kasutan seda nippi kindlasti ka edaspidi.
Allpool nimetatud köögivilju ja koguseid võib vabalt varieerida vastavalt sellele, mis aiast või turult näppu jääb, seni kuni oad ja Prantsusmaa pesto ikka supi sisse jäävad.Viimased võib samuti välja jätta, aga sel juhul on tegu hoopis teise supiga. Minul kasvab peenras sel aastal näiteks naeris ja seepärast poetasin ka seda potti. Kes soovib aga toekamat kõhutäit, võib lisada veel ka natuke väikesemõõdulist pastat, nuudleid või tükeldatud spagette.


Vaja läheb:
2 porgandit
2 kartulit
1 naeris
u 10 cm jupp porrut
1 sellerivars
1 küüslauguküüs
2dl keedetud valgeid ube (konserveeritud on täitsa ok)
peotäis herneid või suhkruherne kaunu
1 väike suvikõrvits
1l köögiviljapuljongit
rohelist sibulat
paar spl oliiviõli

Pistou:
2dl basiilikulehti (+ soovi korral peotäis peterselli)
1 küüslauguküüs
30g riivitud parmesani
u 0,5 dl oliiviõli
natuke musta pipart

Koori ja tükelda kartul, porgand, küüslauk ja naeris. Viiluta porru ja sellerivars. Kuumuta potipõhjas õli ja prae nimetatud köögivilju kergelt segades paari minuti jooksul.Lisa puljong ja keeda köögivilju kaane all ca 15 minutit või kuni need on pehmed. Lisa nõrutatud ja loputatud oad, suvikõrvitsaviilud, herned ja keeda veel minutikese jooksul. Lõpuks vika peale peotäis hakitud rohelist sibulat.
 Pistou-nimelise kastme jaoks vurista koostisosad lihtsalt saumikseriga ühtlaseks massiks.

Serveeri suppi koos riivitud parmesani, pistou ja värske saiaga.

reede, 12. juuli 2013

Leedriõiesiirup


Inglisekeelne elderflower cordial kõlab muidugi paremini, aga asja mõtte annab ehk ka see pealkiri kuidagi edasi. Kuna brittidel on kombeks varasuvel leedripõõsad õitest paljaks nudida ja saagist endale joogipoolist valmistada, siis ei saa ka siinkõneleja kuidagi kehvem olla. Mis sellest, et põõsas alles puhta nooruke.

Tuleb välja, et leedriõisi kasutatakse toitu-ja joogipoolise maitsestamiseks päris mitmel pool- prantslased pidavat maitsestama nendega vahukomme ja õied on koostisosaks ka Itaaliast pärit kangele liköörile, Sambucale. Kuigi internetist võib leida kõikvõimalikke retsepte alates leedriõie pannacottast (mis tuleb ilmselt ka endal järele proovida) kuni frititud leedriõiteni välja, siis usun, et kõige mõistusepärasem ja lihtsam meetod  õite kasutamiseks on siiski siirupina joogipoolise valmistamisel näiteks koos mullivee,rohke jää, laimi ja piparmündilehtedega ning samuti suviste marjamagustoitude maitsestamisel. 

Oma põõsalt sain hädaga kokku 20 õit ja kokku tuli ca 1,2 l jooki. Tuli täitsa maitsev ja taotluslikult pisut vedelama konsistentsiga siirupiline (kui soovid tummisemat, pane rohkem suhkrut ja vähem vett), tegevuskäik oli järgmine:

Vaja läheb:
ca 20 leedriõit (must leeder e. sambucus nigra)
1l vett
600g suhkrut
2 spl sidunihapet
1 sidrun
1 laim

Nopi õied, raputa ja loputa kergelt, et eemaldada kõikvõimalikud sipelgad ja muud mutukad, kes ennast seal kenasti sisse seadnud.
Keeda vesi ja lahusta selles suhkur ja sidrunihape.
Riivi sidruni ja laimi koore värviline osa ja lisa vette. Seejärel eemalda noaga lõigates mõlemal viljal valge säsine koor ja viska minema. Viiluta sidrun ja laim ja viska vette.

Lõika õiekobaratelt ära jämedamad varrejupid ja lisa kuumale vee-suhkrusegule. Nüüd sega läbi, tõmba kausile peale toidukile ja lase vähemalt 24-48h jahedas seista.
Kurna vedelik läbi marli ja vala steriliseeritud pudelitesse. Külmkapis säilib sel meetodil valminud jook ca 6 nädalat.

P.S.Kuigi vähesed retseptid seda märgivad, on leedripuu lehed, varred ja luuseemned viljades kergelt mürgised ning seega ei ole mõistlik ka õisi päris niisama suhu toppida. Leedritoitude valmistamiseks kasutatakse põhiliselt musta leedrit, mis olevat pisut leebem, oluline on aga siiski marju-õisi enne tarbimist kuumutada (frittimine, küpsetistesse lisamine ja kuuma vee pealevalamine käib kõik sinna alla) - see hävitab toksilised osakesed.

teisipäev, 9. juuli 2013

Porgandihummus


Iga kikerhernesõber teab hummust, selles võib vist nüüdseks kindel olla. Ja miks ei peakski - vitamiinidest ja taimsetest valkudest pakatav kreemjas võie teeb head nii enesetundele kui maitsemeelele. 
Sõna hummus pärineb araabia keelest ja tähendabki kikerhernest. Valmistamisviise on erinevaid, nagu tänapäeval ikka kombeks, kuid põhikomponentids on alati samad - kikerherned, küüslauk, sidrunimahl ja tahini. Mulle meeldib lisada veel nii porgandit kui vahel ka peeti. Tahinit valmistatakse aga seesamiseemnetest ja praeguseks on seda kaubandusvõrgus ka mõnel pool saada,  Piprapoes ja Biomarketis kindlasti. Ise saab tahinit samuti valmistada, näiteks selle lihtsa retseptiga siin olen  hakkama saanud küll. 
Antud kogusest saab korraliku kausitäie eelroaks väiksemale seltskonnale (nii umbes 4-6 inimest). Valmistamisel lähtu aga siis ikka eelkõige enda iskilikust maitsest ja tee täpselt nii küüslaugune või sidrunine hummus nagu sulle meeldib.

Vaja läheb:
1 purk või ca 250g keedetud ja jahutatud kikerherneid
3 keskmise suurusega porgandit
0,5 tl vürtsköömneid
0,5 tl koriandriseemneid
2-3 spl tahinit
1-2 küüslauguküünt
poole sidruni mahl
1/4 tl suitsutatud paprikapulbrit (mina ostan seda Piprapoest)
0,5 dl oliiviõli,
soola, pipart
koriandri või petersellilehti

Kuumuta ahi 180 kraadini. Pane porgandid kergelt uhmerdatud vürtsköömnete ja koriandriseemenetega väikesele ahjupannile ja tirtsuta peale nii paar -kolm supilusikatäit oliiviõli kogusest. Natuke soola ja pipart ka. Küpseta ahjus 15-20 minutit, kuni porgand on pehme.Värskete porgandite puhul ei ole koorimine tarvilik, küll aga võiks protsessi kiirendamiseks suuremad isendid kas poolitada või pikkupidi neljaks lõigata. Kui valmis, siis võta ahjust ja lase pisut jahtuda.

Vurista köögikombainis ühtlaseks massiks kikerherned, porgand koos pannijääkidega, sidrunimahl, tahini,  küüslauk, ülejäänud õli ja paprikapulber.Veel peenema tekstuuri saad, kui kasutad saumikserit. Kui segu jääb liiga paks siis lisa oliiviõli ja/või vedelikku kikerhernepurgist. Maitse ja lisa vajadusel veel maitseaineid, tahinit, sidrunimahla vms.

Serveerimisel puista peale pisut paprikapulbrit ja koriandri- või petersellilehti. Väike sorts oliiviõli ei tee ka paha. Juurde paku näiteks saia või krõbedaks küpsetatud lavašši  ja köögivilju.


teisipäev, 2. juuli 2013

Turult pannile - oad ja kukeseened

Kuigi supermarketeid tundub viimasel ajal juurde kasvavat nagu seeni, kuulub minu süda suvel siiski suvel jäägitult peenrale, metsale ja turule. Tõsi, vahest ON tarvis poodi minna, kuid kõige maitsvamad tomatid on turul ja kasvuhoones ning kõige ilusamad ja odavamad mustikad metsas. See roog siin on valminud koostöös turu, peenra ja külmkapiga, valmib kiirelt ja lubab juba hiljemalt poole tunni pärast varbad jälle rannaliiva pista.Tervislik veel pealekauba.

Vaja läheb(kogus 1-le):
Üks suur peotäis kollaseid ube, soovi korral suupärasteks juppideks tükeldatud
üks suur peotäis puhastatud kukeseeni
üks küüslauguküüs, viilutatud
3-5 salveilehte
natuke õli pannile
pisut parmesani või pecorinot
soola, pipart

Aja soolaga maitsestatud vesi keema ja viska oad sisse. Keeda ca 6 minutit. Seejärel pista oad korraks kiirelt külma vette - see takistab ubadel edasi küpsemast ja pealegi säilib värv nii kenam.
Kuumuta õli keskmise kuumusega pannil, lisa küüslauguviilud ja salveilehed. Kuumuta salveilehti mõlemalt poolt mõnekümne sekundi jooksul, kuni need kergelt krõbedaks tõmbuvad, kuid siiski oma rohelise värvi säilitavad. Pane nad küpsetuspaberile ootele. Küüslauk jäta pannile ja lisa kukeseened. Kuumuta mõne minuti jooksul, kuni seened on kenad ja kuldsed, seejärel lisa oad ja lase veel paar minutit küpseda.Maitsesta soola ja pipraga.
Säti toit taldrikule, tõmba köögiviljakoorimisnoaga sekka mõned parmesanilaastud ja puista peale krõbedad salveilehed.

teisipäev, 4. juuni 2013

Naadi-suitsulõhepirukas



Selline lahtine pirukas valmis ka Kalapäeva puhveti tarbeks ja nagu lubatud, siis siia ta kirja saab pandud. Kes oma peenrad naadist puhtaks on rohinud, siis asendama sobib hästi ka nõges. Kui aga aednik on olnud eriti hoolas ja ka nõgese juba välja juurinud, siis tegelikult maitseb pirukas hästi ka spinatiga. Viimase puhul jääb umbrohueksootikat küll vajaka, aga üks õige pirukasõber ei lase ennast sellest küll häirida.

Vaja läheb:

Põhi
3dl jahu
1tl küpsetuspulbrit
natuke soola
100g külma võid
1dl hapukoort

Täidis
u 10 cm jupp porrut (heledam osa varrest)
sorts õli
u 100g noori naadi- või nõgeselehti (või spinatit)
100g külmsuitsulõhet
3 muna
2dl 10% koort
1 spl Dijoni sinepit
soola, pipart
50g juustu, riivitud
soovi korral väike peotäis röstitud kõrvitsaseemneid

Kuumuta ahi 200 kraadini.
Sega köögikombainis või näpi kausis kiirelt kokku pirukapõhja koostisained, patsuta palliks, mässi toidukilesse ja aseta 10- 30 minutiks külmkappi tahenema.Seejärel rulli tainas jahusel tööpnnal ca 0.5 cm paksuselt ja tõsta pirukavormi.Säti kenasti ja ühtlaselt paika ning lõika ääred ühtlaseks. Kata põhi paraja suurusega fooliumitükiga ja vala raskuseks peale kas spetsiaalsed keraamilised küpsetusherned või siis kott tavalisi kuivatatud herneid või ube. Küpseta ahjus 10 minutit.

Täidise jaoks puhasta ja pese naadilehed, aseta need potti ja vala peale keev vesi, nii et lehed oleksid kaetud. Lase keema ja kurna kohe ning vala kiiresti üle külma veega - see säilitab lehtede kena rohelise värvi (samuti toimi ka nõgese või spinatiga juhul, kui ühte nendest kasutad). Pigista lehtedest vesi välja ja lõika naadinutsakas peeneks.
Lõika porrutükk keskelt pooleks ja loputa veega üle. Haki porru ca paari millimeetristeks poolseibideks ja kuumuta õlis  3-4 minutit keskmist kuumust kasutades.

Klopi kokku munad, koor ja sinep. Sega hulka juust ja väike peotäis hakitud naati.

Nüüd sega kokku ülejäänud naat, porru ja soovi korral viska sekka ka väike peotäis röstitud kõrvitsaseemneid. Saadud segu jaga ühtlaselt pirukapõhjale, sinna peale laota hakitud suitsulõhe ja vala üle koore-muna-juustuseguga. Aseta ahju ja alanda kuumust 180 kraadini. Küpseta u 25-30 minutit, kuni täidis on hüübinud ja pirukas ilusa kuldse moega.


Pirukategija sai inspireeritud (jälle!) ajakirja Glorian Ruoka &Viini kevadnumbrist

teisipäev, 28. mai 2013

Kalapäev, puhvet ja tutvus ümarmudilaga

Nagu eelmises postituses kirjas, sai möödunud laupäeval Viimsi vabaõhumuuseumis üks vahva kalapäev maha peetud, kus koos Pille, Liina, Marju, Silja ja Airega ka puhveti püsti panime. Ilm oli ilus, rahvast palju ja meie lookas letid kahanesid jõudsalt. Lisan siia peagi ka oma pirukate retseptid, aga põgus fotoreportaaž ja oluline info siiski kõigepealt.

Tuuline rand, puhvet ja meie kaunis plakat

Pool letist nägi välja selline, teisel pool sai ka midagi magusamat ampsata














Lindude toitmine ja Minu Sahver tööhoos. Tagaplaanil suurest valikust jahmunud kliendid.

Siin valmib Kalapäeva kalasupp

Turult sai peale kala ka lilli, sinki, leiba ja muud valikku. Seda kõike pakub Viimsi Taluturg ka tavapäraselt igal laupäeval  kl.10:00 - 14:00.
 

Ürituse peaesineja oli seekord konkurentsitult ümarmudil. Kui veel mõni nädal tagasi oleksin tõenäoliselt seda tegelast seeneraamatust otsima hakanud, siis nüüd on selge, et tegu on hoopis ühe ütlemata rumala näoga kalaga. Tegu on ennast meie vetes koduselt sisse seadnud agressiivse võõrliigiga, kes siin lulli lööb, kalamarjaga maiustab ja tublisti paljuneb ning selle kala patta panemine aitab kaasa meie enda väärt kalaliikide jõudsamale kasvule. Kalapäeval sai ümarmudilat nii supina, praetult kui ka suitsutatult proovida. Samuti oli meie blogardinaiskonna Marju nii tragi, et ka mõne fish & chips'i sellest punnpõsksest tegelasest välja võlus. Tulebki tõdeda, et tegu ei ole kulinaarses mõistes üldse mitte halva kalaga. Puhastada ei ole teda raske, maitselt meenutab ehk kõige rohkem ahvenat ja hind on ka hea. Nii, et nõudke aga kalamüüjatelt ümarmudilat, siis hakkavad kalurid seda ka hoogsamalt püüdma.


Ümarmudilad(pruunid) ja mõni räim

Et peale turutralli agarust just ülearu ei olnud, siis toimisin oma väikese ümarmudilaportsuga väga proosalist meetodit kasutades ja jagan seda siin ka teistele laiskuritele, kes ei valda nii stiilipuhast fileerimistehnikat nagu näiteks Tauno Laasik või Vladislav Koržets.

1. Puhasta ümarmudilad. Selleks kuivata need majapidamispaberiga, lõika kuklapoolt  ja lõpuste tagant (noa või täiesti tavaliste kanakääridega näiteks) pea peaaegu otsast ja sikuta kiirelt suunaga alla, nii et eemaldub ka sisikond. Kuivata kalad seest ja eemalda võimalikud sisikonnajäänukid.

2. Paneeri mudilad rukkijahus, millele on lisatud soola ja pipart.
3. Prae keskmisel kuumusel või ja õli segus 2-3 minutit mõlemalt poolt või kuni kalanahk on kenasti kuldpruun.

4. Juurde paku näiteks hapukoorest või paksemast jogurtist kastet, kuhu on lisatud mõistlikus koguses mädarõigast, soola ja pipart ning kõvasti tilli.

Sellisel meetodil saavad mudilad ilma liigse ajakuluta valmis ja veinikese kõrvale on neid täitsa tore niimoodi nokkida. Küll aga peab olema valmis selleks, et ca 3-aastased mudilased oma taldrikud kiiremini tühjendavad kui ema portse luudest puhastada jaksab.Suurema draama vältimiseks on puhastamisel tarvis seega rakendada ka isa või siis äärmisel juhul turbokiirust.







teisipäev, 21. mai 2013

Pidulik kalaleem haugiknellidega ja kutse kalapäevale

Sel laupäeval, kl.10:00 - 14:00 on Viimsi taluturul Kalapäev, kuhu kõik kalaarmastajad lahkelt oodatud. Saab näha ja katsuda nii kodumaist kui mitte niiväga kodumaist uimelist. Ümarmudilat ka. Kalatarkust jagavad teadjad mehed eesotsas Vladislav Koržetsi ja Tauno Laasikuga. Ühesõnaga, tegu on väärt üritusega, kuhu kindlasti tasub sammud seada.
Kalapäeval on avatud ka toidublogijate kalapuhvet, kus meie rõõmsameelne blogardite seltskond erinevaid kalatoite nii kohapeal proovida pakub kui soovi korral ka kaasa pakkida aitab. Ise olen samuti sel päeval leti taga ja mõne kalaroa ikka valmis nuputan. Kuna hetkel on umbrohu kõrghooaeg ja aias rohimist jagub, siis püüan ühendada meeldiva kasulikuga ja oma kala naadi ning nõgesega paari panna. Kas ja kuidas see mul aga õnnestub, saate ise juba laupäeval hinnata.
Seniks aga üks pidulikumaks puhuks sobiv supike haugiknellidega. Kalaknellid on oma olemuselt midagi kalaklimpide ja -kotlettide vahepealset ja seda siis keedetud kujul, aga knellid kõlavad muidugi palju paremini. Selle, peolauale sobiva toidu valmistamine, konti sugugi ei murra ja rahakotile samuti väga suurt põntsu ei pane, juhul kui konjakitilk ikka kapis juhtub olema. Retsept on pärit Glorian ruoka & viini selle aasta teisest numbrist.

PIDULIK KALALEEM HAUGIKNELLIDEGA




Knellid (u 12tk):
400g haugifileed
1 tl soola
1/2tl valget pipart
poole sidruni riivitud koor
1 munavalge
2dl vahukoort

Koorene kalaleem:
1 porgand
1 sibul
3spl võid
2spl konjakit (šerri või madeira sobivad samuti)
1 1/2dl kuiva valget veini
2tl tomatipastat
1/2tl paprikapulbrit
1/3 tl cayennepipart
1 loorberileht
paar tüümianioksa
3 1/3 dl vahukoort
1/2 tl musta pipart
soola

Lisaks:
tiigerkevette
fenkolit

Knellide valmistamiseks tükelda filee ja püreesta see köögikombainis või lase läbi hakklihamasina. Maitsesta soola, pipra ja sidrunikoorega. Sega hulka munavalge. Vala peene joana juurde koor, samal ajal segades. Aseta valmis segu külmkappi vähemalt 2 tunniks, et maitsed seguneksid ja segu ise oleks enne knellide valmistamist võimalikult külm, muidu ei pruugi klimbid hiljem hästi kokku hakata.

Vahepeal valmista kalaleem. Selleks viiluta porgand ja sibul. Sulata potipõhjas või ja lisa köögiviljad. Kuumuta segades kesmisel kuumusel mõni minut. Lisa konjak, samal ajal segades. Vala sekka vein ja keeda, kuni alles on ca pool esialgsest kogusest. Nüüd lisa kalapuljong, tomatipasta, maitseained ja tüümian. Keeda keskmisel kuumusel nii 30 minutit.
Lisa koor ja keeda veel 10 minutit.
Eemalda tüümianioksad ja loorber ning püreeri keedus saumikseriga. Kui soovid eriti siidjat tekstuuri, siis vala leem läbi peene sõela. Vala segu potti ja lase enne serveerimist veel korraks keema.

Kui soovid lisada supile krevette ja fenkolit, siis lõika fenkol kaheksaks sektoriks ja eemalda kõvem kanna osa. Keeda sektoreid soolaga maitsestatud vees ca 10 minutit ja seejärel grilli kas ahjus või grillpannil mõni minut, kuni jume peale tekib, protsessi kiirendamiseks võid lisada näpuotsaga pruuni suhkrut. Krevetid puhasta ja eemalda seljaosast must soon. Keeda fenkoli keeduvees mõni minut või kuumuta kergelt pannil paari minuti jooksul.

Nüüd valmista knellid. Selleks lase soolaga maitsestatud vesi (fenkoli keeduvesi on ka siin abiks) või puljong teises potis keema ja vormi kahe supilusika abil külmast kalasegust ovaalsed klimbid. Keeda knelle ca 6 minutit ja aseta seejärel serveerimiseks mõeldud taldrikutele koos fenkoli ja krevettidega, peale vala koorene kalaleem ja serveeri. Kindlasti paku juurde head saia.

Kohtumiseni Kalapäeval!





reede, 10. mai 2013

Muffinid - marjade ja martsipani või rabarbri ja valge šokolaadiga



Olgu öeldud, et olen alati kadestanud inimesi, kellel õnnestub mingi imelise nipiga küpsetada perfektseid muffineid. Selliseid, mis oleksid kenasti kerkinud, mahlased ja oma põhikoostisaine nime väärt (ehk siis nt. mustikamuffin mitte ühe pooliku marja vaid ikka peotäie mustikatega).Endal on selle küpsetamisega nii ja naa, vahel on õnnestunud, vahel jälle mitte niivõrd. Tegu on aga vast viimase aja ühe universaalseima küpsetisega, mille retsept tagataskus olla võiks, et teinekord ootamatutele külalistele midagi varrukast visata või külakostiks kaasa pakkida – kasvõi näiteks sel pühapäeval ema juurde minnes.

Kiire küsitlus toidutemaatikasse mõistusega suhtuvate lähikondlaste hulgas näitab, et enamik kiidavad  Vilma pulbrilist muffinisegu. Ei saa siinkohal kahjuks kaasa rääkida, sest ei ole seda moodust ise kunagi kasutanud. Laita aga ei või samuti, sest kuigi küpsetamiseks vajalikud põhikomponendid igas kapis ilmselt olemas on, ei ole neid kuigi lihtne just selles õiges vahekorras kokku miksida. Seda tean minagi. Pealegi mängib mugavus siin kindlasti oma osa, sest kõik inimesed ei ole tõenäoliselt  sündinud selleks, et köögis hullumiseni möllata.Siinkohal jagangi hiljuti avastatud, lihtsat ja kahes versioonis muffiniretsepti, mis võiks julgustada skeptikuid ehk vahel ka ise tainast kokku segama. Kas või proovimise pärast.Olen muide märganud ka magusat mitte väga kõrgelt hindavaid meesterahvaid kätt kolmanda ja neljandagi koogi järele sirutamas, mis on ilmselgelt ühe väärt retseptileiu indikaatoriks.* 
Natuke muud mõningase ahjuukse kriuksutamise tagajärjel tekkinud muffininippi ka. Kui soovid küpsetisi, mis on kenasti üle vormi ääre kerkinud, siis ära tainaga koonerda ja pane seda ümbrisesse nii umbkaudu kolmveerandi ulatuses. Ja turbokiirusel kerkinud, pealt koonusekujulisi väikeseid vulkaane meenutavad muffinid saad, kui küpsetad neid algatuseks pisut kõrgema temperatuuri juures (200c on selleks piisav), mida võid peale poolt küpsemisaega vajadusel alandada. Kõrgem temperatuur küpsetab koogid pealt kiiremini, mille kerkiv sisu siis hiljem kenasti koonusekujuliselt murendab. Eeskujuliku ja sileda väljanägemisega muffinid saad aga 180 ahjukraadi juures. Head küpsetamist!


MUFFINID SÕSTRATE JA MARTSIPANIGA
( u 12tk või mõni peale)

Vaja läheb:
250g jahu
2tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
130g suhkrut
2 muna
250ml hapukoort või maitsestamata jogurtit
80ml toiduõli (mahedamaitselist, nt.rapsiõli)
1tl vanilliekstrakti või 1 vanillisuhkrut

200g külmutatud (või  värskeid) punaseid ja musti sõstraid
180g martsipani (mandlimassist,kergelt külmutatud ja seejärel riivitud )
0,5 laimi riivitud koor

Kuumuta ahi  180 kraadini.
Sõelu jahu ja küpsetuspulber kaussi, lisa suhkur ja tiba soola.
Teises kausis sega kokku muna, hapukoor või jogurt, õli, laimikoor ja vanilliekstrakt. Klopi kergelt läbi ja lisa segades jahusegule. Kui tainas jääb liiga tahke, lisa sorts piima või veel paar sl hapukoort.
Lisa marjad ja martsipan ning sega veel ettevaatlikult, et sisu ühtlaselt jaotuks.
Täida muffinivorm muffinipaberitega ja tõsta tainas vormidesse.
Küpseta ca 25-30 minutit.


MUFFINID RABARBRI JA VALGE ŠOKOLAADIGA

Rabarbrise muffini tarbeks jäta kõik samaks, kuid asenda sõstrad pestud, aga koorimata, tükeldatud 240g rabarbriga ning martsipan 200g tükeldatud valge šokolaadiga. Laimi asemel kasuta
poole apelsini riivitud koort, see sobib hapuka rabarbri ja magusa šokolaadiga väga kenasti.


__________________________________

*) Baasretsept on mugandatud Donna Hay 2012 aasta kevadnumbrist

teisipäev, 7. mai 2013

Töö ja Puhkus

Tore on olla jälle siin tagasi ja vähemalt mõnda aega tunda rõõmu kevadest, köögist ja pisut kipitavast kurgust, mis ei lase esimese hooga väga kuhugi kiirustada. Tööd teha on tore, aga vahel on hea ka täitsa niisama ja ilma igasuguste süümepiinadeta puhata, et siis peagi jälle tegusana toimetama asuda.
Minu kuu aega väldanud praktika Chedis sattus juhuse tõttu pikenema aastaseks töökogemuseks Sparkling Groupis, viimase näol on siis tegu restoranideketiga, kuhu kuuluvad peale Chedi veel ka sellised tuntud tipud nagu Bocca, Ö, La Bottega, Tchaikovsky ja kohvik Spirit. Ehk siis tõeline paradiis ühele tõelisele foodie’le. Lisaks sellele aga ka hindamatu kogemus, mis on minu senist kroonilist sinisilmsust pisut leevendanud ja kulinaarset maailmavaadet kõvasti avardanud. Olen selle vahva ja heas mõttes hullumeelse aasta eest väga tänulik kõigile asjaosalistele ja loodan edaspidi ka siin mõne nimetatud restorani köögipoolt natuke lähemalt tutvustada, sest tutvumist ja külastamist väärib neist küll viimane kui üks.
Praegu aga lonksan diivanil üldturgutava toimega nõgeseteed  ja tuletan vaikselt meelde, kuidas see blogimine ja söögitegemine käiski, et siis peagi siia midagi jälle üles riputada.  

Seniks aga uhkeldamise eesmärgil pilt 
väikeseks mälestuseks hangitud taiesest - tegu on originaalist pisut väiksemat mõõtu taastrükiga restoran Ö 10-ndaks juubeliks valminud näitusetööst "Теория большого взрыва", mille autoriteks on Jüri Seljamaa ja Roman Zaštšerinski. Suur aitäh selle eest Jüri Seljamaale..

pühapäev, 24. märts 2013

Apelsinised kaneelirullid rosinate ja meega

Postituse jaoks on jälle ainest, sest raamaturiiul on viimastel kuudel täienenud päris mitme uue isendi võrra. Kuigi ideid toidutegemiseks jagub ka internetis küllaga, ei ole minu arvates siiski midagi võrdväärset ühele heale kokaraamatule. Sellisele täitsa päris paberil kohe ja soovitavalt kõvade kaantega.

Uueks lemmikuks on Madalene Bonvini-Hamel'i The British Larder -  a cookbook for all seasons. Madalene on üks tegus naisterahvas, kes sündis Lõuna-Aafrikas, sirgudes aga rändas ringi Euroopas, Aasias ja mujal, kus kogus tarkust mitme maineka restorani köögipoolel, teiste hulgas nii Gordon Ramsay restoranis Aubergine kui Michelle Roux jr juures Le Gavroche's. Maandudes lõpuks lõplikult Inglismaal. 2009 aastal, lõi Madalene oma veebilehekülje The British Larder, kus asus muude tegemiste kõrvalt jagama oma kokandusalaseid teadmiseid, retsepte ning hobifotograafina ka pildimaterjali. Lehekülg osutus väga populaarseks (mis seal salata, isegi seda juba nii aastajagu jälgitud), ning ei läinud palju aega kui koos samuti toiduvaldkonnas tegutseva partneri, Ross Pike'ga, saigi 2010 aasta augustis Inglismaal Suffolkis avatud oma kulinaarne pesa, samuti The British Larder nimeline. Tõlkes siis Briti sahver. Toidukoha põhieesmärgiks on kasutada leidlikult ära rohkelt kohalikku toiduainet ümberkaudsetelt põllumeestelt, karjakasvatajatelt ja rohenäppudelt. Kuulu järgi on kohalikel maaharijatel võimalik mõne kena kõrvitsa või uhke tomatisordi eest kõht pisirestoranis ka kenasti täis süüa, ehk siis tegu on sellise omamoodi vahva kaup kauba vastu arveldussüsteemiga, mis pidavat sealkandis päris levinud olema.

Raamat ise on sesoonse ülesehitusega ja retseptid jagunevad kuude lõikes kaheteistkümnesse ossa. Meie ja Inglismaa toidulaud on siinkohal küll mõningase erinevusega, sest veebruaris ei leia Eesti poelettidelt rabarbrit vist isegi kalli hinna eest. Samuti võib paljusid toite pidada koduse kiirustamise juures päris töömahukateks ja on mõned retseptid, mille puhul tooraine hankimisega ilmselt brittidel endilgi keeruliseks läheb. Kuid kui raamatule läheneda lahtise peaga, siis saab siit kõvasti nippe ja tarkusi, mis köögihulludele ilmselt igati meeltmööda ja ühel või teisel viisil rakendust leiavad. Samuti ei ole tarvis ju iga retsepti puhul täpselt näpuga järge ajada, vaid alati on võimalik asjade käiku lihtsustada, samas kõrva taha pannes, et ka teistmoodi on võimalik. Põnevad maitseelamused on igatahes garanteeritud.

Retseptikogust julgen soovitada maapirnisuppi ja seda, kunagi BL veebilehelt proovitud rooga. Praegu siis ühed pisukeste mugandustega  kaneelirullid. M.B.H. kasutab või asemel taimerasva, mina jäin aga siin oma lemmikpärmitaina juurde, millest meie kodus tavapäraseltki kaneelirullid valmivad. Samuti võib glasuuri valmistamisel raamatu näpunäidete kohaselt pressida apelsinidest 200ml mahla, lisada sinna veel omakorda 4 fileeritud apelsini sektorid, püreestada ja kurnata enne keetmist, kuid inimene, kellel tõsisemaks köögis hullamiseks aega napib, saab kasutada siinkohal ka täiesti tavalist apelsinimahla.

Apelsinised kaneelirullid rosinate ja meega


Tainas:
3 dl piima
30g värsket pärmi
natuke soola
1dl suhkrut
1 lahtiklopitud muna
100g võid, sulatatud ja jahtunud
ca 500g nisujahu

Täidis:
100g rosinaid
100g võid
100g tumedat muscovado suhkrut
4tl jahvatatud kaneeli
2 apelsini riivitud koor

Glasuur:
350ml soovitavalt värsket apelsinimahla
200g suhkrut
50g mett

Valmista tainas.Pudista pärm leige piima sisse, lisa suhkur, sool ja muna.Sega. Lisa pool või natuke vähem jahukogust ja või. Sega läbi, lisa ülejäänud jahu ja sega ühtlaseks. Lase kerkida soojas, tõmbetuuleta ruumis rätiku all ca 1 tund või kuni taina maht on kahekordistunud.

Otsi välja küpsetuspaber ning sobiv vorm, kuhu kaneelirullid paigutada. See võib olla ca 20 cm külgmõõduga kandiline vorm, aga saab kasutada kenasti ka ümmargust ca 26 cm raadiusega koogivormi nagu mina seekord tegin.

Valmista täidis. Selleks vala rosinatele kuum vesi ja lase liguneda ca 10 minutit.Seejärel kurna. Sulata või (võid kasutada ka lihtsalt pehmet võid) ja sega suhkru, apelsinikoore ja kaneeliga ühtlaseks massiks.

Sõtku kerkinud tainas läbi, vormi palliks ja rulli jahusel pinnal lahti.

Kata tainas suhkruseguga ja puista peale rosinad. Keera rulli ja lõika u 9-ks ühesuuruseks seibiks.
Paiguta kaneelirullid tihedalt üksteise kõrvale küpsetuspaberiga kaetud vormi ja lase veel ca 40 minutit rätiku all kerkida.

Kuumuta ahi 200 kraadini ja pane kerkinud kaneelirullimaterjal ahju keskmisesse osasse 30 minutiks küpsema. Kui tundub, et küpsetis hakkab pealt liialt kiiresti pruunistuma, kata see fooliumiga.

Kuni kaneelirullid küpsevad, valmista glasuur. Selleks kuumuta potis keskmisel kuumusel ja segades kõik koostisosad, kuni tekib vedela mee sarnase konsistentsiga glasuur. See peaks aega võtma ca 10-15 minutit.
Tõsta tulelt ja lase kergelt jahtuda.

Kui kaneelirullid on kenad ja kuldsed, võta neeed ahjust ja lase vormis pisut jahtuda. Seejärel eralda saiakesed üksteisest kergelt nuga kasutades ja painuta natuke rohkem lahti ka kinnisemaid keerukohti.
Vala peale osa glasuurist ja lase sellel saiade sisse imbuda. Korda protseduuri vastavalt enda eelistustele - mida rohkem glasuuri kasutad,seda magusamad ja kleepuvamad saiakesed saad.

Lase täielikult vormis jahtuda, seejärel eralda saiad üksteisest ja serveeri.


kolmapäev, 6. veebruar 2013

Kalamaja läätsesupp

Märkamatult on saabunud uus aasta ja kalendrist vaatan, et suisa veebruar.Viimane aeg on käesoleva aasta soovid veel korralikult läbi mõelda ja kirja panna, sest Hiina uusaasta algab juba nädalavahetusel ja peale seda saab hea õnne korral veel vaid pikki linu. Kuna tagasi vaadates võin julgelt väita, et absoluutselt kõik minu viimased uusaastasoovid on  täitunud ja kordades suuremal hulgal, kui seda oodata oskasin, siis arvan, et komme kord selle mõneteistkümne kuu jooksul oma soovidekuhi üle vaadata ja kirja panna kahju kindlasti teha ei saa.
Nimekirjas tähisega 2013 sai olulisele kohale märgitud "rohkem kvaliteetaega pere ja sõpradega". See tekkis paljuski tänu ühele õdusale õhtusöögile Kalamajas eelmise aasta lõpul, kus kõik oli kohe kuidagi nii paigas, et üürikeseks ajaks ununeski viimane kui üks kiirustamine ja tormamine. Armas seltskond, põnevad jututeemad ja nabani nalja, mis  lausa sundis soovima, et sarnaseid vahvaid hetki jaguks ka siia aastasse veel ja veel ja veel. Olgu öeldud, et õhtut ei teinud mitte vähem meeldivaks peremees ise, kes ainuisikuliselt valmistas ja serveeris tervele lauatäiele ahhetavale (PÕHILISELT naisterahvastest koosnevale) külalistehulgale järgemööda nii mitmeid erinevaid hõrgutisi, et võttis silme eest päris kirjuks. Ja seda kõike kadestamisväärse stoilise rahu ja läbimõeldud tegevuskavaga, mida liiga tihti just ei kohta.
Igatahes killukese sellest toredusest nuiasin endalegi ja ei suuda mina seda siinkohal vaka all hoida. Nipet-näpet olen endale käepärasemaks muutnud, sest olude sunnil ei ole mul mõistlik originaalretseptis toodud kogust liiga tihti valmis teha, aga üldjoontes on see külma ilmaga kohustuslik supp siiski täiskoosseisus sama (ehk ainult pisut tomatisem). Niisiis.


Kalamaja läätsesupp
(4 portsjonit)
Vaja läheb:
1-2 sl õli
1 suur sibul, hakitud
2 küüslauguküünt, üsna peeneks hakitud
1 tl koriandriseemneid
0,5 tl vürtsköömneseemneid
1 tl kurkumit
1/2 tl paprikapulbrit
Pisut kaneelipulbrit või jupp kaneelikoort
soola,  värskelt jahvatatud musta pipart
1 l aedviljapuljongit (kanapuljong on ka täitsa sobiv)
400g purk hakitud tomateid
2,5 dl  punaseid läätsi
näpuotsaga tšillipiprahelbeid
0,5 sidruni mahl
hakitud peterselli ja koriandrilehti

Hakitud sibul hauta õlis pehmeks , sinna juurde lisa küüslauk ja uhmris peenestatud vürtsid, kuumuta mõni minut lisaks ja sega ka.
Nüüd vala juurde tomatid  ja lase keema tõusta.Olgu siinkohal öeldud, et ma ise eelistan iga kell värsket tomatit purgile, kuid praegusel aastaajal on tomatimaitset ilmselt siiski purgis rohkem kui poeriiulil.
Samal ajal lase teises potis ka puljong keema ning lisa sinna seejärel tomati-sibula-vürtsisegu.
Kui vedelik muliseb, võib läätsed sisse kallata. Lase vaikselt podiseda, kuni läätsed pehmed (ca 20 minutit). Peremees ise pakkus alternatiivse võimalusena välja ka segu püreestamise, mis minu arvateski täitsa proovimist tasub, seda enam, et punased läätsed niikuinii oma tahket kuju teab mis hästi hoidma ei kipu. Kui kavatsed seda teed minna, siis just nüüd, peale läätsede valmimist, oleks õige hetk. Hoia igaks juhuks käepärast ka lisakogus puljongit, et konsistentsi oma maitseelistuse järgi timmida saaksid.
Lõpuks juurde veel sidrunimahla, maitsestust soola-pipraga ja peterselli-koriandrilehti sekka. Nii kümme minutit võiks kogu kupatus kaane all veel maitsestuda ja seejärel pole muud, kui kulbiga kaussi ja tiba maitserohelist ilu jaoks peale.