neljapäev, 29. september 2011

Mida teha ubadega?

Alustagem sellest, et oasõber ei ole ma siiani teps mitte olnud. Jah, need rohelised oad on olnud taldrikul mõned korrad ja sel suvel isegi kollased, aga seesugused, mida leotama peaks või mis purgist konserveerituna toidu sisse kuidagi sobituksid, siis täitsa julge "ei" kohe. Ei saa öelda, et nad mulle nüüd üldse ei maitseks, kuid midagi väga jändamisväärset ka neis leidnud ei ole. Kuna sel aastal toiduga aga rohkem tegemist ette tuleb, kui kunagi varem, siis nüüd need oad...

Täiesti esimest korda proovisin ube ka peenralapil kasvatada ja kevadel sai muidugi need kõige ilusamad seemneletist välja valitud - kogemust suurt polnud ja kuidas siis muidu ikka valida. Kena nimi oli ka - Borlotti! Ja nii nad siis isekesi kasvasid seal tagaaias, kuni perenaisele lõpuks mõned nädalad tagasi meenusid. Olidki täitsa oa moodi oad.




Järgmine mure - mida paganat nendega siis üldse peale hakata? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga leidsin lõpuks selle retsepti. Ausõna, käsi südamel tunnistan, et olen nõus järgmised kümme aastat ainult kokaraamatuid lugema, kui selle tulemusena ise ka midagi sarnast välja mõtlen. Ehk siis mingi peaaegugi sama hea toidu. Vaata ja imesta, söö ja rõõmusta, muud ei oska ütelda. Natuke vähendasin küll chorizo ja sidruni kogust, sest kartsin, et need äkki liialt domineerima jäävad - julgemad panevad rohkem, aga ma teen järgmisel korral ilmselt ikka täpselt samamoodi. Krevette läks mul jälle rohkem, kuna rakendasin ikka terve paki kõhutäie heaks ära.
Natuke jälgimist ja ahju-välja liigutusi on, kuid lõpptulemus on minu arvates seda kõike väärt. Ilmselt saab sama toitu teha ka kuivatatud ubadega, eelnevalt tuleks need sel juhul aga siiski leotada ja peaaaegu valmis keeta.

Ahjuroog värskete borlotti ubade ja tiigerkrevettidega



Vaja läheb:

250g värskeid borlotti ube (kuuldavasti sobivad ka valged oad kenasti)
150 g chorizo vorsti, kooritud, lõigutud nii nagu meeldib
2 punast sibulat
1 punane tšilli, seemned eemaldatud ja kaun viilutatud
1 küüslauguküüs, kooritud, muljutud ja hakitud
1 purk konserveeritud tomareid
oliiviõli
näpuotsaga suhkrut
1 spl punast veiniäädikat
soola-pipart
tüümiani
punet
300ml kanapuljongit (tehke ka ise, see on lihtne. Pealegi säilib sügavkülmas oma mitu kuud ja kuubikuga ei anna võrreldagi)
poole sidruni koor ja mahl
u 500g värskeid (või külmutatud, aga keetmata) tiigerkrevette
2 punast paprikat, poolitatud ja seemnetest puhastatud. Jäta vars külge, see annab toidule ilu juurde
u 2 viilu ciabattat või muud robustsemat saialist
u 20 värsket kirsstomatit

Kuumuta ahi 200 c-ni.

Kõigepealt valmista tomati ja oa cassoulet (kõlab nii kenasti, et pidin kohe kirja panema, tegelikult siis ikka selline hautise moodi asi). Koori ja haki üks sibul. Kuumuta sügavam pann julge oliivõlisortsuga, lisa hakitud sibul, küüslauk ja tšilli ja kuumuta keskmisel kuumusel segades, kuni need hakkavad kergelt värvi muutma.

Lisa tomatikonserv, puljong, äädikas ja suhkur. Lase keema tõusta ja seejärel alanda kuumust. Lisa oad, hakitud tüümian ja pune. Hauta u 15 minutit, kuni oad on läbi küpsenud ja kaste hakkab vaikselt paksenema.Tõsta pann tulelt ja lisa sidrunimahl ning riivitud koor.

Aseta ahjuvormi poolitatud paprikad, kumer pool all, nõgus üleval. Nirista peale pisut oliivõli ja küpseta ahjus 15 minutit. Seda saad teha tegelikult samaaegselt ubade hautamisega.

Tõsta lusikaga oakastet nii paprikakaunte sisse kui ümber.
Koori teine sibul ja lõika pikkupidi 8-ks. Aseta sibulad, chorizolõigud ja kirsstomatid kenasti ubadele-paprikatele ja pane 20 minutiks ahju.

Nüüd puhasta krevetid. Vaata, et soolikas saaks ka kenasti eemaldatud!

Aseta krevetid roale ja rebitud sai ka. Veel 10-12 minutit ja toit on valmis!

Ubade invasioon minu köögikappi on igatahes alanud ja tere tulemast  chili con carne, chili non carne ja sada muud oarooga! U-ba!

teisipäev, 27. september 2011

Ubinapäev ja mõni kook

Imelik, kui enne närvekruttivat üritust mõtled, et oh oleks see kõik juba möödas, siis tegelikult saab asi tavaliselt lausa nii ruttu läbi, et pärast suisa kahju on. Täpselt sama lugu oli Viimsi Taluturu Ubinapäevaga, kuhu ennast koogiküpsetamisega üles sai antud. Ja peale seda ennast ikka väga mitu korda kirutud ka, nimelt lasin end ära meelitada toreda seltskonna ja koduse Viimsiga, unustades aga täiesti avaliku küpsetamise needuse, mis ähvardab teatavasti iga toidublogijat. Õnneks läks seekord kõik kenasti ja koogid olid täitsa kookide moodi.Oma osa siin oli kindlasti ka öisel veebipõhisel koogiküpsetajate tugigrupil.:) 
Kohapeal ei jõudnud aga ei süüa ega pilti teha, vaid ainult silm punnis jälgida, kuidas küpsetistekuhjad lettidelt kadusid ja juba järgmisel hetkel koogilabidad kokku pakiti. Mõni naine oli muidugi nii tubli, et jõudis üritusel fotograaf olla ja välgukiirusel kohe loo ka valmis kribada. Kooke, kadunukesi, on nähtud veel nii siin, siin kui seal ja kindlasti tasub ära proovida ka Pille õuna-kaerahelbeampsud, mis väga kiirelt kadusid.

Minu koogimemorandumid on järgnevad ja piltide eest suur tänu Vernandale!

Õuna-purukook kreeka pähklite, švipsis rosinate ja vanillikastmega

Puru:
7 dl jahu
2 dl suhkrut
1 spl vanillisuhkrut
näpuotsaga soola
250g võid
200g kreeka pähkleid, hakitud

Täidis:
U 10-12 hapumat õuna
1 dl suhkrut
2 tl kaneeli
u 3 spl (võib ka rohkem) calvadoses leotatud rosinaid*

Kaste:
500 ml piima
vanillikaun
4 munakollast
125g suhkrut
Paar spl calvadost

Kuumuta ahi 200 c-ni.
Näpi kokku puru ja vala pool sellest koogivormi.
Pese õunad, eemalda südamikud ja viiluta õhukeselt. Sega eraldi nõus suhkru, kaneeli ja rosinatega ning vala purule.
Õunasegule vala teine purupool ja lase ahjus ca 35 minutit küpseda. Jahuta.

Kastmeks poolita vanillikaun ja eralda seemned. Vala piim potti, lisa vanillikaunad ja –seemned. Kuumuta, aga ära keeda.Seejärel lase 15 minutit kaane all „tõmmata“. Võta kaun potist ja tõsta kõrvale.Klopi munakollased suhkruga, vala peale peaaegu jahtunud piim ja sega. Vala kõik puhtasse potti tagasi ja kuumuta pidevalt segades-kloppides peaaegu keemistemperatuurini. Kui kaste katab puulusika tagumist poolt tiheda valge ja läbipaistmatu kihina, on see valmis. Sega juurde calvados ja lase jahtuda.Serveeri koos koogiga.
________________________________________________________


*)Rosinad valmista ette nii umbes paar päeva varem. Selleks pane purki heledad väikesed rosinad ja vala peale calvadost nii palju, et need oleksid peaaegu kaetud.Lisa ka mõni supilusikatäis suhkrut ja sorts vett.Ainult calvadoses jäävad rosinad natuke liiga mõrkjad, pealegi aitab suhkur kaasa mõnusa siirupise vedeliku moodustumisele. Lase nii vähemalt paar päeva kaanega kinni keeratud purgis ja toatemperatuuril seista (vahepeal raputa). Seejärel võid külmkappi tõsta. Säilivad seal päris kaua ja sobivad kenasti külmema ilma magustoitudesse ja küpsetistesse.


Tagurpidi õuna-mustsõstrakook martsipaniga

Kate:
u 6 suuremat õuna, sektoriteks lõigatud ja seejärel viilutatud
u 300g mustsõstraid
50g võid
1dl suhkrut

Tainas:
150g toatemperatuuril võid
1,5 dl suhkrut
2 muna, ka toatemperatuuril
150g martsipani
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
tiba soola
0,5 dl vahukoort


Tegelikult sarnane kook sellega siin. Kogused ja mõned koostisained on õuntega koogil pisut teised, kuid muidu saab kenasti sama juhendit kasutada.
Mõni väike mõte aga veel juurde:

  • Kui fantaasial lennata lasta, võib teha sarnase koogi ka virsikutest, kirssidest või miks mitte ka pirnidest. 
  • Viilutatud õunad võid sättida koogipõhjale näiteks külg-külje kõrvale, üksteist pisut kattes, nii et ideaalis moodustuks kena õunaspiraal. Alusta ladumist mööda vormi äärt, kasutades laiemaid viile ja lõpeta vormi keskel väiksematega. 
  • Martsipani on lihtsam riivida, kui oled selle eelnevalt natukeseks ajaks sügavkülma asetanud ja tainasse lisa see peale mune.

Kena ubinat!

reede, 23. september 2011

Marineeritud paradiisiõunad arooniatega

Head aega Seenepäevad - tere tulemast Ubinapäev! Nimelt on Viimsi Taluturul homme, laupäeval, toimumas üks tore õunaüritus, kus saab tutvust sobitada kõigega, mis vähegi õuntega seotud on. Avatud on ka õunakoogikohvik, kus mitu blogijat,  minu tagasihoidlik isik kaasa arvatud, korraks kompuutrist välja hüppavad ja päriselt ka sümboolse rahanumbri eest kooki pakuvad. Tulge kaema!

Kooke hakkan kohe tegema, seniks aga üks minu arvates väga õnnestunud hoidis paradiisiõuntest (kõneharjutuseks - pestitsiidi- ja parasiidivabadest paradiisiõuntest). Retsept on tegelikult õunte marineerimiseks üks levinumaid, sekka läksid aga ka mõned arooniakobarad ja tavalise äädika asemel pisut tervislikum veiniäädikas. Õunaäädikas oli lihtsalt otsa saanud, muidu oleksin ilmselt seda kasutanud. Ja hoidistamishullud, kes te ei ole veel avastanud Aive Luigela raamatut "Hoidised", siis laenake või muretsege see endale kindlasti - inspirašuuni saate sõna otsese mõttes kilode ja liitrite kaupa tarbimiseks.


Vaja läheb:

1 kg paradiisiõunu
u 200g  arooniakobaraid
1l vett
5dl suhkrut
paar kaneelikoort
16 nelgitera
8 vürtsitera
12 sl valget veiniäädikat/õunaäädikat, või 2 sl 30% äädikat

Pese õunad ja arooniad. Torka õunakoore sisse hambatiku või kahvliga mõni auk lõhkemise vältimiseks ja lao ettevalmistatud purkidesse* läbisegi arooniatega.
Igasse purki pane tükike kaneelikoort.
Keeda vesi koos suhkru, nelgi ja vürtsiga läbi.
Lisa äädikas ja vala vedelik koos sisuga purkidele.
Nüüd pane pugid suurde potti, nii et vee osakaal oleks vähemalt kolmveerand purgi suurusest ja pastöriseeri** 80 kraadi juures 15-20 minutit. Kaaneta ja jahuta.
Oota söömisega vähemalt mõned päevad, et marinaad oma tööd korralikult teha saaks.


P.S. Kena purk teeb meele rõõmsaks! Ausõna. Marju käest saab veel mõtteid ja silte ka. Asja negatiivsem pool on muidugi, et pärast ei raatsi neid sahvrisse ( või garaaži) riiulisse viia ja aknalaud köögis võib olla pikemat aega hõivatud.



_________________________________
*) - Pane purgid ja kaaned kas ööseks või võimalusel terveks ööpäevaks külma vette likku - see teeb aktiivseks ka need mikroobid, kes muidu tavapärase kuumutamise üle võivad elada ja alles mõne aja pärast hoidise mõjul iseloomu näitama hakkavad. Pese purgid hoolikalt kuuma vee ja nõudepesuvahendiga. Siis kuumuta tühje purke 150-kraadises praeahjus u 15 minutit.Keera kuumus maha ja lase nii 10 minutit seista, siis pole ohtu, et purk järsu temperatuurimuutuse tõttu pragunema kipuks. Kaaned keeda läbi.
Ja kui pole tegu just hoidisega, mis koos purgiga eraldi läbikeetmist vajab, siis ära lase purki-hoidist enne kaanetamist maha jahtuda. Eduka kaanetamise tuvastab juba selle järgi, kui purki aetud hoidise kaas jahtumisel "sisse" ehk vaakumisse on tõmmanud.

**) - pastöriseerida saab mitut moodi, kuid kõige levinum on hoidise kuumutamine 75-90 kraadise veega täidetud potis. Hea oleks, kui purk ei puutuks otse vastu potipõhja, selleks aseta sinna näiteks mõni puhas froteerätik. Purkide vahele peaks jääma pisut ruumi ja kasuta ühes potis samas mõõdus purke. Vala potti 60 kraadine vesi nii, et seda oleks kuni hoidise ülemise piirini, aga mitte purgi ülemise ääreni. Kata pott kaanega, et vesi kiiremini kuumeneks. Aega arvesta hetkest, mil purgi sisu on ümbritseva veega samale tasemele tõusnud. Termomeeter on selle protseduuri juures suureks abiks, aga vilunumad (mitte mina!) saavad kindlasti ka tunde järgi tegutsetud.

pühapäev, 18. september 2011

Seenepäevad Loodusmuuseumis

Küsi ja sulle antakse, nagu ütleb mu kallis kursaõde Triin. Ütleme, et juhtud taipama, et seenetarkust ei ole sulle just kamaluga jagatud ja isiklik väike taskumükoloog praegu väga tarvilik vara oleks (mitte raamat, vaid ikka selline, kes sulle piki pead annab, kui vale seent korvi tikud toppima). Vualaa! Kohe korraldataksegi üks tore üritus, kuhu suur hulk märkimist väärivaid seeni kohale taritud ja kõiki nii lähedalt vaadata saab kui vähegi soovi on. Küsida saab ja isegi oma seenega võib tulla, kui endal tuvastamisega raskusi. Nimelt 17 ja 18.septembril on Eesti Loodusmuuseumi õuealal käimas Seenepäevad ja terve hoov on paksult seeni täis. Käisin, nägin ja vaatasin. Natuke sain targemaks, mõni asi muutus kõvasti segasemaks, aga ega keegi pole öelnudki, et seeneteadus mingi lihtne asi on. Ja kuigi söögiseen tähendab tingmärgil lihtsalt söödavat seent ja maitseomadused ikka kuskilt mujalt välja tuleb peilida, tasub näitust vaatama minna küll.


Vasakul: Tamme-Kivipuravik, mis on kirjade järgi värskelt mürgine, söödav kupatatult. Paremal: Harilik Kivipuravik, millle võib kohe pannile panna.



Kirbe pilvik - söödav kupatatult

Ere pilvik - söögiseen ka kupatamata

Heinikud. Vasakul: söödav Maaheinik, Paremal: mürgine Valge heinik

 

Kurjad seened said ka korraks purki

Kollakaspruun kärbseseen - tuleb välja, et kupatatult söödav?

Punane kärbseseen - lihtsalt  ilus

Püramiid-soomussirmik - täitsa mürgine teine

Suur sirmik - kena söögiseen ja väga maitsev pealegi




Timpnarmik - vaat seda seent oli ükskord terve mets täis ja kuna ei teadnud, mis loom see on, siis sinna ta maha ka jäi.

Murukerad ja murumunad.






 Mõned täitsa teistmoodi seened ka. Harikud ja lehterüdik - viimane on looduskaitsealune liik ja väga kaunis lõheroosa seeneke.




Ja muidugi on ka Loodusmuuseumi siseruumides vaatamist palju nii suurtele kui väikestele.



reede, 16. september 2011

Tagurpidine kook ploomide ja mustikatega


Hoirassaa ja ämber ploome! Ikka päris kole ilm oli ja natuke kurb on mõelda väikesele  sadamas paberkonni voltivale hollandlasele, kes Eestisse just nüüd puhkust veetma otsustas tulla. Aga kui tormi poleks olnud, ei oleks need naabri ploomid niipea meie aeda kukkunud - enne oleksid ilmselt suurest kangekaelsusest puu otsa ära mädanenud! Ploomikuhja alla neelata pole ka teab mis raske, aga kes sügisel kooki ei söö, sellel hakkab talvel külm ja õudsa ilma teeb üks kena kook ka kaunimaks.


Vaja läheb:

Mittelahtikäivat koogivormi. Mina kasutasin suurt 26 cm läbimõõduga, paksema koogi saad 22 cm-ga, aga jälgi siis kindlasti hoolega küpsemist, et tainas ikka ühtlaselt valmiks, st. puutikk ja selge silm on abiks.

Kate:
u 500g ploome või niipalju, et poolikud ploomid kataksid vormipõhja
u 300g mustikaid
80g võid
2dl suhkrut

Tainas:
150g toatemperatuuril võid
2dl suhkrut
1 tl vanillsuhkrut
2 muna, ka toatemperatuuril
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
tiba soola
0,5 dl hapukoort


Kuumuta ahi 180 c-ni.

Tee katte jaok mõeldud võikogus väikesteks tükkideks ja pudista vormipõhja, puista peale suhkur. Pane ahju ja lase võil ära sulada. Sega lusikaga, nii et tekiks ühtlane mass ja suhkrukristalle näha ei oleks.

Pese ploomid, poolita need ja eemalda kivid. Lao ploomid vormi põhja lõikepind allpool.


Sega kokku tainas. Selleks mikserda või ja suhkur-vannilisuhkur, lisa ükshaaval munad, samal ajal ikka kogu aeg vahustades.

Sega kokku jahu, sool, küpsetuspulber ja lisa see segades või-munasegule.
Lõpuks keeruta sisse ka hapukoor.

Nüüd vala ploomidele mustikad, eriti jälgi ajastust, kui kasutad külmutatud marju, sest seistes ja sulades võivad nad pärast su koogi rohekaks muuta. Ei pruugi, aga võivad. Värsked marjad võid aga julgelt juba tainateo ajaks ploomidele valada.

Mustikatele tõsta peale tainas ja lükka see lusikaseljaga ühtlaselt laiali.

Küpseta ahju alumisel kolmandikul ca 40 minutit, või niikaua, kuni kook on kuni keskkohani tahenenud ja puutikuga torgates viimane puhtaks jääb.

Valmis koogil lase umbes veerand tundi vormis seista, seejärel  käi vormi ääred mitte väga terava noaga üle, et kook kindlalt ikka vormist välja saaks. Siis aseta vormile serveerimisalus ja keera hopsti kook alusele.

Tee kindlaks, et kook on ikka korralikult vormist välja kukkunud, seejärel aseta vorm jälle koogile ja lase jahtuda.

Kõige parem on kook siis, kui ta saab niimoodi jahtuda ja peale selle veel täpselt samamoodi vormi all külmapis oma 10 tundi seista - siis on puuviljade mahl koogi korralikult läbi immutanud ja saad kena värviga mahlase koogitüki. Kui aga niikaua ei kannata, siis lase vähemalt paar tundigi seista.


Ruoka & Viini 5/2011 ainetel ja oma aruga ka.

kolmapäev, 14. september 2011

Suvikõrvitsa carbonara

Ei saa sellest suvikõrvitsast üle ega ümber - suvekuud oleksid nagu kirjade järgi möödas, kuid kõrvitsaid vupsab peenrast ikka veel välja. Õnneks nüüdseks juba päris normaalse sagedusega ja ei ole vaja pead murda, mida teha näiteks seitsme suvikõrvitsaga päevas. Teab, kauaks neid nüüd muidugi jätkub, aga hea retsept vajab meeldejätmist ka järgmiseks hooajaks ning jagamata jätta ka ei saa. Niisiis, tore roog toidu- ja turundusspetsialisti Jamie Oliveri pajast, väikeste mugandustega. NB! Minule teadaolevalt ainuke suvikõrvitsatoit, mida mehed söövad isuga ja küsivad juurdegi. Kogus umbes neljale-viiele persoonile.

Vaja läheb:

500g penne pastat
4 keskmise suurusega või väiksemat suvikõrvitsat, tükeldatud
oliiviõli
pakk toorsuitsupeekonit, pikkupidi ribadeks lõigatud
1 küüslauguküüs, hakitud
kimp tüümiani
musta pipart
100ml vahukoort
4 munakollast
kaks peotäit riivitud parmesani
mõni suvikõrvitsaõis


Aja suures potis vesi pisukese soolaga keema, lisa pasta.
Sega munakollased koore ja peotäie juustuga.
Aja suur pann kuumaks, lisa õlisorts ja peekon ning prae viimane krõbedaks.
Lisa küüslauk ja sega läbi.
Nüüd viska pannile suvikõrvits, lisa must pipar ja tüümianilehed, sega ja prae, kuni suvikõrvits hakkab kuldset jumet võtma, aga päris pehmeks ära lase tal minna.
Nüüdseks peaks pasta valmis olema. Kurna see, aga jäta kulbitäis keeduvett alles.
Võta suvikõrvitsad tulelt (vot seda tuleb kindlasti teha, muidu saad munapudru!), viska sekka pasta ja munasegu ning kulbitäis pastavett. Sega kõik kenasti läbi ja maitsesta vajadusel. Viska peale värsket tüümiani, suvikõrvitsaõisi ja parmesani. Serveeri kohe.


Allikas: Jamie Oliver "Jamie kodus"

pühapäev, 11. september 2011

Õhukesed ülepanni pannkoogid või siis lihtsalt krepid


"Kas väikesed või suured?", see on täiesti tavaline pühapäevahommikune küsimus.Vahel ka laupäevahommikune. Jutt käib muidugi pannkookidest ja olgugi, et väikesed lusikapannkoogid ja need siin tihti tegemist nõuavad, on õhukesed krepid tihtilugu need, mis peale jäävad.
Kuigi meie sööme pannkooke peaasjalikult moosiga, sobivad need imehästi ka soolasema kraamiga täitmiseks. Kui sellist plaani haud, siis jäta suhkur retseptist välja või lisa seda vaid näpuotsaga. Kogusest valmib ca 12 suurt pannkooki, kui kasutad väiksema mõõduga panni, siis rohkem. Kõige parem on kasutada rasket, mittenakkuva pinnaga panni.


Vaja läheb:
4 muna
1spl suhkrut
0,5 tl soola
200ml jahu
300ml piima
200ml vett
30g võid

Surista kõik komponendid peale või blenderis ühtlaseks tainaks. Kui blenderit ei kasuta, siis klopi munad suhkru ja soolaga lahti, seejärel lisa jahu vähehaaval vaheldumisi piima-vee seguga, hoolega segades, et tükke sisse ei jääks.

Ideaalis võiks tainal ca 1 tund seista lasta, et jahu paisuks ja kook kabedam saaks. Kui aga kiiremini nõutakse, pole ka hullu - koogid saavad head ka lühema ooteajaga.

Sulata või pannil ja lisa tainale, sega tainas veel kiirelt läbi. Võisel pannil küpseta esimene kook. Tee seda keskmisel kuumusel ja keeruta tainasorts pannil ühtlaselt laiali. Kui tainas on tardunud (tavaliselt võtab see aega niikaua, et jõuab mõttes 10-ni lugeda), siis keera kook teistpidi ja küpseta natuke sealtpoolt kah. Kui kasutad mittenakkuva pinnaga või teflonpanni, siis rohkem võid ülejäänud kookide küpsetamiseks lisada ei ole tarvis.


Koogi juurde sobib kenasti üks mõnus moos. Seekord oli meil laual ploomimoos ja naaberblogi perenaiselt saadud kirsimoos. Viimane lausa nii hea, et kirsside pärast kergeks kakluseks läks.





laupäev, 10. september 2011

Pihv a la Lindström ehk üks mõnusalt peedine kotlet



Olgu kohe alustuseks öeldud, et meie pere pole väga kotletilembene. Eriti käib see kahe väikese vääniku kohta, kes seesuguste üllitiste peale nina kipuvad kirtsutama. Nimetatud kotletti sõid aga kõik ja mitte üks piuks ei tulnud. Mees ajas veel silmad suureks ja ütles midagi sellist, et ohohoo, kui hea ja mahlane ja mida kõike veel. See ei ole mingi tavapärane nähtus, kusjuures. Ja nagu need eelmised kotletid oleksid midagi väga jubedat olnud või! Ausõna ei olnud. Aga mis seal salata, Lindströmi pihv on  hea.

Ajalooheietust niipalju, et kuna Lindströmi kotleti täpset tekkelugu ürikust välja ei loe, siis rootslased vaidlevad oma lemmikpihvi päritolu üle siiani. Ühe teooria järgi leiutas pihvi Maria Kristina Lindström (1817-1896), kelle kohvik Tysta Mari siiani Stockholmis Östermalmil tegutseb. Proua olevat peeti lihakotleti sisse lisanud puhtalt rahalise kokkuhoiu huvides ja kuulus toit oligi sündinud.
Teine lugu räägib aga Peterburis sündinud Soome päritolu leitnant Hendrik Lindströmist(1831-1902), kui Lindströmi pihvi maaletoojast, kes Kalmari Witt hotelli restoranis oma külalistel peedist, kaabitud sisefileest, praetud sibulast ja kapparitest ise kotletid lasi meisterdada, peale mida need köögis kokkade poolt valmis küpsetati.
Ei tea, kumb lugu see õigem on, võib-olla mõlemad, ja eks iga Rootsi Lindström arvab ilmselt veel lisaks, et just tema esivanemate teened ka kuidagimoodi selle pihvi loomisel mängus olid. Kuidagi tundub aga, et see peet vast ikka sealt slaavlaste poolt mingit rada mööda kotleti sisse tulema pidi. Soomekeelset ajaloojuttu saab huvi korral hulgim juurde lugeda siit.

Kotletitegu ise aga selline.

Vaja läheb:
500g veise-sea seguhakkliha
300g marineeritud peeti  või keedetud ja riivitud peeti segatud 1spl punast veiniäädika ja sutsu soolaga
1 sibul, hakitud
1 küüslauguküüs, noaseljaga lapikuks vajutatud ja seejärel peeneks hakitud
1 muna
2 suurt saiaviilu
1,5 - 2dl vahukoort
soola, pipart
1 spl kappareid, hakitud
võid, praadimiseks

Peale:
2 sibulat, rõngasteks lõigatud
võid
u 0,5 tl tuhksuhkrut

Prae hakitud sibul võis klaasjaks, lisa küüslauk, sega läbi ja kuumuta veel pisut. Ära pruunista.
Pane saiaviilud koos vahukoorega likku.
Kui kasutad marineeritud peete, siis riivi need.

Nüüd vala hakkliha segamisnõusse ja lisa ka ülejäänud komponendid. Sai pudista sisse koos vedelikuga. Sega hoolega, vormi meelepärase suurusega kotletid ja prae need rohkes võis mõlemalt poolt pruuniks.

Järelküpseta 180 c ahjus, küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil, olenevalt kotleti suurusest 5-10 minutit.

Prae sibulad võis ja raputa peaaegu valminud rõngastele tuhksuhkur - see annab sibulale mõnusa karamellise näo ja maitse.

Serveeri pihve näiteks värske salati ja/või keedukartulitega ja muidugi rohke praetud sibulaga.

teisipäev, 6. september 2011

Borš

Ei tea küll paremat aega boršiteoks - värske peet, porgand ja kapsas, juhhei! Muide, borši sünnimaaks peetakse Ukrainat, kuid seda head suppi tarbiti tervel Venemaal rõõmuga ja tegelikult on päris täpse algupära määratlemine suhteliselt keeruline.Ukrainlased ise muidugi vannuvad, et see olevat lausa nende rahvussupp. Praegu on borš aga levinud nii Venemaal, endistes NSVL liikmesmaades  ja nüüdseks tegelikult vist juba terves maailmas. Algselt oli tegu toiduga, mida praktiliselt terve talve vältel keldrisse varutud köögiviljadest valmistati ja kuna peet oli ja on Venemaal palavalt armastatud juurikas, siis pole ka ime, et see supp külarahva hulgas nõnda popiks sai. Ja kui tänapäeval on olemas mehi, kes söövad lõunasöögiks nii supi, prae kui magustoidu, siis üks õige kausitäis borši pidi kõhu täitma tegelikult järgmise söögikorrani ja olema ikka selline, et lusikas suppi püsti seisma jääks. Ehk siis üks õige tummine keretäis. Muidugi peetakse borši sugulasteks ka kõiksugu peedisuppe alates Poola peedipuljongist kuni Leedu külma saltibarsciai'ni välja, aga kõik ju teavad, milline borš on borš.

Retsept on kujunenud välja Žaštširinskite "Vene köögist", kust ma kunagi seda küüslaugust ploomide ja nelgiga boršivarianti proovisin ning nüüd enam ilma ei saa. Väga hea jääb sama supp muide ka lambalihaga ja ka äädika võib asendada näiteks hoopis punase veiniäädikaga, seda panna siis aga mõnevõrra rohkem.
Sellest kogusest tuleb üks mõistlik potitäis suppi, millest jätkub näiteks neljaliikmelisele perele paariks päevaks. Paariks päevaks on lisaks mugavusele tark suppi varuda ka juba seepärast, et borš muutub seistes ainult paremaks.

Vaja läheb:

Puljong:
ca 800g kondiga loomaliha (abatükk näiteks)
2l vett + esimene keetmine
1 sibul, pikkupidi poolitatud ja koos koorega
1 väike  porgand
jupp juursellerit
pool küüslaugupead
8 kuivatatud ploomi
1-2 tera nelki
2 loorberilehte
mõni piratera
soola

Ülejäänud supp:
1 sibul, ribadeks lõigatud
1 porgand, riivitud
1 spl tomatipastat
natuke võid
500g keedetud  ja riivitud peeti + 1tl 30% äädikat
3 kartulit, hakitud
paarsada grammi värsket kapsast
1-2 tl 30% äädikat
soola, suhkrut, pipart
paar küüslauguküünt, hakitud
värsket tilli, peterselli, rohelist sibulat
hapukoort


Pese liha, pane potti ja vala peale niipalju vett, et liha oleks kaetud. Nüüd lase vesi keema ja vala see siis ära. Liha loputa üle ja vala peale nüüd juba retseptis märgitud kogus vett.
Lase keema ja riisu vaht, kui see peaks tekkima. Lisa ülejäänud komponendid ja keeda vaiksel tulel u 2,5 tundi, kuni liha on pehme.

Keeda peedid ja arvesta selleks u 1 tund. Ära lisa veele soola, see aeglustab peedi pehmenemist. Valmis peedid riivi ja lisa äädikat, et peet supis oma värvi paremini säilitaks. Muidugi võib alati minna lihtsama vastupanu teed ja osta poest juba vaakumpakendatud keedetud ja riivitud peeti, seda eriti sel juhul, kui ühtegi kena ja värsket peedikandidaati näha ei ole.

Kurna puljong, tõsta liha välja ja tükelda.
Kuumuta porgand ja sibul võis peaaegu pehmeks ning lisa tomatipasta. Vala segu lihapuljongisse ja lase keema.
Lisa kapsas ja kartul ja keeda ca 10 minutit.
Lisa peet ja keeda veel mõni minut.
Vala juurde lihatükid ja maitsesta suppi veel soola, suhkru, pipra ja äädikaga.

Tõsta pott tulelt ja viska sisse ürdid ja küüslauk.Kata pott nüüd kaanega ja lase vähemalt 10 minutit "tõmmata".

Serveeri hapukoore ja väga soovitavalt musta leivaga.