kolmapäev, 28. märts 2012

Astelpaju-ingverilonks



 

Öeldakse, et võta pits ja pea aru, aga mis siin ikka arutada -  astelpajumari on ju juba vaat et tervislikkuse sümbol ise. Väike varahommikune astelpaju-ingverilonks teeb silma säravaks, naha jumekaks, juuksed läikivaks, piha saledaks ja tuju heaks. Kevadväsimus ei julge peale seda ennast näole andagi.

See kõik hakkab igatahes minuga nüüd juhtuma, sest leidsin sügavkülmast terve kotitäie astelpajuoksi. Nimelt on minu ema avastanud, et kuna astelpajumarjade noppimine üks igavesti tänamatu töö on, siis lihtsam on need raksti koos okstega maha lõigata, sügavkülmutada ja puhastada alles külmunud kujul. Peale seda tuleks need muidugi kohe kas tarbida või töödelda. Seda meetodit saab aga rakendada ilmselt vaid mõistliku koguse marjade ja vastava mahutuvusega külmiku korral. Ja noh, päris täispikkuses puud ei ole vast mõistlik külmkappi toppida.

Joogikese valmistamismeetod ei ole keeruline ja allpool toodud kogustest saab nii umbes 4 x 4cl pitsitäit.

Kõigepealt võta üks kuhjaga peotäis astelpajumarju ( umbes 150 ml) ja pöidlaotsa suurune jupp kooritud ja peeneks hakitud või riivitud ingverit ning pane need väiksesse potti .
Peale vala niipalju vett, et marjad oleksid enam-vähem kaetud. Lase korraks keema ja jahuta.
Kuniks segu veel soe, lisa üks kuhjaga teelusikatäis mett.
Jahtunud segu püreesta näiteks saumikseriga, pisut suurema koguse korral saab seda teha ka kannmikseris. Saadud püree hõõru läbi sõela ja valmis ta ongi.
Ise teen õhtul segu valmis, panen purki ja tõstan õue või pisut jahtununa külmkappi. Hommikul püreestan, pressin läbi sõela ning ehmatan inimesi kurnamisjääkidest valmistatud näomaskiga.





kolmapäev, 21. märts 2012

Bulgurpilaff herneste ja sidruniga



Kena kevadet! Riputan siia ühe toreda toidu, mis pole ei liha ega kala, kuid sobib tegelikult mõlema juurde lisandiks. Kergemaks eineks ka täiesti iseseisvalt, sest alati ei ole tarviski liha süüa. Tunnen praegu suurt kiusatust kirjutada siia kena paastujuttu ja tervislike eluviiside olulisust kevade puhul ületähtsustada, kuid tõsiasi ja aus ülestunnistus minu puhul on siiski see, et liha, kook ja vein ei ole külmkapist kuskile kadunud ja iga päev hakkan homme jooksmas käima.

Bulgurnisu on aga üks tänuväärne abiline kiire eine valmistamiseks. Tavaliselt olen kasutanud seda tabboulehi e bulgurnisusalati valmistamiseks. Tuleb aga välja, et Põhja-Aafrikas kasutatakse  eeltöödeldud nisu edukalt nii kuskussi kui riisi aseainena väga erinevates roogades. Viimasel ajal olen kohanud inimesi, kes austavad väga tulihingeliselt traditsioone ja seetõttu peavad valeks sõnade pesto, carpaccio jms kasutamist kõikvõimaliku tavapärasest erineva tooraine puhul (karulaugupesto, suvikõrvitsacarpaccio jne). Ise saan sellest niimoodi aru, et ühel juhul tähendabki sõna väga konkreetset toitu -  näiteks pesto puhul ei ole ma kunagi kuulnud kasutatavat sõna basiilikupesto, sest seda, et üks õige pesto basiilikust valmib, peaks teadma igaüks. Kui nüüd aga sõna pesto ees on mõni muu sõnalaiend nagu rukola-, karulaugu-, võilille- vms, siis sellisel juhul tähendab pesto hoopis valmistamismeetodit ja basiilikust pole harilikult haisugi.  Bulgurpilaff tähendab siinkohal sedasama - riisi asemel on kasutusel bulgur ja nagu pilaff, valmib ka see roog peaaegu olematu segamise tulemusena, st ilma suurema vaevata.

Sellest kogusest saab kas kaks iseseisvat portsjonit või siis jagub nii umbes neljale lisandiks muu toidu kõrvale.

Vaja läheb:
180g bulgurnisu
300ml köögiviljapuljongit või vett
ca 100g herneid (mul olid külmutatud)
20g võid
1-2 tl riivitud sidrunikoort ja natuke sidrunimahla
soovi korral väike peotäis kergelt röstitud mandlilaaste
värsket münti, perselli või murulauku

Pane bulgur koos kuuma puljongiga potti ja pane nii 8-10 minutiks madalale tulele kaane alla hauduma. Bulgur peaks selle ajaga peaaegu pehmeks minema. Nüüd võta pott tulelt, sega kiirelt sisse või, sidrunikoor, herned ja  röstitud mandlid, kui neid kasutad. Aseta kaas potile tagasi ja lase 10 minutit seista. Lõpuks maitsesta vajadusel soolaga, lisa sidrunimahla ja klopi kahvliga lahti. Puista peale maitserohelist.

neljapäev, 15. märts 2012

Kevadine Stockholm


Stockholmis ON juba kevad - õitsevad lumikellukesed ja rõõmsad värviliste tennistega rootslased ei lase selles üldse kaheldagi. Vahel kohe juhtub nii, et täiesti sobival momendil teevad kallid sõbrad ettepaneku laeva hüpata ja väljamaale sõita.  Ei saa öelda, et see kruiisipaketti kuuluv mõnetunnine linnaluba  just piisav oleks, kuid kui hea tuju ja meeldiv seltskond kaasas, siis piisab argise rutiini peletamiseks sellestki.



Heinaturg
Hötorget ehk maakeeli heinaturg, on sadamast nii kümneminutilise bussisõidu kaugusel. Esmaspäevast laupäevani müüakse õues värsket puu ja köögivilja, pühapäeval muutub see aga kirbuturuks. Õues laiutasid sparglivirnad ja tulbimeri. Pecorino ja chorizovalik turusaalis võttis silme eest kirjuks. Artišokke oli lettidele kuhjatud ikka kõvasti. Ise ma küll eriline valmistoidu austaja ei ole, kuid juba valmis pakitud või puutiku otsa pikitud värsked mereannid ja köögiviljad teevad rõõmsaks ilmselt nii mõnedki kontorist koju ruttavad rootslased - pakk või tikk ahju, klaasike valget veini kõrvale ja gurmee missugune!

Nägin oma ihusilmaga esmakordselt ka kassaavat ehk maniokki, Kagu- Aasias ja Lõuna-Ameerikas kasvatatavat rohke tärklisesisaldusega juurikalaadset mugulat, millest valmistatakse muuhulgas ka tapiokki ehk teratärklist.


Kohvikud ja veresuhkur
Kui veresuhkur langeb ohtlikult madalale, võib mõni inimene muutuda väga kurjaks. Ohumärkide ilmnedes hakkasime paaniliselt mõnda lahedat kohvikut otsima, kus saaks nautida krevetikuhja alla mattunud ehtrootslaslikku võileiba, kohvi ja ehk ära proovida ka kuulsad Rootsi safranisaiad, mida kohalikud nimetavad kenasti - lussekatter. Vanalinnast leidsime lõpuks Schweizer Konditori kohviku (Vasteranggatan 9) , kus lett oli lookas, lattet pakuti lausa kausiga ning sisekujundus oli kevadiselt rõõmus ja värviline. Toit maitses hea, kuid pärast kodus tšekki vaadates kippus ikka eestlasele omane ving  peale tulema. Jäägu see aga iga inimese enda otsustada, kas 5 EUR kohvi ja 15 võileiva eest on ikka väga mõistlik maksta.
Safranisaia kahjuks seekord ei kohanud, kuid vastlakuklid olid veel nii mõnegi kohviku menüüs esindatud.



Kuninglik seep ja hullunud šoppajad
Kas mul on ikka tarvis seda puuhobusega külmikumagnetit? Äkki midagi H&M-i Marni kollektsioonist? Aga postkaarti, mis ütleb "Naine ilma meheta on nagu kala ilma jalgrattata..." ? Ilmselt mitte, kuid vahest on tore siiski ka midagi sellist koju kaasa võtta. Meie kajut lõhnas igatahes tagasiteel kuningliku seebi järgi, mis mõnega lausa kuningapalee kingipoest kaasa rändas. Indiska pood oma nõude, patjade ja muude kodusisustusvidinatega on igatahes minu lemmik. Ausõna, need napid viis tundi olen ma võimeline ainult seal ka ära kulutama.


Tagasiteel "nautisime" kaasreisijate karaokeesitust ja rootsikeelsetest Bondi-filmi subtiitritest tuletasime sõna "seksmiljonär", mis tekitab ilmselt rohkem küsimusi ja elevust kui igavad "kuus miljonit", mida see tegelikult tähendama peaks. Akna taga triivisid võimsad jääpangad ja kodu jõudis üha lähemale. Õnneks sai ikka pisut kevadet ikka Stockholmist kaasa võetud!

laupäev, 10. märts 2012

Oeufs en cocotte ehk potikeses küpsetatud munad



Võib-olla mitte just nii levinud hommikusöök kui omlett või keedumuna, kuid tasub proovimist. Prantsusekeelne nimetus oeuf en cocotte tähendab muna, mis on valmistatud vorminõus või mingis analoogses anumas. Selleks võiks kapis olla ka mõni ramekin ehk teisisõnu väike keraamiline küpsetusnõu. Ja ärge küsige, mitu muna ma selle postituse jaoks tegin...


Kui mõnda aega tagasi ma veel keerutasin seda minipotti poes näppude vahel ja mõtlesin, et kellele üldse sellist tilu-lilu kappi tolmu koguma vaja on, siis praeguseks olen aru saanud, et tegu on vägagi praktiliste asjandustega. Kasutusvõimalusi on mitmeid: soolased ja magusad sufleed, portsjonlasanjed, vormiroad, brüleekreem, vedela sisuga šokolaadifondant või siis seesama muna siin. Tegelikult on aga need nõud tihti sobivad ka väiksemate suupistete, pasteetide, pesto või dipikastmete serveerimiseks, sest olgem ausad, kes seda fondanti või brüleed ikka väga tihti sööb. Kasutan neid palju ka niisama toidu valmistamisel näiteks hakitud sibula, küüslaugu vms hoidmiseks enne pattapanekut. Tohutut raha ei maksa ka, oleneb selles osas muidugi väga palju tootjast, aga needsamad nõud on näiteks pärit Novaluxist ja 6 tükki läksid mäletamist mööda kokku alla 10 euro kindlasti.

Küpsetatud munade valmistamiseks on võimalusi palju. Mulle meeldib näiteks väga kirsstomatite, basiiliku ja parmesaniga variant, kuid vabalt võib katsetada nii erinevate isude ja külmkapijääkidega. Olen märganud, et paljud retseptid ei pea vesivanni kasutamist antud toidu valmistamisel üldse oluliseks ja tegelikult saab muidugi ilma ka. Nüüdseks on proovitud aga nii ja naa ning pean tõdema, et vesivannil küpseb sisu siiski pisut ühtlasemalt.

Tegevuskäik järgmine:
  • Kuumuta ahi 190 kraadini
  • Määri ramekin või või õliga kokku.
  • Lisa 1spl vahukoort, hapukoort, toorjuustu või pehmet juustu.
  • Lisaks sellele võid juurde panna ka pisut ürte, tomatit, sparglit, eelnevalt  kergelt kuumutatud seeni, spinatit, sibulat, porrut vms.
Kahe eelmise punkti koostisainete lisamine ei ole otseselt hädavajalik, kuid kindlasti annab lisandite kasutamine toidule palju juurde, eriti kui tahad näiteks külalistele muljet avaldada või külmkappi mõnest üksikust juustutükist või järele jäänud tomatist vabastada. Või mõlemat.
  • Nüüd löö igasse ramekini 1-2 muna ja maitsesta soola-pipraga. Võid soovi korral peale puistata ka pisut riivitud juustu, lisada killukese võid või lusikaga koort.
  • Aseta kausikesed enam-vähem paraja suurusega küpsetusnõusse ja täida see kuuma veega, nii et veepiir ulatuks vähemalt pooleni vormide väliskülgedest.Vaata ette, et vett vormide sisse ei satuks.
  • Tõsta ahjupann koos munadega ettevaatlikult ahju keskmisele tasandile ja küpseta seal 10-15 minutit, olenevalt sellest, millise küpsusastmega muna soovid. Arvesta ka, et ahjust välja võttes küpseb muna kuumades vormides veel natuke aega edasi. Eriti tähtis peaks see olema vedelama sisuga munade austajatele, siis tuleks muna ajust välja võtta niipea, kui munavalge on kalgendunud, kuid siiski veel kergelt võbelev. Tahkema munavalge ja seest kreemja kollasega muna küpsemine võtab aega umbkaudu 12 minutit. Tõsi on ka, et harjutamine teeb meistriks, kuid peale paari korda proovimist tunnetad küll juba ära, milline see sobiva valmidusastmega muna välja peab nägema.






Kreemja kattega muna saad kui valad munale enne ahjuminekut peale sortsu koort ja natuke riivitud parmesani

neljapäev, 8. märts 2012

Spinatine seeneamps


Mul on väga tore õde, kes harrastab tervislikke eluviise ja toitub suures osas taimedest. Kõige selle juurde kuulub küll ka päris paras ports kooke, kuid õde on sale nagu õlekõrs ja toimekas lisaks sellele. Kes veel aru ei ole saanud, siis mina igatahes kadestan ja alati mõtlen tema peale, kui endale järgmist portsu osso buccot või šašlõkki ette tõstan. Tore on aga see, et taimetoiduliste raamaturiiulist leiavad segatoidulised endale ka palju häid ideid, sest liha juurde võiks ka midagi värskemat manustada ning iga jumala päev ei pea tõesti ka konti närima.

Kui nüüd rääkida natuke taimetoitlastele mõeldud kulinaariakirjandusest, siis vähemasti välismaisest lugemisest võib küll tihti leida tavamõistes kummalisi ja mis seal salata, ka üpris häirivaid komponente. Nii on selleks igasugused piimalaadsed, munalaadsed, juustulaadsed ja vahel ka lihalaadsed tooted. Et miks ometi ei söö te normaalset toitu, tahaks hüüda. Kuid tegelikult on tõepoolest päris palju inimesi, kes ei talugi laktoosi, muna jne ning sellest tuleb aru saada ja kui retsept on kohandatud vastavalt, siis lihtsalt omad väikesed korrektuurid sisse viia, mitte esimese hooga ummisjalu poodi riisipiima otsima tormata.

See retsept pärineb pisut mugandatud kujul Rose Elliot'i "Classic Vegetarian Recipes" raamatust ja sobib tegelikult kenasti väikeseks eelroaks või suupisteks. Lihtsalt valmib see ka, aga spinatit ja seeni läheb sisse muidugi uhkelt, eriti siis kui tahaks suuremat kogust valmistada. Samas võib ju ka juhtuda, et vahest emba-kumba või mõlemat kõvasti üle on. Mõtlen praegu näiteks kurvalt oma suvisele ruutlehiku saagile, mille külmutamist küll kaalusin, kuid too mets sai ikka lõpuks lihtsalt maha trimmerdatud. Komponentide vahekordade ja koguste osas aga väga täpset arvet pidada ei ole tarvis ja toimida võiks ikka isiklikku maitse-eelistust järgides. Mina tegin nii nagu külmkapi sisu parajasti võimaldas ja nii see siia ka kirja pandud sai. Eelroaks piisab kolmele kuni kuuele, oleneb mitu küpsetist inimese kohta arvestatakse.

NB! Filotainast müüakse poes külmutatud olekus ja eelnevalt tuleks see kas külmkapis või toatemperatuuril sulatada. Ära jäta juba pakist välja võetud filotainast lahtiselt lauale kauemaks kui hädavajalik. Tainas kuivab ülihelikiirusel ja seda on hiljem raske töödelda ja küpsetada. Kata ootel tainas näiteks niiske käterätiga. Järele jäänud filotainas säilib külmkapis ligi kaks nädalat, hoia seda näiteks hoolikalt suletud kilekotis.

Kogus u 6 tk

Vaja läheb:

18tk  u 12x12 cm filotaignalehte (Siin ei pea täpisteadlane olema. Vaata, mis mõõdus filotainas sul on ning lehti võiks jagada enam-vähem võrdseteks ja antud suurusega ligilähedasteks tükkideks. Kääridega on kusjuures väga mugav taignalehti ka mitmekaupa lõigata.)
4 spl oliiviõli
salatilehti serveerimiseks.

Täidis:
250g seeni (soovitavalt metsaseened, aga šampinjonid ajavad parema puudumisel ka asja ära), hakitud
100g värsket spinatit või 50g külmutatud spinatit
3 küüslauguküünt, peeneks hakitud
1 sibul (punane), peeneks hakitud
20g võid
soola, pipart
soovi korral näpuotsaga muskaatpähklit või tüümiani

Kaste:
2 spl palsamiäädikat
4 spl oliiviõli
või nende asemel hoopis natuke valmistootena müüdavat palsamiäädika kreemi

Kuumuta ahi 200 kraadini.

Valmista täidis. Selleks pane spinat kaussi ja vala peale kannutäis keevat vett. Lase 3-4 minutit seista, siis kurna kiirelt sõelal ja "ehmata" kohe külma veega. Pigista liigne vedelik käte vahel välja ja haki spinat peenemaks.
Kui kasutad külmutatud spinatit, siis see on enamasti juba blanšeeritud ja kurnatud. Sulata lihtsalt üles ja kui tundub liialt vesine, siis võid pisut vedelikku välja pigistada, kuid üle ei tasu sellega pingutada.

Haki sibul ja kuumuta võis läbipaistvaks. See võtab aega u 5 minutit. Lisa hakitud seened ja kuumuta veel u 10 minutit, aeg-ajalt segades. Sega juurde hakitud küüslauk, sega ja kuumuta veel paar minutit.

Sega hulka spinat ja maitsesta.

Nüüd võta filotaignaruut, pintselda seda kergelt oliivõliga, aseta peale järgmine leht, kuid nii, et nurgad oleksid alumistega võrreldes natuke nihkes. Pintselda ka see õliga ning toimi samuti kolmanda lehega. Jaga täidis kuueks osaks ja pane üks osa sellest taignale. Nüüd vajuta tainas täidise kohal kompvekikujuliselt kerge keeruga kokku. Aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja korda sama protseduuri ülejäänud filolehtedega.

Küpseta ahju keskmises osas u 20 minutit, kuni seeneampsud on krõbedad ja kuldsed.

Kastme jaoks loksuta väikeses purgis õli ja palsamiäädikas korralikult läbi.

Aseta taldrikule valmis küpsetised, viska juurde mõned kenad salatilehed ja tripsuta kõrvale kastet. Serveeri soojalt.