kolmapäev, 28. detsember 2011

Rumtopfi kausikook



Poliitiliselt täiesti korrektne on öelda, et seda kooki tegin ligi pool aastat. Nimelt sai Tuuli postitusest innustatuna juunikuust saati marju ja puuvilju rummi ning suhkruga potti laotud ja siiani külmkapis kenasti hoiustatud. Ühel hetkel tekib aga igas kapis moment, kus hädasti ruumi juurde vaja. Õnneks on olemas nami-nami kooskokkamised, mis vahel päris hästi riiuleid tühjendavad ja seekordne kausikookide teema sobis mulle kohe väga.
Võib teha ühe suure koogi või mitu väikest, vastavalt siis kas läbipaistvasse kaussi või pokaalidesse. Õige oleks kasutada kena trifleeanumat, kuid siinkohal võib ka fantaasiale voli anda ja käiku lasta vanaema kristallkausid, lillevaasid vms. Kuna sööjaid oli päris mitu, läks minu trifle seekord suurde klaasist salatikaussi (ca 2 koma midagi liitrit), järgmisel korral rõhun glamuursele väljanägemisele rohkem. Seda enam, et pildid ka kuidagi ruttu-ruttu pimedas tehtud ja eriti rahul ma nendega pole. Kook on see-eest hea ja vajab järgmiseks aastaks kirjapanekut. Jätkub 8-10le.

Vaja läheb:

500ml rumtopfi marju koos mõninga vedelikuga

1 moosiga rullbiskviit
(Kui ise teha siis:
5 muna
5 spl jahu
5 spl suhkrut
riivitud sidrunikoort
1,5dl moosi (kirss, kreek, maasikas vms))

Keedukreem:
8 munakollast
500ml piima
200ml vahukoort 35%
100g suhkrut
1,5 spl maisitärklist
vanillikaun, poolitatud

Peale:
200ml vahukoort 35%
1spl heledat muscovado suhkrut
1 spl vanillisuhkrut

50g mandlilaaste
soola
2spl suhkrut

Osta poest rullbiskviit või kuumuta ahi 200 c-ni. Eralda munavalged munakollastest. Vahusta munavalged, lisa pool suhkrust ja vahusta tugevaks vahuks - kausi kallutamisel ei tohi vaht kausist välja libiseda. Ülejäänud suhkruga vahusta munakollased ja lisa neile seejärel vaheldumisi munavalgevahtu ja jahu. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahju keskmises osas 5-8 minutit. Jahuta. Kummuta kook puhtale küpsetuspaberile ja määri moosiga. Rulli tihedalt alumise küpsetuspaberi abil kokku.


Vala marjad kreemiteo ajaks peenele sõelale, alla kauss rummi-marjavedeliku kogumiseks.

Kreemi jaoks vala piim-koor potti. Poolita vanillikaun ja kaabi seemned piimasegusse. Viska kaunapoolikud ka sekka. Kuumuta kergel tulel. Samal ajal klopi munavalged, suhkur ja tärklis kausis vispliga segi.
Kui piimaollus potis äärtest kergelt vahutama hakkab, eemalda kaunad ja vala segu ettevaatlikult, samal ajal vispeldades, munakollasesegule. Vala segu läbi peene sõela tagasi potti. Keskmiselt madalal temperatuuril tuleks nüüd kogu seda asja vispeldada seni kuni segu pakseneb. Keema ei tohi minna, sest muidu on kreem tuksis. Võib juhtuda, et aega võtab see toiming 10-15 minutit. Valmis, st. kreemjas ja paksenenud segu tõsta jahtuma.

Kuumuta marjadest eraldunud vedelik (seda võiks olla ca 100 ml kanti) vulinal keema. Keema niikaua kuni vedelik kergelt pakseneb ja seda on poole võrra vähem kui alguses. Jahuta.

Viiluta rullbiskviit ja vooderda sellega kausipõhi. Täida suuremad tühimikud väiksemate rullbiskviiditükkidega. Mõned viilud jätta kõrvale- nendest saad vahekihi, mis asja veel "koogisemaks" teeb.

Nüüd pole muud, kui laduda peale pooled marjadest (kui kardad, et asi liiga rummiseks jääb, võid väikese peotäie külmutatud vaarikaid vms ka hulka visata) ja tõsta sekka mõni supilusikatäis marjasiirupit. Seejärel pool kreemikogusest. Lao peale kõrvale jäetud rullbiskviidiviilud, nendele omakorda jälle marju, siirupit ja kreemi. Võid nüüd kausi külmikusse tahenema panna seniks kuni kate valmib.



Katte jaoks kuumuta pannil mandlid suhkru ja soolaga, hoia kõrval valmis puhas leht küpsetuspaberit. Sega ja rösti kuni mandlid omandavad kuldse värvuse ja suhkur-sool karamellistuvad. Vala segu küpsetuspaberile jahtuma ja tahenema.

Nüüd vahusta veel koor ja suhkrud, vala saadud segu trifle'le ja puista peale karamellistunud mandlid. Lase paar tundi maitsetel seguneda.

Jessas, no tegelikult ei ole nii keeruline nagu praegu seda kirjatükki üle vaadates välja loen. Igatahes, ideed ja mõningal määral teostust laenasin Gordon Ramsay'lt, rumtopfi tegemise õpetuse Tuulilt ja ilma nami-namita ei oleks ilmselt seda kausikooki tekkinudki. Mina ja minu suguvõsa tänavad! :)




teisipäev, 27. detsember 2011

Graavisiig pohladega purgis


Ai, see on üks hea asi ja siia kirja ta ka pandud saab, mis sest, et päritolu täpselt sama, mis eelmiselgi postitusel. Pohlad ja siig sobivad omavahel uskumatult ilusasti ja purkipandult säilib kogu see häädus terve nädala. Tegemine pole ka teab mis keeruline, eriti veel valmis siiafileega. Terve kala tuleb küll enne fileerida, kuid see pole korraliku noa olemasolul ka kuigi kaelamurdev ettevõtmine.
Nende koguste jaoks oleks tarvis vähemalt 0,5 l purki ja korraga ära söömiseks peaks piisama u 8-le.

Vaja läheb:

400 -600g siiafileed
1l vett
1dl jämedat meresoola
1/2 dl suhkrut

Lisaks:
1 1/2 dl värskeid pohli (Wibergi punase kaanega ämbrike allikavees pohladega näiteks)
peotäis värsket tilli
u 3dl rapsiõli

Lase vesi koos soola ja suhkruga keema. Jahuta u 5 c-ni ehk külmkapikülmaks. Aseta siiafilee(d) laia, madalasse nõusse ja vala soolvesi peale. Lase külmikus u 5 tundi seista.

Kuivata fileed majapidamispaberiga ja lõika õhukesteks viiludeks. Haki till.

Lao klaaspurgi põhja kiht siiga, raputa peale tilli ja mõned pohlad. Korda sama valemi järgi ladumist kuni kala on otsas ja purk täis. Nüüd vala peale rapsiõli, nii et kala on üleni kaetud. Kata purk kaanega ja lase päevake külmkapis seista ja vualaa - kena amps leiva või röstsaia peale on valmis.

Glorian Ruoka & Viini 8/2011

Inglikook veiniste viigimarjadega


Käisid küll päkapikud, olgugi, et blogis sissekannetega sel kuul päris nadid lood. Püüan igatahes kõik tasa teha, sest kuigi kirjutada pole väga mahti olnud, on aeg siiski päris tegusalt möödunud. Jõulud on sel aastal küll pisut kummalised - roos õitseb täna ka veel akna taga ja jõulutunnet ennast suurt nagu polnudki, kuid sai tehtud nii piparkooke kui verivorsti, lastega kuuske ehitud ja ühel päeval isegi lumes poole jalaga pisut sumbatud. Rääkimata paljudest kohtumistest kallite sõprade, sugulaste ja toredate inimestega. Nii et kokkuvõttes ikkagi vahva.

Vahva on ka seesamunegi kook, mille leidsin Ruoka & Viini ajakirja viimasest numbrist ja mis sobis jõululauale imehästi. Värskeid viigimarju ei leidnud ja seetõttu töötlesin pisut kuivatatud varianti, no ja olgem ausad, olude sunnil mugandasin retsepti natuke veel. Lõpptulemusega jäin aga väga rahule ja ämm ka kiitis. Teen raudselt jälle ja olgugi, et tundub jube mässamine, võtavad kõik need etapid valmistamisel vähe aega. Immutamine on kõige aeganõudvam asi, aga selle teeb ka kook ise ära.

Veiniseid viigimarju tuleb siinse juhise järgi küll natuke rohkem kui kook nõuab, kuid kapis seisavad nad kenasti jupp aega ja sobivad hästi ka teistesse olukordadesse. Juustuvaagnal tekitavad nad igatahes elevust ja saavad otsa ilmselt enne kui juust ise.

Vaja läheb:

3 3/4 dl nisujahu
2tl vanillisuhkrut
1 1/2 küpsetuspulbrit
1/2 tl kardemoni
1/2 tl soola
1/2 riivitud sidrunikoort
5 munavalget
2 1/2 dl suhkrut
1 dl piima

Immutamiseks:
2dl piima
2dl vahukoort
1spl mett

Toorjuustuglasuur:
300g toorjuustu
3spl tuhksuhkrut
2tl vanillisuhkrut

Veinised viigimarjad:
1 pakk pehmemaid kuivatatud viigimarju (Rainbow näiteks)
300ml punast veini
2 loorberilehte
1 suur ja kuhjaga supilusikatäis mett
5cm riba apelsinikoort (ainult oranž osa, õhukeselt noaga kooritud)

Lisaks peotäis jõhvikaid ja mandlilaaste


Eelmisel õhtul valmista ette viigimarjad ja koogipõhi.

Selleks võta ca 0,5 l purk ja pane sinna sisse pikkupidi neljaks lõigatud viigimarjad ja apelsinikoor.
Lase vein potis koos loorberilehtedega mulinal keema ja oota kuni kogus on u poole võrra vähenenud (u 10 minutit). Sega sisse mesi ja vala vein viigimarjadele. Keera kaas kinni ja lase toatemperatuuril järgmise päevani seista, vahepeal segu kergelt loksutades.

Koogipõhja valmistameseks kuumuta ahi 140 c-ni. Määri lahtikäiv koogivorm võiga ja puista kergelt jahuga üle.
Sega omavahel jahu, vanillisuhkur, küpsetuspulber, kardemon ja sool. Riivi sekka sidrunikoor.
Vahusta munavalged mikseriga ja lisa järk-järgult sekka suhkur, ise samal ajal koguaeg vahustades. Tee seda niikaua, kuni vaht on tugev ja kallutamisel kausist välja ei kuku.
Siis sega jahusegu ja piim ettevaatlikult ja vaheldumisi munavalgevahu hulka. Sega tainast võimalikult vähe, et kohevus säiliks. Vala segu koogivormi, silu pealt ja küpseta ahju keskosas, ilma ust avamata 50-60 minutit. Kui puutikk jääb kooki torgates puhtaks, on see valmis. Lase koogipõhjal jahtuda.

Nüüd võta kook vormist, pese vorm ja vooderda toidukilega, nii et kilet varuga ka üle vormiääre jääks.
Aseta koogipõhi jälle vormi sisse ja täksi selle pealmist osa terava noaga , et immutusvedelik paremini töötaks.
Sega kokku koor, piim ja mesi. Vala segu koogile paaris-kolmes osas. Kata koogipind üle serva jäänud toidukilega, kindluse mõttes võid ühe tiiru kilet veel lisaks ümber vormi tõmmata. Mina igatahes tõmbasin, sest see va vorm kipub vahest lekkima. Lase koogil järgmise päevani külmkapis imbuda.

Glasuuri jaoks vahusta mikseriga toasoe toorjuust, tuhksuhkur ja vanillisuhkur. Eemalda kook vormist ja tõsta serveerimisalusele. Määri kook spaatlit või nuga kasutades toorjuustuseguga kokku. Selle ettevalmistuse võid teha juba mõned tunnid enne külaliste saabumist, siis on pärast vähem sebimist.

Enne serveerimist kaunista kook eelnevalt nõrutatud viigimarjadega, viska sekka jõhvikaid ja puista peale mandlilaaste.

Kook säilib külmkapis 3-4 päeva, aga ei taha hästi uskuda, et see sinna niikauaks jääb.

neljapäev, 8. detsember 2011

Romesco ja krevetid


Kataloonia piirkonnast, Hispaaniast, on pärit üks äärmiselt vahva kaste, mis nüüd ka minu kappi jõudis. Tegu on romescoga, mida tarbitakse eelkõige mereandide juurde, kuid tegelikult on kasutusvõimalused pea samasugused nagu pestogi puhul. Sobib kenasti dipikastmeks köögiviljadele ja  lisandiks ka igasuguse liha juurde, minupoolest kasvõi pastakastmesse. Koosneb see asjandus põhiliselt mandlitest, tomatitest, küüslaugust ja originaalis ka ühest väikesest suitsuse maitsega kuivatatud piprast nimega nyora *, mis peaks meenutama paprikat. Ehk siis suhteliselt lahja tegelane. Muidugi mul ei olnud seda va pipralist ja tomatid on ka poes praegu sellised "lahjemad", kuid olenemata sellest on tegu ühe väga mõnusa kastmega, mis sobib kenasti talvisele hooajale väikest vürtsi lisama.

Antud kirjeldusega peaks saama umbes 200 ml (ja natuke peale) kastet.

Vaja läheb:

1 väiksem punane paprika
u 50 g mandleid (poole sellest võib asendada ka näiteks kooritud ja röstitud metsapähklitega, annab päris huvitava tulemuse)
ca 250g kirsstomateid (kobarad varre ja lõhnaga) või siis muid, võimalikult õige olemisega ja aromaatseid
1 kobedam viil tugevamat sorti saia (ciabatta vms)
50 ml head oliiviõli
3 küüslauguküünt, hakitud
1 - 2 tl punast veiniäädikat
1 tl suitsutatud paprikapulbrit (mina sain Piprapoest)
soola
1 tl tšilliõli

Lõika paprika pikkupidi neljaks ja pane koos tomatitega madalasse ahjuvormi. Küpseta 200 c juures 30 minutit, poole aja pealt võiks neid ümber pöörata. Võta ahjust ja kata fooliumiga, hoia nii ca 15 minutit, siis koori nii paprikad kui tomatid, aga väga hoolas ei pea siinkohal olema.

Koori mandlid - seda saab teha kergesti, kui neid ca 10 sekundit keevas vees hoida ehk blanšeerida, peale seda saab sisu kenasti pruuni kattekihi seest välja pigistada. Kui need on kuivanud, siis võiksid mandleid kuival pannil paari minuti jooksul ka pisut röstida.

Rösti sai (rösteris näiteks, aga pann sobib ka kenasti) ja rebi tükkideks.

Nüüd vala kogu kupatus - mandlid, sai, küüslauk, tomat, paprika ja maitseained köögikombaini või blenderisse ja püreesta. Lisa siia veel ülejäänud oliiviõli ja tšilliõli. Koostis ei tohiks jääda ülemäära kreemjas - väike tükilisus annab maitsele iseloomu juurde. Maitse ja kui midagi vajaka, siis pane aga juurde.

Laota nüüd lõpuks veel saadud pasta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ühtlaselt laiali ja aseta ca 10 minutiks 200 c juures ahju. Valmis romesco on tumeoranži pinnaga ja äärtest pisut karamellistunud.

Kraabi kaussi ja serveeri toasoojana näiteks suupistelaual köögiviljade, tiigerkrevettide ja saia juurde.

Külmikus, suletud karbis või purgis, säilib kaste umbes nädala.

_______________________________________
*  Kui nyora tšillipipar (võib asendada sarnase ancho-pipraga, milleks nimetatakse kuivatatud poblano tšillipipart Mehhikost ) peaks aga täiesti juhuslikult käepärast olema, tuleks seda enne kasutamist kuumas vees paar minutit leotada ja seejärel seemned eemaldada. Siis lihtsalt pisut väikemaks tükeldada ja koos ülejäänud komponentidega blenderdada. Selle koguse peale läheb üks piprake.



Krevetid romescokastmes

Üks võimalus, kuidas kasutada eelpool nimetatud kastet pisut tugevama toidu juures.  Olgu öeldud veelkord, et krevett ja romesco sobivad omavahel vägagi kenasti, kuid tegelikult saab kasutada siin ka kala, kalmaare vms.

4-le persoonile

Vaja läheb:

500 - 700g tiigerkrevette
u 100ml romescot
1 sibul, hakitud
paar spl oliivõli
250ml kanapuljongit, kalapuljongit või äärmisel juhul vett
(paar spl valget kuiva veini)
peterselli ja/või fenkolipealseid

Kuumuta sügav pann, lisa õli ja kuumuta sibulat keskmisel kuumusel ca 8 minutit, kuni see muutub klaasjaks.
Lisa vein, puljong ja romesco, lase keema, võta tulelt ja lase kaane all ca 15minutit seista. Kaste muutub paksemaks.
Nüüd lisa krevetid. Kui soovid, siis koori need eelnevalt, kuid sellega saab edukalt ka hiljem nuga ja kahvlit kasutades hakkama, pealegi annavad kestad kastmele tugevama maitse. Keeda ca 4 minutit, vahepeal keerates, kuni krevetid on kenad ja roosakad.

Serveeri näiteks röstitud või grillitud köögiviljadega.

esmaspäev, 5. detsember 2011

Kuum pott seaga



Pisut suppi meenutav hiinapärane roog valmib sea läbikasvanud ja kamaraga küljetükist, mis võib mõne pekivihkaja muidugi päris ära ehmatada, kuid pikk hautamisaeg teeb sellest, võib-olla esmapilgul kummalisest toidust, siiski väga maitsva ja mahlase. Mõnusalt vürtsika veel pealekauba. Retsept pärineb Hugh Fearnley-Whittingstall'i raamatust  "The River Cottage meat book" ja peaks olema Hiinas levinud "kodutoit". Ei näe mingit põhjust selles kahelda, seda enam, et eelmise kuu jooksul sai ise lausa kahel koolitusel hiinlaste toidutarkust omandatud ja komponendid tunduvad küll sarnased olevat. Küll aga ei oska ei Hugh ega ka mina siin kahjuks miskit kindlat päritolu esile tuua, sest teadupärast on Hiina suur ja lai, kuhu mahub palju erinevate maitseelistustega piirkondi. Toit on aga aus ja valmib enamuses osas ise, ilma suurema peavalu ja vaevata.

Kogus 6-le.

Vaja läheb:

1,5 kg sea küljeliha (kamaraga ja läbikasvanud tükk), kondid tuleks eemaldada, välja arvatud siis kui need on väikesed kenad krõmpskondid ja sa juhtud sedasorti asju jumaldama.
u 1,5 l kana- või seapuljongit, aga kui kumbagi käepärast pole, siis sobib vesi ka
12 talisibulat (roheline sibul)
100ml heledat sojakastet
75ml Hiina riisiveini, võib asendada kuiva šerriga (sake ei sobi)
25 ml Hiina riisiveiniäädikat, võib asendada õunasiidriäädikaga, mis on ilmselt meie kaubandusvõrgust paremini leitav
2 spl heledamat pruuni suhkrut (pruun roosuhkur, demerara, hele muscovado vms)
3 tähtaniisi
10 cm jupp värsket ingverit, kooritud ja viilutatud
näpuotsaga kuivatatud tšillihelbeid või väike krehvtisemat sorti kuivatatud tšilli (kääridega kolmeks lõigatud)

Lõika liha u 2,5 x 5 cm juppideks. Aseta need sügavasse panni või potti ja vala üle keeva veega. Vett pane täpselt niipalju, et liha oleks kaetud. Lase keema ja keeda u 5 minutit, samal ajal vahtu ja muud sodi veepinnalt lusika või vahukulbiga eemaldades. Kurna sõelal.

Pane liha potti ja kata nüüd keeva puljongiga. See peaks samuti liha vaid vaevu katma. Lõika 5 sibula valge osa pooleks ja lisa lihale koos sojakastme, äädika, šerri, suhkru, tähtaniisi, ingveri ja tšilliga. Sega läbi ja lase korraks keema. 

Alanda koheselt kuumust, kata pott kaanega ja hauta madalal kuumusel u 2 tundi, liha aeg-ajalt keerates. Kuumus peab olema kindlasti võimalikult madal, nii et vedelik ei keeks suure mulliga, vaid pigem väreleks, siis jääb liha mahlane ja pehme.

Kui 2 tunni möödudes on liha valmis (kahvliga torgates tundub nii), tõsta see vedelikust vahukulbiga välja ja aseta kõrvale. Kui tundub aga, et liha vajab veel hautamist, pikenda aega ja teosta pistelist kontrolli iga 15minuti järel. 

Kurna hautamisvedelik puhtale pannile ja eemalda märgatav rasv. Keeda vedelikku tugeval kuumusel, et maitsed muutuksid tugevamaks ja puljongi koostis muutuks pisut siirupisemaks. Küll aga pole mõtet sellega üle pingutada, sest soja võib liigsel kuumutamisel maitse liialt soolaseks muuta.

Lõigu ülejäänud sibulad diagonaalselt paarisentimeetristeks juppideks.

Lisa vedelikule liha ja kuumuta veelkord läbi.

Serveeri liha ja leent supitaldrikutes soovitavalt koos nuudlitega, peale viska eelnevalt lõigutud sibulad.












laupäev, 26. november 2011

Cantuccinid kahte moodi


Kuna meil siin on kuu parasjagu kuiviku tähtkujus (mis on täiesti aus ülestunnistus untsu läinud burgundia pajaroale otsa vaadates), siis tundub mõistlikum olukorrast viimast võtta ja teha hoopis ühed igati muredad küpsised.

Inglisekeelne kirjandus nimetab sellist tüüpi küpsetisi järjekindlalt biscotti´deks, kuid kuna see tähendavat itaalia keeles suures osas ükskõik millist biskviitküpsist, siis oleks korrektsem siinkohal kasutada nimetust cantuccini (olen muidugi päris kindel, et tänu "biscotti" laialdasele levikule ei tohiks too nimetus ka suuri arusaamatusi põhjustada). Fakt on aga see, et tegu on väga maitsvate küpsistega, mis sobivad kenasti kasvõi näiteks jõuluajal kingikotti pistmiseks. Suletud purgis või plekk-karbis säilivad oma nädalajagu kindlasti. Itaallased ise armastavad neid kohvi või vinsanto kõrvale pruukida ja ka sinna sisse kasta.



Cantuccinid šokolaadi ja metsapähklitega



Vaja läheb:

60g võid
200g suhkrut (tume roosuhkur on ka siin täitsa omal kohal)
3 muna
100g tumedat šokolaadi (Bitter näiteks)
1 tl vanillisuhkrut
300ml jahu
2 spl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola
peotäis (või paar) sarapuupähkleid (kergelt röstitud ja kooritud)
veel natuke jahu taina vormimiseks

Pane šokolaad vesivannil sulama.
Hõõru või ja suhkur ühtlaseks massiks ja lisa vahustades ükshaaval munad.

Keeruta sulanud šokolaad ettevaatlikult munasegusse.
Sega kokku jahu, küpsetuspulber, sool, kakaopulber, vanillisuhkur ja lisa tainasse. Kõige viimasena viska hulka pähklid ja sega veelkord läbi.

Nüüd jaga tainas pooleks ja vormi jahusel pinnal jahuste kätega kaks u 5 cm paksust ja küpsetusplaadile mahtuvat halgu. Lükka need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Jäta sisse korralik vahe, sest küpsedes vajuvad tainavorstid laiemaks.


Küpseta 190 kraadi juures ca 30 minutit.

Võta ahjust ja oota paar minutit, kuni küpsetis on jahtunud parasjagu, et seda on võimalik käsitseda.

Alanda ahjutemperatuuri 130 kraadini.

Nüüd lõika "saiast" terava ja soovitavalt sakilise noaga keskmist mõõtu viilakad. Aseta need ahjuplaadile ja "kuivata" ahjus 10 minutit ühelt poolt ja 10 teiselt (ilmselt pead ka ühe plaadi lisaks juurde võtma, kuid saab küpsetada ka kahes jaos). Aseta jahtuma.


Võimalikud variatsioonid:

  • lisa tainale näiteks 1 tl lahustuvat kohvi
  • ära sulata šokolaadi, vaid haki see ja lisa tainasse
  • kasta valmis cantuccinid poolenisti sulašokolaadi, seejärel jahuta kuni šokolaad on hangunud

Cantuccinid sidruni ja mandlitega

Jäta eelmisest retseptist välja šokolaad ja kakaopulber. Pähklid asenda röstitud ja kestadest puhastatud mandlitega.

Lisa muna-võisegule poole sidruni riivitud koor ja sorts mahla ning sega tainasse pool tl uhmris pisut muljutud aniisiseemneid.

Muu kõik sama.

Igaks juhuks mainin, et aniis ei jää küpsistes domineerima, vaid annab mõnusa väikese nüansi. Selle võib aga edukalt asendada rosmariiniga või siis üldse ära jätta.

Samuti võib sidruni asemel kasutada siin üldse hoopis apelsini - hea on ikka.



Kasutatud kirjandus: M.Bittman "How to cook everything" ja Guido Pedritoni " Tuscan cuisine"

kolmapäev, 23. november 2011

Waldorfi salat sinihallitusjuustuga

Selle salati tuvastasin ühe toreda sünnipäeva laualt, rohke hapukoore seest ja konservananassiga mestis. Peale mõningaid taandamistehteid tuli välja - Waldorf mis Waldorf, ja sinihallitusjuustuga kusjuures täitsa maitsev.

Kõiki koostisaineid (v.a.majonees, eks ole) võib uhada täiesti meelevaldselt ja vastavalt oma sisemisele tunnetusele. Hapumate õunte puhul võiks lisada ka mõne viinamarja, kuna aga meil veel mõni kodune magusamapoolne ubin alles oli, siis ei näinud selleks siinkohal vajadust. Algselt kui salat 1890-ndatel oma etteaste tegi, koosnes see kusjuures üldse vaid õunast, varssellerist ja majoneesist ja kõik lisad alates pähklitest on puhas täiendus -  seda on hea meeles pidada juhuks kui mõni seltskonnas targutama kipub teemal, mis TEGELIKULT ikka Waldorfi sisse käib.:) Nii et igaühele oma, olgu siis juurselleri, kana, viinamarja või veel millegi muuga.

1-le, 2-le krõmpsutamiseks
läheb tarvis:
paar sellerivart
1 mitte väga hapu õun
4-6 kreeka pähklit, kergelt röstitud
u 1spl head majoneesi (Hellmans näiteks) + pisut sidrunimahla
tahkemat sinihallitusjuustu
lehtsalatit

Eemalda õunasüdamik ja viiluta ja tükelda õun. Viiluta sellerivarred, haki pähklid. Viska kõik kaussi ja pudista juurde sinihallitusjuustu (kogus määra ise vastavalt sellele kui väga sellist asja üldse armastad). Sega juurde majonees-sidrunimahl ja vajadusel maitsesta.
Aseta taldrikule salatilehed ja sinna peale salat. Kaunista näiteks mõne pähkliga ja pudista peale natuke sinihallitusjuustu.

reede, 18. november 2011

Kana, riis ja basiilik


See on üks suhteliselt lihtne ja võiks öelda ka, et argine roog, mille tegemine murrab tükke küljest ainult käesoleval kanal. Väljanägemine just vau-efekti ei anna (ilmselt mängib rolli siin ka see imelik aeg, mille toimel juba kell neli päeval on täiesti võimatu pilti teha), kuid lõhn, maitse ja toiduteole kuluv aeg väärivad proovimist. Juurde sobib kenasti veel keedetud roheline uba, porgand vms. Kogusest jätkub umbes kuuele näljasele.

Vaja läheb:

1 kana (või 6 kanakoiba)
oliiviõli praadimiseks
1 sibul
2 küüslauguküünt
1 kuivatatud tšillipipar
250ml valget veini, ikka sellist kuivemat
500ml kanapuljongit
200 g risotoriisi (arborio näiteks)
suur peotäis basiilikulehti
soola, pipart

Tükelda kana, hõõru sisse soola-pipraga ja prae sügaval paksupõhjalisel pannil või malmpotis eelnevalt kuumutatud õlis kenasti pruuniks. Tõsta tükid taldrikule.

Nüüd kuumuta sibulaviile ca 10 minutit, kuni need on kenasti pehmed ja läbipaistvad. Lisa hakitud küüslauk, riis ja tükeldatud tšilli ning kuumuta segades, kuni riis omandab kena ja läbikumava olemise. Lisa natuke kuumust.

Viska peale vein, kanatükid ja puljong. Kata kaanega ja hauta madalal kuumusel 30-45 minutit, kuni kana on valmis ja noaga kintsu torgates voolavad sealt välja läbipaistvad, mitte punakad mahlad. Ideaalis peaks ka riis hamba all veel kerget vastupanu osutama.

Viska sekka basiilikulehti, sega läbi ja lisa maitseaineid, kui peaks tarvis olema.

Tõsta toit taldrikusse ja nirista soovi korral peale veel pisut oliiviõli.

Mugandatud  Skye Gyngell'i raamatust  "How I cook"

reede, 11. november 2011

Natuke teistmoodi müsli

Kuigi ilmad on piisavalt koledad, et juba diivanisse auk sisse istuda ja kaminatulevalgel 24/7 punast veini, pajarooga ja Casablancat nautida, võiks hommik siiski alata mõne tervislikuma eine ja paari  harjutusega kõhulihastele, et hilisemaid süümepiinu eemal hoida.

Bircher'i müsli on kirjeldusest hoolimata üllatavalt maitsev ja ilmselgelt ka tervislik. See tavalise müsli eelkäija sai tuntuks tänu Šveitsi arstile Maximilian Bircher-Bennerile, kes kasutas nimetatud hommikusööki osana oma haigla raviprogrammist juba aastal 1900. Põhiliseks koostisaineks on siin mahlas või piimas leotatud kaerahelbed, millele segatakse juurde siis soovikohaselt pähkleid, marju-puuvilju, mett ja muud meeldivat.

Kuigi väga maitsev värskete marjade-puuviljadega, saab siin vaat et huvitavamagi tulemuse kuivatatud puuvilju kasutades ning suvemarjad sügavkülmast võib samuti edukalt käiku lasta. Magusamaid koostisaineid kasutades võiks lisada ka pisut sidrunimahla ja mee siis soovi korral päris ära jätta. Väga mõistlik on ka müsli juba õhtul kokku segada ja kaanega katta. Hommikul pole muud, kui lisada jogurt ja hea isu.

Väike hommikubircher 1-le:

u 50g kaerahelbeid (kindlasti mitte kiirkaerahelbeid vaid ikka soovitavalt mahe talutoodang)
100ml kvaliteetset õunamahla
paar spl kaerakliisid (või linaseemneid)
peotäis mandleid või metsapähkleid, hakitud
näpuotsaga jahvatatud kaneeli
1 väike õun, jämedalt riivitud
peotäis jõhvikaid
1 tl mett

maitsestamata jogurtit

Sega kõik koostisained kokku, lase seista vähemalt kümmekond minutit, soovitavalt üleöö ja naudi koos jogurtiga. Värskeid marju-puuvilju kasutades võid need lisada eelnevalt leotatud kaerahelvestele ka vahetult enne einestamist.

esmaspäev, 7. november 2011

Üks väike viineripirukas


Et asi liiga glamuurseks ära ei läheks ja valitseks kulinaarne tasakaal, siis tuleb kirja panna ka mõni täiesti enesestmõistetav ja proosaline toit, ilma milleta ei ole võimalik (või siis on väga-väga raske!) ühel emal toime tulla. On nende viineritega nagu on, ise ma nendest suurt lugu ei pea, aga lapsed on millegipärast selle naljaka vorstilaadse toote järele hullud. Ja ma usun, et kui neid just igapäevaselt kandikul ei serveeri, siis midagi väga koledat nad tervisega ka teha ei saa.

Viineritest rääkides ei saa üle ega ümber Võluviineri juhtumist. Ma pole küll kindel, kas vastav toode enam poelettidel laiutab, kuid ilmselt mõtlevad tootjad ainult head, kui pakendavad oma toote võlukeppi käes hoidva põrsa pildiga vaakumkotti. See peaks näitama vist, et tegu on lastesõbraliku viineriga või midagi sellist. Läksin õnge ja puhtalt heasoovliku vanemana selle paki koju viisin. Üllatuslikult oli tollal vist 5-ne poeg väga skeptiline ja nõudis selgitusi toote ja tema omaduste kohta. Loll ema sattus seepeale muidugi jutustamisega hoogu ja ... nooh, ütleme nii, et pisarates laps nõudis tungivalt, et pakk KOHE poodi tagasi viidaks ja seda viinerit ei tohtivat süüa meie perest mitte keegi, kaasa arvatud koer. Ja et seda kohutavat viinerit ei ole lubatud enam MITTE KUNAGI koju tuua, sest ei või iial teada, mida või keda see võluma kukub! Siit moraal, sihtgrupp "lapsed" on tegelikult väga kirju olemusega ja ükskõik kui tore ema sa ka ei püüa olla, ikka paned vahest täiesti puusse.

Viineripirukaid valmistab igaüks isemoodi, sellest olen ma aru saanud. Oma meetodi leidsin sõbranna vahendusel juba mõned aastad tagasi, mil ma alles harjusin lapsevanemaks olemisega. Pirukad kaovad laualt hetkega, söövad suured ja väikesed. Põhiline ja kõige olulisem omadus on pirukate suurus, vähemtähtis ei ole ka muidugi krõbe ja kohev pärmi-lehttainas ja juustune viiner (see on ka ainus koht, kuhu üks juustuviiner üleüldse sobib, vähemasti minu arvates).

Vaja läheb:

500g pärmi-lehttainast
1 pakk Rakvere juustuviinereid (väikesed!)
jahu taina rullimiseks
muna pirukate määrimiseks

Kuumuta ahi 225c-ni

Rulli tainas õhemaks ja lõika viinerilaiused ribad. Keera viiner tainasse. Võid lahtise tainaosa kas piruka alla peita või kahvliga küljelt kinni suruda. Mõlemal juhul on mõistlik kasutada tainakihtide kinnitamiseks natuke lahtiklopitud muna.

Aseta pirukad mõistlike vahedega küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, määri pealt munaga ja küpseta ca 10 minutit või kuni pirukad on kenad ja kuldpruunid.

Tainast jääb ilmselt natuke järgi. Sellest saad samal ajal valmistada endale ja sõbrannale näiteks tomati (võib olla ka päikesekuivatatud), suvikõrvitsa, ürtide ja (valgehallitus-)juustuga maitsvad lahtised pirukakesed. Neid ei taha ilmselt ükski laps ja parem ongi!

laupäev, 5. november 2011

Gnocchid ricotta ja spinatiga

Kui minu kodune intensiivkokkamine algas, siis esimese asjana hakkasin paaniliselt kokku koguma kõikvõimalikke tarku raamatuid. Mõned olid juhtumisi ka varem riiulis, sest ei tahaks ütelda, et nüüd päris esmakordselt pliidi taha sattusin, aga "kuidas mida teha ja miks" vormis teoseid just ülemäära ei leidunud. Üks mu esimesi ja suuremaid vaimustusi oli Judy Rodgersi "The Zuni Cafe Cookbook", mida siin varemgi juba kiitnud olen. Kui mõned varasemad lemmikud on nüüdseks kuhugi kaugemasse riiulisoppi kadunud, siis see raamat on siiani kindlalt mu isiklikus top kolmes liikvel. Kuigi Ameerikamaalt pärit, on Judy enamuse oma kogemustest saanud Itaalias, Prantsusmaal, Kreekas ja Hispaanias ringi kokates ja suur osa tema retseptidest ja nippidest on just sealtkandist pärit. Ja olgugi, et tal on olnud õnne jälgida aastajagu kõrvalt, kuidas töötas Troisgros vendade kolme tärni restoran Roannes, Prantsusmaal, siis oma restoranis on ta edukalt osanud kokku miksida eelkõige vahemereäärse köögi koduseid saladusi ja kõrgklassi restorani tarkust. Raamatu sisuks ongi eelkõige Judy enda edukalt toimiva restorani köögis valmivad road. Kuigi tehnoloogia osas on palju sellist, mis sunnib üllatusest ka kulmu kergitama, on päris mahukas teoreetiline osa see, mis kõik kenasti ära põhjendab ja retseptid ise lausa utsitavad mitme-setme variandiga oma enda õiget moodust ja maitsekooslust leidma, mitte ei väida, et toidutegemiseks on vaid üks ja ainuõige viis. See kõik mulle igatahes väga-väga meeldib ja seepärast see kiidulaul vist siia praegu ka kuidagi tekkis. Soovitan igatahes kõikidele köögihulludele.


Need gnocchid siin on pärit jälle just sellest samast raamatust. Seda ütlen aga küll, et kui ma poleks juhuslikult saanud veerandi kilo ehtsa, hoole ja armastusega valmistatud, kitsepiima ricotta omanikuks, siis retsepti siin poleks ja ise arvaksin ka siiani, et ega kõik toidud peagi maitsema ja et eks igas raamatus ikka mõni söögikõlbmatu asi ka sisse on sattunud. Nimelt proovisin sama rooga valmistada juba suvel tavalise poest toodud lehmapiima ricottaga, mida ma kõigepealt õige konsistentsi saamiseks 12 tundi nõrutasin ja muidu palju möllu tegin. Süüa see asi suurt ei kõlvanud või noh, kõlbas ka, kuid maitsemeeled päris sümfooniat ei mänginud, pigem oli see selline simmani moodi üritus. Ricottaklimpidele uue šansu andmine oli aga üks õige tegu, sest seekord valmis väga maitsev toit ja minu mälusoppi ning kompuutrisse, internetist rääkimata, see tegelikult väga lihtne retsept igal juhul ka talletatud saab. Kogusest jätkub 2-3 persoonile.

Niisiis, vaja läheb:

250g kvaliteetset ja mahedat, soovitavalt kas kitse- või lambapiima ricottat
1 muna
ca 20g või u paar suurt supilusikatäit võid
1dl riivitud parmesani
riivitud sidrunikoort
soola, näpuotsaga suhkrut
peotäis spinatit
jahu gnocchide vormimiseks

Kui sul õnnestub saada juba nõrutatud ricottat, oled õnnega koos ja asu aga kohe klimpe tegema. Kui juust on aga nähtavalt vesine, siis lase sellel külmikus näiteks marliga kaetud peenel sõelal 8-24h nõrguda.

Hõõru ricotta läbi peene metallsõela kaussi, sega hulka muna, sool, suhkur, sidrunikoor.

Sulata või väikses potis. Pool sulavõist sega tainasse.

Ülejäänud võile lisa peotäis spinatit ja sega seda keskmisel kuumusel paar minutit. Pigista majapidamispaberi abil spinatilehtedest liigne vedelik välja ja haki need noaga peeneks.

Lisa tainasse parmesan spinat ning klopi korralikult läbi ja lõpuks tasanda pind spaatli või supilusikaga.

Nüüd vala madalasse küpsetusvormi paar peotäit jahu ja kaabi teelusikaga tainapinnalt mõned prooviklimbid.

Lükka need jahusse ja raputa küpsetusvormi küljelt küljele, nii et klimbid jahuseks saaksid. Vajadusel pööra gnocchid nüüd ka teistpidi ja raputa natuke veel. Võta üks klimp peopessa ja rulli ja hüpita seda mõni sekund, selle tulemusena peaksid saama pikliku kujuga liigse jahuta klimbikese. Kortsude ja muhkude pärast pole mõtet ülemäära muretseda.


Aja väikeses potis soolaga maitsestatud vesi keema ja viska sisse prooviklimbid. Lase vaikselt muliseda ja keeda neid 3-5 minutit alates pinnale tõusmisest.



Kui juust jäi nüüd ikka liiga märg, siis tainas kipub keemisel lagunema. Selle vastu peaks aitama mõne teelusikatäie munavalge lisamine. Proovi aga enne kindlasti jälle paari klimbi peal järele.

Maitse gnocchisid ja vajadusel paranda koostist või lisa maitseaineid.

Nüüd tee kogu tainaga sama, mida prooviklimpidegagi.

Nendele gnocchidele sobivad kaaslasteks kõikvõimalikud  õrnad maitsed - praetud suvikõrvitsaribad, võis hautatud spinat, rukola, miks mitte ka oad, spargel või seened.

Mina poolitasin aga mõned kirsstomatid, viskasin peale paar basiilikulehte, sortsu oliiviõli, soola-pipart ja röstisin neid ahjus niiakua kuni gnocchid keemisega tegelesid. Siis valasin tomatid koos ülejäänud krempliga gnocchidele ja raputasin peale veel pisut parmesani. Oli hea küll.

P.S. Gnocchisid saab muide edukalt ka sügavkülmutada. Selleks aseta keetmata gnocchid küpsetusaberiga kaetud sügavkülmikurestile ja kui klimbid on külmunud, siis vala need lihtsalt külmikukarpi. Keeda samuti nagu värskeid.

teisipäev, 1. november 2011

Sacheri tort

Vist üks kuulsamaid torte terves maailmas on Sacher. Kuulus eelkõige oma maitse poolest, kuid alahinnata ei tasu ka värvikat ajalugu, mis maitseomadusi omaltpoolt veel millegi seletamatuga täiendab. Järgneb ajalooline heietus...

Sacheri tordi mõtles välja tollal (1832) vaid 16-aastane Franz Sacher, kes töötas krahv Metternichi köögis õpipoisina. Krahv soovis spetsiaalselt tema külalistele väljamõeldud magustoitu ja andis vastutusrikka ülesande tegelikult oma peakokale, viimane oli aga haigestunud ja delegeeris kohustuse edasi Sacherile. Kook oli tõeline hitt, ilmselt paljuski ka seepärast, et šokolaad ise tollal päris uus nähtus oli. Igatahes sai tegu olema kuulsa ja salastatud retseptiga, mille Franz oma pojale Eduardile edasi pärandas. Eduard töötas  Demeli pagariäris, mis oli üldse üks esimesi taoliseid Viinis. Seal täiustas ta retsepti veelgi ja võttis tordi kaasa Sacher hotelli, mille tegus noormees asutas aastal 1876. 1880.aastal abiellus Eduard meisterlihuniku Fuchsi tütre Annaga, Viinis leidis see tähtis liit muide kõlapinda kui Sacheri ja Tafelspitzi pulm. Peale seda sai Annast hotelli perenaine ja seda tööd tegi ta suure hoolega ka peale oma  mehe surma. Kui Anna enda eluküünal kustus, tabasid hotelli ka suuremat sorti raskused, nii et see lõpuks hoopistükkis maha müüdi. Siis läksidki asjalood segaseks, sest torti tahtsid nüüd müüa nii Demel kui ka Sacheri hotell. Mõlemad väitsid, et just neil see õigus on ja nii sai alguse tervelt 7 aastat kestnud kohtusõda. Tulemuseks on nüüd see, et Demeli kohvik võib kasutada tordil märget "Eduard-Sacher-Torte", kuna Eduardi poeg (kelle nimi oli ka kusjuures Eduard) selle õiguse kohvikule ise andis. Hotell Sacher kasutab märget "Original Sacher Torte". Erinevaid raamatuid lapates tundub aga siiski sedamoodi, et kõige originaalsem sachertorte asub ikka Viini Demeli kohvikus. Nigel Slater nimetab Demelit lausa kookide Manolo Blahnikuks. Kookidel olevat väike vahe sees ka, nimelt, kui Demel kasutab aprikoosimoosi vaid šokolaadise glasuurkihi all, siis Hotel Sacher'is on moos tordi vahekihiks. Ah jaa, Sacheri tordil on sünnipäev tulemas 5.detsembril, mil ta saab nüüdseks juba 179 aastaseks! Nii, et siis lusikas pihku kohe kindlasti.

Täiesti võimalik on muidugi püüda aukartusest mitte väga väriseda ja üks kodukootud Sacher ise valmis meisterdada. Eriti, kui juhtumisi on sünnipäev kallil Sacheritordilembesel sõbrannal. Retsept pärineb jälle Välimäki Mummolast  ja on tegelikult täpselt nii lihtne kui see tundub. Juurde tuleks traditsioone järgides pakkuda ka vahustatud 35% koort, ilma suhkruta.

Vaja läheb:

Tainas
4 muna
2dl suhkrut
200g sulatatud võid
200g tumedat šokolaadi
2 1/2 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit

Immutamiseks
1dl vett
2spl suhkrut
tumedat rummi südametunnistuse järgi või siis musta kohvi

Vahele
aprikoosimoosi (mina tegin suvel ise sellist ja kasutasin siinkohal rõõmsasti, kuid poest saab ka)

Glasuur
200g tumedat šokolaadi
1tl võid
1dl 10% koort

(Kaunistuseks šokolaadisüdameid)

Kuumuta ahi 175 kraadini.
Mikserda munad ja suhkur tugevaks vahuks. Sulata või ja šokolaad vesivannil, ja lisa ettevaatlikult segades munavahule.
Sega küpsetuspulber jahu hulka ja lisa see kõik segades tainale.
Vala tainas hoolikalt võiga määritud ja jahuga üle puistatud koogivormi.Mul oli 28 cm läbimõõduga küllalti suur vorm, kuid vabalt oleks saanud kasutada ka väiksemat (23 või 26cm, st. ruumi jäi üle kõvasti).
Lase ahjus küpseda ca 1 tund, või niikaua, kuni kook tundub tikuga keskmist osa torkides küps.
Lase koogil ca 10 minutit jahtuda, siis pööra see jahutusrestile.

Jahtunud kook lõika kolmeks või äärmisel juhul kaheks.
Niisuta kõiki kihte kokkusegatud immutusvedelikuga (sega nii, et suhkur oleks ikka sulanud).
Nüüd kata kihid aprikoosimoosiga ja lao kenasti üksteise otsa.

Glasuuri valmistamiseks sulata šokolaad, lisa või ja koor. Sega kokku ja vala koogile spaatliga ühtlaselt laiali ajades. Soovi korral aseta veel pehmele glasuurile kohe ka mõned šokolaadisüdamed. Jahuta ja serveeri.

reede, 28. oktoober 2011

Räimepihvid

Koržetsi kalaraamat annab räimekalast väga korraliku ülevaate, muuhulgas saab teada, et räim on tegelikult hoopis väike heeringas ja et rootslaste valmistatav kurikuulus hapukala valmib peamiselt just räimest (surstömming). Ja et tegelikult ei ole see õuduskonserv roiskunud, vaid väga korralikult hapendatud, mis aga siiski-siiski toob endaga kaasa nii koleda aroomi, et Arlanda lennuväljal on selle überdelikatessiga hangeldamine ja reisimine näiteks lausa keelatud.

"Paarisarv silku ei tohi süüa, muidu ei saa enam kalu" (Vändra vanasõna). Kes selle teadmisega riskib, saab valmistada ühed maitsvad räimepihvid. Retsept, kui selline, on tegelikult üks levinud viise silguteoks nii Eestis kui Soomes, kuid meelde tuli see mulle Hans Välimäki "Mummolat" sirvides. Ei hakka heietama sellest kui hea raamat see on, aga kui Michelini tärnidega kokk otsustab välja anda kodutoitude raamatu, siis pole imestada, et see ennast mitu korda läbi müüb. See siin nüüd päris Välimäki pihv ei ole, mul on lihtsalt selline loogika, et võtan kõigest loetust-õpitust küll šnitti, aga lõppkokkuvõttes teen toitu ikka nii nagu endale kõige rohkem meeldib. Vahest toob see endaga kaasa muidugi ka päris korralikud apsakad, kuid pean ütlema, et viimasel ajal juhtub seda üha vähem ja vähem.

Vaja läheb (umbes 3-4le, olenevalt lisanditest):

500g räimefileesid
ca 10 cm pikkune jupp porrut (valge osa, poolitatud, pestud ja peenelt viilutatud)
1dl rukkijahu
1dl nisujahu
1 muna
võid
soola, pipart, tilli

Kuumuta porru pannil võis, kuni see muutub pehmeks. kasuta keskmist kuumust ja ära pruunista.
Klopi eraldi kausis muna kergelt läbi. Teise kaussi sega kokku jahud.
Sega räimefileed soolaga läbi.
Aseta üks räimefilee nahk allpool näiteks küpsetuspaberilehele, sinna peale pane lusikaga porrut ja soovi korral ka tilli, peale aseta teine filee nii, et nahapool jääks üles.
Nüüd proovi pihvi näppudega koos hoida ja lase see ettevaatlikult munakausist läbi. Võib tunduda, et kogu komplekt hakkab selle toimingu juures koost lagunema, kuid ole endas kindel ja kõik läheb kenasti.
Nüüd lase pihv korraks veel jahusegust läbi ja prae kuumal pannil rohkes võis mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Serveeri koos kartulipudru, salati, või rukkileivaga. Võileivale sobib pihv hästi ka veel järgmisel päeval.

Kitsejuust ja viigimari - kes neid suudaks lahuta, singist rääkimata

Mõtlesin, et viigimarjade aeg on juba möödas, aga võta näpust - jälle oli poelett lookas. Kiljusin vaikselt ja ladusin muudkui kaupa kotti. Kummalisel kombel ei ole selle marja otsa eelnevatel aastatel väga sattunud, aga ilmselt on nüüdseks ka kõik seni söömata jäänud viigimarjad ka ära tarbitud. Palju ei ole küll suutnud nendega peale hakata, sest enamus kaob niisama, pestult ja poolitatult kuhugi ära, kuid olen teinud mitmel korral kooki, Juci bruschettat ja siis järgnevaid ampsakaid. Pettuma ei ole siiani pidanud.
Ja lisaks kitsejuustule sobivad viigimarjale hästi seltsiks näiteks ka sini-ja valgehallitusjuustud.

Salat viigimarjade ja kitsejuustuga

Maailma kõige lihtsaim ja seksikaim salat - ütleb sarnase salatilise kohta Jamie Oliver oma raamatus "Õnnelikud päevad koos superkokk Jamie Oliveriga" (tjah, on küll suht tobeda nimega raamat). Minu arvates on kitsejuust aga veelgi seksikam kui mozzarella, mis on aga puhtalt maitse asi, nagu sel puhul üldiselt vist öeldakse. Tegu on üht- või teistviisi ikka väga maitsva roaga.

Vaja läheb:
rukolat
pehmemat kitsejuustu (minul oli Soignon Nature)
viigimarju
Serrano sinki või prosciuttot
natuke mett ja sidrunimahla
musta pipart

Lao salat taldrikule. Lõika viigimarjad ülevalt alla ja risti peaaegu läbi. Seejärel pigista neid altpoolt nii, et viljaliha nähtavale ilmuks. Aseta taldrikule, viska vahele sinki ja kitsejuustu ja tilguta peale sidrunimahlast ja meest kokkusegatud kastet. Puista peale musta pipart.

Kui kitsejuust ei ole sinu üks ja ainus või soovid lihtsalt vaheldust, siis kasuta selle asemel mozzarellat. Viska sekka sel juhul ka mõned basiilikulehed.



Soe viigimarjaamps kitsejuustuga

Leidsin selle soovituse raamatust ja töötab väga hästi. Võid singi ka ära jätta, kuid mulle meeldib nii ikka rohkem.

Vaja läheb:
viigimari
1 kuhjaga tl pehmet kitsejuustu
1 viil serrano või prosciutto sinki

Soojenda ahi 180 c-ni. Võid kasutada ka pöördõhu režiimi.
Lõika viigimari pooleks, täida kitsejuustuga ja mähi ümber sink.
Küpseta ahjus ca 10 - 12 minutit.

kolmapäev, 19. oktoober 2011

Õuna-kohupiimakook


Vanuse lisandumisega kaasnevad teatavasti igasugused tervisehädad. Ise pole enne eelmist nädalat taoliste asjadega kokku puutunud, aga näedsa, ära tuli! Seljaradikuliit, või mis iganes ta oli, hakkab nüüd vaikselt taanduma ja loodan, et niipea roos jalga ei löö, liigesehädad eemal püsivad ja reuma ka kimbutama ei tule. Ühesõnaga olen internetis tagasi ja riputan siia jälle mõne toidu üles.

Õuna-kohupiimakook on selline asi, mille saab ette võtta, kui kappi on tekkinud üllatuskohupiim ja mõned õunad. Minu kohupiim oli kitsepiimast, kuid ka täiesti tavapärane, normaalse rasvasisaldusega kohupiim sobib siia hästi. Retsept suures osas Ida Savilt, kõikide kookide emalt.



Vaja läheb:

Põhi:
100g võid
2 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
180g jahu
2 munakollast

Täidis:
2 munakollast
5 spl suhkrut
300 g kohupiima
100g hapukoort
1 tl riivitud sidrunikoort
1 spl tärklist
u 3 keskmise suurusega õuna, puhastatud ja väikesteks tükkideks lõigutud
4 munavalget

Kate:
50g külma võid
5 spl (1,5dl) jahu
2 spl suhkrut
0,5 tl vanillisuhkrut

Näpi kokku muretaigen ja suru see lahtikäiva koogivormi põhjale ja külgedele. Torgi kahvliga ühtlaselt läbi, et tainas ühtlaselt küpseks ja  kuskilt "mullitama" ei hakkaks. Aseta vähemalt pooleks tunniks külmkappi. Peale seda küpseta 200 c juures ca 10 minutit, kuni tainas hakkab kollakaks muutuma.

Alanda ahjutemperatuur 180 c-ni.

Valmista täidis.Täidise koostisained peaksid olema toatemperatuuril, nii et võta need aegsasti külmkapist välja. Täidise valmistamiseks vahusta munakollased suhkruga, lisa sidrunikoor, kohupiim, hapukoor, tärklis ja õunatükid. Vahusta munavalged eraldi ja sega ettevaatlikult kõige viimasena juurde. Vala segu eelküpsetatud põhjale.

Katte jaoks näpi kokku jahu, suhkrud ja või ning puista see kohupiimakattele.

Küpseta kooki ligi 40 minutit või kuni purune kate on kuldpruun ja lase vormi sees täielikult jahtuda.


kolmapäev, 5. oktoober 2011

Kibuvitsamoos

Mu moosiriiul pole vist kunagi nii täis olnud, kui sel aastal. Tee sinna on leidnud ka päris kummalise nimega purgid, nagu õuna-kõrvitsamoos, õuna-peedi-rosmariinimoos, aprikoosimoos amarettoga, kirsimoos amarettoga, rabarbri-mangotšatni ja veel mõned. Ilmselt peab mõni staažikam hoidistaja selle loetelu peale peenikest naeru, kuid olgu öeldud, et tavaliselt sinna peale maasikamoosi suurt midagi ei satu ja tavamõistes imelikud kooslused on mul siiani avastamata olnud. Sealt siis ka see vasikavaimustus ja katsetamistuhin.

Ei hakka kogu seda kirjut seltskonda siia retseptide näol kirja panema, küll aga väärib kindlasti eraldi väljatoomist kibuvitsamoos, minu viimane avastus. Ja kui näete nii sel kui järgnevatel aastatel ühte naist  hullunult kibuvitsapõõsastes müttamas, võite tulla julgelt tere ütlema, sest üks purk seda head kraami on ilmselgelt vähe. Kibuvitsad jäävad kergelt kallerdunud punasesõstramahla sisse hulpima ja mahla toimel saab moosist pigem mõnusalt hapukas.

Milliseid kibuvitsamarju korjata ja miks, sellest pajatas Mari-Liis oma blogis tšatnit tehes. Ja arvan minagi nüüd, et kibuvits on üks vahva tegelane, keda oma toidulaual julgemalt kasutada võiks, seda enam, et tegu on paraja vitamiinipommiga. Retsept ise lihtsamast lihtsam, raskuskese on siin pigem marjade korjamisel ja puhastamisel. Mugandatud Aive Luigela raamatust "Hoidised"

Vaja läheb:

1,5l kibuvitsamarju
0,5l punasesõstramahla
300g suhkrut

Puhasta marjad seemnetest ja loputa üle. Jäta nii suured tükid kui võimalik.

Pane marjad potti ja vala peale mahl. Keeda vaiksel tulel 15 minutit.

Sega juurde suhkur ja keeda veel 10 minutit. Eemalda vaht, kui seda peaks tekkima.

Tõsta ettevalmistatud purkidesse, sulge õhukindlalt ja lase jahtuda. Säilita jahedas.


esmaspäev, 3. oktoober 2011

Nuttev lambuke

Kevadet peetakse enamasti aastaajaks, mil lamba- või talleliha hõrgu elamuse nimel potti-pannile pistetakse, kuid tegelikult on sügisene lammas oma maitseomadustelt tunduvalt parem. Nagu kirjutab Hugh Fearnley-Whittingstall oma raamatus "The River Cottage meat book", siis ei pea olema eriline ajugeenius, et selle peale tulla: kepsutab ju lammas (või lamba ema) läbi suve aasal ja krõmpsutab värsket oblikat, samas kui talvel toidulaud nii rikkalik ei ole ja suurema tõenäosusega eksib menüüsse ka tööstuslikult valmistatud toitu-lisandeid. Mida lammas endale suhu pistab, mõjutab aga ka liha maitset ja kvaliteeti - see ei tohiks üllatada enam kedagi. Tallede puhul, kes sünnivadki enamasti vaid kevadel ja sügisel, peaks eelpooltoodu veel eriti olulist osa mängima. Ehk siis, praegune aeg soosib igati lambaliharoogade valmistamist ja nii meiegi oma Mihklipäevaõhtut veetsime - mõnusa lambaprae ja purgikaanega kaetud veiniklaasikesega (ilmselt ainuke moodus äädikakärbeste taltsutamiseks sel puhul).


Kurb lambuke on pärit Skye Gyngell'i raamatust "How I cook". Toit ei vaja palju nikerdamist ja  kõhutäis saab korralik olema, natuke on vaja ainult oodata. Samas, sedagi mitte just igavesti. Kes
kardab lambalihale omast "kasuka" maitset, võiks talleliha siiski ära proovida, sest kuigi see on lambana täiesti eristatav, pole maitse ometi nii intensiivne. Retsept on mõeldud aga rohkem siiski nendele, kes (lamba) talleliha niipalju armastavad, et seda paljuks ei pea lihtsalt soola-pipraga maitsestada. Hea liha puhul pole tihtipeale rohkem tarviski.

 
Vaja läheb (6-le):


lambatallekints u 2kg
soola, pipart
1,5 kg kartulit
700g küpseid tomateid
3 küüslauguküünt, hakitud
tšillihelbeid või 1 kuivatatud tšilli, tükkidena
oliiviõli
(peotäis musti oliive)
värsket punet, majoraani


Kuumuta ahi 220 kraadini.

Eemalda kintsult ülemäärane rasvakiht, natuke võiks siiski alles jääda. Maitsesta korralikult rohke soola ja pipraga.

Kui kartulid on värsked ja mitte väga paksu koorega, siis ei pea koorimisega aega viitma ja pestult ca 3 mm suurusteks ratasteks lõigata.
Tomatid lõigu suhteliselt paksudeks viilakateks ja viska koos kartulitega ahjupannile. Lisa küüslauk, majoraan, pune, sool-pipar, tšilli ja kui kasutad, siis ka oliivid. Sega läbi ja aja ühtlaselt mööda panni laiali.

Lambakints aseta grillrestile juurikapanni kohale ja kata esialgu lahtise fooliumitükiga. Siit tuleb ka nutva labukese nimi, sest küpsedes kukub mahl tilkhaaval otse all küpsetuspannil asuvatele köögiviljadele, andes neile maitset juurde.


Küpseta ahju keskmises osas 30 minutit, seejärel alanda temperatuuri 190 kraadini ja eemalda lihalt foolium.
Lase lambal küpseda 1 tund, selle ajaga peaks liha olema küll küpsenud, kuid siiski kergelt roosakas ja mahlane.

Võta liha ahjust ja lase 15 minutit fooliumi all rahuneda. Samal ajal võid juurikatele ahjus veel pisut kuuma anda, et need ikka kindlasti kena kuldse jume saaksid.


Tõsta kints vaagnale ja säti köögiviljad sinna ümber. Lõika liha lahti lauas.


Ja lihajääkidest saab järgmisel päeval valmistada näiteks maitsva võileiva praetud sibula ja rohke sinepiga. Edasi tuleks siis talje huvides rõhuda rohkem värskele kapsale.

neljapäev, 29. september 2011

Mida teha ubadega?

Alustagem sellest, et oasõber ei ole ma siiani teps mitte olnud. Jah, need rohelised oad on olnud taldrikul mõned korrad ja sel suvel isegi kollased, aga seesugused, mida leotama peaks või mis purgist konserveerituna toidu sisse kuidagi sobituksid, siis täitsa julge "ei" kohe. Ei saa öelda, et nad mulle nüüd üldse ei maitseks, kuid midagi väga jändamisväärset ka neis leidnud ei ole. Kuna sel aastal toiduga aga rohkem tegemist ette tuleb, kui kunagi varem, siis nüüd need oad...

Täiesti esimest korda proovisin ube ka peenralapil kasvatada ja kevadel sai muidugi need kõige ilusamad seemneletist välja valitud - kogemust suurt polnud ja kuidas siis muidu ikka valida. Kena nimi oli ka - Borlotti! Ja nii nad siis isekesi kasvasid seal tagaaias, kuni perenaisele lõpuks mõned nädalad tagasi meenusid. Olidki täitsa oa moodi oad.




Järgmine mure - mida paganat nendega siis üldse peale hakata? Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga leidsin lõpuks selle retsepti. Ausõna, käsi südamel tunnistan, et olen nõus järgmised kümme aastat ainult kokaraamatuid lugema, kui selle tulemusena ise ka midagi sarnast välja mõtlen. Ehk siis mingi peaaegugi sama hea toidu. Vaata ja imesta, söö ja rõõmusta, muud ei oska ütelda. Natuke vähendasin küll chorizo ja sidruni kogust, sest kartsin, et need äkki liialt domineerima jäävad - julgemad panevad rohkem, aga ma teen järgmisel korral ilmselt ikka täpselt samamoodi. Krevette läks mul jälle rohkem, kuna rakendasin ikka terve paki kõhutäie heaks ära.
Natuke jälgimist ja ahju-välja liigutusi on, kuid lõpptulemus on minu arvates seda kõike väärt. Ilmselt saab sama toitu teha ka kuivatatud ubadega, eelnevalt tuleks need sel juhul aga siiski leotada ja peaaaegu valmis keeta.

Ahjuroog värskete borlotti ubade ja tiigerkrevettidega



Vaja läheb:

250g värskeid borlotti ube (kuuldavasti sobivad ka valged oad kenasti)
150 g chorizo vorsti, kooritud, lõigutud nii nagu meeldib
2 punast sibulat
1 punane tšilli, seemned eemaldatud ja kaun viilutatud
1 küüslauguküüs, kooritud, muljutud ja hakitud
1 purk konserveeritud tomareid
oliiviõli
näpuotsaga suhkrut
1 spl punast veiniäädikat
soola-pipart
tüümiani
punet
300ml kanapuljongit (tehke ka ise, see on lihtne. Pealegi säilib sügavkülmas oma mitu kuud ja kuubikuga ei anna võrreldagi)
poole sidruni koor ja mahl
u 500g värskeid (või külmutatud, aga keetmata) tiigerkrevette
2 punast paprikat, poolitatud ja seemnetest puhastatud. Jäta vars külge, see annab toidule ilu juurde
u 2 viilu ciabattat või muud robustsemat saialist
u 20 värsket kirsstomatit

Kuumuta ahi 200 c-ni.

Kõigepealt valmista tomati ja oa cassoulet (kõlab nii kenasti, et pidin kohe kirja panema, tegelikult siis ikka selline hautise moodi asi). Koori ja haki üks sibul. Kuumuta sügavam pann julge oliivõlisortsuga, lisa hakitud sibul, küüslauk ja tšilli ja kuumuta keskmisel kuumusel segades, kuni need hakkavad kergelt värvi muutma.

Lisa tomatikonserv, puljong, äädikas ja suhkur. Lase keema tõusta ja seejärel alanda kuumust. Lisa oad, hakitud tüümian ja pune. Hauta u 15 minutit, kuni oad on läbi küpsenud ja kaste hakkab vaikselt paksenema.Tõsta pann tulelt ja lisa sidrunimahl ning riivitud koor.

Aseta ahjuvormi poolitatud paprikad, kumer pool all, nõgus üleval. Nirista peale pisut oliivõli ja küpseta ahjus 15 minutit. Seda saad teha tegelikult samaaegselt ubade hautamisega.

Tõsta lusikaga oakastet nii paprikakaunte sisse kui ümber.
Koori teine sibul ja lõika pikkupidi 8-ks. Aseta sibulad, chorizolõigud ja kirsstomatid kenasti ubadele-paprikatele ja pane 20 minutiks ahju.

Nüüd puhasta krevetid. Vaata, et soolikas saaks ka kenasti eemaldatud!

Aseta krevetid roale ja rebitud sai ka. Veel 10-12 minutit ja toit on valmis!

Ubade invasioon minu köögikappi on igatahes alanud ja tere tulemast  chili con carne, chili non carne ja sada muud oarooga! U-ba!

teisipäev, 27. september 2011

Ubinapäev ja mõni kook

Imelik, kui enne närvekruttivat üritust mõtled, et oh oleks see kõik juba möödas, siis tegelikult saab asi tavaliselt lausa nii ruttu läbi, et pärast suisa kahju on. Täpselt sama lugu oli Viimsi Taluturu Ubinapäevaga, kuhu ennast koogiküpsetamisega üles sai antud. Ja peale seda ennast ikka väga mitu korda kirutud ka, nimelt lasin end ära meelitada toreda seltskonna ja koduse Viimsiga, unustades aga täiesti avaliku küpsetamise needuse, mis ähvardab teatavasti iga toidublogijat. Õnneks läks seekord kõik kenasti ja koogid olid täitsa kookide moodi.Oma osa siin oli kindlasti ka öisel veebipõhisel koogiküpsetajate tugigrupil.:) 
Kohapeal ei jõudnud aga ei süüa ega pilti teha, vaid ainult silm punnis jälgida, kuidas küpsetistekuhjad lettidelt kadusid ja juba järgmisel hetkel koogilabidad kokku pakiti. Mõni naine oli muidugi nii tubli, et jõudis üritusel fotograaf olla ja välgukiirusel kohe loo ka valmis kribada. Kooke, kadunukesi, on nähtud veel nii siin, siin kui seal ja kindlasti tasub ära proovida ka Pille õuna-kaerahelbeampsud, mis väga kiirelt kadusid.

Minu koogimemorandumid on järgnevad ja piltide eest suur tänu Vernandale!

Õuna-purukook kreeka pähklite, švipsis rosinate ja vanillikastmega

Puru:
7 dl jahu
2 dl suhkrut
1 spl vanillisuhkrut
näpuotsaga soola
250g võid
200g kreeka pähkleid, hakitud

Täidis:
U 10-12 hapumat õuna
1 dl suhkrut
2 tl kaneeli
u 3 spl (võib ka rohkem) calvadoses leotatud rosinaid*

Kaste:
500 ml piima
vanillikaun
4 munakollast
125g suhkrut
Paar spl calvadost

Kuumuta ahi 200 c-ni.
Näpi kokku puru ja vala pool sellest koogivormi.
Pese õunad, eemalda südamikud ja viiluta õhukeselt. Sega eraldi nõus suhkru, kaneeli ja rosinatega ning vala purule.
Õunasegule vala teine purupool ja lase ahjus ca 35 minutit küpseda. Jahuta.

Kastmeks poolita vanillikaun ja eralda seemned. Vala piim potti, lisa vanillikaunad ja –seemned. Kuumuta, aga ära keeda.Seejärel lase 15 minutit kaane all „tõmmata“. Võta kaun potist ja tõsta kõrvale.Klopi munakollased suhkruga, vala peale peaaegu jahtunud piim ja sega. Vala kõik puhtasse potti tagasi ja kuumuta pidevalt segades-kloppides peaaegu keemistemperatuurini. Kui kaste katab puulusika tagumist poolt tiheda valge ja läbipaistmatu kihina, on see valmis. Sega juurde calvados ja lase jahtuda.Serveeri koos koogiga.
________________________________________________________


*)Rosinad valmista ette nii umbes paar päeva varem. Selleks pane purki heledad väikesed rosinad ja vala peale calvadost nii palju, et need oleksid peaaegu kaetud.Lisa ka mõni supilusikatäis suhkrut ja sorts vett.Ainult calvadoses jäävad rosinad natuke liiga mõrkjad, pealegi aitab suhkur kaasa mõnusa siirupise vedeliku moodustumisele. Lase nii vähemalt paar päeva kaanega kinni keeratud purgis ja toatemperatuuril seista (vahepeal raputa). Seejärel võid külmkappi tõsta. Säilivad seal päris kaua ja sobivad kenasti külmema ilma magustoitudesse ja küpsetistesse.


Tagurpidi õuna-mustsõstrakook martsipaniga

Kate:
u 6 suuremat õuna, sektoriteks lõigatud ja seejärel viilutatud
u 300g mustsõstraid
50g võid
1dl suhkrut

Tainas:
150g toatemperatuuril võid
1,5 dl suhkrut
2 muna, ka toatemperatuuril
150g martsipani
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
tiba soola
0,5 dl vahukoort


Tegelikult sarnane kook sellega siin. Kogused ja mõned koostisained on õuntega koogil pisut teised, kuid muidu saab kenasti sama juhendit kasutada.
Mõni väike mõte aga veel juurde:

  • Kui fantaasial lennata lasta, võib teha sarnase koogi ka virsikutest, kirssidest või miks mitte ka pirnidest. 
  • Viilutatud õunad võid sättida koogipõhjale näiteks külg-külje kõrvale, üksteist pisut kattes, nii et ideaalis moodustuks kena õunaspiraal. Alusta ladumist mööda vormi äärt, kasutades laiemaid viile ja lõpeta vormi keskel väiksematega. 
  • Martsipani on lihtsam riivida, kui oled selle eelnevalt natukeseks ajaks sügavkülma asetanud ja tainasse lisa see peale mune.

Kena ubinat!

reede, 23. september 2011

Marineeritud paradiisiõunad arooniatega

Head aega Seenepäevad - tere tulemast Ubinapäev! Nimelt on Viimsi Taluturul homme, laupäeval, toimumas üks tore õunaüritus, kus saab tutvust sobitada kõigega, mis vähegi õuntega seotud on. Avatud on ka õunakoogikohvik, kus mitu blogijat,  minu tagasihoidlik isik kaasa arvatud, korraks kompuutrist välja hüppavad ja päriselt ka sümboolse rahanumbri eest kooki pakuvad. Tulge kaema!

Kooke hakkan kohe tegema, seniks aga üks minu arvates väga õnnestunud hoidis paradiisiõuntest (kõneharjutuseks - pestitsiidi- ja parasiidivabadest paradiisiõuntest). Retsept on tegelikult õunte marineerimiseks üks levinumaid, sekka läksid aga ka mõned arooniakobarad ja tavalise äädika asemel pisut tervislikum veiniäädikas. Õunaäädikas oli lihtsalt otsa saanud, muidu oleksin ilmselt seda kasutanud. Ja hoidistamishullud, kes te ei ole veel avastanud Aive Luigela raamatut "Hoidised", siis laenake või muretsege see endale kindlasti - inspirašuuni saate sõna otsese mõttes kilode ja liitrite kaupa tarbimiseks.


Vaja läheb:

1 kg paradiisiõunu
u 200g  arooniakobaraid
1l vett
5dl suhkrut
paar kaneelikoort
16 nelgitera
8 vürtsitera
12 sl valget veiniäädikat/õunaäädikat, või 2 sl 30% äädikat

Pese õunad ja arooniad. Torka õunakoore sisse hambatiku või kahvliga mõni auk lõhkemise vältimiseks ja lao ettevalmistatud purkidesse* läbisegi arooniatega.
Igasse purki pane tükike kaneelikoort.
Keeda vesi koos suhkru, nelgi ja vürtsiga läbi.
Lisa äädikas ja vala vedelik koos sisuga purkidele.
Nüüd pane pugid suurde potti, nii et vee osakaal oleks vähemalt kolmveerand purgi suurusest ja pastöriseeri** 80 kraadi juures 15-20 minutit. Kaaneta ja jahuta.
Oota söömisega vähemalt mõned päevad, et marinaad oma tööd korralikult teha saaks.


P.S. Kena purk teeb meele rõõmsaks! Ausõna. Marju käest saab veel mõtteid ja silte ka. Asja negatiivsem pool on muidugi, et pärast ei raatsi neid sahvrisse ( või garaaži) riiulisse viia ja aknalaud köögis võib olla pikemat aega hõivatud.



_________________________________
*) - Pane purgid ja kaaned kas ööseks või võimalusel terveks ööpäevaks külma vette likku - see teeb aktiivseks ka need mikroobid, kes muidu tavapärase kuumutamise üle võivad elada ja alles mõne aja pärast hoidise mõjul iseloomu näitama hakkavad. Pese purgid hoolikalt kuuma vee ja nõudepesuvahendiga. Siis kuumuta tühje purke 150-kraadises praeahjus u 15 minutit.Keera kuumus maha ja lase nii 10 minutit seista, siis pole ohtu, et purk järsu temperatuurimuutuse tõttu pragunema kipuks. Kaaned keeda läbi.
Ja kui pole tegu just hoidisega, mis koos purgiga eraldi läbikeetmist vajab, siis ära lase purki-hoidist enne kaanetamist maha jahtuda. Eduka kaanetamise tuvastab juba selle järgi, kui purki aetud hoidise kaas jahtumisel "sisse" ehk vaakumisse on tõmmanud.

**) - pastöriseerida saab mitut moodi, kuid kõige levinum on hoidise kuumutamine 75-90 kraadise veega täidetud potis. Hea oleks, kui purk ei puutuks otse vastu potipõhja, selleks aseta sinna näiteks mõni puhas froteerätik. Purkide vahele peaks jääma pisut ruumi ja kasuta ühes potis samas mõõdus purke. Vala potti 60 kraadine vesi nii, et seda oleks kuni hoidise ülemise piirini, aga mitte purgi ülemise ääreni. Kata pott kaanega, et vesi kiiremini kuumeneks. Aega arvesta hetkest, mil purgi sisu on ümbritseva veega samale tasemele tõusnud. Termomeeter on selle protseduuri juures suureks abiks, aga vilunumad (mitte mina!) saavad kindlasti ka tunde järgi tegutsetud.

pühapäev, 18. september 2011

Seenepäevad Loodusmuuseumis

Küsi ja sulle antakse, nagu ütleb mu kallis kursaõde Triin. Ütleme, et juhtud taipama, et seenetarkust ei ole sulle just kamaluga jagatud ja isiklik väike taskumükoloog praegu väga tarvilik vara oleks (mitte raamat, vaid ikka selline, kes sulle piki pead annab, kui vale seent korvi tikud toppima). Vualaa! Kohe korraldataksegi üks tore üritus, kuhu suur hulk märkimist väärivaid seeni kohale taritud ja kõiki nii lähedalt vaadata saab kui vähegi soovi on. Küsida saab ja isegi oma seenega võib tulla, kui endal tuvastamisega raskusi. Nimelt 17 ja 18.septembril on Eesti Loodusmuuseumi õuealal käimas Seenepäevad ja terve hoov on paksult seeni täis. Käisin, nägin ja vaatasin. Natuke sain targemaks, mõni asi muutus kõvasti segasemaks, aga ega keegi pole öelnudki, et seeneteadus mingi lihtne asi on. Ja kuigi söögiseen tähendab tingmärgil lihtsalt söödavat seent ja maitseomadused ikka kuskilt mujalt välja tuleb peilida, tasub näitust vaatama minna küll.


Vasakul: Tamme-Kivipuravik, mis on kirjade järgi värskelt mürgine, söödav kupatatult. Paremal: Harilik Kivipuravik, millle võib kohe pannile panna.



Kirbe pilvik - söödav kupatatult

Ere pilvik - söögiseen ka kupatamata

Heinikud. Vasakul: söödav Maaheinik, Paremal: mürgine Valge heinik

 

Kurjad seened said ka korraks purki

Kollakaspruun kärbseseen - tuleb välja, et kupatatult söödav?

Punane kärbseseen - lihtsalt  ilus

Püramiid-soomussirmik - täitsa mürgine teine

Suur sirmik - kena söögiseen ja väga maitsev pealegi




Timpnarmik - vaat seda seent oli ükskord terve mets täis ja kuna ei teadnud, mis loom see on, siis sinna ta maha ka jäi.

Murukerad ja murumunad.






 Mõned täitsa teistmoodi seened ka. Harikud ja lehterüdik - viimane on looduskaitsealune liik ja väga kaunis lõheroosa seeneke.




Ja muidugi on ka Loodusmuuseumi siseruumides vaatamist palju nii suurtele kui väikestele.