esmaspäev, 18. august 2014

Mannavaht sõstardega



Kui eelmistel aastatel jagus mu noorukestel sõstrapõõsastel marju vaevalt mõne koogi tarvis, siis möödunud nädalavahetusel sai ämma garaažist välja tassitud vana nõukaaegne "sokovarka" ning päris mitu pudelit sõstramahla valmis villitud. Mäletan, et kunagi lapsena nägin sarnast mahlategu kodus mitu korda pealt ja see tundus mulle ühe lõputu rassimisena. Vist isegi lubasin, et seda jama ma kindlasti suurena ette ei hakka võtma. Tegelikult möödus vaaritamine aga valutult ja täitsa tore on mõelda, et kapis ootab hulk tohutu suhkrusisalduseta jooki, mida alles tarvitades meelepäraste vahendite ja kogustega magustada saab.
Sõstrad on aga ühed mu lemmikmarjad ja peale mahla leiab neile rakendust küllaga. Näiteks mannavahuna, mis on pea sama nostalgiline nagu päevi ja aastaid näinud mahlaaurutajagi. Lahjendatud sõstramahlaga on seda magustoitu teha vaat et mugavamgi, kui värsketest marjadest. 

MANNAVAHT SÕSTARDEGA
(kuuele kuni kaheksale)

300g punaseid sõstraid
100g musti sõstraid
1tl vanillisuhkrut
1l vett
1,5 -2 dl suhkrut
1,5dl mannat

Keeda marju veega u 10 minutit, aeg-ajalt neid puulusika abil katki surudes. Kurna ja pressi marjamahl läbi peene sõela. Kui kasutad marjamahla, siis lahjenda u 900ml vett 2dl mahlaga või maitse järgi, nii et tekiks liitrijagu ja natuke peale vedelikku.
Lisa suhkur ja vanillisuhkur. Nüüd lase mahl keema, lisa peene joana segades manna ja keeda vaiksemal tulel u 10 minutit, vahepeal mõned korrad segades. Lase jahtuda ja vahusta seejärel tugevalt, et tekiks kohev vaht. Juurde paku piima.

* Retsept ilmus ka 9.augusti Arteris.



pühapäev, 17. august 2014

Katsejänesena toitumisuuringus



Et selle kuu ajakirjas Anne&Stiil jagan oma kogemust rahvastiku toitumisuuringus osalemise kohta, siis panen ühtlasi mõned mõtted siiagi kirja. Õpin ise praegu hoolega toitumisnõustamist, olles samal ajal köögis üpris tegus ja nii võib antud uuring ning sellest tulenev üldine statistika (mis ilmub küll alles järgmisel aastal) minu jaoks ehk ebanormaalselt põnev tunduda, kuid usun, et tegu on märkimist väärt asjaga, ükskõik kui leigelt või kirgliselt keegi oma toidulauda parasjagu ka ei suhtuks.

Toitumisuuringut on Tervise Arengu Instituut hetkel läbi viimas senisest vist suurimas mahus üldse. Rohkem infot selle kohta saab TAI kodulehelt, kuid ülevaatlikult hõlmab see siis põhjalikku elanikkonna toitumisharjumuste kaardistamist, milles osalemisega kaasnevad küsitlused koos kahe päeva menüü kirjeldusega kui toidu tarbimise küsimustiku täitmine. Viimase puhul on vaja üldjoontes kirja panna, kui palju etteantud toiduaineid, -lisandeid vms harilikult tarbitakse.Boonusena on võimalik saada tagasisidet isikliku menüü ja selles sisalduvate toitainete kohta nimetetud kahe päeva baasil ja seda siis ikka kõigil uuringus osalejatel, kes antud lahtrisse linnukese joonistavad.
Uuringule eelneval päeval oli mu kavas üks vahva toiduüritus rikkaliku suupistelaua ja päris kirju joogivalikuga. Tuleb tunnistada, et hiljem koos küsitlejaga kogu seda paletti üles märkida oli ikka päris keeruline - lonks siit, amps sealt jne.Kuid just seda teha oligi tarvis - kellaajaliselt ja koguseliselt kõik söödu-joodu kirja panna ning muidugi võimalikut täpselt. Proovige aga ise grammise detailsusega oma eelmise päeva menüüd või isegi äsjasöödud võileiba kirjeldada! Küsitlejaneiu Ksenjaga saime sellega siiski kahepeale hakkama. Võin öelda, et järgmisel küsitluskorral kulgeb kirjeldamine kindlasti aga juba mõnevõrra lihtsamalt. Eriti kui köögikaal juhtub käepärast olema ja oma toidud ise valmistad. Saab hakkama aga ka silmaga mõõtes. Olles seda öelnud, tuleb aga tunnistada, et kuigi kaal ja mõõdukann on köögis mu igapäevased kaaslased, tuli koguste kontrollimisel siiski nii mõnigi üllatus ette, kuid kaelamurdev see tegevus ka kindlasti ei ole.
Toiduportsjonite ülesmärkimist igapäevasesse plaani lülitada ei ole just kõige harjumuspärasem, kuid üpris tõetruu pildi oma toidukäitumisest saab küll. Võib juhtuda ka, et see tõdemus pole just meeldivate killast. Enda puhul märkasin näiteks uuringuvihikus toitumiskellaaegade märkimisega proovi tehes, kuidas käsi tahtis ikka pidevalt söödava järele haarata, ilma et mõte olukorda enne väga läbi töötanud oleks. Päris ühte söögikorda päevas - hommikust õhtuni - küll õnneks välja ei vedanud, aga korrapärasusest jäi siiski vajaka. Ütlevad ju hambaarstidki, et hammastele tuleks parima vormi nimel siiski iga söögikorra järel paar-kolm tundi puhkust anda. Ühesõnaga, selles osas arenguruumi just nagu oleks.
Oma toitumistulemusi spetsialisti abiga takseerides sain veel teada, et  kuigi vitamiinide ja mineraalainete osa toidus andis õpilasskaalal hinneteks neljad-viied (peamiselt vist seetõttu, et olen viimasel ajal teadlikult suurendanud värske puu- ja köögivilja tarbimist), siis päevane kalorikogus jäi ikka väga madalaks - vaid 917 kcal, millest ei jätku organismile õieti põhienergia tagamisekski. Ei saa samas öelda, et nälga tundnud oleksin, aga numbriliselt siiski väga nadi olukord. Niisiis ei pruugi suupistelaualt näksimine alati ikka piisava söögikorrana kirja minna, kuigi võib tunduda justkui korraliku patustamisena.Samuti olid näitajad liikumise osas kehvapoolsed, kuigi enda arvates olin sel päeval pidevas tegutsemises. Tuleb välja, et koormusena läheb kirja vaid vähemalt pool tundi pidevat liikumist, mis naha ka kergelt higiseks ajab.Võib-olla vaidleks siinkohal pisut vastu, sest püstijalu sehkendamisel ja päris istuval asendil on ikka ju vahe sees, kuid üldjoontes kuluks väike treening mulle ehk tõepoolest marjaks ära. Oma toitumist ja selle vastavust tervislikele standarditele saab tegelikult aga igaüks kontrollida Nutridata programmi abiga, mida kasutame tihti ka koolis menüüde koostamisel.Ligipääs programmile siin.

Kokkuvõttes oli tegu huvitava kogemusega, milles ka kasutegur täitsa märgatav.Statistilises mõttes pisipügala võrra andmete mõjutamine on kindlasti väärtus omaette, kuid igapäevases plaanis oma toitumisharjumuste üle mõtete mõlgutamiseks aja leidmine tundub mulle siinkohal isegi olulisem.Veel parem, kui sellest saaks tõuke kasvõi ühe kehale-vaimule hea harjumuse tekitamiseks. Ise maadlen oma toidukordade süstematiseerimisega küll siiani, kuid lootust on, et varsti asja saab.
Kui Sul on antud uuringuga oma kogemus, siis oleks tore siin kommentaariumis samuti kuulda, milliseid mõtteid see tekitas.



reede, 25. juuli 2014

Jäine maasikalonks



Inglise keeles öeldakse säärase jook-magustoidu kohta slush, kuid et ei maasikalörts ega -plödi väga atraktiivselt just kõlama ei kipu ning kodumaisest maasikast tehtud jooki võõrapäraselt nimetada ei tahaks, siis nimetagem seda hetkel lihtsalt lonksuks. Jahutavaks ja rohkelt jääd sisaldavaks lonksuks.
Maasikatoite ei ole ma sel suvel väga tegema kippunud. Pigem olen tegelenud nende söömisega täiesti naturaalsel kujul või väikese jogurtiga mestis. Nüüd, kui peenrad aga juba vaikselt tühjemaks kipuvad jääma ja päike korralikult kuumutab, võib aga viimased maasikad üheks naturaalse loomuga segadikuks blenderdada küll. Kindlasti plaanin seda sama taktikat lähiajal kasutada ka arbuusi juures.
Mina kasutasin maasikate magustamiseks agaavisiirupit, mis on tänuvääärne sellepoolest, et veresuhkrut ta väga ei kõiguta ja seega on hilisemat mõju meeleolule ja muudele isudele tublisti vähem. Kasutada võib aga muidugi ka tavalist suhkrut või siis see üldse ära jätta, kui maasikas ise juba väga magus on.

JÄINE MAASIKALONKS
(kahele)
u350g sabadeta maasikaid
paar spl agaavisiirupit
VÄGA suur peotäis jääd
poole laimi mahl või samapalju sidrunimahla

Vala kõik koostisained blenderisse ja vajuta nuppu. Naudi kas lihtsalt lonksates, laia kõrrega rüübates või lusikaga limpsates.

esmaspäev, 21. juuli 2014

Värske peedi "pesto"

Tuleb välja, et peedipestot ei pea tegema sugugi vaid keedetud või küpsetatud peedist. Nädalapäevad tagasi taimetoiduloengus sai see asi igatahes kinnitust ja kodus on määre nüüdseks mul juba samuti järele timmitud. Praegused väikesed värsked peedid on sellise määrde puhuks nagu loodud ning kipun uskuma, et antud versioon peedipestost ongi kõige maitsvam just suvisel ajal. Keha saab toorest peedist samuti kasu küllaga, kes ei usu, lugegu siit. Nii, et uhagem aga rohkem värsket peeti salatisse, pestosse või mahlapressi.
Olgu öeldud, et siinne "pesto" ühtegi juustu ei sisalda - sai maitsev ka niisama. Mõne feta- või kitsejuustuse salati juurde sobiks see aga ilmselt päris kenasti. 

VÄRSKE PEEDI "PESTO"
(väike kausitäis paarile persoonile)

1 värske peet
1 värske porgand
10 India pähklit
u 4 spl külmpressitud oliiviõli
2 küüslauguküünt
sorts sidrunimahla
näpuotsaga soola

Koori peet-porgand-küüslauk ja lõika näpuotsasuurusteks tükkideks. Püreeri kõvema vungiga kannmikseris või saumikseriga, lisades juurde ka õli ning pähklid. Kui segu on kena ja ühtlane, kalla see serveerimisnõusse ja kasuta näiteks määrdena kas harilikul või krõbeleival.

pühapäev, 29. juuni 2014

Kana tikka masala

Kuigi kirjade järgi on suvi juba saabunud, tuleb siinses kliimas aeg-ajalt ikka sompus ilmadega leppida. Omajagu on selles ehk ka toredat, näiteks saab toad korda ja läbi akna vaadata, kuidas peenral vihma käes suvikõrvits  iga minutiga üha uhkemalt laiutama kipub. Samuti ei kehti selliste ilmade puhul suvised kirjutamata toitumisreeglid, mis isud vaikimisi rohelise ja krõmpsuva poole suunavad - üks soe, kergelt vürtsikas ja kastmene roog on siin täiesti omal kohal.
Kana Tikka Masala sobib aknal krõbistava vihmaga täidetud päeva minu arvates päris hästi ning valmib ka üsna mõistliku ajakuluga. Toit, mille päritolu on maailmas üsna palju vaidlusi tekitanud on näiteks Inglismaal nõnda populaarne, et aastaid lausa brittide lemmiktoitude edetabelit juhtis. Kas tegu on Indiast, Pakistanist või Glasgow'st pärit toiduga on segane siiani, kuid vahel vist ei olegi nende asjadega pead murda tarvis, piisab sellest, kui heast toidust lihtsalt rõõmu tunda.
Mulle meeldib kasutada siin toidus hoopis kana kintsuliha, seda nii maitse kui riskivabama küpsetamise pärast, kuna üleküpsenud kana rinnaliha ei kõlba üldjuhul kuhugi. Samuti võib soovi korral tükid jätta pisut suuremad ja pannil praadimise asemel hoopis grillil küpsetada - see annab originaalis indiapärases tandooriahjus küpsetatavale roale sobivalt suitsust mekki lisaks. Garam masala maitsesegu, mida siin toidus hea kasutada on (tõlkes tähendabki "vürtside segu"), leidub hea maitseainevalikuga kauplustes küll, kuid põhimõtteliselt on tegu seguga koriandriseemnetest, vürtsköömnest, mustast piprast, kardemonist ja kaneelist.Vahel lisatakse ka fenkoliseemneid ja/või nelki ja muskaatpähklit.Üks võimalus selle maitseaine kokkusegamiseks on näiteks siin.

KANA TIKKA MASALA
(neljale)

u 500g nahata kana kintsuliha

tikka marinaad:
200g jogurtit
3 küüslauguküünt
u 2cm jupp ingverit, riivitud
1 tl garam masala maitseainet
0,5tl kurkumit
peotäis koriandrilehti
1 laimi mahl ja pisut riivitud koort
soola

masala kaste:
paar spl õli praadimiseks
250g tomateid, hakitud
1 sibul, hakitud
1sl tomatipüreed
5 küüslauguküünt, kooritud ja hakitud
1 punane tšillipiprakaun (võid kasutada ka rohelist. Mõlemal juhul seemned eemaldatud, kui soovid mahedamat rooga ja vastupidi)
2 cm jupp ingverit, riivitud
pisut suhkrut või mett
tubli sorts sidrunimahla
0,5 tl kurkumit
0,5 tl suitsutatud paprikapulbrit
1 tl jahvatatatud või uhmris peenestatud vürtsköömneid
1tl jahvatatud või uhmris peenestatud koriandriseemneid
1 dl vahukoort

Serveerimiseks: koriandrilehti, garam masalat

Tükelda kanaliha u 3cm läbimõõduga tükkideks. Peenesta uhmris küüslauk ja ingver ühtlaseks pastaks ja sega kokku jogurti ja teiste koostisainetega. Lisa kana ja jäta marineerima vähemalt pooleks tunniks, aga veel parem, kui kana saab maitsestuda paari tunni jagu või lausa üleöö.
Pruunista kanatükid madalas kastrulis õli sees ja tõsta kõrvale (või tee sama hoopis grilli kasutades).
Alanda kuumust ja kuumuta pannil hakitud sibul, küüslauk, tšilli ja ingver. Sega pidevalt nii u 5 minuti jagu, kuni segu on kenasti küps. Lisa maitseained ja tomatipasta ning kuumuta veel paar minutit segades.Lisa hakitud tomatid ja nii veiniklaasi jagu vett. Lisa suhkrut või mett, et happesust pisut tasakaalustada. Kata kaanega ja hauta madalal kuumusel u 25 minutit.
Blenderda (või kasuta selleks saumikserit) kaste ühtlaseks ja vala potti tagasi. Lisa koor ja keeda mõni minut, kuni konstistents on pisut paksenenud. Lisa kanatükid ning kuumuta kõik veel korraks läbi.Maitsesta soola ja sidrunimahlaga, puista peale garam masalat ja koriandrilehti ning serveeri keedetud basmati riisiga.

esmaspäev, 9. juuni 2014

Rabarbri-blondie


Rabarbrine kook, mis on korraga parasjagu magus, mõnusalt nätske, šokolaadine ja kergelt karamelline. Seda retsepti olen viimastel nädalatel korduvalt endale meelepärasemaks sättinud ja väikese rabarbrimeki ka lisaks juurde pookinud. Ei ole päris tavapärane blondie, kuigi koostisained annavad nime mõõdu välja küll. Tuleb ka tunnistada, et kuigi mulle söögitegemine väga meeldib, ei kuulu  hilisem kraamimine just minu lemmiktegevuste hulka. See valmistamisviis siin, määrib õnneks vaid paar anumat kraanikausi kohal kõrguva mustade nõude torni asemel, mis tavapäraselt meie köögis küll kiire tekkima on. 
Rabarbri asemel sobib kasutada näiteks ka suviseid aia- või metsamarju, mis lähiajal riburada mööda valmima hakkavad. Eriti hea on kook mõistagi koos klaasi piimaga.

RABARBRI -BLONDIE

160g võid
160g (1,75dl) pruuni roosuhkrut pooleks valgega või heledat muscovadot
2 muna
190g (3dl) jahu
1tl küpsetuspulbrit
1tl vanillisuhkrut või sorts vanilliekstrakti
200g valget šokolaadi, hakitud
250g rabarbrit (u 2 keskmise jämedusega vart)

Sulata või ja suhkur madalal kuumusel ja sega vispliga, kuni moodustub karamelline mass.
Jahuta pisut ja klopi ükshaaval sekka munad.Lisa vanillisuhkur.
Sega jahu ja küpsetuspulber omavahel ning sega ettevaatlikult muna-võisegusse.
Sega juurde tükeldatud rabarber ja hakitud valge šokolaad.

Kalla tainas kergelt õliga määritud ja seejärel küpsetuspaberiga kaetud 24x24cm mõõtu vormi ja küpseta 180 kraadi juures u 30 minutit või kuni kook on pealt küpse moega kuid keskmine osa veel päris saiaks muutunud pole. Lase jahtuda ja soovi korral puista serveerimisel peale pisut tuhksuhkrut.




teisipäev, 3. juuni 2014

Ülevõlli räimerullid ja Kalapuhvet


Möödunud laupäeval oli Viimsi taluturul järjekordne Kalapäev, kus Blogipuhvet taas üle pika aja platsis oli.  Pille, Marju, Liina ja mina olime sel korral hoos räime ja heeringaga ning nagu piltidelt näha, sai lett ja valik kokku päris uhke. Meie eelmise korra tegemisi ümarmudilaga peaosas näeb siit.


Puhveti toiduvalik seekordsel Kalapäeval

Koduse järeletegemise nimekiri täieneb jooksvalt. Mina olen praeguseks plaani võtnud järgmised toidud:
Vernanda blogil hoian aga silma peal - magus Rootsi heeringas sai hulgaliselt kiidusõnu ja see tuleb kindlasti ka järele proovida kohe kui retsept blogisse tekkima peaks, seniks on seal aga uurimist küllaga.

Siin aga toidulaud ise koos Pille ja Liinaga. (Foto Kertu Vahemets.Fotopesa.)

Toitu oli puhvetis parasjagu ning rahvamassid nälga ei pidanud tundma, kuid veidi jäid mul siiski kripeldama paar üllitist, mis ajapuudusel plaanist välja jäid. Blogi vahendusel saab aga nüüd vähemalt üks neist tagantjärele tehtud ning ehk mõni lettilöödud toitki varsti siia lahti kirjutatud.

Need räimerullid ei ole just kõige traditsioonilisemad ja ilmselt ilma Kalapäevata need minulgi tegemata oleksid jäänud. Komistasin rullide otsa nimelt, kui parajasti ajakirjakuhjast leti tarbeks inspiratsiooni välja kaevasin. Ei saa öelda, et ma kohalike traditsioonide ja eksootika sidumisega üldjuhul väga lihtsalt nõus oleksin, aga retsept tundus piisavalt imelik, et proovi teha ning kahetsema ei pidanudki.Küpsetamisel kasutasin siin kõige harilikumat muffinivormi, kuid kui kapis juhtub olema sobiv kogus ramekine, siis nendes on veel eriti mugav igale sööjale personaalne portsjon ahjusoojalt kätte jagada. Räimerullid sobivad hästi eelroaks või niisama väiksemaks näkitsemiseks, aga mõni väiksema isuga inimene võib kõhu täitsa täis ka saada. Retsept mugandatud Ruoka ja Viini 2/2013 ainetel.





RÄIMERULLID KREVETTIDE JA KARRIGA
(kuuele kuni kaheteistkümnele)

60 räimefileed (ca 1200g puhastamata räime)
400g krevette (kõige harilikumad väikesed keedetud ja kooritud isendid. Kui jääs, siis eelnevalt sulatatud)
5 küüslauguküünt
1sl punast karripastat
30g võid + pisut vormide määrimiseks+ killuke igasse vormi suskamiseks
korralik punt peterselli, hakitud

Keera kuumus ahjus 200 kraadi peale.
Kurna krevetid sõelal.
Kuumuta või potis, lisa peeneks hakitud või pressitud küüslauguküüned ja karripasta. Sega ja kuumuta paari minuti jooksul. Lisa petersell ja krevetid ning võta pott tulelt. Sega kõik korralikult läbi.
Laota räimefileed nahk allpool lõikelauale, tõsta teelusikaga igale fileele pisut vürtsikat krevetisegu ja keera räimed rulli.
Määri muffinivorm või ramekinid kergelt võiga ja pista igasse vormi 5 rulli.Puista peale ja ülejäänud krevetisegu ja torka igasse vormi väike killuke võid.

Küpseta 15 minutit. Valmis toitu serveeri soojalt ja puista peale pisut värskelt hakitud peterselli. Paku juurde saia - sellega saab maitsvat leent vormist või taldrikust paremini kätte.