pühapäev, 18. september 2011

Seenepäevad Loodusmuuseumis

Küsi ja sulle antakse, nagu ütleb mu kallis kursaõde Triin. Ütleme, et juhtud taipama, et seenetarkust ei ole sulle just kamaluga jagatud ja isiklik väike taskumükoloog praegu väga tarvilik vara oleks (mitte raamat, vaid ikka selline, kes sulle piki pead annab, kui vale seent korvi tikud toppima). Vualaa! Kohe korraldataksegi üks tore üritus, kuhu suur hulk märkimist väärivaid seeni kohale taritud ja kõiki nii lähedalt vaadata saab kui vähegi soovi on. Küsida saab ja isegi oma seenega võib tulla, kui endal tuvastamisega raskusi. Nimelt 17 ja 18.septembril on Eesti Loodusmuuseumi õuealal käimas Seenepäevad ja terve hoov on paksult seeni täis. Käisin, nägin ja vaatasin. Natuke sain targemaks, mõni asi muutus kõvasti segasemaks, aga ega keegi pole öelnudki, et seeneteadus mingi lihtne asi on. Ja kuigi söögiseen tähendab tingmärgil lihtsalt söödavat seent ja maitseomadused ikka kuskilt mujalt välja tuleb peilida, tasub näitust vaatama minna küll.


Vasakul: Tamme-Kivipuravik, mis on kirjade järgi värskelt mürgine, söödav kupatatult. Paremal: Harilik Kivipuravik, millle võib kohe pannile panna.



Kirbe pilvik - söödav kupatatult

Ere pilvik - söögiseen ka kupatamata

Heinikud. Vasakul: söödav Maaheinik, Paremal: mürgine Valge heinik

 

Kurjad seened said ka korraks purki

Kollakaspruun kärbseseen - tuleb välja, et kupatatult söödav?

Punane kärbseseen - lihtsalt  ilus

Püramiid-soomussirmik - täitsa mürgine teine

Suur sirmik - kena söögiseen ja väga maitsev pealegi




Timpnarmik - vaat seda seent oli ükskord terve mets täis ja kuna ei teadnud, mis loom see on, siis sinna ta maha ka jäi.

Murukerad ja murumunad.






 Mõned täitsa teistmoodi seened ka. Harikud ja lehterüdik - viimane on looduskaitsealune liik ja väga kaunis lõheroosa seeneke.




Ja muidugi on ka Loodusmuuseumi siseruumides vaatamist palju nii suurtele kui väikestele.



10 kommentaari:

  1. Mul on heinikutega kamm, et maitseb, aga üksi korjata ei julge.

    VastaKustuta
  2. tean, et mõned pilvikud on kupatamata söödavad, aga osasi don vaja kupatada. Mul lähevad igaks juhuks kõik potti:)

    VastaKustuta
  3. Ma ka panen kõik pilvikud igaks juhuks potti :)
    Ja heinikuid, nutte, vöödikuid jms ei julge ise korjata :)
    Käin igal sügisel Loodusmuuseumis seeni vaatamas lastega ja lasteta :)

    VastaKustuta
  4. Me läheme ka järgmisel aastal kindlasti jälle! Väga kasulik minusugusele pika miinusega kolmelisele seenelisele - saab kõvasti targemaks, aga hullupööra julgeks ka ei kipu metsas minema, sest osad söödavad-mittesöödavad on ikka väga sarnased. Mõned pidavat isegi nii ühte nägu olema, et ainult mikroskoobiga vahet teeb. Mul lähevad ka kõik pilvikud potti ja igasugused nutid ja vöödikud jäägu esialgu metsa.:)

    VastaKustuta
  5. Mina sain sel aastal esimest korda proovida värskelt praetud pilvikuid ja need olid uskumatult head. Mul oli muidugi metsas asjatundja kaasas, kes ütles, et need kupatatavad pilvikud on sellise vesise-käsnja ihuga ja selle järgi tunneb ära. Teine meetod on ka see, et võta korra hambaotsaga ja kui on mõru, siis läheb kupatamisse.
    Vahel on kohe hea käia erineva seltskonnaga seenel, näiteks õppisin alles mõned aastad tagasi kitsemampleid korjama, kuna minu ema neid ei tunnistanud ja seetõttu ei osanud sedavõrd mõnusaid söögiseeni ise ka korjata.

    VastaKustuta
  6. Britt, tänud ülevaate eest! Mina laiendan ka oma seenekorvi suht aeglaselt, aga veidi julgemaks ja uudushimulikumaks olen juba läinud.Nüüd kummitavad need torbikseened, aga pole ma neid kohanud ei metsas, ega turul.

    VastaKustuta
  7. Nonii. Sel ajal kui prouad seenemuuseumis käisid, uitas peastpehme kaks päeva metsas. Lisaks igapäevastele pilvikutele, kitsemamplitele, puravikele ja liivtatikatele sai tutvust tehtud lilla ebaheinikuga, mis pidavat kupatatult hää ja erelilla söögiseen olema ning tavavahelikega, mida K peotäie korjas, näidates neid mulle, et nii sõõdava välimusega ju! Lehmatatikuid oli aga nii palju (Käsmu järve ääres), et kui nad kõik ussitanud poleks olnud, oleks nendega vast terve NATO aasta aega seenekastet saanud :-)
    Pilvikuid olen ma ka siiani sel viisil eristanud, et kollased otse pannile, punaseid näksan servast ja kui kibe pole, siis pannile. Siiani on õnneks läinud :-)))

    VastaKustuta
  8. Aitäh, naised - seenesõnastiku ja selle kommentaariumi väljatrükiga võib juba metsa luurele minna küll! :)

    VastaKustuta
  9. no näed siis blogitelepaatiat. tormi ajal meisterdasid sina ploomikooke. nüüd kurtsin just oma seenevõhikust venna üle, postitasin ära, ja siis leidsin sinu blogist täieliku nimistu!

    VastaKustuta
  10. Kairi, selline asi nagu blogitelepaatia on vist tõesti täiesti olemas - just praegu juhtus mul õuntega täpselt sama lugu.:))

    VastaKustuta