Kukeseen ja kartul

On olemas inimesi, kes seeni ei söö või siis pigem, kes arvavad, et nad ei söö, aga tegelikult on enese teadmata alla kugistanud nii mõnegi seenepiruka või mõne muu seenesisaldusega toidutaiese ja takkajärgi kokka kiitnud ka veel. Praegusel ajal, kus kukeseen on turuletid vallutanud ja riisikaaeg ka kaugel pole, on mul nendest persoonidest tõeliselt kahju, sest midagi paremat kui üks värske kartul kukeseenekastmega on ikka väga raske välja mõtelda.

Minu seenekaste valmib nii, aga koguseid võiks ikka pigem tunde järgi jälgida ja teha kastet tegelikult üldse nagu parasjagu tuju on ja seeni jagub. Seenekaste lihtsalt on niii hea!

Vaja läheb:

paarsada grammi kukeseeni (puhastatud, suuremad seened neljaks või pooleks lõigatud).
1 sibul, hakitud
1 küüslauguküüs, hakitud
tüümiani ja lehtpeterselli
sorts kuivemat šerrit
200 ml rõõska koort 35%
soola, pipart

Kuumuta pannil või, lisa sibul ja küüslauk ning prae mõõdukal kuumusel, kuni sibul on pehme. Viska sekka seened ja prae, kuni need kena kuldset tooni hakkavad võtma. Lisa šerri, tüümian, petersell, pipar ja sool. Kuumuta segades mõni minut ja siis vala juurde koor. Kuumuta ja sega samal ajal hoolega nii kaua, kuni koor paksemaks ja kreemisemaks muutub. Vajadusel maitsesta veel ja serveeri värske, kooritud või koorimata kartofliga.

Jahutav vaarika-rosmariinijook

Juulikuisesse leitsakusse kulub marjaks ära üks jahutav jook ja kuna marju ja muud mudru aias praegusel aastaajal tõesti palju on, siis oleks patt kõike seda mitte ära kasutada.Pealegi on Nami-Namis parasjagu käimas suvise joogipoolise kooskokkamine, kus palju häid mõtteid koos ning joogilainele sattumine just ülemäära keeruline ei ole.
 Et meie pere on võimeline ära jooma terve maailma mahlajoogi, siis peale Thredahlia rabarberijahediku postitust ikka aeg-ajalt mõni rabarberi- või marjasiirup meie külmkappi on ilmunud. Tunduvalt maitsvam ja kasulikum, kui poekraam ja seda kohe päris kindlasti. Miskipärast tundus mulle, et vaarikas ja rosmariin omavahel päris hästi läbi võiksid saada ja niimoodi seesamunegi jook siin teoks sai. Siirupikogusest (ca 400 ml) jätkub paariks kannutäieks kindlasti.Võib muidugi siirupi ka pudelisse panna ja sealt jaopärast tarbida.Säilib külmkapis oma paar nädalat, kuid ilmselt saab enne otsa.

Vaja läheb:

500 ml vaarikaid
200 ml vett
200 ml suhkrut
paar oksa rosmariini
sidrunimahla (maitse järgi, aga koonerdada ei tasu)
jääd
mullidega vett
sidruniviile, vaarikaid ja rosmariinioksi

Siirupi jaoks keeda vaarikad veega, kuni need pehmed (u 5 minutit). Hõõru läbi peene metallsõela, lisa suhkur ja keeda veel 5 - 10 minutit. Tõsta tulelt, viska sisse mõned rosmariinioksad, kata kaanega ja lase niimoodi jahtuda. Jahtunud siirupist korja oksad lihtsalt välja.

Vaarika-rosmariinijoogi jaoks võta klaas või kann, vala sinna meeldivas koguses siirupit, pigista parajas mõõdus sidrunimahla, viska sisse tubli annus jääd ja kalla peale mullivesi. Lisa mõned vaarikad, sidruniviilud ja rosmariinioksad, et oleks kenam vaadata.

Kui tekib tuju aga pisut äkilisema joogi järele, siis suvisesse õhtusse sobiva kokteili saad, kui lisad kõigele eelpool mainitule veel sortsu viina ka sekka. :)

Suvine kartuli-redisesalat

Kuidagi on viimasel ajal jutuks tulnud erinevad söömisega seotud lapsepõlvemälestused. Kes on jäänud ebameeldiva toidu taga lihtsalt protesti mõttes magama, keda on hirmutatud looga suppi uppuvast karumõmmist taldrikupõhjas ja kes on ise pisarat pühkinud, kuna need kaks viimast järele jäänud makaroni lihtsalt no nii kurvad tunduvad olevat. Vot minu redisepeenar on ka väga õnnetu, kuna üks külvihull kevadel hoogu on sattunud. Ja pole selle kogusega nagu väga midagi peale hakata ka, seda enam, et nendest kõige värskematest on isu juba täis söödud ning kaua sa seda redise-lehtsalati salatit ikka sööd, eks ole - mingi vaheldus võiks ikka olla. Kahtlustan, et kurblikke külvihulle võib veel ringi luusida ja pakun omaltpoolt välja veel ühe mooduse rediste hävitamiseks.
Kartuli- redisesalat on täitsa selle õige kartulisalati moega ja värskest hooajalisest materjalist saab väikese vaevaga vaat et paremagi. Pealegi, suvise leitsakuga käib see ka täiesti iseseisva söögikorra eest.

Vaja läheb:

värsket keedetud kartulit (jahutatud)
värsket kurki
redist
hapukoort 20%
majoneesi (Hellmans, ise tehtud või muu kvaliteetsem kraam)
kõvasti tilli ja rohelist sibulat
soola, pipart

Võta kõiki koostisosasid soovitud koguses, haki soovitud suuruses ja sega kokku. Söö ja naudi!

Crostinid suvikõrvitsaõitega

Mis vahe on siis ikkagi crostinil ja bruschettal? Arvata võiks, et tegu on suhteliselt lihtsa küsimusega, millele targad raamatud või siis internetiavarus kiirelt vastuse annavad. Tutkit. Pigem selgus see, et piirid kahe saiaviilu vahel on kerged kaduma, sest niipea, kui leidsin mõne vähegi mõistlikuna tunduva väite, lükkus see järgmise allika juures kohe ümber. Leidsin hulgaliselt näiteid nii küüslaugustest ja ülisuurtest crostinidest kui mini-bruschettadest ning mida rohkem uurisin, seda segasemaks asi läks. Aga ega see teab mis eluterve vaagimine polegi, eriti veel keset kena suvepäeva, ja kui keegi teadjam oskab siia veel midagi lisada, siis olgu ta palun nii lahke.

Crostini - (it.keeles "väikesed röstsaiad") valmistatakse tavaliselt baguette'ist (pikk prantsuse v itaalia sai), aga ka ciabattast vms. Tavaliselt väikesed ja õhukesed röstitud saiaviilud miski mõnusa kattega. Esineb aga ka suuremat kasvu tõlgendusi. Sai röstitakse ahjus või grillitakse ja määritakse oliivõliga, kas enne või pärast seda. Serveeritakse soojalt koos eraldi valmistatud uhkema kattega või lihtsalt juustu, ürtide vms-ga.

Bruschetta - tuleb it.keelsest sõnast bruscare, mis tähendab sütel küpsetamist. Tavaliselt kasutatakse selleks puhuks ciabattat või muud jämedama olemisega külasaia.Nii kasutasid itaallased vanasti (ja ilmselt ka praegu) ära väheke väsinud  moega saiaülejääke.Viilud on üldjuhul suuremad ja jämedamad kui crostini puhul. Sai grillitakse või siis röstitakse ahjus, hõõrutakse küüslauguga, määritakse õliga ja maitsestatakse soola-pipraga.  Kattena on enim levinud tomat-basiilik-mozzarella, kuid tegelikult võib kasutada peaaegu kõike, mida hing ihaldab, alates ubadest ja lõpetades prosciuttoga.

Suhteliselt sarnane jutt, nagu näha. Ise olen siiski endiselt veendunud, et crostinid on lihtsalt väiksemad ampsud ja bruschettad õige pisut suuremat tööd nõudvad närimised, olgu siis küüslauguga või ilma.



Minu crostinid valmisid "kokkan sellest, mida näen" meetodil: suvikõrvitsaõied leidsin aiast, paprika köögiaknalt ning seedermänniseemned ja saia kapist. Suvikõrvitsaõied annavad toidule natuke isemoodi piprase maitse, kui see meeldib, siis uha õisi julgelt, kui mitte, siis võid need ka sootuks ära jätta. Kasutasin isasõisi ja sekka ka paar väiksema viljaga emast. Antud kogusest peaks saama 6-8 saia, kuid palju oleneb nii saia, paprika kui kõrvitsa suurusest.

Vaja läheb:

6 viilu pikka saia või peenema taljega ciabattat
sorts oliiviõli praadimiseks+saia määrimiseks
6 suvikõrvitsaõit (enamuses isased + paar väiksema viljaga emast. Õied ribadeks lõigatud.Viljad viilutatud.)
1 küüslauguküüs, hakitud
1 paprika, õhukesteks ribadeks lõigatud
basiilikut
väike peotäis seedermänni- või kõrvitsaseemneid
soola, pipart

Rösti seemned kuumal ja kuival pannil ning tõsta kõrvale.
Kuumuta ahi 200 c-ni. Vala ahjuplaadile sorts oliiviõli ja määri sellega saiad kokku. Rösti saiaviilud ahjus kergelt kuldseks (u 5 - 7 minutit).
Samal ajal valmista kate. Vala pannile õli ja kuumuta hakitud küüslauk, sega juurde paprika ja viilutatud suvikõrvitsapojad, kuumuta ja sega paar minutit.
Lisa pannile hakitud suvikõrvitsaõied (kollane osa ilma südamikuta), maitsesta soola-pipraga ja sega läbi.
Kata crostinid suvikõrvitsaseguga, peale puista basiilik ja eelnevalt röstitud seemned.
Serveeri soojalt.

Mandline purukook kirsside ja mascarponega

Selle koogi retsepti pinnisin kunagi välja kursaõelt, kui nii võib öelda, sest originaalis on tegu hoopis vaarikatega ning purugi koosneb Vilma tordipulbrist ja võist. Praktika näitab, et kasutada saab siin pea igasuguseid marju, kuid kirsid on siiski minu edetabeli eesotsas. Samuti on kook ka proua Vilmaga väga maitsev ja ooo kui nostalgiline!

Vaja läheb:

Puru
6 dl jahu
1dl suhkrut
näpuotsaga soola
150g võid
suur peotäis peeneks hakitud mandleid või siis hoopis blenderis kergelt purustatud mandlilaaste

Täidis
250g mascarponet
250g hapukoort
2 muna
ca 4 spl suhkrut (maitse järgi tegelikult)
1 tl vanillisuhkrut
ca 400g pestud ja kivideta kirsse (ikka neid õigeid ja hapusid)

Kuumuta ahi 200 c-ni.
Näpi kokku puru, kõige parem on seda teha toatemperatuurile läheneva võiga.
Võta kas harilik lahtikäiv koogivorm või siis selline, mis mahutab umbes samapalju ja määri see kergelt võiga.
Vala vormi u 3/4 purust ja säti kergelt vajutades ühtlaseks.
Sega kokku täidis ja lisa viimasena ettevaatlikult ka kirsid. Vala vormi.
Peale puista ülejäänud puru ja pista kook u 30 minutiks ahju küpsema. Valmis kook on taheda sisu ja kuldse jumega.
Enne serveerimist jahuta  korralikult.

Palju erinevaid asju ja murakaid ka

Viimase nädala jooksul on kuidagi väga palju asju juhtunud, üks imelikum kui teine. Sain aru, et mu salablogi ei olegi enam niiväga salablogi kui mind liideti blogardite usulahuga. Käisin öösel turul. Kohtusin paljude toredate inimestega ja ostsime koos mõnega murakaid. Sain teada, et ma ei ole ainuke, kes leiab vahel autopagasnikust mõne purgi anšooviseid. Varastasin bensiinijaamast topsi ja minust sai Murakakühveldaja. Läksin korraliku naisena pool viis hommikul koju magama, mitte nagu mõned. Tegin esimest korda elus murakamoosi ja panin hakkama murakanapsu. Lubasin, et ei osta enam kunagi nii palju murakaid....või siis äkki ikka ostan. Käisin enda arvates korraks ja salaja Sadama turul blogardite dessantüritusel. Nägin uusi ja vanu tuttavaid. Sõin ära Pireti maasikagazpacho, Ragne juustukeeru praesibulaga ja šokolaadi-õuna koogikese ning Tuuli marjakattega hapukoorekoogi. Niiiii hea oli! Sõitsin mehe ja lastega Haapsallu. Vaatasime Ameerika autosid. Nägin mänguväljakul harja ja mulle meenus, et kodu on ikka päris segamini. Otsisime kohta, kus süüa ja eksisime ära.Käisime Epp Maria Galeriis söömas.Sõime kiluvõileiba, hamburgerit ja peekoniga pastat.Väga hea oli. Kohtusime D ja A-ga. Jõin promenaadi mänguväljakul cappuccinot. Ei olnud väga hea. Läksime kõik külla L ja I-le. Sõime, jõime veini ja naersime põsed valusaks.Nii toit, jook kui seltskond oli lihtsalt super! Koju tagasi. Praegu panin just ahju kirsikoogi, kui hästi välja tuleb, saate ka.

Portugali kalmaarisupp

Kuigi Portugali kööki peetakse asukoha tõttu sarnaseks Vahemeremaadele, on sealne toiduvalik siiski täiesti omanäoline. Arvatavasti on selles süüdi kunagised agarad maadeuurijad ja maitseainetega hangeldajad, tänu kellele on Portugalis omaks võetud palju sellist, mis naabermaades võib-olla just taolisel määral levinud pole. Eriti puudutab see laialdast maitseainete valikut ja kasutamist. Kalmaare, kalu ja muid mereande armastatakse Portugalis väga, rahva seas on populaarne kuivatatud tursk, millest tehakse sadu erinevaid toite. See kalmaarisupp siin (või hautis, oleneb kuidas võtta) on mõnusalt vürtsikas ning sobib hästi soojal suveõhtul nautimiseks ja MTN*-st toibumiseks koos saia, klaasikese veini ja hea seltskonnaga. Valmistasin toidu enam-vähem selle retsepti järgi ja kuigi värskeid kalmaare on Eestis raske kohata, ajavad siinkohal asja ära ka külmutatud tegelased (kasutasin VICI kalmaarirõngaid).

Harold McGee sõnul tuleks kalmaari valmistamisel üldiselt meelde jätta, et tegu on elukaga, kelle lihaskoes sisalduv kollageen on võrreldes kalaga sarnane pigem lihaloomadele st. töötlemisel võiks kalmaaritükke kas kiirelt kuumutada, mis muudab tekstuuri meeldivalt krõmpsuks, või siis hoopis pikalt ja vaikselt hautada. Viimasel juhul peaks kalmaar pehmenema umbes tunniga.

Kalmaarisupi valmistamiseks kulub u 1,5 tundi.

Vaja läheb:

paar spl oliiviõli
2 sibulat, hakitud
2 küüsluguküünt, peeneks hakitud
2 paprikat (erinevad värvid, lõigatud peenteks ribadeks)
u 2 väikest tšillipipart (seemned eemaldatud, selle kogusega saad päris vürtsika supi, leebemaks variandiks kasuta pool kogusest, roheline tšilli peaks ka vähem äkiline olema)
1 tl karripulbrit
1 tl värsket riivitud ingverit
paar loorberilehte
soola, pipart
1/2 purki tükeldatud ja konserveeritud tomateid
või paar värsket, kooritud ja seemnetest puhastatud tomatit
800g - 1kg puhastatud ja rõngasteks lõigatud kalmaari või külmutatud kalmaarirõngaid
250ml kuiva valget veini
500ml kalapuljongit (soovitavalt ise keedetud või siis ökopoe kuubikust valmistatut)
2 kartulit, peenteks ribadeks lõigatud
hakitud peterselli

Kuumuta suuremat sorti sügavas pannis õli, lisa sibul, küüslauk, paprikad ja tšillipiprad. Hauta u 5 minutit, kuni sibul on pehme.
Sega juurde karripulber ja ingver, ning kuumuta segades veel paar minutit.
Lisa tomat, loorberilehed. Kui kasutad värskeid tomateid, siis lase segul nüüd mõned minutid haududa.Purgitomati puhul piisab kergest kuumutamisest ja segamisest.
Lisa vein, kalmaarid ja puljong.Vajadusel lisa soola.
Lase supil keema tõusta ja alanda kohe peale seda kõvasti kuumust, nii et vesi vaevu väreleks. Kata kaanega ja keeda jätkuvalt madalal kuumusel 30 minutit.
Maitse kalmaari - kui see on ikka veel väga vintske, jätka kuumutamist niikaua kuni hammas peale hakkab (minul kulus kokku 1 tund).
Lisa kartul ja keeda vaevu mulisedes ning ilma kaaneta veel ca 20 minutit, kuni kartul on pehme.
Vajadusel maitsesta veel soolaga.
Tõsta supp taldrikutesse ja puista peale hakitud peterselli.







----------------------------------------------------------
 * MTN e Mehe Tööreisi Needus - tõenäoliselt olete langenud antud needuse ohvriks, kui märkate negatiivseid muutuseid oma muidu tavapäraselt kulgevas elurütmis peale abikaasa või elukaaslase tööreisile minekut. Harilikult ilmnevad tõsisemad nähud esimel kolmel päeval, pärast mida need kaovad või siis harjute olukorraga. Levinumad MTN-ga seotud kõrvalnähud: tigeda kiikpõdra rünnak, mis päädib kehaliste vigastustega; jala või muu kehaosa vigastamine poolkuivanud kalaga - enamasti juhtub see veekogude vahetus läheduses; on täheldatud ka päikesepistele sarnanevaid tõsiseid tervisehäireid. MTN-st tingitud vaevuste vähendamiseks tuleks mehe komandeerumisperioodil leida olukorras võimalikult vähe positiivset - ehk siis mitte rõõmu tunda sõbrannadega kohtumistest, romantilistest filmidest ning süüdimatust liialdamisest koduste kosmeetiliste protseduuridega. Püüdke nutta või olla muidu kurb.

Kodujuustu-jogurti pannkoogid

Kõige paremaid pannkooke tegi ikkagi minu vanaema - väikeseid, õhuliste munavalgeäärtega ja samas kergelt krõbedaid. Ükskõik, kui palju ka ei katsetaks, täpselt selliseid ikka kuidagi valmistada ei õnnestu. Väikese tüdrukuna sundisin ükskord isegi vanatädi puupliidil pannkooke küpsetama, lootuses samasuguseid kooke saada, seda loomulikut suvel ja umbes samasuguse leitsaku ajal nagu praegu. Mäletan siiani, kuidas tädi Loreida silmi pööritas ja sõbrannadele seda kurtis. Loomulikult ei olnud tädi pannkoogid vanaema omadega võrreldavadki (õnneks oli mul tollal juba niipalju tarkust, et seda talle mitte öelda). See oli aga minu esimene täheldus asjaolu kohta, et kook EI OLE kook, vaid väga palju oleneb tegijast, pliidist, ilmast, kosmosest ja veel miljonist pisiasjast.

Mina leidsin aga oma raamaturiiulist ühed väga mõnusad suvised pannkoogid ja patt oleks neid mitte jagada. Jogurti asemel võib kasutada ka hapukoort. Kogusest jätkub 4-6-le sööjale.

Vaja läheb:

250 ml kodujuustu 4%
250 ml maitsestamata jogurtit
3 muna
1 spl suhkrut
250 ml jahu
1/4 tl söögisoodat
tiba soola
võid või neutraalse maitsega õli praadimiseks

Eralda munavalged ja munakollased. Klopi soola ja suhkruga lahti munakollased, sega juurde jogurt ning kodujuust.
Vahusta munavalged, aga mitte väga tugevalt.
Sega kokku jahu ja sooda ning sega tasapisi muna-kodujuustu segu hulka.
Kõige lõpuks lisa tainasse vahustatud munavalged ja sega kergelt läbi.

Kuumuta pann, lisa rasvaine ja tõsta supilusikaga tainakuhjad pannile. Prae mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Serveeri esimesel võimalusel koos toormoosi, mee, marjade ja jäätise või hoopis mõne muu meelepärase lisandiga.

Kasutatud materjalid:
Tainas Bittmanilt
Marjad aiast
Jäätis seekord poest




.