reede, 21. detsember 2012

Väike maius kingikotti, kirsside ja kookosega



Ja valge šokolaadiga muidugi. Selle retseptini jõudsin tänu kallitele kolleegidele, kes mulle sünnipäevaks aastajagu Jamie Oliveri kinkisid. Õnneks paberkandjal, sest tõenäoliselt hakkaks nii abielu kui kehakaalu segama, kui Jamie terve aasta vältel mu köögis muudkui vatraks ja hõrke roogasid ahjust välja laoks.

Niisiis, kommid Jamie jõulunumbrist pärit retsepti ainetel, lisasin veel peotäie kuivatatatud kirsse ja mugandasin koguseid ja koostisaineid ka pisut käepärasemaks. Kui kapis juhtub olema kuivatatud jõhvikaid, siis nendega tasuks vist samuti katsetada. Kokkuvõttes on aga tegu kergelt valmiva maiusega, mille hävitamisega ei tundu raskusi olevat ei suurtel ega väikestel. Sellest kogusest saab  ca 25-30 kommi, oleneb kui suured tükid hiljem lõikad.

Vaja läheb:

200g valget šokolaadi
200g magusat kondenspiima
1 kuhjaga spl tuhksuhkrut
50g kookoshelbeid
50g kuivatatud kirsse, hakitud

Sulata valge šokolaad potis nõrgal kuumusel koos kondenspiimaga ja sega ühtlaseks. See võtab aega umbes 10 minutit või pisut vähem.
Mikserit või visplit kasutades sega hulka nüüd tuhksuhkur ja kookoshelbed. Lõpuks sega juurde veel kuivatatud ja hakitud kirsid.
Vala segu küpsetuspaberiga vooderdatud vormi, nii et see jääks u paari cm paksuse kihina. Mina kasutasin mingit ettejuhtuvat 15x15 cm plastkarpi.
Lase segul vähemalt 3-4 tundi taheneda. Seejärel pole muud kui lõika mass nii umbes paari-kolme sentimeetristeks kuubikuteks ja paki kinkimise tarbeks näiteks kenasti tsellofaani, pane niisama purki või otse kommivaagnale - otsa saavad igal juhul.



neljapäev, 20. detsember 2012

Kirsi-jõhvikakattega toorjuustukook


"Tahan teha jõuludeks mingit head kooki, aga ühtegi mõtet ei ole", kurdab ema. "Aga miks sa ei tee juustukooki - lihtne ja hea ka, " ütlen mina. " No sellepärast, et sa juba ammu lubasid mulle retsepti anda, aga..." Ja tegelikult ka. Juba suvel vist lubasin. Igatahes siit ta nüüd lõpuks tuleb emale ja teistele soovijatele.
Minu arvates üks lihtsmaid ja universaalsemaid retsepte, mis pole veel siiani alt vedanud. Katteid saab varieerida vastavalt käepärasele - suvel värsked marjad, talvel näiteks see siin või hoopis midagi kolmandat. Kokku segamisega ja küpsetamisega aega ei kulu, kuid jahtumine ja tahenemine võtab küll oma osa. Aga kui kook päevake varem valmis teha, siis jääbki külaliste tuleku eel rohkem aega soengu sättimiseks ja klaasikese šampanja nautimiseks...

Vaja läheb:

Põhi
100g võid
225g Digestive küpsiseid (võib talviselt inspireerituna osaliselt asendada ka piparkookidega)
paar spl pruuni suhkrut

Toorjuustukate
800g toorjuustu
4 muna
150g suhkrut
1tl vanilje ekstrakti või vaniljesuhkrut, kui esimest käepärast ei juhtu olema

Kirsi- jõhvika kate
200g jõhvikaid (need poodides redutavad jube suured Kanada vms jõhvikad sobivad siia kusjuures kenasti)
200g külmutatud kirsse (kivideta ikka)
pisut sidrunimahla
vajadusel sorts vett
150g moosisuhkrut

Munad, toorjuust ja või võiksid enne koogitegu mõnda aega toasoojas seista. See aitab neil paremini seguneda ja koogikatte pragunemine on samuti seeläbi vähem tõenäoline.1 tunnist peaks piisama.
Kuumuta ahi 150 c-ni. Määri lahtikäiv koogivorm võiga ja aseta küpsetuspaber põhja ja kinnitatava osa vahele. Kinnita ja lõika paberi ääred vajadusel väiksemaks.
Purusta küpsised kas köögikombainis või tambi pudrunuiaga puruks. Sega toesooja või ja suhkruga ühtlaseks massiks. Suru ühtlaselt küpsetusvormi põhja ja aseta külmkappi.
Mikserda kokku toorjuust, munad, suhkur ja vaniljeekstrakt kuni segu on ühtlane. Vala küpsisepõhjale ja aseta ahju.
Küpseta 45 minutit (peale seda on kook keskelt veel natuke võdisev, kuid järelkuumus küpsetab sisu veel edasi ja lõpptulemus jääb tunduvalt tahedam).Seejärel paota ahjuust ja tee noaga kiire ring mööda vormi äärt, see liigutus aitab ära hoida koogi pinna pragunemise. Lülita ahi välja, aseta ahjuukse vahele kokkuvolditud köögirätik või pajalapp ja lase koogil niimoodi vaikselt jahtuda. See võtab omajagu aega.
Kui kook on parasjagu jahtunud, aseta see külmkappi ja lase taheneda soovitavalt ca 8 tundi.

Marjakatte saad samuti varem valmis teha. Selleks kuumuta kõik koostisosad potis keemiseni ja lase seejärel ca 10 minutit vaikselt podiseda, kuni segu pisut taheneb. Jahuta.

Serveerimise eel pole muud tarvis teha kui asetada kook vaagnale ja valada peale marjane kate. Ongi kõik.

Selle koogi juures on kokku saanud mitu erinevat mõtet, aga kõige rohkem on siin vististi toorjuustukooki ajakirjast Woman&Home, 2012a suveväljaane, lk.110.

reede, 23. november 2012

Üks väga tervistav salat tatraga

Vanaema tavatseb mulle aeg-ajalt kinkida kummalisi raamatuid. Selles mõttes kummalisi, et ise ma ilmselt poeriiulist neid valima ei kipuks. Näitena võin tuua raamatuid teemaskaalal, kuidas ravida ennast umbrohuga, või õieteraapiaga, või siis hoopis kitsepiimaga.Samas ei saa kurta, et enamiku selle lugemisvaraga kohe midagi teha ei oleks. Kindlasti on nendes omajagu tõtt sees ja kohati muidugi, mis seal salata, ka palju lõbusat.
Viimane kingitus, V.Mihkelsoo ja N.Vahtramaa "Eestimaine tatar kui toit, tervendaja ja ravitseja" läheb selles osas teistega samasse patta.Tatraraamat on infot pilgeni täis ja ega muidu ei oleks teada saanudki, kui tohutult palju antioksüdante ning kõikvõimalikke tervistavaid mineraalaineid ja vitamiine selle pisikese tera kaudu kätte saab.Skeptikuna ei suuda ma muidugi väga uskuda, et tatra söömine 1-4 nädalaga vähki ravib, kuid ilmselgelt on tegu väärt toiduainega, mille lisamine iganädalasesse menüüsse ainult kasu kaasa saab tuua. Nii, et jah tatrale! Eriti praegusel pimedusega löödud perioodil.

Vahelduseks tatrapudrule tasub proovida ka väga lihtsalt valmivat salatit, mida mina näiteks võin süüa olenevalt tujust ja seisundist kas siis hommiku-, lõuna- või õhtusöögiks. Valmib lihtsalt ja salatit krõmpsutades on kohe tunda, kuidas tervis kerre vuhiseb.

Vaja läheb (2-le):
1,5 dl kvaliteetset tatart (soovitavalt tervisepoe kraam, heleda värvusega)
sorts õli
ca 3 dl vett
salatilehtede segu
1 avokaado
mõni tomatilõik
soovi korral kurki, redist
peotäis idusid

Kastmeks: 1 spl sidrunimahla, 3 spl oliivõli, soola, pipart

Kuumuta õli potis ja lisa tatratang. Kuumuta segades minuti jooksul, siis lisa vesi.
Keeda kaane alla madalal kuumusel ca 15 minutit. Maitsesta soolaga ja jahuta.

Puista taldrikule meelepäraseid salatilehti ja vala peale jahtunud tatar.
Viska sekka tomativiile, kurki, redist vms.
Tükelda avokaado. Kõige lihtsam moodus on lõigata vili pooleks ja viilutada otse koore sees, seejärel lihtsalt painuta koort ja õngitse sisu välja. Lisa salatile.
Puista peale idusid, sega kokku kaste ning vala see salatile. Valmis ongi!







kolmapäev, 3. oktoober 2012

Karamelline õunakook pähklikattega




Möödunud laupäeval toimus Viimsi Taluturul järjekordne Ubinapäev, kus hulk blogijaid oma koogikohvikuga muidugi platsis olid: Pille, Liina, Marju, Aire ja mina ka. Häid kooke oli palju, kuid oleks võinud olla isegi rohkem, sest napilt paariks tunniks neid jaguski.
Minu letinurgas oli esindatud see õunakook, üks veel sisestamata kohupiimane kook ja sinne mugandatud variant Donna Hay sügisnumbri pirni-karamellikoogist. Ubinapäevale kohaselt mugandasin pirnid muidugi õunadeks, ahjukraade ka suts madalamaks ja tegelikult panin tainasse ja puru hulka peotäie kaerajahugi. Teostus tundub raskem kui see tegelikult on ja pikk küpsemiseg ei nõua tegelikult ka nina vastu ahjuklaasi passimist.Selle aja võib sisustada millega iganes. Lõpptulemuseks on aga krõbeda katte ja suussulava täidisega kook, mida näiteks mina olen kaaskodanike nõudmisel viimasel ajal ikka oma mõned korrad tegema pidanud.

Vaja läheb:

Põhi:
250g jahu
1spl suhkrut
1/4tl küpsetuspulbrit
180g külma võid, tükeldatud
80ml külma vett
1tl vanilliekstrakti

Purukate:
125 g jahu
1 tl kaneeli
90g pruuni roosuhkrut
80g pehmet võid
60g hakitud pekaanipähkleid

Täidis:
275g suhkrut
125ml vett
1 spl valge veini äädikat
250ml vahukoort
2 kaneelikoort
1 vanillikaun, poolitatud, seemned välja kaabitud
8 keskmise suurusega õuna
35g jahu

Sega köögikombainis (või haki pika noaga segamini )taina koostisained. Jahu võiks enne sõeluda. Patsuta tainas palliks kokku, mässi toidukilesse ja aseta nii 30 minutiks külmkappi.

See aeg on paras muude toimingute sooritamiseks. Kuumuta kõigepealt ahi 200 c-ni.
Purukatte jaoks haki pähklid ja vala kõik koostisained kaussi. Näpi purukate mõne minuti jooksul valmis, nii et see jääks kenasti ühtlane.

Täidise jaoks koori õunad ja eemalda südamikud. Lõika sektoriteks ja need omakorda õhemateks viiludeks. Sega jahuga.

Karamelli valmistamiseks lase kõigepealt koor vanillieseemnete ja -kaunapoolikute ning kaneelikoorega keema (kui kaneelikoort ja vaniljekauna kodus parasjagu ei leidu, pole hullu midagi - lisa lihtsalt näpuotsaga vanillisuhkrut ja kaneelipuru, aga tagasihoidlikult). Tõsta tulelt ja jäta oma korda ootama.

Nüüd vala teise potti suhkur, vesi ja äädikas. Sulata suhkur keskmisel kuumusel ja segades. Seejärel alanda pisut kuumust, kuid ära enam sega (!). Ca 10 minuti pärast peaks potis podisema kena kuldpruun suhkrusegu. Vala läbi sõela suhkrusegule juurde koor, ise samal ajal hoolsalt vispeldades.
Vala karamellisegu õuntele ja sega läbi.

Rulli nüüd tainas kahe küpsetuspaberi vahel u 3mm paksuseks ja vooderda sellega kergelt võitatud lahtikäiv koogivorm (mul oli see 26 cm-ne). Toksi kahvliga põhi auguliseks, vala peale õuna-karamellisegu ja kata pähklipuruga. Kata kook fooliumiga ning pane ahju keskmisesse osasse küpsema. Alanda kuumus 180 c-ni ja jäta kook 1tunniks ja 40 minutiks küpsema. Seejärel eemalda foolium ning küpseta veel 15-20 min, kuni kate on kena ja küpsenud väljanägemisega.
Lase koogil enne serveerimist vähemalt 1 tund jahtuda.

Veel maitsvaid Ubinakooke leiad siit:
http://kirsikekirsike.blogspot.com/2012/09/ounakeeks-valge-sokolaadi-ja-pahklitega.html
http://kirsikekirsike.blogspot.com/2012/10/kohupiima-toorjuustu-ounakook.html
http://kirsikekirsike.blogspot.com/2012/09/vurtsikas-ounakook-muscovado-ja-meega.html
http://minusahver.blogspot.com/2012/09/prantsuse-ounakook-cest-la-vie.html




laupäev, 30. juuni 2012

Karaoke punš


Või bool, kuidas soovite. Ise olen harjunud punši küll kuuma joogiga seostama, aga originaalretsepti pealkiri kõlab just nii ja Wikipedia seda ka kuidagi ümber ei kummuta. Igatahes see on minu firmajook, mille retsept pärineb mitme-mitme aasta tagusest Soome kokandussaatest. Saate nime enam ei mäleta, kuid saatejuht oli imekaunis ja särav Sara La Fontain. Mis temast praeguseks saanud on, ma ei tea, kuid booli teen mõned korrad suve jooksul siiani.

Kogusest peaks piisama 5-le, peale seda võib mikrofoni välja otsida.

Vaja läheb:

5cl tumedat rummi
5cl Grand Marnier'i (Cointreau või Triple Sec sobivad ka kenasti)
5cl viina
2dl ananassimahla
2dl suhkrut
1/2 pudelit valget veini
1/2 pudelit punast veini
1/2l Sprite'i
200g maasikaid, sektoriteks lõigatud
200g mustikaid
2 virsikut, viilutatud
1/2 ananassi, kooritud ja tükeldatud
1 roheline õun, kooritud ja tükeldatud (südamik eemaldatud)
jääd

Vala kõik puuviljad ja marjad boolinõusse (või suurde, laia avaga vaasi nagu mina teen). Sega kokku alkohol ja vala sinna sisse suhkur. Sega niikaua, kuni suhkur on peaaegu lahustunud ja vala seejärel segu puuviljatükkidele. Sega kõik korralikult läbi ja lase külmkapis nii tunnike maitsestuda. Enne serveerimist lisa vein, mahl ja sprite, vala hulka rohkelt jääd (ja mõned melissi- või mündilehed).




reede, 29. juuni 2012

Veel üks väike reisikirjeldus

Jälle üks kuu möödas nagu niuhti. Meie vahva Rootsi reis on selle aja jooksul kaasblogardite poolt juba nii põhjalikult kirja pandud, et suurt midagi juurde polegi lisada. Paar fakti ja mõni eluline tähelepanek ehk ainult:


  • Sel reisil hukkus üks ja raskelt sai vigastada veel nii mõnigi vihmavari.
  • Jõuluõhtul oli Stockholmis soojakraade märksa rohkem kui 02.juunil, mil meiegi seda linna väisasime.
  • Kõige hullem, mis saab ühe toidublogijaga toidureisil juhtuda, on toidumürgitus (olgu siis kasvõi kergekujuline). Matbaren, küll ma sinuga veel kohtun! 
  • Toast skagen ja Stockholm käivad kokku nagu sukk ja saabas.
  • Restorani menüü võib koosneda ka kahest hinnast ja mitte ühestki toidunimetusest (Gastrologik)
  • Rootslased ei valmista ainult magusat heeringat, vaid on teisi ja sõbralikumaidki variante. Tasub proovida, kui pakutakse.
  • Akvavit ei ole üldse hirmus, eriti kui seda tarbida heas seltskonnas.
  • Parem jõuda hiljem koju kui sõita lennukiga, millel on puudu mõni oluline mutter.
  • Hea toidu väärtust mõistab paremini, kui vahel harva süüa ka üks "harilik kana".

Tõesti kole ilm. Taamal Rootsi kokanduskuulsuse Erik Lallersdedt'i
Eriks Gondolen restoran,
ja-jah seesama metallkonstruktsioonist jalaga.
Vaade pidavat olema seal suurepärane ja samuti ka toit.

Sel ajal, kui ülejäänud seltskond Matbarenis õhtustas,
 lubas mõni endale hoopis hotellitoas valguspiltide tegemise luksust.
Nordic Light hotell on aga vägagi mõnus peatuspaik.

Üüratu valik kuivatatud tšillipipraid Urban Deli's,
neid kõiki sai koju kaasa ka toodud.



Alati võib ettevõtte tutvustuse kirjutada ka uksele.
Salta Kvarn leivapood.

Ei ole raske arvata, kust pärineb Eurovisioonivõitjate eufooria.



Aknakaunistus Oaxen Skafferi poekeses.



"Regular Chicken" lennujaamahotelli restoranis


Ülejäänud lood leiate juba märksa korralikumal kujul Marju, Katrini ja Pireti blogidest. Või siis pigem, olete kindlasti juba leidnud. Silja juurest saab lisaks ka ülihõrgu šokolaadikoogi, kladdkaka, retsepti, mida saime maitsta ka Ami hubases kodus peetud õhtusöögil.






neljapäev, 7. juuni 2012

Saiavorm rabarberiga


Saiavorm on klassika, mis kaob küpsetusvormist pahatihti liigagi kiiresti. Tavapärane sai-suhkur-muna-piim koosseis saab aga hoopis teise näo, kui sellele natuke vunki juurde lisada. Kas või niimoodi juhuslikult, et leiad näiteks kapist eilse baguette'i, purgipõhjast pisut vaarikamoosi ja ämma peenrast mõne rabarberivarre. Rõõsk koor ja Cointreau veel juurde ning glamuursemat sorti saiavorm ongi valmis.

Baguette'i kohta rääkis toiduajakirjanik Jon Hansson Stockholmis ka ühe vahva loo. Nimelt peale Teist Maailmasõda olevat Rootsi restoraniguru Tore Wretman oma Riche restoranis esmakordselt rootslastele seda pikka saia  tutvustanud. Sai sai tuntuks kui pain Riche (ehk siis Riche'i sai) ja hakkas kohe kuuluma ka rootslaste igapäevasesse menüüsse ja kõnepruuki. Alles hiljaaegu olla nimetust baguette rohkem kasutama hakatud -  ilmselt on rootslased aru saanud, et ei Pariisis ega kusagil mujal maailmas pain Riche'st keegi midagi kuulnud pole, aga baguette'i nime all võib sarnast saia pagariäridest kätte saada küll.

Pikasaiavorm ise aga siis selline.

Vaja läheb:

u 1 pikk sai
võid vormi ja saiaviilude määrimiseks
paar spl vaarikamoosi
3 muna
200ml 10% koort
150ml piima
0,5 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
(soovi korral sorts Cointreau'd)
u 300g rabarberit, tükeldatud
paar-kolm kuhjaga spl suhkrut peale raputamiseks

Kuumuta ahi 180 kraadini.
Määri vorm võiga. Kui vaarikaseemneid väga raskekujuliselt vihkad, siis pressi enne moos läbi peenikese sõela ja aja seejärel mööda vormipõhja lusikaga laiali.
Viiluta sai, määri viilud kergelt võiga ja aseta kenasti üksteist poolenisti kattes vormi.
Klopi kokku munad, suhkrud, naps, koor ja piim ning vala saiaviiludele.
Haki rabarber, puista vormi ja puista peale veel suhkrut.

Pane ahju ja küpseta u 40 minutit, kuni vorm on pealt kenasti kuldpruun. Lase natuke jahtuda ja mõtle seejärel välja, kas sööd seda saiavormi nüüd piimaga või piimata....See on vist küll kõige keerulisem küsimus kogu asja juures.


kolmapäev, 6. juuni 2012

Salatit ja grilli

Vahel ei ole inspiratsiooniks tarvis midagi muud peale Rootsi reisi ja kolme kilo ajakirjade. Samuti on meeldiv süüa mõne pealtnäha viisaka hotelli restoranis kohutavat õhtusööki nimega "Regular Chicken" ja tõdeda, et jah, ma siiski oskan süüa teha!

Blogardite Stockholmi reisist on mõnelpool juba osalist ülevaadet näha. Ilmselt teen väikese kokkuvõtte siia varsti isegi, seniks aga mõni väljamaa ajakirjadest inspireeritud roog.



Salat suvikõrvitsa, õuna ja ananassiga

Täiesti süüdimatu segusalat, mida võib nautida nii hooajalisel kui hooajavälisel perioodil. Sobib kenasti ka natuke eksootilisema maiguga grill-liha juurde.

Salat:
1lehtsalatipea
1 väiksem suvikõrvits
1 porgand
1 roheline õun
1/2 ananassi (värske ja küpse ananassi puudumisel on konserv täiesti mõistlik alternatiiv)

Kaste:
4 kuhjaga spl majoneesi (tee ise või võta Hellmanns)
1 tl Dijoni sinepit
1 tl valge veini äädikat
1 tl tuhksuhkrut

Peale:
Basiilikut, murulauku

Pese salat, kuivata, rebi tükkideks ja viska vaagnale või salatikaussi. Viiluta suvikõrvits pikkupidi õhukesteks viilakateks. Mandoliin või juustuviilutaja on siinkohal abiks. Samamoodi toimi eelnevalt kooritud porgandiga. Eemaldatud südamikuga õun lõika õhukesteks viiludeks. Lisa tükeldatud ananass.Viska kõik salatikaussi. Sega kokku kaste ja lisa pool sellest salatile. Sega kergelt läbi, peale viska maitserohelist, ananassi ja tripsuta veel kastet juurde.

Mugandatud Donna Hay 61. numbrist.

Grillitud sea välisfilee soja-ingveri marinaadis

Tegelikult peaks seda rooga valmistama sea sisefileega, aga valik oli poes napp ning tulemus üllatavalt hea. Antud marinaadi saab väga edukalt kasutada ka veiseliha puhul.

Vaja läheb:

ca 600-800g sea välisfileed

100ml sojakastet
3 küüslauguküünt
5 cm ingverijupp (kooritud)
1 spl seesamiõli
1 tl suhkrut

Peale: koriandrit, murulauku

Haki ingver ja küüslauk võimalikult peeneks ja sega teiste koostisainetega. Võid kõik koos ka kannmikseris ühtlaseks massiks vuristada. Puhasta välisfilee kelmetest ja lõika pikkupidi pooleks (kui kasutad sisefileed, siis ära seda tee). Vala peale marinaad ja pane 3-4 tunniks (või üleöö) külmkappi maitsestuma. Vahepeal keera liha marinaadis ringi.
Lase grill kuumaks ja kuivata liha majapidamispaberiga. Pruunista kõrgemal kuumusel igast küljest, seejärel alanda kuumust või aseta liha grillil ääre poole. Lase vaikselt kaane all ca 20 minutit küpseda, vahepeal liha keerates ja marinaadiga pintseldades.
Aseta liha ca 10 minutiks fooliumi alla rahunema, seejärel lõika viiludeks ja vala üle eraldunud lihamahladega.

Väga mitmetahuliste mugandustega ajakirja Woman&Home selle suve eriväljaandest.

reede, 18. mai 2012

Aasta kokkamiskokkuvõte ja väike nõgesesnäkk

Aastakene on ootamatult mööda vuhisenud ja tundub, et on aeg oma siinne tegevus nüüd kuidagi enam-vähem mõistuspäraselt kokku võtta.
Mis siis selle aja sees juhtunud on? Kindlasti võib öelda, et eelmisest maist alates on palju toitu ära söödud, palju sellest on prügikasti rännanud ja palju on koer nahka pistnud. Ühtegi toidumürgistusjuhtumit ei ole antud perioodi jooksul siin majas registreeritud. Lapsed ja  mees on treenitud imelike nimedega roogi sööma või siis vähemalt neid proovima ilma eelnevalt nutma puhkemata. Ise olen hakanud armastama koriandrit ja baklažaani. Naabrid on pidanud hämmeldunult jälgima, kuidas üks agar persoon terrassil tundide kaupa oma kartulit pildistab. Ja muidugi olen lugenud, kirjutanud, õppinud ja hakkinud.
Lisaks sellele, et huvi kulinaaria vastu järjest süveneb, olen boonusena kaasa saanud palju sõpru, kes kas blogimaastikul tegusad või siis otsapidi toiduteemaga seotud on. Paljuski tänu nendele on ette tulnud ka väga kentsakaid olukordi ja põnevaid juhtumisi. No kas kujutate ette, et kamp üksteist rohkem või vähem mittetundvaid naisterahvaid pimedal suveööl koos turule murakajahile hiilivad? Meeleolukas retk Helsingisse koos sealse Restoranide päevaga, mitmed toidu- ja fotokoolitused, restoranikülastused, Ubinapäev, köögimuusikal ja palju muud on kõik olnud viimasepeal vahvad ja sellist programmi ning seltskonda poleks ma küll eales osanud oma igapäevaste toimetuste sekka oodata.
Tallina Teeninduskooli kokakursus oli samuti unustamatu kogemus ja kuigi ma ei saa öelda, et sealne õppekvaliteet mulle 100% meeltmööda oleks olnud, sain ometigi palju teadmiseid juurde ning proovisin ära toidud, milleni ma vist oma mõistuse ja isudega kunagi ei oleks jõudnud. Paljud nendest olid vägagi positiivsed üllatused. Ja ilma TEKOta ei oleks ma ilmselt kunagi sattunud Chedi köögipoolele ja ilma blogita ei oleks ma ilmselt osanud sinna ka sattuda.
Mäletan kunagist suurt hirmu, et mis siis saab kui mõni tuttav mu salajasest blogimiskirest teada saab ja oh õudust, kogu seda siia kirjapandud jama veel lugema peaks viitsima. Praeguseks on ilmselt nii mõnedki toiduvaldkonnas töised ja tegusad inimesed antud üllitist siin kaema sattunud ning loodetavasti on nende närvisüsteemid korras ja vererõhud ikka endisel tasemel. Ehk siis olen vist ise ka inimesena selle aja jooksul kasvanud, et mitte enam arust ära minna vaagimisega, mida teised minust või minu tegemistest küll arvata võiksid. Kuigi, mis seal salata, vahest ikka statistikanumbreid piilun ja heas mõttes ehmatan - teid käib siin ikka päris palju! Tegelikult võiks aga toidublogides (vähemalt minu arvamist mööda) väikestviisi kriitikat või oma kogemuste jagamist kasvõi kommentaaride näol palju rohkem olla, sest nii enda kui teiste apsakatest õpibki ju kõige paremini. Samas, ega mu isiklik käsi mõnest teisest blogist proovitud ja ehk hoopis oma rumaluse tõttu nässukeeratud toidust ka kergelt raporteerima ei tõuse.
Mis ma siis ise oma toidutegemisoskustest arvan? Üks naiivne naisterahvas mõtles kunagi, et teeb endale kulinaariasaladused aastaga selgeks ja hakkab kodus varrukast terriine ja sufleesid viskama ning sellega otse loomulikult kõik sugulased-tuttavad pahviks lööb. Njah... ütleme, et päris nii kergelt asjad veel ei käi ja enne suuremat kokkamist otsin ikka endiselt raamatutest-ajakirjadest inspiratsiooni. Küll olen hakanud retsepte mõistuspärasemalt lugema ja vastavalt oma eelistustele mugandama. Vahel lööb kõigest sellest tulenevalt pähe ka mõni päris oma idee, mis kiirelt-kiirelt teostamist vajab. Kui aga arvestada nüüd, et veel poolteist aastat tagasi murdsin pead selle üle, mis on osso buco ja arvasin, et anšoovis on kilu, siis on asjalood ikka tunduvalt paremad. Natuke liiga kiiresti on kõik ehk käinud, aga samas on kogu see teekond väga huvitav olnud.

Allpooltoodud graafik  iseloomustab nüüd küll hoopis fotograafiaoskuste arengut võrreldes enesehinnangu ja pildi tegeliku kvaliteediga. Kes selle graafiku tegelik autor on ma ei tea, aga oma tõetera on siin vist sees küll. Fotograafia on samuti blogimisega väga tihedalt seotud, kuid minu enda kogemus ütleb, et kulinaarsete oskuste osas saaks ka päris sarnase skaala joonistada. Ehk siis enesekindlus ja teadmiste hulk on omavahel pöördvõrdelises seoses ja mida rohkem sa tead või oskad, seda rohkem saad aru, et väga-väga pikk tee on veel sinnamaani, et ise endaga kohe niimoodi päris rahul olla. Aga plaanin ikka süüa edasi teha ja aina rohkem juurde õppida ning seda saiti ei ole mul vähemalt lähiajal  kavas veel kokku pakkida. Loodan, et käite siin minu toimetusi ka edaspidi jälgimas ja nagu ütleb selle sajandi tuntud naisfilosoof  Betty Suarez – kui mu blogi inspireerib kasvõi ühtegi inimest, on asi seda väärt! :)

Lõpetuseks üks lihtne retsept, mis kulub marjaks ära, kui plaanite korraldada umbrohupidu või niisama väikesest rohelisest snäkist puudust tunnete. Idee on pärit Sami Tallbergi  raamatust "Villiyrtti keittokirja", mis on üks vahva lugemine juhuks kui soovite kaselehtedega vorsti grillida, jänesekapsaga kammkarpe valmistada või siis sedasama nõgest frittida. Nõgesehooaeg on praegu ju täistuuridel käimas ja taime, mis stimuleerib serotoniini biosünteesi peaajus, tuleb tarbida juba selleks, et rõõmsal meelel suvele vastu minna.
Frititud nõges
paar peotäit noori nõgeselehti
liiter rapsiõli
1tl meresoola
Kuumuta liitrike rapsiõli sügavas pannis u 160-kraadini, ehk siis kuumaks, aga mitte just kõige kuumememaks. Lisa nõgeselehed mitmes jaos, friti ühte satsi nii pool minutit ja tõsta majapidamispaberile nõrguma. Puista peale meresoola ja söö terviseks. Ülejäänud õli saad kas praadimiseks või muuks otstarbeks kenasti ära kasutada.

reede, 11. mai 2012

Karulaugusupp

Tuleb tunnistada, et kuigi viimased kuud on olnud väga põnevad, ei ole kõik sugugi nii roosiline kui esmapilgul tundub. KPN e. harilik kokapaberineedus, on paraku võimust võtnud ja nende tagajärgede likvideerimisega ma siin praegu tegelenud olengi. Isupuudus ja untsus toidud olgu siinkohal märksõnadeks ning ma olen täiesti kindel, et see kokakooli tunnistus sealjuures mingit oma kiuslikku rolli mängib. Noh, vähemalt ei õppinud ma kosmeetikuks, muidu oleks asi ikka puhta hull!

Aga vaikselt-vaikselt hakkab jälle looma ning see karulaugusupp tuli küll ülesriputamisväärselt korralik. Retsepti mugandasin viimasest Good Food'ist, originaalis oli tegu hoopis nõgesesupiga. Minul nõges kahjuks aias kiratseb, kuid see-eest oli külmikus karulauku ja nii see kõik juhtuski. Nõgesega on usutavasti ka väga maitsev ja seegi saab varsti ära tehtud. Või kes ette jõuab andku palun teada, kuidas oli.

Vaja läheb (2-le):

paar spl oliiviõli
1 sibul, hakitud
1 väiksem porgand, kooritud ja viilutatud
1 väiksem kartul, kooritud ja viilutatud
(0,5 porru valge osa, pestud ja viilutatud) *
u 200g karulauku (või noori nõgeselehti)
500ml köögiviljapuljongit
u 25g võid
50ml kohvikoort
soola

Kuumuta sibul sügavas pannis õli sees pehmeks ja klaasjaks. Kasuta keskmist kuumust. Lisa porgand ja mõne aja pärast kartul. Sega ja kuumuta ning lõpuks vala peale puljong ja keeda köögiviljad seal sees pehmeks. Aega võtab see umbes 10 minutit, aga proovi ikka ise enne järele.
Viska sisse pestud karulauk (või nõges) ja sega läbi. Blenderda või püreesta saumikseriga.
Vala potti tagasi, lisa või ja koor ning sega. Kui liiga paks tundub, timmi konsistentsi koore või puljongiga vedelamaks. Maitsesta soolaga, kaunista mõne kena söödava lillega (mina leidsin paar nurmenukku näiteks) ja head isu!

P.S.Tuuli blogist leidsin ka ühe vahva kartuli-porrusupi baasil valmistatud karulaugusupi, kus kõrval põnevad juustused umbrohusaiad. Need plaanin igatahes ise ka varsti ära proovida.

___________________________________

*) Mina porrut oma karulaugusupile ei lisanud (ikka võib lisada, kui soovi on), aga nõgest kasutades läheks see kohe kindlapeale sisse.


esmaspäev, 30. aprill 2012

Kalakarri




Selle, blogisissekannete osas just mitte kõige produktiivsema kuu lõpetuseks saab kirja pandud veel üks väike kalakarri ja siis hoidke alt, karulauk ja nõges!

Kui karritamiseks läheb, siis enam-vähem niimoodi ma seda teen. Retsept on mäletamist mööda suures osas pärit mingist vanemast Jamie Oliveri raamatust - kui üles leian, siis täpsustan. Nii et kui mõne teise eesnimega inimene kutsuks seda briti karriks, siis ilmselt väga vale ei olekski - ei oska seda väga kindlalt liigitada ei India ega Tai alla, pigem on tegu omamoodi ühendatud rahvaste versiooniga. See ei olegi alati halb asi, pealegi valmib toit lihtsalt ja kiiresti.

Mõni oma apsakatest ja tähelepanekustest tulenev soovitus ka siia juurde.Värskeid tomateid võiks kasutada ainult siis, kui tegu on ikka õigete Eesti suvelõpu tomatitega. Kuigi poes ka praegu mõni tomat lõhnab, ei anna need minu arvates siiski veel nii palju maitset välja ja mõistlikum on piirduda konserveeritutega.
Lambaläätseseemneid ja karrilehti saab nii Piprapoest kui Umamist, mujal kauplustes ei ole kohanud. Olen kunagi olude sunnil ilma ka teinud, aga see pole ikka see. Lambaläätseseemnetega seoses tuleks tähele panna, et paki sees ja seemnete küljes võib olla väikeseid kivitükke. Seepärast võiks need enne pannile panekut korralikult üle vaadata ja vajadusel ka leotada-loputada, muidu võib karrit vitsutades mõne hamba ära murda. Väga palju ei ole tarvis aga neid seemneid toidu sisse lahmida ega pikalt õlis kuumutada, sest see kergelt mõrkjas maitse, mis muidu väga mõnus on, võib nii liialt intensiivseks muutuda.
Kui juhtud olema üks neist õnnelikest, kes karrilehe ja karrilehe vahel valida saab, siis  kuivatatud lehtedest vali need, mis võimalikult naturaalset rohelist tooni - seal on aroomi ja maitset kõvasti rohkem. Värsketest lehtedest ei oska ma midagi rääkida, tahaks isegi neid proovida.
Tšillisisalduse poolest peaks see karri siin olema suhteliselt leebe, kui tahad äkilisemat, siis uha sisse rohkem tšillihelbeid. Ja kaladest võib proovida ka lõhe-forelliga (kuigi tursk on minu arvates ikka üle kõige) ning kui külmkapp on armuline, siis miks mitte visata sisse veel ka mõni krevett ja rannakarp.

Kogusest peaks piisama 4-le näljasele.

Vaja läheb:
paar-kolm spl õli
2tl musti sinepiseemneid
1tl lambaläätseseemneid
suurema pöidla suurune jupp kooritud ingverit
peotäis karrilehti
4 punast tšillit, seemnetest puhastatud
3 suuremat sibulat
näpuotsaga tšillihelbeid või 1tl tšillipulbrit
1 tl kurkumit
400g konservtomateid või u 5 värsket tomatit
tiba suhkrut
(pisut vett)
400ml kookospiima
u 700g tursafileed
suur peotäis spinatilehti, varred ära napsatud
paar spl tamarindipastat või siis laimi- või sidrunimahla
peotäis koriandrilehti

Valmista ette koostisained. Haki ingver ja tšilli peeneks. Sibulad võid hakkimiseks visata ka köögikombaini ja sedasama saab teha ka värskete tomatitega, kui juhtud viimaseid kasutama. Kala lõika nii 4-5cm suurusteks juppideks. Võid ka suuremaid tükke kasutada, aga siis pikenda lõpus kuumutamiseks mõeldud aega ka pisut.

Kuumuta sügavam pann ja lisa õli. Prae sinepiseemned praksuma. Lisa lambaläätseseemned, ingver, tšillipiprad ja karrilehed. Kuumuta segades mõne minuti jooksul.
Nüüd viska pannile hakitud sibulad ja kuumuta segades mitte väga kõrgel kuumused, kuni need on kenasti kuldset tooni. Lisa tšillihelbed ja kurkum. Sega.
Vala juurde tomatikonserv või peeneks hakitud tomatid. Kui segu tundub liialt kuiv, lisa 100-200ml vett.
Lase mõni minut muliseda ja siis lisa kookospiim ja keeda vaiksemal tulel u 5 minutit.
Lisa kalatükid ja kuumuta veel paar-kolm minutit. Õige pisut enne lõppu lisa spinatilehed ja sorts hapukat tamarindi või laimi-/sidrunimahla. ning võta pann tulelt. Peale viimaseks lihviks veel koriandrilehti ka ja valmis ongi. Juurde keeda siis ikka riisi ka.

kolmapäev, 25. aprill 2012

Chedi

Peakokk tööhoos

Kohal. Jessas, hea et esimesel päeval kohe hiljaks ei jäänud! Helistan kella ja ootan.  Ukse avab nooremapoolne meesterahvas, kes mind nähes  üleolevalt muigab. „Kas sul midagi kaasas polegi või? Kokariideid või nii?“ Pobisen midagi põllest ja saan ise ka kohe aru, et see on ülimalt loll jutt. Kuidas ma kohe selle peale ei tulnud, et oma vorm tuleks ka ikka muretseda! Õnneks on riietusruumis kokakuubi lademeis ja see mure saab kohe murtud.  Köögis pistetakse mulle ilma pikema seletamiseta kandikutäis tooreid searibisid pihku, näidatakse korra ette, kuidas neid täpselt tärklisega katta ja läinud see poiss ongi. „Eee, kuidas pagan see ribivärk nüüd käiski. Kas ma teen seda üldse õigesti?  Ikkagi peen restoran ja puha, äkki keeran midagi tuksi.“ „Need on ju ainult ribid, mida siin üldse saab tuksi keerata!“, vaidlen mõttes iseendaga. Kuidagi ma selle ülesande ikka täidetud saan. Edasi nuudlite eraldamine, sibulate sorteerimine, sorteeritud sibulate pakkimine, sorteeritud sibulate hakkimine, kanade-partide pakkimine, kalmaaride puhastamine, kalmaaride lõikumine jne, jne, jne.
Lõunapausil peetakse mulle loeng kokatöö tegelikust olemusest – pole siin oodata mingit glamuuri, vaid ainult rutiinne töö, töö, töö. Arvatakse, et kui mul praegu veel üldse mingigi kavatsus on kunagi kokaametit pidama hakata, siis praktika lõppedes on see soov kindlasti kadunud. Söön kartulisalatit ja ei oska selle peale midagi eriti tarka kosta. Ega mul ju tegelikult otsest plaani kokana töötamise osas kunagi olnud polegi. Lõpuks mainitakse lisaks kõigele eelnevale, et mul olevat muide nööbid ka valetpidi ees...
Esimese päeva lõppedes kiljub  praktikant aga vaikselt vaimustusest ja nõuab kodus, et kõik ta käsi nuusutaks, millel on tähtaniisi, soja, kardemoni ja veel mitmekümne maitseaine lõhna. Mida põnevat saab pakkuda tunde kestev  monotoonne hakkimine-pakkimine, küsite onju.  Aga Chedis on möllu, vokisärinat ja tulevärki. Ja sellised kokad, kelle tööd võiks tundide kaupa lihtsalt ammulisui vahtida, kui see viimane tegevus natuke vähem imelik tunduks. Rohmakate Aasia nugade alt lendavad mängleva kergusega välja  filigraansete ääristustega ingveri ja porgandiruudud, tükeldatud tšillipiprad, vesikastanid, maguskartulid ja mustmiljon muud ennenähtud ja -nägemata materjali. Pardikoib muutub sekunditega täpipealt ühesuurusteks krõbeda nahaga viilakateks. Uskumatu, aga sama nuga kasutatakse ka  „tainarullina“ perfektselt ümmarguste  ja paberõhukeste dim-sumi ümbriste valmistamisel ning samas ka  puu- ja köögiviljade koorimisel, nii et ükskõik kui geniaalne koorimisnuga seda nähes jalamaid häbi pärast maa alla vajuks. Praktiliselt kõik toidud valmistatakse vihisevatest leekidest ümbritsetud huugavatel vokkpannidel. Seal valmivad muuhulgas ka nuudlipesad ja imepeened frititud munaniidid, mille tegu on teadus omaette. Jasmiiniteega ribide suitsutamine on hingamisteedele paras katsumus, aga no vägev on! Kõrgel riiulite kohal ripuvad kuldpruunid pardirümbad, mis enne taldrikule jõudmist läbivad mitu erinevat töötlusastet...Seda nimekirja võiks jätkata ja jätkata. Mis peamine - mõelda vaid, et mingitki osa eelpooltoodust ka enda kohmaka käpaga harjutada saab!
Kui te veel aru ei ole saanud, siis ühe eksootikanäljas gastrogroupie jaoks, kelleks Liina meie blogardikamba liikmed mõnda aega tagasi tembeldas,  on Chedi igatahes tõeline sanatoorium. Mis ei tähenda muidugi, et tegu on miski lõõgastava ajaveetmisvõimalusega. Koka töö tuleks kindlasti  märkida maailma raskeimate ametite esikümnesse, kui keegi seda juba teinud ei  ole. Pikad päevad, rutiinne töö vaheldumisi kiirreageerimisega, suur vastutus ja samaaegne sõltuvus kaastöötajatest teevad selle tihti päris pingeliseks. Oluliselt suurem võimalus närvipuntrasse sattuda on aga muidugi siis, kui mõne mure ise tööle kaasa võtad ja sellistel päevadel on sibula hakkimine tegelikult päris mõistlik tegevus. Inimesed on erinevad ja mõne koka perfektne sooritus võib olla teise arvates mitte just kõige parem, kuid mulle tundub, et just niimoodi toimubki üksteise täiendamine ja paras annus „ülevõlli“ pedantsust on siin tegelikult täiesti omal kohal.  Ma ei ole küll mujal köögis tööd teinud, kuid niipalju kui kõrvalt kuulnud ja vilksamisi ka siin näinud olen, tundub hea mainega restorani tegelik saladus olevatki töötajate omavahelises sünergias ja  üksteisesse suhtumises. Tehakse seda, mida tarvis, mitte ei jagata piinliku täpsusega tööliine.Praktikant peab olema muide samuti valvas, et selle poole minuti jooksul, mil ta musta kaussi pessu viib, pooleldi koristatud töökoht vahepeal  juba koka poolt läikima pole löödud. Ja kui see juhtub, siis on ikka piinlik küll.
Selle üheainsama salati või prae taga, mis mõnekümne minutiga lauda jõuab, on mitme inimese pikkade päevade töö, mis algab tooarine valimisest ja töötlemisest ning finišeerub paigutusega taldrikul ja mitte vähem olulise teeninduskvaliteediga. Kui kõike tehakse hoole ja armastusega, peegeldub see ka tulemuses, ükskõik kui tühine või tüütu see väike tööjupp kellegi jaoks parasjagu ka ei tunduks. Ega ilma asjata ole Chedi oma päris lühikese ea jooksul saanud nii palju häid hinnanguid, ühe Hõbelusika (olles muide olnud ka sel aastal kolme rahvusrestorani nominendi hulgas) ja platseerunud Eesti 50 parima restorani seas eelmisel aastal lausa esikohale.
Chedi hinnataset võib pidada pea sama krõbedaks nagu seal serveeritavat partigi, kuid restoran on pidevalt rahvast täis. Seda nädala algusest kuni lõpuni välja. Siinjuures tundub vähemasti mulle kummaline toidu kaasa tellimine, mida juhtub päris tihti. Kas see tuleneb asjaolust, et  Aasia köök võrdub mõne isiku arvates kiirtoiduga või soovitakse lihtsalt olude sunnil kunagi maitstud rooga kodus süüa, jääbki teadmata. Karbilahtritesse pistetud toit võib ju maitsev olla, kuid kahjuks jääb klient nii poolest heast ilma, sest atmosfäär, teenindus ja taldrikule kindlate reeglite järgi paigutatud toit on „drive-in’i“ kõrval kindlasti hoopis midagi muud. Samuti tegid mind nõutuks tellimused nagu kanasupp ilma kanata, toit ilma sojakastme sisalduseta (tuletan meelde, et tegu on Aasia köögiga, kus sellist rooga väga vähe esineb), vürtsikad krevetid ilma tšillita, pähklitega kanaliha ilma kana ja pähkliteta (hea küll, see siin oli praegu väike liialdus, aga mõte jääb samaks), rääkimata kõikidest gluteeni ja laktoosivabadest soovidest. Tean küll, et paljud kannatavad erinevate toiduallergiate all ja ei talu mõnda toidugruppi, kuid et see number nõnda suur on, oli minu jaoks tõeline üllatus. Köögis oldi aga selliste asjadega harjutud ja pea kõikidele eritellimustele ka mingi lahendus leiti.
Võtan siinkohal nüüd oma heietuse kokku. Kuu jooksul kokku pisut rohkem kui nädalajagu tööpäevi on seljataga ja seda kõike tundub nii vähe, aga samas väga palju. Ütleme, et tunniga võin valmis voltida paar kobakat dim-sumi, aga hakin juba natuke paremini ja kõrva taha olen pannud mõned päris head nipid. Olen kohanud palju põnevaid ja toredaid inimesi ning vestelnud nendega nii kulinaaria kui sookvootide teemadel. Pilti ei jõudnud eriti teha, aga ehk lähitulevikus see võimalus veel avaneb. Chedi uus peakokk on Singapurist pärit  Goh Wee Boon. Kuna paljudel singapurlastel on mitu nime, siis tegelikult kutsutakse teda köögis Simoniks ja sellest pikema nimega hoopis Goh Simoniks. Käed-jalad on tal praegu tööd täis, sest eelmise peakoka, härra Chong Chee Loong’i, hea maine ja tugev töö räägivad iseenda eest. Mina soovin siinkohal igatahes nii Simonile kui ülejäänud Chedi-perele jõudu, õnnestumisi ja rõõmsat meelt. Kui keegi Tallinna Teeninduskooli kursuslastest nüüd kaaluma peaks, kas minna oma praktikatunde tegema või hiilida sellest kogemusest kõrvale, siis mina soovitan kindlasti minna. Arvestada võiks aga võimalusega, et te peale  restoranist paberite kättesaamist  terve kodutee nutta löristate, sest  väga lühikese ajaga võib mõni koht lihtsalt niivõrd koduseks saada. Ja praktikalehele võib muide sattuda teie enda poolt pakutud tööalase hinnangu „loll, aga see-eest aeglane“ asemele mitu hoopis kenamat lauset.  Kõik ülejäänud minge aga Chedisse sööma ja kui toit maitseb, siis kiitke kokki ka. Uskuge mind, see tähendab neile väga palju.

esmaspäev, 16. aprill 2012

Austrikastmes veis

Mõni inimene korjab juba hoolega naati ja karulauku, teist on samas seletatavatel põhjustel tabanud Aasia-atakk. Eks mõne aja pärast tulen minagi metsa veerelt, korv nurmenukke täis, aga niikaua kui vähegi veel kannatab, istun nina raamatus, pudel sojakastet peos ja proovin siin oma köögis samal ajal midagi eksootilist valmis pusida.

Lõuna-Hiinas paiknev Kantoni või Guangdong'i piirkond, nagu hiinlased ise seda nimetavad, on kulinaarselt kuulus üle kogu maailma ja "Culinaria China" andmeil on isegi nimekad Põhja- Hiina kokad sunnitud tunnistama, et tegu on parimat ja mitmekülgsemat valikut pakkuva köögiga. Aurutatud kala Kantoni moodi, kana sidrunikastmes, dim-sum'id ja magushapu sealiha on vaid mõned näited sealsest igapäevagurmeest. Põhiline nipp pidavat olema eranditult ainult väga värske tooraine kasutamine ning õnnestunuks peetakse vaid seda rooga, kus iga viimane kui üks komponent mõjule pääseb. Ilmselt ei ole maailmas ühtegi rahvuskööki, kus see valem ei kehtiks, kuid selge on ka, et geograafiline paiknemine ühele kandile kamaluga küllust jagab, samas teise valikuid täiesti põhjendamatult piirates.

Mitmekülgsusest rääkides on Kanton tuntud ka üpris kummaliste roogade poolest. Arvestades kliimat ja asupaika, tuleb tõdeda, et tegu on rahvaga, kelle menüü on lausa ebaharilikult paindlik ja seda ilmselgelt mitte olude sunnil. Kes suudaks küll keelduda maitsvast kassi-ussihautisest, koerapraest või pitsikesest maoverega! Aga roast, mille tarbeks vaene lehm turul otse ostja silme all surnuks nüpeldatakse, selleks et liha oleks ikka võimalikult värske ja pehme? Üldiselt pean ennast kulinaarses mõttes suht külma kõhuga naisterahvaks, aga siinkohal vist kohe esimese hooga kulbi järele ei haaraks. Rääkisin kunagi aastaid tagasi ühe, küll Indoneesiast pärit härraga, kes väitis muide tõsimeeli, et tema lemmikliha olevat koer ja pidulikumal puhul pidavat ta sellega ikka aeg-ajalt maiustama. Peab mainima, et hulkuvaid koeri Balil tõesti väga tihti ei kohta, või siis hoiavad nad targu madalamat profiili. Õnneks on viimasel aastakümnel see trend vähemasti Hiinas suuresti tänu loomakaitsjatele hääbumas, ning nagu raamat mainib, peetakse kodudes koeri-kasse nüüd tasapisi isegi (!) lemmikloomadena.

Austrikastmes veiseroog on kuuldavasti pärit sealtsamast sektorist, aga peaks esindama Kantoni kööki siis ikka selle kenama poole pealt. Jagub kahele.

Vaja läheb:
300g veise välisfileed
1 spl maisitärklist
1 spl sojakastet
1spl riisiveini või kuivemat šerrit
soovi korral väike sorts seesamiõli

1 väiksem sibul
2 küüslauguküünt
2-3 viilu kooritud ingverit (u 1mm paksusega)
näpuotsaga tšillihelbeid
100g  punast paprikat
100g brokkoliõisikuid
u 3spl austrikastet
(väike peotäis röstitud seesamiseemneid)
paar suuremst sortsu õli vokkimiseks

Lõika liha ristikiudu õhemateks viiludeks ja vasarda kergelt kile all läbi. Sega marinaadiks kokku sojakaste, tärklis, seesamiõli ja šerri ning sega lihaga korralikult läbi, nii et kõik lihatükid marinaadi näeksid. Lase seista toatemperatuuril tunnike-kaks.

 Kurna marinaad lihalt eraldi nõusse (kui seda järele jäi) ja jaota lihatükid suuremale taldrikule laiali.Kuumuta vokkpann suitsema, lisa õli ja lihatükid ning kuumuta, kuni lihal on kena kuldpruun toon peal. Ära liiga palju lihatükke kokku kuhja, vaid parem voki mitmes jaos, muidu hakkab toit praadimise asemel keema. Kui liha on valmis, siis tõsta see hetkeks mõnda kaussi kõrvale ja  voki köögiviljad alustades sibulast, küüslaugust, tšillist ja ingverist. Kui jäi järele tilk marinaadi, siis lisa ka see. Lisa brokkoli ja paprika ning kui need on kuumad aga samas endiselt krõmpsud, sega hulka liha ja austrikaste ning kuumuta kõik veel korraks läbi.
Viska peale kergelt röstitud seesamiseemneid ja valmis ta ongi.

kolmapäev, 11. aprill 2012

Pardikoivad õlle-sojakastmes



On täiesti võimalik niipalju süüa teha, et blogimiseks aega ei jagu. TEKO eksam nüüdseks tehtud ja praktika raames olen sibula ja kalmaariga juba väga lähedaseks jõudnud saada ning on oht, et see sõprus paari nädala jooksul veelgi süveneb. Internetist olen aga juba võõrandunud ja blogisõprade tegevustest ning maailma asjadest pole ausalt öelda halli aimugi. Püüan nüüd tasapisi ennast siia tagasi harjutada, asjadega kurssi viia ja mõne toidu ning teo vaikselt jälle kirja panna.

See part on mugandatud mõne kuu tagusest Ruoka & Viini'st, mis on ilmselt minu lemmikajakiri. Originaalretsept näeb ette tõrvaõlle ja metspardi kasutamist, kuid mõlema komponendi kasutamine on selgelt ainult väljavalitutele mõeldud. Pardi asendasin selle hariliku ja paksemaga ning tõrvaõlu meie kaubandusest ei leidnudki. Kui viimast paarist vingemast poest küsisin, hakkasid müüjad omavahel sosistama, kuhugi helistama ja mulle vargsi imelikke pilke heitma, nii et panin enne hulluarsti välja ilmumist igaks juhuks plagama. Aga ausõna, Soomes on antud õlu olemas, sest see rahvas lihtsalt armastab tõrva.
Igatahes. Et õlu, part ja soja tundusid kenasti kokku sobivat, siis tegin toidu lihtsalt suuresti ümber. Maitsev sai ikka. Võib kasutada ka tervet parti, sel juhul pihenda lihtsalt küpsemisaega 3 - 3,5 tunnini. Koivad sobivad aga minu arvates pikemaks hautamiseks paremini, pealegi tuleb nii ka rahakotile väiksem mats. Kogusest jagub neljale.

Vaja läheb:
4 pardikoiba
1 suurem sibul (kooritud ja 8 sektoriks lõigatud)
natuke võid

Kaste:
3dl õlu (mina kasutan Saku Dublinit, on selline kergem tume)
1dl sojakastet
1dl Ketjap Manis-kastet (Aasia magus sojakaste, peaks nüüdseks juba päris mitmes suuremas poes olema)
1 kanapuljoni kuubik, soovitavalt mahe
2 spl pruuni suhkrut
2 spl austrikastet
u 3 cm riivitud ingverit
3 küüslauguküünt, koorega aga kergelt muljutud
2 tähtaniisi
1 kaneelikoor
8 nelki
1 tl musta pipra terasid (võib asendada ka osaliselt sichuani pipraga, annab päris toreda maitse)
1 väike kuivatatud tšillikaun, tükeldatud
keskmine peotäis kuivatatud musti ploome

Kaunistuseks koriandrilehti või sibulapealseid

Nimekiri pikk, tegevuskäik lihtne. Kuumuta ahi 150 kraadini. Pane valmis haudepott või mõni natuke sügavam ja tugevam ahjupann. Võta pardijalad u 1tund varem külmikust välja ja kuivata majapidamispaberiga.

Kuumuta pann, lisa või ja pruunista koivad kahekaupa mõlemalt poolt. Keskmist kuumust kasutades anna sibulale ka pisut jumet.

Mõõda küpsetuspotti kõik kastme jaoks tarvilik ja lase korraks keema. Lisa koivad ja sibul ja pane ahju.

Küpseta 2,5 tundi, vahepeal koibi kastmes keerates ja kastes - seda tegevust ei pea väga agaralt harrastama, paarist korrast piisab.

Lõpuks kurna kaste ja eemalda liigne rasv. Pane koivad vaagnale või taldrikusse ja vala peale pisut kastet (ülejäänud vala kastmekannu). Viska peale koriandrilehti või rohelist sibulat. Juurde sobib kenasti riis ja näiteks mõni vokitud juurikas.

kolmapäev, 28. märts 2012

Astelpaju-ingverilonks



 

Öeldakse, et võta pits ja pea aru, aga mis siin ikka arutada -  astelpajumari on ju juba vaat et tervislikkuse sümbol ise. Väike varahommikune astelpaju-ingverilonks teeb silma säravaks, naha jumekaks, juuksed läikivaks, piha saledaks ja tuju heaks. Kevadväsimus ei julge peale seda ennast näole andagi.

See kõik hakkab igatahes minuga nüüd juhtuma, sest leidsin sügavkülmast terve kotitäie astelpajuoksi. Nimelt on minu ema avastanud, et kuna astelpajumarjade noppimine üks igavesti tänamatu töö on, siis lihtsam on need raksti koos okstega maha lõigata, sügavkülmutada ja puhastada alles külmunud kujul. Peale seda tuleks need muidugi kohe kas tarbida või töödelda. Seda meetodit saab aga rakendada ilmselt vaid mõistliku koguse marjade ja vastava mahutuvusega külmiku korral. Ja noh, päris täispikkuses puud ei ole vast mõistlik külmkappi toppida.

Joogikese valmistamismeetod ei ole keeruline ja allpool toodud kogustest saab nii umbes 4 x 4cl pitsitäit.

Kõigepealt võta üks kuhjaga peotäis astelpajumarju ( umbes 150 ml) ja pöidlaotsa suurune jupp kooritud ja peeneks hakitud või riivitud ingverit ning pane need väiksesse potti .
Peale vala niipalju vett, et marjad oleksid enam-vähem kaetud. Lase korraks keema ja jahuta.
Kuniks segu veel soe, lisa üks kuhjaga teelusikatäis mett.
Jahtunud segu püreesta näiteks saumikseriga, pisut suurema koguse korral saab seda teha ka kannmikseris. Saadud püree hõõru läbi sõela ja valmis ta ongi.
Ise teen õhtul segu valmis, panen purki ja tõstan õue või pisut jahtununa külmkappi. Hommikul püreestan, pressin läbi sõela ning ehmatan inimesi kurnamisjääkidest valmistatud näomaskiga.





kolmapäev, 21. märts 2012

Bulgurpilaff herneste ja sidruniga



Kena kevadet! Riputan siia ühe toreda toidu, mis pole ei liha ega kala, kuid sobib tegelikult mõlema juurde lisandiks. Kergemaks eineks ka täiesti iseseisvalt, sest alati ei ole tarviski liha süüa. Tunnen praegu suurt kiusatust kirjutada siia kena paastujuttu ja tervislike eluviiside olulisust kevade puhul ületähtsustada, kuid tõsiasi ja aus ülestunnistus minu puhul on siiski see, et liha, kook ja vein ei ole külmkapist kuskile kadunud ja iga päev hakkan homme jooksmas käima.

Bulgurnisu on aga üks tänuväärne abiline kiire eine valmistamiseks. Tavaliselt olen kasutanud seda tabboulehi e bulgurnisusalati valmistamiseks. Tuleb aga välja, et Põhja-Aafrikas kasutatakse  eeltöödeldud nisu edukalt nii kuskussi kui riisi aseainena väga erinevates roogades. Viimasel ajal olen kohanud inimesi, kes austavad väga tulihingeliselt traditsioone ja seetõttu peavad valeks sõnade pesto, carpaccio jms kasutamist kõikvõimaliku tavapärasest erineva tooraine puhul (karulaugupesto, suvikõrvitsacarpaccio jne). Ise saan sellest niimoodi aru, et ühel juhul tähendabki sõna väga konkreetset toitu -  näiteks pesto puhul ei ole ma kunagi kuulnud kasutatavat sõna basiilikupesto, sest seda, et üks õige pesto basiilikust valmib, peaks teadma igaüks. Kui nüüd aga sõna pesto ees on mõni muu sõnalaiend nagu rukola-, karulaugu-, võilille- vms, siis sellisel juhul tähendab pesto hoopis valmistamismeetodit ja basiilikust pole harilikult haisugi.  Bulgurpilaff tähendab siinkohal sedasama - riisi asemel on kasutusel bulgur ja nagu pilaff, valmib ka see roog peaaegu olematu segamise tulemusena, st ilma suurema vaevata.

Sellest kogusest saab kas kaks iseseisvat portsjonit või siis jagub nii umbes neljale lisandiks muu toidu kõrvale.

Vaja läheb:
180g bulgurnisu
300ml köögiviljapuljongit või vett
ca 100g herneid (mul olid külmutatud)
20g võid
1-2 tl riivitud sidrunikoort ja natuke sidrunimahla
soovi korral väike peotäis kergelt röstitud mandlilaaste
värsket münti, perselli või murulauku

Pane bulgur koos kuuma puljongiga potti ja pane nii 8-10 minutiks madalale tulele kaane alla hauduma. Bulgur peaks selle ajaga peaaegu pehmeks minema. Nüüd võta pott tulelt, sega kiirelt sisse või, sidrunikoor, herned ja  röstitud mandlid, kui neid kasutad. Aseta kaas potile tagasi ja lase 10 minutit seista. Lõpuks maitsesta vajadusel soolaga, lisa sidrunimahla ja klopi kahvliga lahti. Puista peale maitserohelist.

neljapäev, 15. märts 2012

Kevadine Stockholm


Stockholmis ON juba kevad - õitsevad lumikellukesed ja rõõmsad värviliste tennistega rootslased ei lase selles üldse kaheldagi. Vahel kohe juhtub nii, et täiesti sobival momendil teevad kallid sõbrad ettepaneku laeva hüpata ja väljamaale sõita.  Ei saa öelda, et see kruiisipaketti kuuluv mõnetunnine linnaluba  just piisav oleks, kuid kui hea tuju ja meeldiv seltskond kaasas, siis piisab argise rutiini peletamiseks sellestki.



Heinaturg
Hötorget ehk maakeeli heinaturg, on sadamast nii kümneminutilise bussisõidu kaugusel. Esmaspäevast laupäevani müüakse õues värsket puu ja köögivilja, pühapäeval muutub see aga kirbuturuks. Õues laiutasid sparglivirnad ja tulbimeri. Pecorino ja chorizovalik turusaalis võttis silme eest kirjuks. Artišokke oli lettidele kuhjatud ikka kõvasti. Ise ma küll eriline valmistoidu austaja ei ole, kuid juba valmis pakitud või puutiku otsa pikitud värsked mereannid ja köögiviljad teevad rõõmsaks ilmselt nii mõnedki kontorist koju ruttavad rootslased - pakk või tikk ahju, klaasike valget veini kõrvale ja gurmee missugune!

Nägin oma ihusilmaga esmakordselt ka kassaavat ehk maniokki, Kagu- Aasias ja Lõuna-Ameerikas kasvatatavat rohke tärklisesisaldusega juurikalaadset mugulat, millest valmistatakse muuhulgas ka tapiokki ehk teratärklist.


Kohvikud ja veresuhkur
Kui veresuhkur langeb ohtlikult madalale, võib mõni inimene muutuda väga kurjaks. Ohumärkide ilmnedes hakkasime paaniliselt mõnda lahedat kohvikut otsima, kus saaks nautida krevetikuhja alla mattunud ehtrootslaslikku võileiba, kohvi ja ehk ära proovida ka kuulsad Rootsi safranisaiad, mida kohalikud nimetavad kenasti - lussekatter. Vanalinnast leidsime lõpuks Schweizer Konditori kohviku (Vasteranggatan 9) , kus lett oli lookas, lattet pakuti lausa kausiga ning sisekujundus oli kevadiselt rõõmus ja värviline. Toit maitses hea, kuid pärast kodus tšekki vaadates kippus ikka eestlasele omane ving  peale tulema. Jäägu see aga iga inimese enda otsustada, kas 5 EUR kohvi ja 15 võileiva eest on ikka väga mõistlik maksta.
Safranisaia kahjuks seekord ei kohanud, kuid vastlakuklid olid veel nii mõnegi kohviku menüüs esindatud.



Kuninglik seep ja hullunud šoppajad
Kas mul on ikka tarvis seda puuhobusega külmikumagnetit? Äkki midagi H&M-i Marni kollektsioonist? Aga postkaarti, mis ütleb "Naine ilma meheta on nagu kala ilma jalgrattata..." ? Ilmselt mitte, kuid vahest on tore siiski ka midagi sellist koju kaasa võtta. Meie kajut lõhnas igatahes tagasiteel kuningliku seebi järgi, mis mõnega lausa kuningapalee kingipoest kaasa rändas. Indiska pood oma nõude, patjade ja muude kodusisustusvidinatega on igatahes minu lemmik. Ausõna, need napid viis tundi olen ma võimeline ainult seal ka ära kulutama.


Tagasiteel "nautisime" kaasreisijate karaokeesitust ja rootsikeelsetest Bondi-filmi subtiitritest tuletasime sõna "seksmiljonär", mis tekitab ilmselt rohkem küsimusi ja elevust kui igavad "kuus miljonit", mida see tegelikult tähendama peaks. Akna taga triivisid võimsad jääpangad ja kodu jõudis üha lähemale. Õnneks sai ikka pisut kevadet ikka Stockholmist kaasa võetud!

laupäev, 10. märts 2012

Oeufs en cocotte ehk potikeses küpsetatud munad



Võib-olla mitte just nii levinud hommikusöök kui omlett või keedumuna, kuid tasub proovimist. Prantsusekeelne nimetus oeuf en cocotte tähendab muna, mis on valmistatud vorminõus või mingis analoogses anumas. Selleks võiks kapis olla ka mõni ramekin ehk teisisõnu väike keraamiline küpsetusnõu. Ja ärge küsige, mitu muna ma selle postituse jaoks tegin...


Kui mõnda aega tagasi ma veel keerutasin seda minipotti poes näppude vahel ja mõtlesin, et kellele üldse sellist tilu-lilu kappi tolmu koguma vaja on, siis praeguseks olen aru saanud, et tegu on vägagi praktiliste asjandustega. Kasutusvõimalusi on mitmeid: soolased ja magusad sufleed, portsjonlasanjed, vormiroad, brüleekreem, vedela sisuga šokolaadifondant või siis seesama muna siin. Tegelikult on aga need nõud tihti sobivad ka väiksemate suupistete, pasteetide, pesto või dipikastmete serveerimiseks, sest olgem ausad, kes seda fondanti või brüleed ikka väga tihti sööb. Kasutan neid palju ka niisama toidu valmistamisel näiteks hakitud sibula, küüslaugu vms hoidmiseks enne pattapanekut. Tohutut raha ei maksa ka, oleneb selles osas muidugi väga palju tootjast, aga needsamad nõud on näiteks pärit Novaluxist ja 6 tükki läksid mäletamist mööda kokku alla 10 euro kindlasti.

Küpsetatud munade valmistamiseks on võimalusi palju. Mulle meeldib näiteks väga kirsstomatite, basiiliku ja parmesaniga variant, kuid vabalt võib katsetada nii erinevate isude ja külmkapijääkidega. Olen märganud, et paljud retseptid ei pea vesivanni kasutamist antud toidu valmistamisel üldse oluliseks ja tegelikult saab muidugi ilma ka. Nüüdseks on proovitud aga nii ja naa ning pean tõdema, et vesivannil küpseb sisu siiski pisut ühtlasemalt.

Tegevuskäik järgmine:
  • Kuumuta ahi 190 kraadini
  • Määri ramekin või või õliga kokku.
  • Lisa 1spl vahukoort, hapukoort, toorjuustu või pehmet juustu.
  • Lisaks sellele võid juurde panna ka pisut ürte, tomatit, sparglit, eelnevalt  kergelt kuumutatud seeni, spinatit, sibulat, porrut vms.
Kahe eelmise punkti koostisainete lisamine ei ole otseselt hädavajalik, kuid kindlasti annab lisandite kasutamine toidule palju juurde, eriti kui tahad näiteks külalistele muljet avaldada või külmkappi mõnest üksikust juustutükist või järele jäänud tomatist vabastada. Või mõlemat.
  • Nüüd löö igasse ramekini 1-2 muna ja maitsesta soola-pipraga. Võid soovi korral peale puistata ka pisut riivitud juustu, lisada killukese võid või lusikaga koort.
  • Aseta kausikesed enam-vähem paraja suurusega küpsetusnõusse ja täida see kuuma veega, nii et veepiir ulatuks vähemalt pooleni vormide väliskülgedest.Vaata ette, et vett vormide sisse ei satuks.
  • Tõsta ahjupann koos munadega ettevaatlikult ahju keskmisele tasandile ja küpseta seal 10-15 minutit, olenevalt sellest, millise küpsusastmega muna soovid. Arvesta ka, et ahjust välja võttes küpseb muna kuumades vormides veel natuke aega edasi. Eriti tähtis peaks see olema vedelama sisuga munade austajatele, siis tuleks muna ajust välja võtta niipea, kui munavalge on kalgendunud, kuid siiski veel kergelt võbelev. Tahkema munavalge ja seest kreemja kollasega muna küpsemine võtab aega umbkaudu 12 minutit. Tõsi on ka, et harjutamine teeb meistriks, kuid peale paari korda proovimist tunnetad küll juba ära, milline see sobiva valmidusastmega muna välja peab nägema.






Kreemja kattega muna saad kui valad munale enne ahjuminekut peale sortsu koort ja natuke riivitud parmesani

neljapäev, 8. märts 2012

Spinatine seeneamps


Mul on väga tore õde, kes harrastab tervislikke eluviise ja toitub suures osas taimedest. Kõige selle juurde kuulub küll ka päris paras ports kooke, kuid õde on sale nagu õlekõrs ja toimekas lisaks sellele. Kes veel aru ei ole saanud, siis mina igatahes kadestan ja alati mõtlen tema peale, kui endale järgmist portsu osso buccot või šašlõkki ette tõstan. Tore on aga see, et taimetoiduliste raamaturiiulist leiavad segatoidulised endale ka palju häid ideid, sest liha juurde võiks ka midagi värskemat manustada ning iga jumala päev ei pea tõesti ka konti närima.

Kui nüüd rääkida natuke taimetoitlastele mõeldud kulinaariakirjandusest, siis vähemasti välismaisest lugemisest võib küll tihti leida tavamõistes kummalisi ja mis seal salata, ka üpris häirivaid komponente. Nii on selleks igasugused piimalaadsed, munalaadsed, juustulaadsed ja vahel ka lihalaadsed tooted. Et miks ometi ei söö te normaalset toitu, tahaks hüüda. Kuid tegelikult on tõepoolest päris palju inimesi, kes ei talugi laktoosi, muna jne ning sellest tuleb aru saada ja kui retsept on kohandatud vastavalt, siis lihtsalt omad väikesed korrektuurid sisse viia, mitte esimese hooga ummisjalu poodi riisipiima otsima tormata.

See retsept pärineb pisut mugandatud kujul Rose Elliot'i "Classic Vegetarian Recipes" raamatust ja sobib tegelikult kenasti väikeseks eelroaks või suupisteks. Lihtsalt valmib see ka, aga spinatit ja seeni läheb sisse muidugi uhkelt, eriti siis kui tahaks suuremat kogust valmistada. Samas võib ju ka juhtuda, et vahest emba-kumba või mõlemat kõvasti üle on. Mõtlen praegu näiteks kurvalt oma suvisele ruutlehiku saagile, mille külmutamist küll kaalusin, kuid too mets sai ikka lõpuks lihtsalt maha trimmerdatud. Komponentide vahekordade ja koguste osas aga väga täpset arvet pidada ei ole tarvis ja toimida võiks ikka isiklikku maitse-eelistust järgides. Mina tegin nii nagu külmkapi sisu parajasti võimaldas ja nii see siia ka kirja pandud sai. Eelroaks piisab kolmele kuni kuuele, oleneb mitu küpsetist inimese kohta arvestatakse.

NB! Filotainast müüakse poes külmutatud olekus ja eelnevalt tuleks see kas külmkapis või toatemperatuuril sulatada. Ära jäta juba pakist välja võetud filotainast lahtiselt lauale kauemaks kui hädavajalik. Tainas kuivab ülihelikiirusel ja seda on hiljem raske töödelda ja küpsetada. Kata ootel tainas näiteks niiske käterätiga. Järele jäänud filotainas säilib külmkapis ligi kaks nädalat, hoia seda näiteks hoolikalt suletud kilekotis.

Kogus u 6 tk

Vaja läheb:

18tk  u 12x12 cm filotaignalehte (Siin ei pea täpisteadlane olema. Vaata, mis mõõdus filotainas sul on ning lehti võiks jagada enam-vähem võrdseteks ja antud suurusega ligilähedasteks tükkideks. Kääridega on kusjuures väga mugav taignalehti ka mitmekaupa lõigata.)
4 spl oliiviõli
salatilehti serveerimiseks.

Täidis:
250g seeni (soovitavalt metsaseened, aga šampinjonid ajavad parema puudumisel ka asja ära), hakitud
100g värsket spinatit või 50g külmutatud spinatit
3 küüslauguküünt, peeneks hakitud
1 sibul (punane), peeneks hakitud
20g võid
soola, pipart
soovi korral näpuotsaga muskaatpähklit või tüümiani

Kaste:
2 spl palsamiäädikat
4 spl oliiviõli
või nende asemel hoopis natuke valmistootena müüdavat palsamiäädika kreemi

Kuumuta ahi 200 kraadini.

Valmista täidis. Selleks pane spinat kaussi ja vala peale kannutäis keevat vett. Lase 3-4 minutit seista, siis kurna kiirelt sõelal ja "ehmata" kohe külma veega. Pigista liigne vedelik käte vahel välja ja haki spinat peenemaks.
Kui kasutad külmutatud spinatit, siis see on enamasti juba blanšeeritud ja kurnatud. Sulata lihtsalt üles ja kui tundub liialt vesine, siis võid pisut vedelikku välja pigistada, kuid üle ei tasu sellega pingutada.

Haki sibul ja kuumuta võis läbipaistvaks. See võtab aega u 5 minutit. Lisa hakitud seened ja kuumuta veel u 10 minutit, aeg-ajalt segades. Sega juurde hakitud küüslauk, sega ja kuumuta veel paar minutit.

Sega hulka spinat ja maitsesta.

Nüüd võta filotaignaruut, pintselda seda kergelt oliivõliga, aseta peale järgmine leht, kuid nii, et nurgad oleksid alumistega võrreldes natuke nihkes. Pintselda ka see õliga ning toimi samuti kolmanda lehega. Jaga täidis kuueks osaks ja pane üks osa sellest taignale. Nüüd vajuta tainas täidise kohal kompvekikujuliselt kerge keeruga kokku. Aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja korda sama protseduuri ülejäänud filolehtedega.

Küpseta ahju keskmises osas u 20 minutit, kuni seeneampsud on krõbedad ja kuldsed.

Kastme jaoks loksuta väikeses purgis õli ja palsamiäädikas korralikult läbi.

Aseta taldrikule valmis küpsetised, viska juurde mõned kenad salatilehed ja tripsuta kõrvale kastet. Serveeri soojalt.