esmaspäev, 29. august 2011

Tabbouleh ploomidega

Tabbouleh on Lähis-Idast pärit bulgurnisusalat, mis maitseb siinmailgi päris kenasti, kas siis isesesva roana või liha-kala kõrvaseks. Tavaliselt on seal sees rohkelt tomatit ja kindlasti eriti rohkelt hakitud peterselli ning kuigi selle viimase suur kogus võib mõne inimese päris ära ehmatada, siis tegelikult seguneb petersell teiste maitsetega kenasti ära ja ei häiri see teps mitte. Muidugi, kui sa ei ole just paadunud petersellifoob. Pealegi on tegu tõelise vitamiinipommiga, millega minagi viimase nädala jooksul oma tervist olen turgutanud. Soomest kaasa toodud (põdra?)gripp taandub igatahes silmnähtavalt.
Bulgur-nisu ise kujutab endast eeltöödeldud (leotatud, keedetud, kuivatatud) ja purustatud nisuterasid, mis valmivad tänu sellele ka kiiremini. Kuigi paljud retseptid soovitavad bulgurit paisutada külmas vees, siis minu kogemus ütleb, et kuum vesi toimib kindlamalt. Külma veega saab muidugi ka hakkama, aga kannatust peab ikka poole rohkem olema. Retsepti leidsin Nigel Slateri raamatust "Real fast food" ja mugandasin natuke siia-sinna, et endale rohkem meeldiks.

Vaja läheb (2-le täismahus eine või 4-le lihakõrvaseks):
75g bulgurnisu
suur punt värsket peterselli (ca 30 g)
värsket münti (15g)
paar-kolm-neli rohelist sibulapealset (maitse järgi)
1/2 sidruni mahl
2 spl oliiviõli
soola, musta pipart
ca 8 suurt ja mahlast, täiesti küpset ploomi

Vala bulgur kaussi ja kalla peale kuum vesi nii, et terad oleksid kaetud ja paari cm jagu lisaks. Kata pott kaane või taldrikuga ja jäta u 20 minutiks seisma.
Haki petersell ja münt ikka suht peeneks.Sibul haki ka, aga sellega võib vähem vaeva näha. Vala peale sidrunimahl ja õli ning näpuotsaga soola-pipart.
Eemalda ploomidelt kivid, ploomid ise lõika meelepärasteks tükkideks ja lisa ürdisegule.
Valmis bulgur kurna vajadusel või lihtsalt pigista peopesas veest tühjemaks ja viska ürtide-ploomide sekka. Sega kergelt läbi ja maitsesta vajadusel veel soola-pipart või sidrunimahla lisades.

reede, 26. august 2011

Blogarditega Helsingis

No olid need vast kaks toredat päeva! Ilmselt saab edaspidine H&M ja Ikeaga piirdumine täiesti võimatu olema, sest mööda Esplanadi tagasi laevale kõmpides ja möödaminnes kuuldud kaaseestlaste arutelu teemal „kui palju need Vagabondid seal poes maksid“, pani mind vaid õlgu kehitama ja mõttes rõõmustama oma uue koogilõikuri üle. Ilmselt  on siin muidugi õige koht mõne sensuaalse nimega diagnoosi jaoks, kuid tühja sellest.
Blogardite toidutuuri panid kokku ajakirja Gloria  toidu ja veinipoole toimetaja Tiina Rantanen ja Eesti Maitsed eestvedaja Aivar Hanson, mõlemad oma ala spetsialistid, kelle jaoks on toidukultuuri edasine areng ja selle laiema mõistmise levik ilmselgelt väga südamelähedased teemad. Seda kõike peegeldavad ka väljavalitud paigad, millest enamikku ajanappuse tõttu vaid kiirelt läbi sai põigatud -  kõik need on aga omanäolised ettevõtmised, millest üht teisele eelistada on raske, kui mitte päris võimatu. Milline näeb aga välja siis üks kulinaarne retk Helsingis ja kuhu võiks  ka edaspidi sisse astuda?

Ehe Soome toit ja väiketootjate hõrgutised:
Eat & Joy Maatilatori (Mannerheimintie 22-24, Lasipalatsi)
Täitsa kesklinnakeerises, Forumi ja Stockmanni vahetus läheduses paiknev Lasipalatsi on koduks  Maatilatori’le, mis kujutab endast küll suhteliselt väikesele pinnale mahutuvat, kuid vägagi laia kaubavalikuga poekest. Siit leiab enamaltjaolt väiketootjate värsket ja kauasäilivat toidukaupa. Näiteks on valikus  piimatooted, kuhu kuuluvad nii jäätised kui 10%-lise rasvasisaldusega lehmapiim, lihakaubad, talumunad, käsitsi valmistatud maiustused, hoidised, aga ka punahallitusjuust, põhjapõdravorst, kasemahl ja muu rahvusliku iseloomuga toidukaup. Näha on,et kauplusepidajad on võtnud oma südameasjaks hea Soome toidu tutvustamise ja seltskond ise lausa kiirgab tegutsemistahet ja positiivset ellusuhtumist, mis on juba iseenesest vaatamist väärt.
Juuren Puoti (Korkeavuorenkatu 27)
Juuri restorani väike vend. Talukaup ja väiketootjad jõuavad ka Juuren Puoti kaudu Helsingilasteni otse ja ilma vahendajate kaasabita. Pakutakse lisaks ka nii Juuri kohviku-restorani poolt leiutatud kaasaostetavat kaupa kui ka tooteid, mida restoran ise oma toitude valmistamisel kasutab. Juustud, maheliha, käsitööšokolaad, kala, leib-sai, teraviljatooted  - kõik nad on siin kenasti esindatud. Lisaks avaldati meile ka hea leiva-saiategemise saladus – kasutada tuleb värsket jahu. Täiesti elementaarne, aga asjakohane soovitus, sest enamik inimesi, vähemasti minu andmetel, jahutoodete värskusastmele just ülemäära suurt tähelepanu ju ei pööra.

Hakaniemen Kauppahalli
Ehe Soome turg kuulsa Supiköögiga, mis kõrgeid kiidusõnu pälvinud nii Soome enda toidutarkadelt kui ka kaugemalt. Väga hea valikuga kalaletid, kus põhiliselt kodumaine kaup ja ega ka muud letid kaubapuuduse üle kurta ei saa. Tegime turul ka kerge eine ja suitsulõhe- ning metsaseenesalatiga võileivad maitsesid tühja kõhu peale vägagi hästi. Lentäva lehma ehk maakeeli lihtsalt Lendav lehm pakkus oma letist peamiselt juustu ja maitsta saime ka Soome enda lambapiima goudat.
Turule omaselt on aga ka mõned asjad pilla-palla nagu vahel meilgi ja ei ole mõtet närvišokki või udarapõletikku (loe:kreepsu) saada, kui samal letil külg-külje kõrval toorest liha  ja söömiseks valmis suitsusinki või -kala näed. Seda oli märgata aga vaid paari leti juures, enamik müüjaid näitasid oma kauba eksponeerimisel üles tõelist annet ja stiili.

Kokkamistarvikud:
Kokkipuoti (Korkeavuorenkatu 45)
Peagi 43 aastaseks saav pereettevõte, mis päris päris värskelt oma asukohta on vahetanud. Pood näeb kena välja ja on eriti uhke oma nugadevaliku üle. Kauplus valib pakutavat suure hoolega ja lettidel on eelkõige klassikalisemat laadi kvaliteetne kaup. Odavaid imevidinaid siit otsida ei tasu, kuid teadupärast kestabki kvaliteet kordi rohkem.
Vasakul klõpsutab Siit nurgast ja sealt nurgast Mari-Liis, paremal väike osa suurest nugadevalikust

Chez Marius (Fredrikinkatu 26)
Kauplus väga laia valikuga. Siit saab ilmselt kõike, mida üks köögisõber peaks endale ihkama. Isegi molekulaargastronoomid leiavad siit oma riiuli. Pood on üsna kaupa täis, nii et tuleb natuke aega varuda, et asjast sotti saada. Siit saingi omale vinge lõikuri, mis koogipõhja sekundiga kolmeks või kaheks viilutab.Ulme, ma ütlen! Ja kuigi kauplusel on ka oma netipood, siis kahjuks Eestist vähemasti praegusel hetkel tellimusi vastu ei võeta, õnneks on aga Helsinki meile piisavalt lähedal, et sealt kas harvemini või tihedamini läbi hüpata.

Eiring (Korkeavuorenkatu 19)
Heas mõttes omapärase valikuga köögitarvikute pood, kus ka palju kuivaineid ja muud kauasäilivat toidukaupa pakutakse. Omanik rääkis, et kauplus saigi tehtud tema enda köögi põhimõttel, sest mujal ta analoogset kaupa ei näinud. Tore on, et kõik potid-pannid saab poe kööginurgas ka ise enne ostmist järele proovida. Siin nägin tõesti teistsuguseid asju nagu näiteks kolmekordsete teradega ürdikäärid ja Ameerika cup-mõõdustikus kokkupandav plastikrobot, mis kokkamiseks vajaliku hea tuju vist küll lausa iseenesest loob.
Raamatukauplused:
Akadeeminen kirjakauppa (Keskuskatu 1)
Stockmanni raamatupood, kuhu üks õige raamatusõber kindlasti sammud seab. Võrreldes meie poodidega on valik mitmeid kordi suurem ja palju mainekat inglisekeelset toidukirjandust saab kasvõi läbi sirvida, mis on vähemasti minu jaoks suur asi, sest Amazonist saab osta raamatuid ju ikka suhteliselt pimesi. Muidugi on esindatud ka soomekeelsed raamatud, mina sain sealt Välimäki „Mummola“ ja olen väga rahul.
Suomalainen kirjakauppa (Aleksanterinkatu 13)
Minu teise päeva iseseisev külastusobjekt. Kokaraamatute valik on küll pisut väiksem kui eelmises poes, kuid hinnad ka sutsu madalamad. Mõlemad eelmisel päeval Stockmannis kripeldama jäänud raamatud olid seal igatahes kenasti olemas ja minuga kaasa nad sealt ka tulid.

Baarid, restoranid, kohvikud:
Patisserie Teemu&Markus (Aleksanterinkatu 28)
Kondiitriärist uues Kisseleff'i keskuses tasub sisse põigata küll. Teemu Aura ja Markus Hurskainen on kokad, kes seotud tuntud Soome restoranidega Demo ja Grotesk. Mehed otsustasid aga täide viia oma ammuse unistuse ja avasid kondiitriäri, mille valik ongi väga eriline ja omanäoline - koogid, tordid, makroonid, šokolaadid ja palju muud . Saime maitsta datli-šokolaadikoogikesi, mis olid tõeliselt head. Liina tõi sealt muidugi pool poodi koju kaasa, nii et tema oskab ilmselt täpsemalt sisu kirjeldada, kuid väljanägemine oli kõigel pakutaval tõeliselt kaunis. Sealt sai Tiina kaasa ka oma aegsasti tellitud lagritsa-šokolaadi sünnipäevatordi, mis kuuldavasti oli keele alla viinud. Ja lindudega lamp oli ka kena!


Marikahvila (Strindberg, Pohjoisesplanadi 33)
Uus kohvik soomlaste seas populaarse Strindbergi restorani külje all. Nagu nimigi pisut reedab, on tegu Marimekko disainikohvikuga, kust on otsetee ka Marimekko enda kauplusesse.
Latva (Korkeavuorenkatu 25)
Baar, mis on jällegi üks Juuri restorani haru ja päris uus selline. Sarnaselt Juuri enda filosoofiale on ka siin kõik kodumaine ja lisaainetevaba auseisuses.Biodünaamilised ja orgaanilised veinid, mis tulevad osaliselt ka Soome päritolu tootjatelt ja muidugi naturaalsed mahlad.Baar on väike ja väga õdus, suupistete tooraine on pärit juba eelpool mainitud Juuri kauplusest ja toit valmistatud ka Juuri restorani kogemuste põhjal. Maasikane tervitusjook oli värskendav ja soomlaste valmistatud veinis tundis näitseks ka minusugune võhik mustsõstra ära.

Farang (Ainonkatu 3)
Kui Eestis võib restoranilaua reserveerida nii paar päeva enne planeeritavat külastust, siis Soomes võiks kvaliteetsemat toiduelamust pakkuva koha puhul siinkohal arvestada nii paari nädalaga. Farang tähendab Tai keeles võõramalast ja tegu ongi Tai köögi moodsama tõlgendusega oma ala proffide poolt. Farang valiti maikuus ka Soome aasta parimaks restoraniks. Valisime 7 käigulise degusteerimismenüü ja ei kahetsenud. Mitte kordagi.
Lisaks on samadel tegijatel avatud ka teine restoran Gaijin, mille menüü on koostatud Farangiga sama põhimõtte kohaselt, kuid keskendutakse Põhja-Aasia ja eriti Jaapani roogadele. 
A21 (Annankatu 21)
Kui soovid ära proovida tõrvanapsu, basiilikuse rabarbrimartiini või kaselehemojito, siis see on koht, kuhu tuleb minna. Asjalik aga samas fun suhtumine ja vägagi professionaalne tase, mille poolest A21 poisid on kuuldavasti tuntud ka mujal maailmas - lounge vailiti  worldsbestbars.com lugejate poolt möödunud aastal maailma parimaks baariks.Baari sisse saab muide vaid uksekella vajutades.

***
Teisel päeval sai ära nähtud ka Restoranide päev Helsingis. Loodetavasti korraldatakse seda ka järgneval aastal, kuna tegu oli soomlaste seas väga populaarse üritusega. See on päev, mil iga soomlane võib oma kodust teha kohviku või siis tänavanurgale pirukaleti püsti panna. Kõik kohvikud infoga lahtiolekuaegade ja toiduvaliku osas olid facebookis ja google map’il märgitud ning osalejaid oli kõvasti üle 100. 


Hommikupoolikul mööda Helsingit ringi kapates kahtlustasin küll, kas üritus mitte ära pole jäänud, sest esmapilgul ei tuvastanud ma ühtegi müügipunkti. Tänu abivalmile blogijatest giidiperekonnale eesotsas Samueli ja Siniga hakkas aga imelikke asju juhtuma. Ühe elumaja aknast ulatati meile näiteks karp ahvenafilee, kukeseente ja kartuli-porganditambiga + klaas veinikest! Järjekorrast pisut eemal seisis üks tore einestav vanapaar ja vesteldes selgus, et tegu on koka vanavanematega, kes olid just oma lapselapsele mõned metspardid valmistada toonud.

 Järgnes palju kangialuseid ja kõrvaltänavaid, kuhu esimese raksuga poleks minna osanudki ja samuti hakkas silm mõne aja pärast märkama akendele kleebitud RAVINTOLA silte, mis muide enamasti olid pastakaga ruudulisele paberile kritseldatud. Kogu see seiklemine oli aga omamoodi vahva ja kui järjekordne toidupunkt üles sai leitud, oli ka rõõm otsimise vaeva võrra suurem.
Soomes on alkoholipoliitika võrreldes Eestiga teadupärast tunduvalt rangem. Näiteks on alkoholipoed pühapäeviti suletud ja kuna Alko poekett omab turul monopoliseisust, siis mujalt kanget alkoholi naljalt osta ei saagi. Ühelgi baaril ega restoranil ei ole samuti lubatud külastajatele pudeliga veinikestki kaasa müüa ja ilmselt Sfääri- laadset asutust, kus veinipood ja restoran käsikäes paiknevad, Helsingisse püsti panna ei saaks. Loomulikult ei ole tänavatel õlleklaasiga ringi patseerimine igapäevaselt ka miski seadusega kooskõlastatud tegevus ja samuti on enamik restorane pühapäeviti suletud, mis Restoranide päeva soomlaste jaoks kindlasti veelgi erilisemaks muutis.Sellel päeval kodurestoranidele piirangud puudusid, mida Soomlased ise tervitasid ilmse rahuloluga ning ei pidanud paljuks ka mitmesajameetristes järjekordades seista, et kodutoitu ja jooki maitsta. Näiteks sattusime peale toredade slaavipärasele letile Pikku-Matushka, kes müüs lihapirukate kõrvaseks ka Borjomi mineraalvett ning Saaremaa viina. Väikese keskpäevase pitsi kulistasid möödaminnes alla ka täiesti ontlikud prouad ja kui müüjatar valjuhäälset teatas, et varsti on pirukad otsas ja edasi saab ainult viina, siis puhkes terve järjekord küll naerma, kuid paljud jäid siiski kindlameelselt paigale.

Veel maitsesime saksa noormeeste Wurstsalonis  hapukapsast, grillvorsti ning õunastruudlit, loomulikult ei puudunud menüüst ka õlu. Pannkoogikohvik Ruttopuisto's ehk katkupargis oli ka vahva – tekk maha kummuli, kast letiks ja piknikupaik missugune! Paljud müügikohad sai aga lihtsalt järele vaadatud ja nalja oli ikka kõikjal kõvasti. Näiteks oli väga populaarne paik, kus lina ja küünlajalgadega kaetud laudadelt sai süüa kaubanduskeskustest tuttavat sügavkülmikupitsat, mis eelnevalt mikrolaineahjust läbi käis, ja pokaalist kõrvale mekkida ehedat Liebfraumilch’i. Tellimuse sai esitada elutoa akna kaudu ja oli märgata, et garneeringuks kasutatavat basiilikut oli varutud ikka kastiga.

Samuti ei olnud kõrgemal korrusel asuvad elanikud vähem leidlikud – toitu sai tellida läbi uksetelefoni ja see lasti lihtsalt korviga aknast alla. Ja kuigi enamus söögikohtadest pakkusid lihtsamat ja kodusemat kraami, siis nägime ka ehtsat kodugurmeerestorani, mis oli paigutatud väikesele sisehoovirõdule ja kuhu olid teadjamad oma lauad juba aegsasti reserveerinud. Kokad olid pakutava üle ilmselgelt uhked ja vuristasid paariruutmeetrises köögis oma menüü rahulolevalt ette. Suures hämmingus kõik meelde ei jäänud, kuid öö läbi ahjus vaiksel tulel valminud lammas ja mitmet-setmet sorti risoto pani kõhu korisema küll.

Tegime Tornis veel väikesed proseccod ja tõdesime, et blogardite elu ei ole kerge – kaks päeva lõbusas seltskonnas head-paremat süüa ja veini trimbata võtab ikka päris võhmale. Ja eks neid vaatamisväärseid kohti ole Helsingis ju veelgi, kuid igale poole ühe korraga lihtsalt ei jõua.  Õnnitlen sind, kui oled lugemisega siiani välja jõudnud – tegu on ilmselgelt kannatliku toidu ja reisihuvilisega! Ja muidugi oleks väga tore, kui siia kommentaariumisse ka mõne oma  Helsingi lemmikkohviku, restorani või muu kulinaarse vaatamisväärsuse kirja paneksid.




esmaspäev, 22. august 2011

Lammas lillepotis koos tilli ja veiniga

Täpselt sellise nimetusega retsepti leidsin oma uhiuuest Tessa Kirose raamatust "Food from many Greek kitchens". Kreeka köök oma aukartust äratava valikuga on siiani mulle kuidagi väga keeruline tundunud ja eriti selle kandi toite just kokkama pole kippunud, kuid köögitarkadega Helsingi raamatupoes ringi kolistades see raamat mulle silma torgati ja hiljem kummitama hakkas. Kummitas nii, et järgmisel päeval olin poes tagasi ja kott sai jälle poolteist kilo raskemaks. Tessa ema on kusjuures soomlane, nii et täitsa reisile kohane ost.

Helsingist on ka plaanis varsti kirjutada, nüüd aga toidust. Suvi on küll tore, aga sombusemad ilmad ajavad vägisi mõtted lehtsalatist juba pisut lihasemale kõhutäiele. Antud roa nimest ei ole vaja muide heituda, lillepoti võib ikka endiselt rõdule jätta ja lambakese saab valmis teha ka täiesti normaalses haudepotis. Savipoti (loe: savist haudepott) olemasolul eelistaks aga muidugi seda. Toit ise lihtne ja väga maitsev. Kuigi raamat tahab, et kasutataks viinamarjavääte, mis kindlasti mõnel tublimal kodanikul ka võimalik on, siis ilmselt ei juhtu midagi hullu, kui need ära jätta ja ainult tillivartega piirduda. Mina püüdsin olla leidlik ja viskasin poti põhja hoopis viinamarjakobaratest järele jäänud rootsud - hoiavad ka lammast kenasti kõrgemal ja tahaks loota, et annavad maitse osas ka midagi juurde, seda enam, et Itaalia viinamari praegu kohe eriti hea on.

Vaja läheb (6-le):

mõni kuivatatud viinamarjaväät või kobararoots
suur peotäis tillivarsi koos õisikute ja lehtedega
u 2 kg kondiga lamba abatükki (lase lihunikul suuremateks käntsakateks raiuda või kutsu mees appi, saab suure tahtmise juures aga ka ise hakkama)
paar spl oliiviõli
soola, pipart
500ml punast veini
peotäis tilli, hakitud

Kuumuta ahi 200c-ni. Kui kasutad savipotti, siis töötle seda eelnevalt vastavalt kasutusjuhisele. Pane poti põhja risti-rästi viinamarjarootsud ja tillivarred.
Pese ja kuivata lammas ja lao tükid tilli ja rootsumudrule. Viska vahele veel tillioksi ja maitsesta soola-pipraga.
Vala peale õli ja vein, kata kaanega ja küpseta ahjus 2-2,5 tundi, vahepeal paar korda lihatükke kastmes keerates ja vedelikuga kastes.
Paku juurde näiteks keedetud kartuleid ja kasuta vedelikku poti põhjas kastmena. Peale raputa ohtralt hakitud tilli.

teisipäev, 16. august 2011

Sõstraviirulise vanillijäätise teine tulemine


Juba iidne blogardite vanasõna ütleb - kümme korda keeda, üks kord kirjuta. Juhtus lihtsalt selline asi, et oma sügavas talupiimalummuses keerasin peale maitsvat sõstrajäätist kokku ühe päris jubeda meejäätise. Ilmselt on iga blogija õudusunenäoks see, kui avaldatud toit järele tehes üheks parajaks plönniks osutub. Oleks veel siis, et enda köögis, kuid kaaskodanikele kurja köögielamust pakkuda ei soovi küll. Muidugi on võimalik, et üks või teine toit lihtsalt ei maitse, kuid üks korralik plönn võib mõnel inimesel aastateks söögitegemise isu ära võtta. Vist. Igatahes, nutt, hala, draama ja pisarad - postitus maha ja jäätisemasin jälle töösse. Õnneks selgus, et viga oli ikka meejäätises ja sõstardega peaks kõik ikka juhtnöörepidi õnnestuma. Kindlasti tuleb jäätisesegu kuumutada niikaua kuni see ilmutab paksenemise märke ja enne masinasse minekut korralikult külmikus maha jahutada. Samuti ei tasu proovida, mis juhtub, kui munadega koonerdada. Kindluse mõttes lisasin nüüd ka retseptile veel mõne munakollase. Koore-piima segu kasutades võib kasutada kuute muna, kuid sama kogus teeb tekstuurile ka ainult head. Lõppkokkuvõttes viga leitud ja kõvasti tarkust juures. Ja seda viimast mitte ainult jäätiseteo osas.

Niisiis, kas lahjem variant talupiimaga või rammusam koore ja piimaga.Täitsa maitse asi. Ja muidugi võib teha ka ainult poole kogusest, meil elavad lihtsad mingid kummalised elukad, kes kapist muidu jäätise ühe päevaga nahka pistavad. Pole küll ühtegi siiani näha õnnestunud, aga jäätised neile maitsevad.


Vaja läheb:

Jäätis
1l talupiima (või 600ml piima ja 400 ml vahukoort)
1 vanillikaun
8 (koore-piima segu puhul piisab ka 6-st) munakollast - munavalged võib sügavkülma panna ja 1 kuu jooksul näiteks beseeks teha
150 g suhkrut


Vala piim potti. Poolita vanillikaun ja kraabi seemned välja. Nii seemned kui ka kaunad lisa piimale ja kuumuta segades vaiksel tulel. Kui poti äärtesse ilmuvad väikesed vahused mullid, võta pott tulelt ja tõsta u 30 minutiks kõrvale, et vanilje võimalikult palju maitset välja annaks.


Vispelda kausis kokku munakollased ja suhkur.Vala vispeldades tasapisis juurde piima-vanillisegu. Nüüd vala kogu segu uuesti puhtasse potti ja kuumuta madalal kuumusel ja pidevalt segades ca 10 minutit.Segu on valmis, kui katab puulusika selja. Kindlasti peab kuumus olema väike st. segu ei tohi keema lasta, sest muidu võib jäätise asemel munapudru välja tulla.


Vala segu läbi peene sõela kaussi ja jahuta kiiresti. Seda saab teha näiteks suuremas kausis, mina panen lihtsalt jäätiseseguga kausi kraanikaussi, äravoolule punni ette ja sisse lasen niipalju külma vett, et asjast tolku oleks. Muidugi peab siinkohal jälgima, et vett segusse ei satuks.Jäätisesegu võiks aeg-ajalt ka segada, et peale nahka ei tekiks. Kui segu on jahtunud, pane see külmkappi ja jahuta veelgi. Naha moodustumise vältimiseks võib otse segu pinnale panna toidukile.

Vala jahtunud segu jäätisemasinasse ja toimeta nii nagu masina juhised nõuavad. Jäätisemasinata saab ka jäätist teha, selleks tuleb segu iga paari tunni tagant läbi segada. Kui see on parasjagu pehmeke, mikserda tugevamalt läbi ja lase siis lõpuni taheneda.


Sõstraviirud
400g punaseid ja musti sõstraid (punaseid võiks koguseliselt rohkem olla, sest mustsõstar on kõvasti intensiivsema maitsega. Muidugi võib kasutada ka näiteks vaarikat-mustsõstart või tegelikult ükskõik millist marjasegu, mis parasjagu meeldib.)
200g suhkrut
tugev pigistus sidrunimahla

Pane kõik koostisained potti ja kuumuta kuni marjad on pehmed. Lase pisut jahtuda ja püreesta seejärel saumikseriga. Hõõru nüüd segu läbi peene sõela ja lase korralikult jahtuda.

Vala marjasegu poolkülmunud jäätisele ja sega lusika või spaatliga paar-kolm sügavat "kaheksat" jäätisesse, et värvid vaid pisut seguneksid. Külmuta.

Enne serveerimist lase jäätisel u 15 minutit karbiga toasoojas seista või siis u 30 minutit tavalises külmkapis. Tõmba jäätisekulbiga kenad siiruviirulised pallid ja lase hea maitsta.

Jäätis säilib sügavkülmas kuni 3 kuud, kuid mida värskem, seda parem.


Allikas: Good Food, juuli 2010 - mugandatud.


pühapäev, 7. august 2011

Sealihašašlõkk

Peab ikka šašlõkipostituse enne sügist ära tegema, seda enam, et juba mitmendat korda seda sööme ja sööme ilmselt veel nii sel kui ka järgmisel aastal. Šašlõkk jõudis minuni siit ja on täpselt samasugune, nagu kunagise, kinnitamata andmetel Armeenia päritolu, naabrimehe käest tellida sai. Ja kuigi ei ole siin miskeid peeneid maitseaineid ega ka äädikat, on see üks mahlasemaid ja maitsvamaid lihatükke, mida vähemalt mina kunagi saanud olen. Kui tekib aga tahtmine piprasema kraami järele, siis selleks on leiutatud adžika (tee ise või osta turult, poest ei ole mina veel ühtegi asjalikku purki leidnud). Võta seda lihtsalt lihakõrvaseks.

Vaja läheb:

1 kg värsket ja ilusat sea kaelakarbonaadi
ca 300g sibulat, rõngasteks lõigatud
soola (isegi kuni paar spl võib panna)
musta pipart
200ml õunamahla
julge sorts õli

Kindlasti on Pirošmani nõuandeid mõistlik jälgida ja eks igaüks peabki läbi katsetamise selle täitsa oma meetodini jõudma. Mina lõikan aga tavamõistes ilmselt suhteliselt suured lihatükid (4x6 cm umbes), segan need muude koostisainetega korralikult läbi ja hoian kaanega kaetud kausiga vähemalt 24h külmkapis. Vahepeal võiks paar korda segada ka.
Järgmisel päeval pole muud, kui liha metallvardasse ja sütel nii paarkümmend minutit küpsetada.
Juurde salat, adžika ja lavašš ning elu on oi kui ilus.

reede, 5. august 2011

Kirsimuffinid martsipani ja šokolaadiga

Ükskord jäid siin silma ühed kenad muffinid kirssidega ja puha ning kuna mul neid viimaseid parasjagu just üks kauss üle juhtus olema, hakkasid kõik muud koostisained ka kuidagi iseenesest kappidest välja ilmuma. Paraku on hommikul unesegasena toimetamisel omad riskid - näiteks ei olnudki mul mandlilaaste ega ka küpsetuspulbrit, nagu retsept ette näeb, kuid püüdsin olla loominguline ja nui neljaks oma kirsimuffinitega ikka ühelepoole saada. Veelkord sai kinnitust reegel, et kui panna ühte patta palju häid asju korraga, võib välja tulla üks väga maitsev muffin.

Vaja läheb:

2 muna
2 dl suhkrut
1 vanillisuhkrut
200g hapukoort
4 dl jahu
2 tl küpsetuspulbrit (mina kasutasin seekord tegelikult 1/2 tl söögisoodat ja jäi täitsa kena.Soodat võib aga lisada ka küpsetuspulbrikogusele, nagu on väga levinud ameerikamaa retseptides, siis kerkivad muffinind veelgi paremini.1,5 tl küpsetuspulbrit+ 0,5 tl soodat peaks sel juhul olema piisav.)
50 g tumedat šokolaadi, hakitud
100 g mandlimartsipani, riivitud või tükeldatud
70g võid, sulatatud
3 dl puhastatud, kivideta kirsse

Kuumuta ahi 200 c-ni.
Klopi kokku munad ja suhkrud. Lisa hapukoor.
Jahu sega kokku küpsetuspulbriga ja lisa munasegule. Sega korralikult ja puista juurde martsipan ning šokolaad. Nüüd sega veel juurde sulatatud või ja kõige lõpuks vala sekka kirsid. Püüa siinkohal ettevaatlik olla ja tainast segamise asemel pigem lusika või spaatliga tõsta, et see võimalikult vähe kirsimahlast värvitud saaks.
Tõsta tainas paberümbristega vooderdatud muffinivormi, nii et kuskil 3/4 vormist oleks täidetud. Tavaliselt panen vormid peaaegu täis, aga see martsipan on üks ettearvamatu kuju ja võib proovida vahepeal vormist põgeneda.
Umbes 20 - 30 minuti pärast on keeksid valmis. Las jahtuvad ka pisut.


P.S.Nädala näpunäide: Elevandisuuruse pesukuhja triikimine on klaasikese(!) veini ja ujumistrikoodes meeste seltsis puhas rõõm!


esmaspäev, 1. august 2011

Kaks korda Põhjakas




Ilmselt on Põhjaka jutte loetud juba nii siit, siit, siit kui ka siit. Siit ja siit ka. Kuigi mul on endiselt raske ennast toidublogijana määratleda, tuleb tõele au anda ja tunnistada, et nii see tegelikult vist ikka on. Ja kui toidublogijate kamp otsustab Põhjakasse minna - kohta, kuhu minusugune varem millegipärast sattunud ei ole, siis ei lase ma seda endale mitu korda ometigi öelda.
Siiani olen pisut skeptiliselt suhtunud sarnastesse ülimalt positiivsetesse arvustustesse erinevate söögikohtade aadressil, mis internetiavarustesse järjest üles riputuvad. Eks selle kohta on mitmel pool ka sõna võetud ja ilmselt ei ole ma ainuke, kes sääraste kokkusattumuste usaldusväärsuses kahelnud on. Nüüd olen aga ise selle supi sees  ja mõistan vägagi hästi, et keegi ei saa öelda ega mõelda täpselt ühtemoodi ja isegi kui saab, siis tekib tahtmine see oma „mina ka!“ välja öelda. Ma ei saa väita, et äraostetavaid blogijaid ei ole olemas, kuna toiduteemalisi internetilehekülgi on täis terve maailm ja niipalju, kui erinevaid inimesi, on ka erinevaid blogisid. Kuid olgem ausad, Põhjaka on oma külalised juba ammu ära võlunud ja ükski toidublogija ei ole võimeline selliseid plusspunkte siinkohal teenima. Ei tea, kas ma olen nüüd ka „ära tehtud“, kuid midagi negatiivset on Põhjaka ja tegelikult kogu selle blogardite kamba kohta raske välja mõelda. Tore on leida ühe laua tagant nii palju sarnase kirega inimesi ja see äratundmisrõõm tabas ilmselt enamikku, kui mõne järjekordse ühise naerurõkatuse järel  kohmetu paus tekkis, mil kõigil pisut tobe aga armas naeratus näol. Siin siis aga nüüd minu Põhjaka.
Blogardite koosviibimisest on kirjutatud juba küll ja ekskursioon Põhjaka puupliidi taha oli väga muljetavaldav, siiski oli mul tänu auväärsele seltskonnale kerge saps sees ja hiljem kodus hakkasin kahtlema, kas kogu see elamus oli ikka Põhjaka või hoopistükkis blogardite vahva kamba teene. Eile panime siis terve perega masinale hääled sisse ja suundusime üheskoos veelkord Põhjakat ja Põhjaka pühapäevajazzi kaema.
Väga vabandan, aga jälle oli tore. Nimelt on minu puhul tegu lapsevanemaga, kes oma lapsi väga restoranikülastustega ei kiusa, seda eelkõige, kuna tahan ise toitu ja õhkkonda nautida ja mis seal salata, kardan ebameeldivusi, mis lastega seoses tekkida võivad. Ehk siis mitte oma lapsi, vaid seda, et nende kohalviibimine võib segada kaaskodanikke, saalipersonali või jumal teab keda ja sellega seoses enda tuju rikutud saab. Viimases Ruoka & Viini ajakirjas arutles muusik Mikko Kosonen lastesõbralikkuse üle restoranides, tuues näiteid nii Helsinkist kui Londonist. Ütleme siis nii, et meie lapsevanemad ei pea oma võsukestega minema Londoni River Cafe’sse, et ennast inimväärselt tunda. Ja mitte et Põhjaka oleks nüüd mingi eriti vinge ja spetsiaalselt lastele suunatud söögikoht, vaid pigem suhtutakse siin samasuguse tähelepanelikkusega nii lastesse, nende vanematesse kui ka armunud paarikestesse. Siin ei ole spetsiaalselt lastele mõeldud mängunurka, erimenüüd ega nähtaval kohal asuvat mähkimislauda. Samuti, oh õudust, puudub siin televiisor või üüratu 3D ekraan, millele paljud asutused lausa eraldi reklaami teevad. Ainukeseks spetsiaalselt lastele mõeldud esemeks on tegelikult vaid vana tamme külge kinnitatud puidust beebikiik (teine kiik on nimelt piisavalt suur, et sellel ka täiskasvanud mees paar hoovõttu teha saaks), ürdiaed varemetes ja vuliseva allika juurde viiv käänuline teerada on põnevad juba nii lastele kui täiskasvanutele.

Liivatee kreembrülee

Eraldi tähelepanu väärib ka mustavalgekirju mõisakass, kes külastajaid aeg-ajalt takseerimas käib. Põhjaka poiste sõnul on kõuts siin ringi tiirutanud juba ehitustööde algusest saati. Mine tea, äkki on tegu kassiks maskeerunud krahvi endaga, kes oma mõisa käekäigul nõnda silma peal hoiab – kenade daamide seltskond paistis talle näiteks vägagi meeltmööda olevat.
Aga meie sõime kõhud maitsvat toitu täis, tegime tütre nõudmisel ka mõne tantsusammu, joonistasime ja tundsime ennast kokkuvõttes väga mõnusasti. Ja kui meie 6-ne poeg tagasiteel juba nii mitmendat korda ütles „Mulle ikka kohe väga meeldis see Põhjaka!“, et me mehega silmi pööritama kippusime, siis tegelikult...meile ka meeldis ja kohe väga!






Appiii....suvikõrvits!!!

Täpselt selline tunne  tekkis, kui vaatasin oma meeter korda meeter peenrakasti, kus neli suvikõrvitsataime olelusvõitlust peavad ja samal ajal hoogsalt saaki annavad. No kes oskab arvata, et väikesest seemnest selline üüratu taim kasvada võib (hea küll, paki peal oli kirjas, aga kes seda paki juttu ikka usub) ja külmkapitäis suviseid kõrvitsaid on minu jaoks ikka üpris ootamatu juhtum. Niisiis, mida teha, kui suvikõrvitsaid ründab kööki rohkem kui viisakas oleks? Loomulikult tuleb korraldada üks tore suvikõrvitsapäev ja seda sülle kukkunud köögivilja hommikust õhtuni endale, mehele ja lastele mitmel erineval viisil serveerida!
Niisiis, hommikusöök.
Suvikõrvitsa frittata

Frittata on kauni nimega itaaliapärane moodus kõikvõimalike toidujääkide ära kasutamiseks. Põhimõtteliselt on tegu omletiga, mille sisse on segatud kas siis tomatit, sibulat, liha, pastat või mida iganes. Kindlasti peab aga frittata sees midagi olema, sest sellist asja nagu frittata ilma lisandita ei ole olemas.
Vaja läheb:
Võid praadimiseks
1 väike sibul, hakitud
1 väiksem suvikõrvits, lõigatud kas kuubikuteks või ribadeks
6-8 muna, pisukese soolaga lahti klopitud
Soola, pipart
parmesani või muud juustu
peterselli

Kuumuta pannil sibul, kuni see on pehme, lisa suvikõrvits ja maitsesta pipraga. Sega ja kuumuta keskmisel kuumusel umbes 5 minutit. Vala peale munasegu ja vajadusel jaga köögiviljad ühtlaselt pannil. Kata kaanega ja kuumuta vaiksel tulel u 10 minutit, kuni muna on hangunud.  Raputa peale juustu ja peterselli ning serveeri.

***

Lõunasöögi idee tuli Bittmani raamatust ja eelkõige seetõttu, et kõik vajalikud asjad kapis olemas olid. Oli küll hea ja sobiks hästi ka näiteks mõne kena lihatüki kõrvale.
Täidetud suvikõrvits kuskussi, tomati ja oliividega


Vaja läheb:
2 suuremat suvikõrvitsat
130 g kuskussi
250 ml puljongit
1 spl oliiviõli
1 tl harissat
1 suur tomat
12  oliivi, kividest puhastatud ja hakitud
1 küüslauguküüs
Peterselli, soola, pipart

Valmista kuskuss.Selleks sega kokku kuum puljong, kuskuss ja oliivõli, kata anum kaanega ja lase 5-10 minutit tõmmata. Sega kahvliga kergelt läbi.
Sega kuskussiga harissa, hakitud tomat, küüslauk ja oliivid. Maitsesta soola ja pipraga.
Nüüd õõnesta suvikõrvitsad seest lusikaga, jaga kuskussisegu kerge kuhjaga kõrvitsapaatidesse, aseta suvikõrvitsad õlitatud või küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja pane 20-30 minutiks 200 kraadisesse ahju küpsema. Valmis toidule raputa ohtralt hakitud maitserohelist.

***

Ja õhtusöök.
 Suvikõrvitsapitsa

Õhtusöök tuli seekord Glorian Ruoka ja Viini viimasest numbrist (õige pisut mugandatult). Traditsioonilisest pitsast erines see küll, kuna kattena on siin tomatipasta asemel kasutatud hoopis pestot. Ütleme nii, et lastele võib see pitsa meeldida ja võib ka mitte meeldida, kuid lapsevanematele sobib see õhtu lõpetuseks koos klaasikese veiniga väga toredasti.
2 pitsa jaoks läheb vaja:
Tainas
2 1/2 dl vett
1 pakk kuivpärmi
1 tl soola
5 dl nisujahu
2 spl oliiviõli

Sega jahu, pärm ja sool ning vala juurde soe vesi. Sega ja sõtku ca 10 minutit, siis lisa õli ja sõtku veel paar minutit kuni tainas on elastne ja ühtlase olemisega. Pane rätiku alla ja sooja kohta vähemalt 45 minutiks kerkima. Veelgi parema taina saad, kui lased sellel hoopis külmkapis 12-20 tundi kerkida.

Provence'i pesto
2 ½ dl basiilikulehti
½ dl muid ürte (mina panin tüümiani, rosmariini, münti ja punet ja ainult lehed)
1 ½ spl sidrunimahla
1 dl (50g) mandleid
Pipart, soola, suhkrut

See siis selline pesto, kuhu juustu ei lähe - maitseb aga ka nii väga hästi.Viska kõik koostisosad blenderisse või sega saumikseriga ühtlaseks massiks, vajadusel lisa paar supilusikatäit vett. Pesto säilib külmikus ca 4 ööpäeva, nii et võid selle ka juba päevi varem valmis teha või siis järele jäänud kraamile mõne päeva jooksul päkad silma ajada.



Pitsakate
200g väiksemat suvikõrvitsat
2 väikest sibulat, rõngasteks lõigutud
3-7 küüslauguküünt, pooled hakitud, pooled mitte
1 spl riivitud sidrunikoort
2 spl sidrunimahla
3 spl peeneks hakitud tüümiani
2-3 spl oliiviõli
Soola, pipart

125 g mozzarellat
50g salaamit või salaamilaadset vorsti
4 – 6 suvikõrvitsaõit
tüümiani

Lõika suvikõrvits juustulõikuriga pikkupidi õhukesteks viiludeks, lisa sibularõngad, küüslaugud, sidrunimahl ja -koor, õli, tüümian ja maitsesta soola-pipraga.Sega ettevaatlikult ja jäta seisma kuni tainaga möllad.

Nüüd kuumuta ahi koos tühja ahjuplaadiga 250 kraadini.
Jaga tainas pooleks ja rulli ümmarguseks või miks mitte ka kandiliseks (mina tegin loperguse), vastavalt ahjuplaadi suurusele.
Võta plaat ahjust, puista sinna pisut jahu ja viska peale rullitud tainas. Lase 5-7 minutit ahju ülemises osas kergelt pruunistuda.
Võta pitsapõhi ahjust, kata ca 3/4 dl pestoga, poolega juustukogusest ja marineeritud köögiviljadest. Küpseta ahju keskmises osas ca 5 minutit, kuni ääred hakkavad kuldpruuni jumet võtma.
Võta jälle pitsa ahjust ja nüüd aseta peale salaami ja marinaadivedelikust korra läbi loputatud suvikõrvitsaõied (eemalda kindlasti enne varreosa ja tolmukad - need võivad olla kibedad).  Paar minutit veel ahjus, kaunistuseks värsket tüümiani peale ja valmis ta ongi.
Teise poolega tainast ja kattest toimeta samamoodi. Ajakiri ütleb muidugi, et saab ka kaks pitsat korraga teha, aga kuumust ja ühtlast pealt-alt pruunistumist saab paremini reguleerida vist ikka ükshaaval toimetades. Ja kuigi see ahju-välja ja üles-alla võib lugedes ehk keeruline tunduda, pole seal tegelikult rasket midagi.

Et siis selline suvikõrvitsaline päev. Lisaks eelnevatele tegemistele panin purki ka ühed ahjupäikesekuivatatud suvikõrvitsad - kas need ka välja tulid, saan teada vast mõne aja pärast.