esmaspäev, 30. jaanuar 2012

Kaerased küpsised datlite ja apelsiniga


Üks segamini kuivainekapp võib olla väga inspireeriv. Seekord sattusid näppu kaerajahu ja kaerakliid ning välja kukkusid sellised küpsised. Õnneks või kahjuks antud teraviljaosakesi taina sisse just väga palju ei lähe (kuigi võib ilmselt proovida ka ainult kaerajahuga teha), aga abiks ikka. Ei saa ka mainimata jätta, et imekombel maitsevad need küpsised meie peres kõigile, kaasa arvatud küpsisevihkajast mehele. Ja seal sees on ju ... KLIID!

Sellest kogusest tuli välja 30 küpsist.

Vaja läheb:

2dl nisujahu
1dl kaerajahu
1dl kaerakliisid
1dl pruuni suhkrut (mul oli tume muscovado)
1 muna
200g külma võid, kuubikuteks lõigatud
120g kuivatatud datleid, ilma seemneteta, hakitud väikesteks tükkideks
1apelsini riivitud koor
sorts apelsinimahla

Sega kõik kuivained, apelsinikoor ja datlid. Lisa muna, sorts mahla ja võikuubikud. Haki noaga segamini, edasi moodusta juba käsi kasutades ühtlane tainas. Köögikombain on ka üks tore asi, millega see tainas ruttu ja ilma käsi määrimata valmis saab.

Nüüd kummuta tainas toidukilele ja keera tihedaks, nii 5 cm läbimõõduga rulliks. Pane külmkappi vähemalt 30 minutiks tahenema.

Nüüd kuumuta ahi 180 c-ni.

Lõika tainavorstist nii u 0,5 cm suurused kettad ja aseta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Kui tainas tundub lõikamiseks siiski liialt pehme, võid selle mõneks minutiks sügavkülma asetada.

Küpseta ahju keskmises osas u 15 minutit. Jahuta.

Küpsised säilivad oma nädalajagu kinnises purgis või küpsisekarbis.




pühapäev, 29. jaanuar 2012

Risoto suitsulõhe ja spinatiga


Tuleb välja, et risotot saab valmistada peaaegu kõigest. Kõrvits, seened, kana, rosinad, pähklid ja palju muud, nimeta aga, kõik sobivad sinna kenasti. Seekord sai proovitud hoopis suitsulõhe ja spinatiga varianti ning ei saa öelda, et varem oleks pähe tulnud risoto sisse kala pista.

Paljud, kaasa arvatud ma isegi, arvavad, et risoto keetmine on üks aega ja tähelepanu vajav tegemine ning lihtsam on hoopis üks itaaliapärane pasta kokku keerata. Jelena Kostjukovitš oma raamatus Gusto väidab aga, et itaallaste endi arvates on asjad hoopistükkis vastupidi - kui pasta al dente valmidusastmeni keetmine ja kujuga perfektselt sobituva tekstuuriga kastme leidmine on üks tõsisem teadus, siis risoto puhul ei lähe tarvis muud kui paarkümmend minutit mehaanilist segamistööd ja toit ongi laual. Olgu öeldud, et see on minu arvates üks lugemist vääriv raamat, kus maakonniti itaallaste söömisharjumusi, ajalugu ja toiduga seotud põnevaid fakte kirja on pandud. Eestikeelne veel pealegi. Ainuke asi, mis pisut häirib, on indeksi puudumine raamatu lõpust. Et kui tagantjärele tekib küsimus miski roa või muu fakti kohta, siis tuleb terve teos läbi lapata ja loota, et õige lehekülg kuidagi õnnega pooleks ikka silma alla satub. Aga eks seda mälumahtu võiks muidugi endal ka pisut rohkem olla.

Siinsel risotol pole vist küll itaallastega eriti mingit pistmist. Pigem on tegu natuke põhjamaisema tõlgendusega. Idee pärineb siit Nigel Slateri sulest, kuid laisa inimesena ei hakanud ma kala keetma ja lõhe roosakas värv tundus spinati rohelisega kuidagi kenam ja pidulikum. Hea tuli ikka ja poleks ma jaole saanud, oleks mees vist terve pannitäie üksi sisse vihtunud. Kusjures kala ei kulu üldse palju - mõnusa suitsuse maitse saab roale juba väga vähese kogusega ja rohkem oleks vist juba liiast. Jätkub kahele.


Vaja läheb:
ca 30g võid
1 sibul
200g risotoriisi (mul oli arborio)
2,5 dl kuiva valget veini
8 dl kalapuljongit
1 potike spinatit
100g kuumsuitsulõhet
(parmesani)

Aja puljong eraldi nõus keema. Vähenda kuumust, aga hoia kergel tulel kogu risoto valmistamise vältel, et kuum puljong käepärast oleks.

Kuigi segamisega on tegemist, saab selle kõrvalt ette valmistada ka kala ja spinati või siis teha need toimetused juba varem. Kala tuleks nahast ja võimalikest luudest puhastada ja tükeldada, spinat pesta.

Kuumuta paksupõhjalises potis või sügavas pannis või, lisa peeneks hakitud sibul. Kuumuta keskmisel tugevusel klaasjaks, lisa riis. Sega ja kuumuta läbi. Lisa vein. Kui vein on riisi imendunud, hakka kulbiga järjest puljongit lisama, ise koguaeg segades. Tee seda niikaua kui riis on pehme, aga hamba all veel pisut vastupanu osutab. Viimasena lisa koor. Aega peaks risototegu võtma nii 20-25 minutit ja tulemus peaks jääma parasjagu pudrune, kuid selgelt eristatavate riisiteradega.

Viska sekka kala ja rebi hulka spinatilehed. Sega ja maitsesta vajadusel soola-pipraga.

Soovi korral sega lõpuks veel juurde killuke võid ja puista peale parmesani. Valmis ongi!

teisipäev, 24. jaanuar 2012

Lahtine seene-tomatipirukas


Üks hea ja kiirelt valmiv asi külalistele pakkumiseks on soolane pirukas. Soe, toitev ja krõbeda põhjaga seene-tomatimaitseline küpsetis sobib õhtusel ajal veinikõrvaseks või hommikuti külas käijatele kohvitassi juurde. Eriti just praeguse pakasega. Ja mis neid seeni seal kapis ikka niisama imetleda.

Pirukapõhja leidsin kunagi ammu mingist teadmata ajakirjast ja see on saanud mu üheks suureks lemmikuks. Jääb mõnusalt mure, kuid samas ei lagune koost ega ole ka liiga kõva. Suur pluss on veel, et kui pirukas ahju alumisele siinile asetada, siis saab ilma eelküpsetamiseta kenasti hakkama ja kõik see on puhas ajavõit.

Põhi:
3 dl jahu
1tl küpsetuspulbrit
soola
100g võid
100g hapukoort

Täidis:
u 300g soolaseeni või omas mahlas säilitatud metsaseeni (mul olid kukeseened)
10 kirsstomatit
10cm jupp porrut, pikuti poolitatud ja pestud
1 küüslaguküüs
2 (toor)suitsupeekoni viilu
tüümiani
3 muna
2 dl kohvikoort
100g juustu

Sega jahusse küpsetuspulber ja sool. Näpi kokku toasoe või, jahusegu ja hapukoor. Töötle segu kätega kuni mass on ühtlane. Vooderda pirukavorm (mul oli ümmargune 28 cm läbimõõduga) taignaga, kõige parem on selleks kasutada külma vee all märjaks tehtud kätt. Nüüd tõsta pirukas umbes 10-15 minutiks külmkappi tahenema.

Kuumuta ahi 200 c-ni.

Kui kasutad soolaseeni, siis võiksid need olla juba eelnevalt läbi keedetud ja/või leotatud.

Täidise jaoks haki seened, peekon, küüslauk ning viiluta porru ja tomatid. Kuumuta pann, lisa natuke õli ja peekon, seened, porru ning küüslauk. Maitsesta pipra ja tüümianiga. Prae segades ca 10 minutit keskmisel kuumusel.Vajadusel lisa soola.

Riivi juust ja klopi näpuotsatäie soolaga lahti munad. Lisa kloppides koor ja sega sisse riivitud juust.

Viska nüüd pirukapõhjale seened-porrud, sinna peale lao tomativiilud ja vala üle muna-juustuseguga.
Küpseta ahju alumisel siinil ca 30-35 minutit, kuni pirukas on hüübinud ja kena kuldse jumega.

reede, 20. jaanuar 2012

Veinikool ja TEKO

Kui ma nüüd vaatan oma eelmiste kuude postitusi, märkan, et üks igav inimene ei olegi midagi muud tarka oma eluga ette võtnud, kui ainult põll ees ja kulp käes köögis hullanud või siis niisama vahtinud (ilmselt kõiki neid Esmeraldasid, mis televiisor koduperenaistele näitab), sest vahepeal on blogis ikka tükke tühja maad ka.  Ja kui eilne Raadio2 Portaali saatelõik väitis, et inimesed ei oska enam üksi olla ja seepärast tuututavad oma tegemistest nii Facebookis kui blogides, siis mina avastasin, et polegi siin viimasel ajal suurt juttu teinud, vaid ainult retsepte üles märkinud. Seega on suur oht introvertsuse süvenemiseks ning varsti võib juhtuda, et muretsen ka endale kõrvaklapid, mis muusika asemel vaikust mängivad, kuna kodune miljöö ja avatud köök pärsivad loomingulisust. Parem on vist ikka sellist jubedat stsenaariumi vältida.

Niisiis, raporteerin tähtsamatest toidualastest tegemistest. Alates septembrikuust olen püüdnud end veinialaselt harida ja võtan osa Tallinna Rahvaülikooli Veinikooli loengutest. Kuigi ka kodune raamaturiiul sisaldab natuke vastavat kirjandust, ei ole ma suutnud väga pikalt nendesse raamatutesse süüvida. Peale loengut ei ole aga ühe või teise piirkonna või veinisordi raamatust ülevaatamine kuigi raske, nii et mulle sobib selline süsteem paremini. Ja kui algselt kujutasin ette, et loengud on pikad ja igavad, siis tegelikkus on täpselt vastupidine. Peab muidugi arvestama mõne pisiasjaga. Näiteks käekiri võib olla loetav loengu alguses ja loetamatu lõpus. Eelkõige kehtib see degusteerimist sisaldavate loengute puhul. Siin ei ole imestada, kui materjali hilisemal ülevaatamisel lisandub alates kolmandast veinisordist ka joonistusi kajakatest ja märkmeid humoorikamate dialoogide kohta. Samuti võivad kinnistuda väljendid nagu "agressiivne mull", "pool-lollakas vein" jms., ning võid avastada, et kasutad neid täiesti suvalisel ajahetkel ja täiesti ebasobivas kontekstis.

Sel nädalal alustasin ka TEKO-s täiendkoolitust koka erialal.Tore on kodus lugeda ja katsetada küll, aga kuna siin peab ikka arvestama põhiliselt nii enda kui ka teiste pereliikmete isudega, siis võib juhtuda, et mõni oluline asi täiesti kahe silma vahele jääb. Vähemasti nii arvan mina. Esimene nädal koolis on olnud huvitav ja loodan, et see samas vaimus ka jätkub ning muidugi on väga vahva näha ühes loenguruumis nii palju toiduhuvilisi, kellest suur osa on hobikokad nagu ma vist isegi. Reportaaži loengutest ja kooliköögist ma edasi ei hakka andma, kuid ilmselt jõuab mõni tarkusetera läbi mu enda koduste kokkamiste siiagi.

Nii et elus ja tegus ning varsti hakkan jälle liha ja kooki sööma. Loodan muidugi ka väga pere ja lähisugulaste mõistvale suhtumisele järgmise kolme kuu jooksul, mil mind eriti kodus näha ei ole. Kes oleks võinud arvata, et selle hobiga taolised nähud kaasnevad.





kolmapäev, 11. jaanuar 2012

Karrised kikerherned


Kikerherned ehk garbanzo oad on pärit põuasest Edela-Aasiast. Ladinakeelne nimetus cicer arietinum peidab endas kahte huvitavat fakti. Nimelt olevat nime esimene pool cicer antud sellele oale lausa Cicero enda poolt ja teine sõna arietinum, tähendus on "oinalaadne". Viimane tuleb ilmselt sellest, et hea fantaasia korral meenutab oa kuju keerdus sarvedega oina pead. Märkimisväärne on veel see, et kasulikke õlisid sisaldab kikerhernes tunduvalt rohkem ku teised oad, 5% kogukaalust. Ülejäänud ubadel küündib see protsent kuni kaheni. Nii et igati huvitav uba, mis on lisaks veel tervislik ja maitsev ka, sest miks muidu on see palavalt armastatud veel Vahemeremaades, Lähis-Idas ja levinud üle terve maailma.

Päris palav on ka järgnev roog, seda saab reguleerida tšillipipra kogust varieerides. Üks seemnetest puhastatud punane tšilli on minu arvates sellise koguse jaoks paras, siis saab aimu ka muudest maitsetetest, mida roog sisaldab. Kes väga vürtsikat ei soovi, paneb pool või veel vähem. Ja ole ettevaatlik väikeste ümmarguste "Spicy Planet" sordi tšillidega, mis kaubandusvõrgus liikvel, need on pealtnäha malbed, aga tegelikult ühed parajad põrgulised.

Kui kasutad kuivatatud kikerherneid, siis pese need, leota mõned tunnid ja seejärel keeda ca tunnike või niipalju nagu info pakil lubab. Sool lisa alles umbes kümme minutit enne keetmise lõppu.

See roog sobib hästi lisandiks indiapärasele menüüle või siis kergeks eineks. Kogusest jätkub 4-le, valmistamine võtab aega umbes 15-20 minutit.

Vaja läheb:
paar spl õli praadimiseks
1/2 tl jahvatatud vürtsköömneid
1 punane tšilli, eemaldatud seemnetega ja hakitud
1 nelk
1 väike kaneelikoor
1 loorberileht
1 sibul, hakitud
1/2 tl kurkumi
2 küüslauguküünt, hakitud
400g kikerherneid (kas konserv või keedetud kuivatatud oad)
1 tl paprikapulbrit
1 tl jahvatatud koriandriseemneid
2 väikest tomatit, hakitud
(hakitud värsket koriandrit)
soola, pipart

Kuumuta õli keskmisel tugevusel, lisa hakitud tšilli, sibul, vürtsköömned, nelk, kaneel, kurkum ja loorber. Lisaks natuke soola.Kuumuta segades paar minutit, siis lisa küüslauk. Lase sibulal pehmeneda, see võtab aega veel ca 5 minutit. Sega vahepeal ka.

Lisa kikerherned, paprika, must pipar ja jahvatatud koriandriseemned. Sega korralikult, et maitsed ühtlaselt jaguneksid.

Lisa tomatid ja sorts vett. Prae keskmisel kuumusel kuni tomatid on pehmed ja kaste paksenenud.

Soovi korral puista peale hakitud värsket koriandrit, aga ole enne kindel, et see sulle ka maitseb.

Retsept: Good Food, veebruar 2011





pühapäev, 8. jaanuar 2012

Hommikune ärataja mustikate ja pirniga

Smuuti on üks äraütlemata mõnus hommikueine, kuna sinna saab kokku blenderdada mustmiljon vitamiini ja kiudainet, pealegi on väljanägemine ja maitse enamasti väga hea. Küll aga ei hakka ma ilmselt kunagi aru saama roheliste võrsejookide kummardajatest ega teiste sedasorti jookide austajatest. Võin muidugi kihla vedada, et üks pits orasheina enne hommikusööki ajab silma pärani ka kõige unisemal unimütsil, aga kas just päris sellist äratust tarvis on...
Nii et ise jään vast ikka smuutide juurde. Selles siin on kerge vunk sees ja väike lisaannus vitamiine talviseks perioodiks. Kogusest jätkub kahe klaasi jaoks.

Väga mõistlik on muide seisma jäänud ja juba mõningate vananemistunnustega banaanid koorida, viilutada ja edaspidiste smuutide tarvis sügavkülma asetada. Sealt saab tükid otse blenderisse visata ja meelepäraste marjade-puuviljadega tervistavaks seguks pööritada.

Vaja läheb:
1 pirn,  tükeldatud, südamik eemaldatud
peotäis külmutatud mustikaid
1/2 banaani
u 150ml maitsestamata jogurtit
sorts õunamahla
2 viilu ingverit, kooritud
1 spl mett
näpuotsaga kaneeli

Viska kõik koostisained blenderisse ja lase korralikult peeneks. Ära kaneeliga liialda.




kolmapäev, 4. jaanuar 2012

Krehvtine kõrvitsasupp


Head uut aastat! Mina igatahes keeldun uskumast kõiksugu masendavaid ennustusi ja proovin vähemasti ise teha kõik selleks, et käesolev tuleks täis rõõmu, glamuuri ja vahvaid ettevõtmisi, ning et jätkuks vanu ja uusi sõpru, kellega koos kõike seda jagada! Uut Tigu soovin ka, aga see jääb ilmselt minu mõjusfäärist juba kaugemale.:)

Kui vana aasta lõpp kaldus (julgen arvata, et paljudel) kulinaarselt ikka pigem selline toekam olema, siis jaanuar tõotab (vähemasti minul) tulla tublisti tervislikum. Loodetavasti on mõni inimene veel, kes tunneb (pisut) süümekaid sissevitsutatud seapeki, süldi, vorstikeste ja kooreste kookide pärast ja arvab, et peale seda kõike on kere välja teeninud tavapärasest rohkem köögivilju ja värskemat toidupoolist. Aga ei mingit ekstreemsust ega kapsalurri, vaid ikka maitsvat toitu, eks ole.

Niisiis, kui veiniklaas määramata lühemaks perioodiks porgandi vastu välja vahetatud, on aeg valmistada üks maitsev kõrvitsasupp. Kasutasin siin muskaatkõrvitsat, mida kaupluselettidel viimasel ajal liigub, see on pisut tugevama viljalihaga ja magusam kui tavapärane kõrvits. Kollasem ka. Harilik kõrvits sobib aga samuti kenasti, sel juhul võib lisada (aga ei pea) näputsaga pruuni suhkrut ja keetmisaeg võib olla mõni minut lühem. Kogused on väikesed, kuna ükski teine persoon meie majas kahjuks püreesuppidesse ei usu. Või siis õnneks, sest muidu jääksid jagajale näpud.

Kogus 2-le eelroaks või ühele näljasele sissevihtumiseks.

Vaja läheb:

250g muskaatkõrvitsat või harilikku kõrvitsat, kooritud, puhastatud, tükeldatud paarisentimeetristeks juppideks.
1 šalottsibul (sobib ka tavaline väiksem sibul), hakitud
1 küüslauguküüs, hakitud
paarisentimeetrine jupp ingverit, kooritud ja peeneks hakitud
pool kuivatatud tšillipiprakauna, kääridega tükeldatud (tšillihelbed ja värske tšilli sobivad ka kenasti, neid siis vastavalt näpuotsatäis või veerand kuni pool kauna, olenevalt sellest kui krehvtist suppi soovid)
250ml kana- või köögiviljapuljongit (ise valmistatud puljong või mahepoe kuubikust)
paar spl mahedamaitselist õli (rapsiõli näiteks)
(näpuotsaga pruuni suhkrut, soola)
rohelist sibulat

Kuumuta pannil (sellisel sügavamal) õli, lisa hakitud sibul, küüslauk, ingver ja tšilli.
Lase puljong keema.
Kuumuta sibulasegu keskmisel kuumusel paar-kolm minutit, siis lisa kõrvits.
Sega ja kuumuta veel mõned minutid, siis lisa kuum puljong. Keeda väiksemal kuumusel u 20 minutit, kuni kõrvits on kenasti pehme ja noaga torgatav.
Püreesta saumikseriga või blenderis.
Kuumuta korraks veel ja vajadusel maitsesta.
Vala kaussi, viska peale natuke  rohelist sibulat ja naudi.