esmaspäev, 1. august 2011

Kaks korda Põhjakas




Ilmselt on Põhjaka jutte loetud juba nii siit, siit, siit kui ka siit. Siit ja siit ka. Kuigi mul on endiselt raske ennast toidublogijana määratleda, tuleb tõele au anda ja tunnistada, et nii see tegelikult vist ikka on. Ja kui toidublogijate kamp otsustab Põhjakasse minna - kohta, kuhu minusugune varem millegipärast sattunud ei ole, siis ei lase ma seda endale mitu korda ometigi öelda.
Siiani olen pisut skeptiliselt suhtunud sarnastesse ülimalt positiivsetesse arvustustesse erinevate söögikohtade aadressil, mis internetiavarustesse järjest üles riputuvad. Eks selle kohta on mitmel pool ka sõna võetud ja ilmselt ei ole ma ainuke, kes sääraste kokkusattumuste usaldusväärsuses kahelnud on. Nüüd olen aga ise selle supi sees  ja mõistan vägagi hästi, et keegi ei saa öelda ega mõelda täpselt ühtemoodi ja isegi kui saab, siis tekib tahtmine see oma „mina ka!“ välja öelda. Ma ei saa väita, et äraostetavaid blogijaid ei ole olemas, kuna toiduteemalisi internetilehekülgi on täis terve maailm ja niipalju, kui erinevaid inimesi, on ka erinevaid blogisid. Kuid olgem ausad, Põhjaka on oma külalised juba ammu ära võlunud ja ükski toidublogija ei ole võimeline selliseid plusspunkte siinkohal teenima. Ei tea, kas ma olen nüüd ka „ära tehtud“, kuid midagi negatiivset on Põhjaka ja tegelikult kogu selle blogardite kamba kohta raske välja mõelda. Tore on leida ühe laua tagant nii palju sarnase kirega inimesi ja see äratundmisrõõm tabas ilmselt enamikku, kui mõne järjekordse ühise naerurõkatuse järel  kohmetu paus tekkis, mil kõigil pisut tobe aga armas naeratus näol. Siin siis aga nüüd minu Põhjaka.
Blogardite koosviibimisest on kirjutatud juba küll ja ekskursioon Põhjaka puupliidi taha oli väga muljetavaldav, siiski oli mul tänu auväärsele seltskonnale kerge saps sees ja hiljem kodus hakkasin kahtlema, kas kogu see elamus oli ikka Põhjaka või hoopistükkis blogardite vahva kamba teene. Eile panime siis terve perega masinale hääled sisse ja suundusime üheskoos veelkord Põhjakat ja Põhjaka pühapäevajazzi kaema.
Väga vabandan, aga jälle oli tore. Nimelt on minu puhul tegu lapsevanemaga, kes oma lapsi väga restoranikülastustega ei kiusa, seda eelkõige, kuna tahan ise toitu ja õhkkonda nautida ja mis seal salata, kardan ebameeldivusi, mis lastega seoses tekkida võivad. Ehk siis mitte oma lapsi, vaid seda, et nende kohalviibimine võib segada kaaskodanikke, saalipersonali või jumal teab keda ja sellega seoses enda tuju rikutud saab. Viimases Ruoka & Viini ajakirjas arutles muusik Mikko Kosonen lastesõbralikkuse üle restoranides, tuues näiteid nii Helsinkist kui Londonist. Ütleme siis nii, et meie lapsevanemad ei pea oma võsukestega minema Londoni River Cafe’sse, et ennast inimväärselt tunda. Ja mitte et Põhjaka oleks nüüd mingi eriti vinge ja spetsiaalselt lastele suunatud söögikoht, vaid pigem suhtutakse siin samasuguse tähelepanelikkusega nii lastesse, nende vanematesse kui ka armunud paarikestesse. Siin ei ole spetsiaalselt lastele mõeldud mängunurka, erimenüüd ega nähtaval kohal asuvat mähkimislauda. Samuti, oh õudust, puudub siin televiisor või üüratu 3D ekraan, millele paljud asutused lausa eraldi reklaami teevad. Ainukeseks spetsiaalselt lastele mõeldud esemeks on tegelikult vaid vana tamme külge kinnitatud puidust beebikiik (teine kiik on nimelt piisavalt suur, et sellel ka täiskasvanud mees paar hoovõttu teha saaks), ürdiaed varemetes ja vuliseva allika juurde viiv käänuline teerada on põnevad juba nii lastele kui täiskasvanutele.

Liivatee kreembrülee

Eraldi tähelepanu väärib ka mustavalgekirju mõisakass, kes külastajaid aeg-ajalt takseerimas käib. Põhjaka poiste sõnul on kõuts siin ringi tiirutanud juba ehitustööde algusest saati. Mine tea, äkki on tegu kassiks maskeerunud krahvi endaga, kes oma mõisa käekäigul nõnda silma peal hoiab – kenade daamide seltskond paistis talle näiteks vägagi meeltmööda olevat.
Aga meie sõime kõhud maitsvat toitu täis, tegime tütre nõudmisel ka mõne tantsusammu, joonistasime ja tundsime ennast kokkuvõttes väga mõnusasti. Ja kui meie 6-ne poeg tagasiteel juba nii mitmendat korda ütles „Mulle ikka kohe väga meeldis see Põhjaka!“, et me mehega silmi pööritama kippusime, siis tegelikult...meile ka meeldis ja kohe väga!






10 kommentaari:

  1. Ah, mis kaunis lugu! Muusikat oli ka kuulda...väga armas, tegelt täiuslikk lausa:)

    VastaKustuta
  2. Vajutasin 10 korda järjest kujuteldavat "like" nuppu. Super!

    VastaKustuta
  3. Üliarmas! Loed juba ei-tea-kui-mitmendat Põhjaka lugu ja ikka mõjub hardalt! Samas saab tiivustust ka meie idee sinna homme koos perega (loe: kahe-poolesega) minna :)
    Tuuli (Ise tehtud.Hästi tehtud)
    Huvitav, kas blogger mind kunagi veel mitte-anonüümse nime all ka osadesse blogidesse kommenteerima laseb :S

    VastaKustuta
  4. See on nüüd küll mu lemmikpõhjakalugu. Nii palju äratundmisrõõmu- enda toidublogijana määratlemine, kohmetus auväärse blogiseltskonnaga kohtumisel, lastega söögikohtades olemine. Suur pai nii ilusa hingega loo eest!

    VastaKustuta
  5. väga armas lugu ja mulle eriti meeldib see, et teise nurga alt (ja erinevate piltidega!), kui teisted kirjeldused. mul on ikka väga kahju, et ma Teiega ühineda ei saanud, sest Põhjakas lihtsalt on see müstiline miski, mis paelub ja iga kord ohkama paneb, kui jälle teeotsast peatumata pead mööda kihutama...

    VastaKustuta
  6. On tõesti armas lugu, Britt! Veel sel suvel tahame oma perega ka Põhjakal ära käia.

    Aga minu meelest vajavad mõisavalitsejast kassi kõrval ikkagi eraldi äramärkimist teie eeskujuliku pere lapsed - Rommelil loomulikult korralikule kooliminevale lapsele kohaselt ÕIGE pliiatsihoid ja Loviisele olete jälle tangilokid teinud ;) Võrratu!

    VastaKustuta
  7. Suured tänud toredate kommentaaride ja vahva seltskonna eest! Loodetavasti tuleb selliseid ägedaid üritusi veel ja siis jõuavad sinna ka kõik Liinad, Silja ja keda veel näinud pole. Blogardite suvepäevad äkki? :)

    VastaKustuta
  8. no ma tahan ju kaa Põhjakasse nüüd..

    VastaKustuta
  9. Olen minagi mõlgutand mõtteid, et kas kõik ikka on nii kuis blogides kirjas. Võimalik et alati ei ole. Aga uudishimu ajas blogarditega kohtuma ja mul on tunne, et mõneti on kohtumised asjadele tõeväärtust juurde lisanud :)

    VastaKustuta
  10. Väga mõnus lugu. See on ikka huvitav, kui erinevalt erinevad inimesed samast üritusest kirjutavad, vaatamata sellele, et kõik rahule jäid. Ja mulle kohe meeldis, et sissejihatuseks kohe selle teema üles võtsid, et veidi jabur tundub see hõiskamine kõrvalt vaadates, et "oi kui viimase peal kõik oli". Aga kui oli, no mis sa siis ikka teed! :) Juta

    VastaKustuta