laupäev, 26. november 2011

Cantuccinid kahte moodi


Kuna meil siin on kuu parasjagu kuiviku tähtkujus (mis on täiesti aus ülestunnistus untsu läinud burgundia pajaroale otsa vaadates), siis tundub mõistlikum olukorrast viimast võtta ja teha hoopis ühed igati muredad küpsised.

Inglisekeelne kirjandus nimetab sellist tüüpi küpsetisi järjekindlalt biscotti´deks, kuid kuna see tähendavat itaalia keeles suures osas ükskõik millist biskviitküpsist, siis oleks korrektsem siinkohal kasutada nimetust cantuccini (olen muidugi päris kindel, et tänu "biscotti" laialdasele levikule ei tohiks too nimetus ka suuri arusaamatusi põhjustada). Fakt on aga see, et tegu on väga maitsvate küpsistega, mis sobivad kenasti kasvõi näiteks jõuluajal kingikotti pistmiseks. Suletud purgis või plekk-karbis säilivad oma nädalajagu kindlasti. Itaallased ise armastavad neid kohvi või vinsanto kõrvale pruukida ja ka sinna sisse kasta.



Cantuccinid šokolaadi ja metsapähklitega



Vaja läheb:

60g võid
200g suhkrut (tume roosuhkur on ka siin täitsa omal kohal)
3 muna
100g tumedat šokolaadi (Bitter näiteks)
1 tl vanillisuhkrut
300ml jahu
2 spl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
peotäis (või paar) sarapuupähkleid (kergelt röstitud ja kooritud)
veel natuke jahu taina vormimiseks

Pane šokolaad vesivannil sulama.
Hõõru või ja suhkur ühtlaseks massiks ja lisa vahustades ükshaaval munad.

Keeruta sulanud šokolaad ettevaatlikult munasegusse.
Sega kokku jahu, küpsetuspulber, sool, kakaopulber, vanillisuhkur ja lisa tainasse. Kõige viimasena viska hulka pähklid ja sega veelkord läbi.

Nüüd jaga tainas pooleks ja vormi jahusel pinnal jahuste kätega kaks u 5 cm paksust ja küpsetusplaadile mahtuvat halgu. Lükka need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Jäta sisse korralik vahe, sest küpsedes vajuvad tainavorstid laiemaks.


Küpseta 190 kraadi juures ca 30 minutit.

Võta ahjust ja oota paar minutit, kuni küpsetis on jahtunud parasjagu, et seda on võimalik käsitseda.

Alanda ahjutemperatuuri 130 kraadini.

Nüüd lõika "saiast" terava ja soovitavalt sakilise noaga keskmist mõõtu viilakad. Aseta need ahjuplaadile ja "kuivata" ahjus 10 minutit ühelt poolt ja 10 teiselt (ilmselt pead ka ühe plaadi lisaks juurde võtma, kuid saab küpsetada ka kahes jaos). Aseta jahtuma.


Võimalikud variatsioonid:

  • lisa tainale näiteks 1 tl lahustuvat kohvi
  • ära sulata šokolaadi, vaid haki see ja lisa tainasse
  • kasta valmis cantuccinid poolenisti sulašokolaadi, seejärel jahuta kuni šokolaad on hangunud

Cantuccinid sidruni ja mandlitega

Jäta eelmisest retseptist välja šokolaad ja kakaopulber. Pähklid asenda röstitud ja kestadest puhastatud mandlitega.

Lisa muna-võisegule poole sidruni riivitud koor ja sorts mahla ning sega tainasse pool tl uhmris pisut muljutud aniisiseemneid.

Muu kõik sama.

Igaks juhuks mainin, et aniis ei jää küpsistes domineerima, vaid annab mõnusa väikese nüansi. Selle võib aga edukalt asendada rosmariiniga või siis üldse ära jätta.

Samuti võib sidruni asemel kasutada siin üldse hoopis apelsini - hea on ikka.



Kasutatud kirjandus: M.Bittman "How to cook everything" ja Guido Pedritoni " Tuscan cuisine"

kolmapäev, 23. november 2011

Waldorfi salat sinihallitusjuustuga

Selle salati tuvastasin ühe toreda sünnipäeva laualt, rohke hapukoore seest ja konservananassiga mestis. Peale mõningaid taandamistehteid tuli välja - Waldorf mis Waldorf, ja sinihallitusjuustuga kusjuures täitsa maitsev.

Kõiki koostisaineid (v.a.majonees, eks ole) võib uhada täiesti meelevaldselt ja vastavalt oma sisemisele tunnetusele. Hapumate õunte puhul võiks lisada ka mõne viinamarja, kuna aga meil veel mõni kodune magusamapoolne ubin alles oli, siis ei näinud selleks siinkohal vajadust. Algselt kui salat 1890-ndatel oma etteaste tegi, koosnes see kusjuures üldse vaid õunast, varssellerist ja majoneesist ja kõik lisad alates pähklitest on puhas täiendus -  seda on hea meeles pidada juhuks kui mõni seltskonnas targutama kipub teemal, mis TEGELIKULT ikka Waldorfi sisse käib.:) Nii et igaühele oma, olgu siis juurselleri, kana, viinamarja või veel millegi muuga.

1-le, 2-le krõmpsutamiseks
läheb tarvis:
paar sellerivart
1 mitte väga hapu õun
4-6 kreeka pähklit, kergelt röstitud
u 1spl head majoneesi (Hellmans näiteks) + pisut sidrunimahla
tahkemat sinihallitusjuustu
lehtsalatit

Eemalda õunasüdamik ja viiluta ja tükelda õun. Viiluta sellerivarred, haki pähklid. Viska kõik kaussi ja pudista juurde sinihallitusjuustu (kogus määra ise vastavalt sellele kui väga sellist asja üldse armastad). Sega juurde majonees-sidrunimahl ja vajadusel maitsesta.
Aseta taldrikule salatilehed ja sinna peale salat. Kaunista näiteks mõne pähkliga ja pudista peale natuke sinihallitusjuustu.

reede, 18. november 2011

Kana, riis ja basiilik


See on üks suhteliselt lihtne ja võiks öelda ka, et argine roog, mille tegemine murrab tükke küljest ainult käesoleval kanal. Väljanägemine just vau-efekti ei anna (ilmselt mängib rolli siin ka see imelik aeg, mille toimel juba kell neli päeval on täiesti võimatu pilti teha), kuid lõhn, maitse ja toiduteole kuluv aeg väärivad proovimist. Juurde sobib kenasti veel keedetud roheline uba, porgand vms. Kogusest jätkub umbes kuuele näljasele.

Vaja läheb:

1 kana (või 6 kanakoiba)
oliiviõli praadimiseks
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 kuivatatud tšillipipar
250ml valget veini, ikka sellist kuivemat
500ml kanapuljongit
200 g risotoriisi (arborio näiteks)
suur peotäis basiilikulehti
soola, pipart

Tükelda kana, hõõru sisse soola-pipraga ja prae sügaval paksupõhjalisel pannil või malmpotis eelnevalt kuumutatud õlis kenasti pruuniks. Tõsta tükid taldrikule.

Nüüd kuumuta sibulaviile ca 10 minutit, kuni need on kenasti pehmed ja läbipaistvad. Lisa hakitud küüslauk, riis ja tükeldatud tšilli ning kuumuta segades, kuni riis omandab kena ja läbikumava olemise. Lisa natuke kuumust.

Viska peale vein, kanatükid ja puljong. Kata kaanega ja hauta madalal kuumusel 30-45 minutit, kuni kana on valmis ja noaga kintsu torgates voolavad sealt välja läbipaistvad, mitte punakad mahlad. Ideaalis peaks ka riis hamba all veel kerget vastupanu osutama.

Viska sekka basiilikulehti, sega läbi ja lisa maitseaineid, kui peaks tarvis olema.

Tõsta toit taldrikusse ja nirista soovi korral peale veel pisut oliiviõli.

Mugandatud  Skye Gyngell'i raamatust  "How I cook"

reede, 11. november 2011

Natuke teistmoodi müsli

Kuigi ilmad on piisavalt koledad, et juba diivanisse auk sisse istuda ja kaminatulevalgel 24/7 punast veini, pajarooga ja Casablancat nautida, võiks hommik siiski alata mõne tervislikuma eine ja paari  harjutusega kõhulihastele, et hilisemaid süümepiinu eemal hoida.

Bircher'i müsli on kirjeldusest hoolimata üllatavalt maitsev ja ilmselgelt ka tervislik. See tavalise müsli eelkäija sai tuntuks tänu Šveitsi arstile Maximilian Bircher-Bennerile, kes kasutas nimetatud hommikusööki osana oma haigla raviprogrammist juba aastal 1900. Põhiliseks koostisaineks on siin mahlas või piimas leotatud kaerahelbed, millele segatakse juurde siis soovikohaselt pähkleid, marju-puuvilju, mett ja muud meeldivat.

Kuigi väga maitsev värskete marjade-puuviljadega, saab siin vaat et huvitavamagi tulemuse kuivatatud puuvilju kasutades ning suvemarjad sügavkülmast võib samuti edukalt käiku lasta. Magusamaid koostisaineid kasutades võiks lisada ka pisut sidrunimahla ja mee siis soovi korral päris ära jätta. Väga mõistlik on ka müsli juba õhtul kokku segada ja kaanega katta. Hommikul pole muud, kui lisada jogurt ja hea isu.

Väike hommikubircher 1-le:

u 50g kaerahelbeid (kindlasti mitte kiirkaerahelbeid vaid ikka soovitavalt mahe talutoodang)
100ml kvaliteetset õunamahla
paar spl kaerakliisid (või linaseemneid)
peotäis mandleid või metsapähkleid, hakitud
näpuotsaga jahvatatud kaneeli
1 väike õun, jämedalt riivitud
peotäis jõhvikaid
1 tl mett

maitsestamata jogurtit

Sega kõik koostisained kokku, lase seista vähemalt kümmekond minutit, soovitavalt üleöö ja naudi koos jogurtiga. Värskeid marju-puuvilju kasutades võid need lisada eelnevalt leotatud kaerahelvestele ka vahetult enne einestamist.

esmaspäev, 7. november 2011

Üks väike viineripirukas


Et asi liiga glamuurseks ära ei läheks ja valitseks kulinaarne tasakaal, siis tuleb kirja panna ka mõni täiesti enesestmõistetav ja proosaline toit, ilma milleta ei ole võimalik (või siis on väga-väga raske!) ühel emal toime tulla. On nende viineritega nagu on, ise ma nendest suurt lugu ei pea, aga lapsed on millegipärast selle naljaka vorstilaadse toote järele hullud. Ja ma usun, et kui neid just igapäevaselt kandikul ei serveeri, siis midagi väga koledat nad tervisega ka teha ei saa.

Viineritest rääkides ei saa üle ega ümber Võluviineri juhtumist. Ma pole küll kindel, kas vastav toode enam poelettidel laiutab, kuid ilmselt mõtlevad tootjad ainult head, kui pakendavad oma toote võlukeppi käes hoidva põrsa pildiga vaakumkotti. See peaks näitama vist, et tegu on lastesõbraliku viineriga või midagi sellist. Läksin õnge ja puhtalt heasoovliku vanemana selle paki koju viisin. Üllatuslikult oli tollal vist 5-ne poeg väga skeptiline ja nõudis selgitusi toote ja tema omaduste kohta. Loll ema sattus seepeale muidugi jutustamisega hoogu ja ... nooh, ütleme nii, et pisarates laps nõudis tungivalt, et pakk KOHE poodi tagasi viidaks ja seda viinerit ei tohtivat süüa meie perest mitte keegi, kaasa arvatud koer. Ja et seda kohutavat viinerit ei ole lubatud enam MITTE KUNAGI koju tuua, sest ei või iial teada, mida või keda see võluma kukub! Siit moraal, sihtgrupp "lapsed" on tegelikult väga kirju olemusega ja ükskõik kui tore ema sa ka ei püüa olla, ikka paned vahest täiesti puusse.

Viineripirukaid valmistab igaüks isemoodi, sellest olen ma aru saanud. Oma meetodi leidsin sõbranna vahendusel juba mõned aastad tagasi, mil ma alles harjusin lapsevanemaks olemisega. Pirukad kaovad laualt hetkega, söövad suured ja väikesed. Põhiline ja kõige olulisem omadus on pirukate suurus, vähemtähtis ei ole ka muidugi krõbe ja kohev pärmi-lehttainas ja juustune viiner (see on ka ainus koht, kuhu üks juustuviiner üleüldse sobib, vähemasti minu arvates).

Vaja läheb:

500g pärmi-lehttainast
1 pakk Rakvere juustuviinereid (väikesed!)
jahu taina rullimiseks
muna pirukate määrimiseks

Kuumuta ahi 225c-ni

Rulli tainas õhemaks ja lõika viinerilaiused ribad. Keera viiner tainasse. Võid lahtise tainaosa kas piruka alla peita või kahvliga küljelt kinni suruda. Mõlemal juhul on mõistlik kasutada tainakihtide kinnitamiseks natuke lahtiklopitud muna.

Aseta pirukad mõistlike vahedega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, määri pealt munaga ja küpseta ca 10 minutit või kuni pirukad on kenad ja kuldpruunid.

Tainast jääb ilmselt natuke järgi. Sellest saad samal ajal valmistada endale ja sõbrannale näiteks tomati (võib olla ka päikesekuivatatud), suvikõrvitsa, ürtide ja (valgehallitus-)juustuga maitsvad lahtised pirukakesed. Neid ei taha ilmselt ükski laps ja parem ongi!

laupäev, 5. november 2011

Gnocchid ricotta ja spinatiga

Kui minu kodune intensiivkokkamine algas, siis esimese asjana hakkasin paaniliselt kokku koguma kõikvõimalikke tarku raamatuid. Mõned olid juhtumisi ka varem riiulis, sest ei tahaks ütelda, et nüüd päris esmakordselt pliidi taha sattusin, aga "kuidas mida teha ja miks" vormis teoseid just ülemäära ei leidunud. Üks mu esimesi ja suuremaid vaimustusi oli Judy Rodgersi "The Zuni Cafe Cookbook", mida siin varemgi juba kiitnud olen. Kui mõned varasemad lemmikud on nüüdseks kuhugi kaugemasse riiulisoppi kadunud, siis see raamat on siiani kindlalt mu isiklikus top kolmes liikvel. Kuigi Ameerikamaalt pärit, on Judy enamuse oma kogemustest saanud Itaalias, Prantsusmaal, Kreekas ja Hispaanias ringi kokates ja suur osa tema retseptidest ja nippidest on just sealtkandist pärit. Ja olgugi, et tal on olnud õnne jälgida aastajagu kõrvalt, kuidas töötas Troisgros vendade kolme tärni restoran Roannes, Prantsusmaal, siis oma restoranis on ta edukalt osanud kokku miksida eelkõige vahemereäärse köögi koduseid saladusi ja kõrgklassi restorani tarkust. Raamatu sisuks ongi eelkõige Judy enda edukalt toimiva restorani köögis valmivad road. Kuigi tehnoloogia osas on palju sellist, mis sunnib üllatusest ka kulmu kergitama, on päris mahukas teoreetiline osa see, mis kõik kenasti ära põhjendab ja retseptid ise lausa utsitavad mitme-setme variandiga oma enda õiget moodust ja maitsekooslust leidma, mitte ei väida, et toidutegemiseks on vaid üks ja ainuõige viis. See kõik mulle igatahes väga-väga meeldib ja seepärast see kiidulaul vist siia praegu ka kuidagi tekkis. Soovitan igatahes kõikidele köögihulludele.


Need gnocchid siin on pärit jälle just sellest samast raamatust. Seda ütlen aga küll, et kui ma poleks juhuslikult saanud veerandi kilo ehtsa, hoole ja armastusega valmistatud, kitsepiima ricotta omanikuks, siis retsepti siin poleks ja ise arvaksin ka siiani, et ega kõik toidud peagi maitsema ja et eks igas raamatus ikka mõni söögikõlbmatu asi ka sisse on sattunud. Nimelt proovisin sama rooga valmistada juba suvel tavalise poest toodud lehmapiima ricottaga, mida ma kõigepealt õige konsistentsi saamiseks 12 tundi nõrutasin ja muidu palju möllu tegin. Süüa see asi suurt ei kõlvanud või noh, kõlbas ka, kuid maitsemeeled päris sümfooniat ei mänginud, pigem oli see selline simmani moodi üritus. Ricottaklimpidele uue šansu andmine oli aga üks õige tegu, sest seekord valmis väga maitsev toit ja minu mälusoppi ning kompuutrisse, internetist rääkimata, see tegelikult väga lihtne retsept igal juhul ka talletatud saab. Kogusest jätkub 2-3 persoonile.

Niisiis, vaja läheb:

250g kvaliteetset ja mahedat, soovitavalt kas kitse- või lambapiima ricottat
1 muna
ca 20g või u paar suurt supilusikatäit võid
1dl riivitud parmesani
riivitud sidrunikoort
soola, näpuotsaga suhkrut
peotäis spinatit
jahu gnocchide vormimiseks

Kui sul õnnestub saada juba nõrutatud ricottat, oled õnnega koos ja asu aga kohe klimpe tegema. Kui juust on aga nähtavalt vesine, siis lase sellel külmikus näiteks marliga kaetud peenel sõelal 8-24h nõrguda.

Hõõru ricotta läbi peene metallsõela kaussi, sega hulka muna, sool, suhkur, sidrunikoor.

Sulata või väikses potis. Pool sulavõist sega tainasse.

Ülejäänud võile lisa peotäis spinatit ja sega seda keskmisel kuumusel paar minutit. Pigista majapidamispaberi abil spinatilehtedest liigne vedelik välja ja haki need noaga peeneks.

Lisa tainasse parmesan spinat ning klopi korralikult läbi ja lõpuks tasanda pind spaatli või supilusikaga.

Nüüd vala madalasse küpsetusvormi paar peotäit jahu ja kaabi teelusikaga tainapinnalt mõned prooviklimbid.

Lükka need jahusse ja raputa küpsetusvormi küljelt küljele, nii et klimbid jahuseks saaksid. Vajadusel pööra gnocchid nüüd ka teistpidi ja raputa natuke veel. Võta üks klimp peopessa ja rulli ja hüpita seda mõni sekund, selle tulemusena peaksid saama pikliku kujuga liigse jahuta klimbikese. Kortsude ja muhkude pärast pole mõtet ülemäära muretseda.


Aja väikeses potis soolaga maitsestatud vesi keema ja viska sisse prooviklimbid. Lase vaikselt muliseda ja keeda neid 3-5 minutit alates pinnale tõusmisest.



Kui juust jäi nüüd ikka liiga märg, siis tainas kipub keemisel lagunema. Selle vastu peaks aitama mõne teelusikatäie munavalge lisamine. Proovi aga enne kindlasti jälle paari klimbi peal järele.

Maitse gnocchisid ja vajadusel paranda koostist või lisa maitseaineid.

Nüüd tee kogu tainaga sama, mida prooviklimpidegagi.

Nendele gnocchidele sobivad kaaslasteks kõikvõimalikud  õrnad maitsed - praetud suvikõrvitsaribad, võis hautatud spinat, rukola, miks mitte ka oad, spargel või seened.

Mina poolitasin aga mõned kirsstomatid, viskasin peale paar basiilikulehte, sortsu oliiviõli, soola-pipart ja röstisin neid ahjus niiakua kuni gnocchid keemisega tegelesid. Siis valasin tomatid koos ülejäänud krempliga gnocchidele ja raputasin peale veel pisut parmesani. Oli hea küll.

P.S. Gnocchisid saab muide edukalt ka sügavkülmutada. Selleks aseta keetmata gnocchid küpsetusaberiga kaetud sügavkülmikurestile ja kui klimbid on külmunud, siis vala need lihtsalt külmikukarpi. Keeda samuti nagu värskeid.

teisipäev, 1. november 2011

Sacheri tort

Vist üks kuulsamaid torte terves maailmas on Sacher. Kuulus eelkõige oma maitse poolest, kuid alahinnata ei tasu ka värvikat ajalugu, mis maitseomadusi omaltpoolt veel millegi seletamatuga täiendab. Järgneb ajalooline heietus...

Sacheri tordi mõtles välja tollal (1832) vaid 16-aastane Franz Sacher, kes töötas krahv Metternichi köögis õpipoisina. Krahv soovis spetsiaalselt tema külalistele väljamõeldud magustoitu ja andis vastutusrikka ülesande tegelikult oma peakokale, viimane oli aga haigestunud ja delegeeris kohustuse edasi Sacherile. Kook oli tõeline hitt, ilmselt paljuski ka seepärast, et šokolaad ise tollal päris uus nähtus oli. Igatahes sai tegu olema kuulsa ja salastatud retseptiga, mille Franz oma pojale Eduardile edasi pärandas. Eduard töötas  Demeli pagariäris, mis oli üldse üks esimesi taoliseid Viinis. Seal täiustas ta retsepti veelgi ja võttis tordi kaasa Sacher hotelli, mille tegus noormees asutas aastal 1876. 1880.aastal abiellus Eduard meisterlihuniku Fuchsi tütre Annaga, Viinis leidis see tähtis liit muide kõlapinda kui Sacheri ja Tafelspitzi pulm. Peale seda sai Annast hotelli perenaine ja seda tööd tegi ta suure hoolega ka peale oma  mehe surma. Kui Anna enda eluküünal kustus, tabasid hotelli ka suuremat sorti raskused, nii et see lõpuks hoopistükkis maha müüdi. Siis läksidki asjalood segaseks, sest torti tahtsid nüüd müüa nii Demel kui ka Sacheri hotell. Mõlemad väitsid, et just neil see õigus on ja nii sai alguse tervelt 7 aastat kestnud kohtusõda. Tulemuseks on nüüd see, et Demeli kohvik võib kasutada tordil märget "Eduard-Sacher-Torte", kuna Eduardi poeg (kelle nimi oli ka kusjuures Eduard) selle õiguse kohvikule ise andis. Hotell Sacher kasutab märget "Original Sacher Torte". Erinevaid raamatuid lapates tundub aga siiski sedamoodi, et kõige originaalsem sachertorte asub ikka Viini Demeli kohvikus. Nigel Slater nimetab Demelit lausa kookide Manolo Blahnikuks. Kookidel olevat väike vahe sees ka, nimelt, kui Demel kasutab aprikoosimoosi vaid šokolaadise glasuurkihi all, siis Hotel Sacher'is on moos tordi vahekihiks. Ah jaa, Sacheri tordil on sünnipäev tulemas 5.detsembril, mil ta saab nüüdseks juba 179 aastaseks! Nii, et siis lusikas pihku kohe kindlasti.

Täiesti võimalik on muidugi püüda aukartusest mitte väga väriseda ja üks kodukootud Sacher ise valmis meisterdada. Eriti, kui juhtumisi on sünnipäev kallil Sacheritordilembesel sõbrannal. Retsept pärineb jälle Välimäki Mummolast  ja on tegelikult täpselt nii lihtne kui see tundub. Juurde tuleks traditsioone järgides pakkuda ka vahustatud 35% koort, ilma suhkruta.

Vaja läheb:

Tainas
4 muna
2dl suhkrut
200g sulatatud võid
200g tumedat šokolaadi
2 1/2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Immutamiseks
1dl vett
2spl suhkrut
tumedat rummi südametunnistuse järgi või siis musta kohvi

Vahele
aprikoosimoosi (mina tegin suvel ise sellist ja kasutasin siinkohal rõõmsasti, kuid poest saab ka)

Glasuur
200g tumedat šokolaadi
1tl võid
1dl 10% koort

(Kaunistuseks šokolaadisüdameid)

Kuumuta ahi 175 kraadini.
Mikserda munad ja suhkur tugevaks vahuks. Sulata või ja šokolaad vesivannil, ja lisa ettevaatlikult segades munavahule.
Sega küpsetuspulber jahu hulka ja lisa see kõik segades tainale.
Vala tainas hoolikalt võiga määritud ja jahuga üle puistatud koogivormi.Mul oli 28 cm läbimõõduga küllalti suur vorm, kuid vabalt oleks saanud kasutada ka väiksemat (23 või 26cm, st. ruumi jäi üle kõvasti).
Lase ahjus küpseda ca 1 tund, või niikaua, kuni kook tundub tikuga keskmist osa torkides küps.
Lase koogil ca 10 minutit jahtuda, siis pööra see jahutusrestile.

Jahtunud kook lõika kolmeks või äärmisel juhul kaheks.
Niisuta kõiki kihte kokkusegatud immutusvedelikuga (sega nii, et suhkur oleks ikka sulanud).
Nüüd kata kihid aprikoosimoosiga ja lao kenasti üksteise otsa.

Glasuuri valmistamiseks sulata šokolaad, lisa või ja koor. Sega kokku ja vala koogile spaatliga ühtlaselt laiali ajades. Soovi korral aseta veel pehmele glasuurile kohe ka mõned šokolaadisüdamed. Jahuta ja serveeri.