teisipäev, 20. juuni 2017

Graaviforell džinni ja kuusevõrsetega

Et siin-seal on veel kuusevõrseid nähtud, siis saab lisaks eelmise postituse rabarbrikoogile kirja pandud veel üks viimase hetke hooajaline roog.
Üldiselt peetakse kuusevõrseid rohkem vist ikka tervisepommiks, c-vitamiin allikaks ja ülistatakse talle kõikvõimalikke muid terviseteemalisi aunimetusi. Ma lisaksin kõigile nendele veel ka maitseomadused, sest juhtumisi ma lausa jumaldan seda kergelt hapukat kuusemaitset. Ja kui kokku saavad forell, mitte nii väga tervislik, aga see eest kadakamaitseline džinn ja kuusevõrsed, siis valmib õnneks ka täiesti neutraalse tervislikkusastmega roog, mis näiteks jaaniõhtulgi lauale võiks sobida.



GRAAVIFORELL DŽINNI JA KUUSEVÕRSETEGA
rohkem kui ühele

1,5 kg värsket forellifileed
100 g jämedat meresoola
4 sl suhkrut
1 tl purustatud rosé-pipart
0,5 sidruni riivitud koor
1 dl džinni
3 dl kuusevõrseid + peotäis valmis kalale peale puistamiseks

Mulju kuusevõrseid uhmris või haki need peenemaks ja sega soola, pipra, sidrunikoore ja džinniga. Hõõru kalafilee saadud seguga korralikult kokku ja voldi kala pooleks nii et nahata osa jääks sissepoole. Mässi kala küpsetuspaberisse, tõsta sügavamale taldrikule ja aseta raskuseks peale teine taldrik. Hoia kala külmkapis u 8 h, vahepeal võiksid seda teistpidi keerata, et maitsestumine oleks ühtlasem. Pühi kalalt liigne sool, viiluta õhukeselt ja puista serveerimisel peale veel kuusevõrseid. Söö niisamuti või koos värske saia ja võiga.




pühapäev, 18. juuni 2017

Karamelline rabarbrikook

 

 Rabarbrihooaeg on seekord kuidagi eriti kiiresti mööda tuhisemas, nii et kasutan viimast võimalust  ja pistan siia ruttu ühe koogi. Peale jaanipäeva ei soovitata nimelt rabarbrit suurtes kogustes tarvitada, kuna oblikhappe sisaldus kerkib siis juba sellistesse kõrgustesse, mis tervisele kasu ei too. Mõistlik olekski seepärast praegu veel varsi sügavkülma varuda, moosiks keeta või koogi sisse pista. Uued noored lehevarred, mis peale kasvavad, sünnivad minu arvates muidugi ka edaspidi väga hästi süüa ja hooajaväliselt pole vaimustus vast enam ka nii suur, et endale rabarbriliiaga kahju saaks teha. Kook ise sattus jälle purukook olema, mis minu arvates on igati tore ja praktiline üllitis, kus saab ilma suuremat sorti riske võtmata katsetada erinevate jahude, pähklite, maitseainete ja teab veel millega. Ka täisterajahu, mis mõne muu koogi puhul ehk liiga "villane" tundub, on siin omal kohal.
Karamelli ja rabarbri kooslus on minu arvates väga mõnus ja kes soovib, võib sellele lisada veel ka pisut riivitud apelsinikoort ja miks mitte ka mõnda tsitruselist apelsinilinapsu nagu näiteks Cointreau, Grand Marnier või siis täiesti teenimatult vaese mehe Cointreauks kutsutud Triple-sec'i. Ja muidugi vanillijäätist! 


KARAMELLINE RABARBERIKOOK

kuuele kuni kaheksale

3 dl speltajahu
3 dl kaerajahu
3 dl rafineerimata roosuhkrut
200 g võid
100 g röstitud ja kooritud metsapähkleid, hakitud
näpuotsaga soola
150 g võid
500-600 g rabarbrit, tükeldatud

Valmista purutainas. Selleks näpi 1 dl suhkrut, jahud, hakitud pähklid ja 150g võid ühtlaseks pudiks. Suru kolmveerand tainast kuue tartaletivormi või 25 cm läbimõõduga suurema vormi põhja. Kuumuta 2 dl suhkrut ja 50g võid segades, kuni tekib ühtlane karamell. Lisa hakitud rabarber ja sega kuni karamell on jälle vedelamaks muutunud. Tõsta rabarbri-karamellisegu koogipõhja(de)le, pudista peale õlejäänud purutainas ja küpseta 200 kraadises ahjus u 20-25 minutit, kuni koogid on küpsed.Serveeri soojalt või jahtunult näiteks koos vanillijäätisega.



laupäev, 3. juuni 2017

Madalal kuumusel küpsenud ahjulõhe sidruni ja rosmariiniga


Nii kummaline kui see ka pole, meeldib mulle üldjuhul jännata kalamaterjaliga mis vajab rookimist ja puhastamist. Ausalt öeldes ega ma hästi mäletagi, millal viimati üldse fileeritud kala ostsin - kuidagi piinlik on mitte vaeva näha ja ilmselt on siin peidus juba mingi sügavamat sorti psühholoogiline teema, mis lahendamist vajaks. Pikem järelemõtlemine ütleb mulle aga, et tavapoe fileekala võib valmistada ka pettumust, sest kui kodus tuleb luude eemaldamise ja kõhuääre ilulõikuse töö ikka ise ära teha, siis see paar noatõmmet lisaks, mis terve kala fileerimisele kulub oleks  aja- ja eurokulu arvestades siiski vist tunduvalt mõistlikum valik.
Tegelikult võib aga igaüks sedasorti kalkuleerimised ise ära teha vastavalt oskustele ja olukorrale, kuid hea on teada, et lõhe fileerimist saab tegelikult mitmeti klassifitseerida. Ehk siis enne kui supermarketi kalaleti ääres nipsakaks muutuda, võiks teada, millise ulatusega töömahtu selle kala puhul üldse ette nähakse. Alljärgnev skeem annab näiteks pisut aimu, mida kõike sõna "fileerimine" tähendada võib.

Siin joonisel on täpselt näha, millise ulatusega on A,B,C,D ja E- klassi kalatrimm. Allikas:alaskaseafood.pt

Kui Peetri Lõheäri mulle proovimiseks kala pakkus käisid mul silmade eest alustuseks läbi austrid, mida ma nende käest päris mitmeid kordi soetanud olen või siis mõni kena punnsilmne lõheline, kellega köögis maadelda (Peetri Lõheäri lõhed ja forellid kuuluvad kõik muide Superior kvaliteediklassi, mis tähendab, et tegu on kõrgeima klassi kaladega, kelle välimus ja seisund on parim ja ilma ühegi vigastuse või defektita). See pooleteisekilone (C-klassi trimmiga, nagu ütleb mulle välimääraja) lõhefilee, mis peale vaadates ainult maitsestamise vaeva nõudis, tundus mulle aga tõelise puhkusena. Ja puhkust peab endale ju aeg-ajalt lubama!
Kvaliteetne kalatükk ei vaja tegelikult juurde suurt midagi, kuid kui mõne valge kala puhul võiks maitsestamisega tõepoolest kikivarvukil toimetada, siis rasvasemat sorti lõhe ei pane pahaks ka natuke tugevamaid maitseid. Nii läks minu kalatükk ahju vaid madala kuumuse, särtsaka rosmariini ja röstitud sidruniviiludega. Juurde serveerisin seekord lillkapsapüreed ja värsket kartulit sortsu murulauguõliga, sest külm ilm nõudis midagi toekamat taldrikule. Niimoodi valminud kala juurde piisab aga täielikult  ka värskest salatist ja saiatükist. Heast veinist rääkimata. Muide - taldrikuil ei olnud söömise lõppedes ainsatki kalaluud!


Värske kala

MADALAL KUUMUSEL KÜPSENUD AHJULÕHE SIDRUNI JA ROSMARIINIGA
kuuele

1,5 kg lõhefileed
2 keskmise suurusega sidrunit
7 rosmariinioksa 
1 sl rosé-pipart
1 dl oliiviõli
meresoola

Vala pannile teelusikajagu õli ja pruunista sidruniviile tugevamal kuumusel mõlemalt poolt minutijagu. Vala ahjupannile julge sorts õli pooled sidruniviilud ja enamus rosmariiniokstest. Kuivata kala majapidamispaberiga ja aseta, nahk allpool, saadud kuhja otsa. Maitsesta kala soola ja rosé-pipraga, tõsta peale ülejäänud sidruniviilud ja rosmariin ning vala peale järele jäänud õli. Küpseta 130 kraadises ahjus u 20 minutit, kuni kala muutub pehmeks ja tuleb naha küljest hästi lahti, kuid jääb värvuselt seest siiski erksalt roosaks.

Enne ahjuminekut





* Postitus valmis koostöös Peetri Lõheäriga

laupäev, 13. mai 2017

Karamelli ja meresoolaga šokolaaditrühvlid


Ma ei usu, et maailmas on väga palju neid emasid, kelle ei meeldi šokolaad. Harilikult on asjalood pigem ristivastupidi, sest ka kõige ingellikumate silmadega lastel on päevi, mil nad käituvad kui põrgulised, joonistavad valgele seinale tumesinise markeriga dešifreerimatuid sõnu või pilte ja nutavad sellepärast, et nad nutavad. Šokolaad teeb tihtipeale siis kõik kenamaks, eriti kui seda õnnestub lõpuks uinunud lapsukeste norina saatel segamatult nautida.
Seepärast on šokolaad tõenäoliselt parim kink igale emale eriti kui sellega lisandub veel pisut isiklikku kätetööd, mis ühe õige trühvliveeretamise juurde ju käib. Alloleva retsepti puhul võiks kasutusele võtta kindlasti tumeda šokolaadi (50-75%), sest kondenspiim on teadupärast küllaltki magusa olemisega.




Karamelli ja meresoolaga šokolaaditrühvlid
u 32 tk

1 dl vahukoort
30 g võid
190g kondenspiima karamelli (nt.Jaani)
400 g tumedat šokolaadi
1-2 tl soolahelbeid
kakaopulbrit trühvlite katmiseks


Kuumuta vaiksemal tulel segades vahukoor, või ja kondenspiim, kuni segu on ühtlane. Lisa hakitud šokolaad, sega läbi ja tõsta tulelt. Jätka segamist, kuni tekib ühtlane šokolaadine mass ja kõige lõpuks lisa soolahelbed. Tõsta trühvlisegu külmikusse paariks-kolmeks tunniks tahenema, seejärel veereta kahe peopesa vahel  paari-kolme sentimeetrise läbimõõduga kuulid, veereta neid omakorda kakaopulbris, kuni trühvlid on ühtlaselt kaetud ning aseta veel  u 30 minutiks külmkappi tahenema.


* Retsept ilmus ajakirjas Anne & Stiil, 2/2017

reede, 12. mai 2017

Naadismuuti



Millegipärast kipub umbrohi eirama igasuguseid taimekasvu seaduspärasusi, sest kui redis keeldub isegi kasvuhoones jalgu alla võtmast, siis naat ja nõges viskavad pikkust lund ja miinuskraade trotsides. Hobiaednik võib sellise süüdimatu lokkamise tõttu leida oma sõnavarast ootamatuid väljendeid, mis ennastki punastama panevad, kuid samas ei saa õnneks  kurta kevadvitamiinide puudumise üle. Kuniks kõplamise mõte juba täitsa toredana hakkab tunduma ja ilm pisut soojemaks muutub teen endale igatahes sellist naadismuutit nagu allpool kirjas.
P.S. Paar asja, mida naadi puhul silmas pidada. Esiteks tasub korjata eelkõige võrseid või noori lehti, mis kenasti läigivad ja kergelt krussis, sest need on maitselt mahedamad ja sobivad tegelikult kasvõi salatisse pistmiseks. Naat sisaldab just kevadel palju c-vitamiini ja antioksüdante ning on ka liigset vett väljutava toimega.




NAADISMUUTI

suur peotäis naati
1 väike kurk
0,5 avokaadot
1 pirn
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 laimi (või poole sidruni) mahl
u 3 dl külma vett
peotäis jääd

Tükelda kurk, pirn ja avokaado viljaliha, viska kõik koostisained blenderisse ja surista smuutiks. Kogusest tuleb välja paar kolm klaasitäit. Ülejääki säilita külmikus ja kasuta ära päeva jooksul. Enne kasutamist loksuta korralikult läbi.


pühapäev, 16. aprill 2017

Marjane kohupiima-purukook

Kuigi väljas sajab laia lund, jõulukaktus uhkeldab juba mitmendat nädalat fuksiaroosade õitega ning sügavkülma seisma jäänud pakk piparkoogitainast on millegipärast vägagi  kutsuva ilmega, tasub endale meelde tuletada, et kevad on kohal. Üks kohupiimane kook kulub aga muidugi marjaks ära igal aastaajal ja on küllalt universaalse loomuga, et sobida lauale ükskõik millisel puhul. Olgu selleks siis lihavõtetest üle jäänud kohupiim või värvilisi mune ettekäändeks toovad külalised, kes tegelikult lihtsalt tassi kohvi ja koogitüki kõrvaseks maast ja ilmast lobiseda soovivad. Marju, mis koogi sees, võib vastavalt meeleolule, aastaajale ja kapisisule samuti vahetada või kombineerida. Ühtviisi head on nii mangotükkide ja vaarikasegu, kirsid, mustad sõstrad kui tikrid. Või siis mustikad ja vaarikad, mis mul näiteks sügavkülmas sattusid olema.
Kena kevadet ja pühapäeva!



MARJANE KOHUPIIMA-PURUKOOK

Põhi ja kate:
5 dl jahu
1,5 dl suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
näpuotsaga soola
2,5 dl kookoshelbeid
175 g toasooja võid


Täidis:
400 g kohupiima (pigem suurema rasvasisaldusega nt 9-10% nagu Saida või Pajumäe)
200 g toasooja toorjuustu
2 muna
1 dl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
0,5 sidruni mahl ja riivitud koor
300g mustikate ja vaarikate segu (külmutatud).


Töötle kõik purutaina komponendid näppude vahel ühtlaseks puruks ja suru ¾ sellest u 25x35 cm suuruse, küpsetuspaberiga kaetud vormi põhjale. Sega eraldi kausis kokku toorjuust, suhkur, sidrunimahl ja -koor ning munad. Sega ühtlaseks, vajadusel kasuta selleks käsimikserit. Lisa kohupiim ja vanillisuhkur sega veel pisut. Lisa nüüd pool marjakogusest ja tee lusikaga täidisele veel üks tiir peale. Vala segu purupõhjale, lisa ülejäänud marjad ja pudista peale purujäägid. Küpseta 200 kraadises ahjus u 25 minutit. Enne serveerimist lase jahtuda.


Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga



kolmapäev, 5. aprill 2017

Amsterdamist armastusega

Saialaar Noordermarkti turul

"Aaa, foodporn! Right?" noogutas ruudulisse mantlisse pakitud hallipäine vanamees mu kõrval kõiketeadva muigega, kui Noordermarkti turul parasjagu uhket saialaari fotoaparaadi kaadrisse sättida üritasin. Tõepoolest, kui normaalne see ikka on, et täiskasvanud naisterahvas ühe saiakuhja peale sedavõrd pöördesse läheb. Nõustusin ja noogutasin vastu.

Amsderadami kanalites väga levinud paatelamud, mis tekitavad tahtmise poolmerekaru elu isegi proovida. Järgmise Amsterdami-visiidi eelistatuim ööbimiskoht!.

Amsterdamlasi ja kõiki Hollandi elanikke peetakse õnnelikumateks terves maailmas, sest kõikides rahulolu-uuringute tulemustes pendeldab see vahvlipuruse naerusuuga rahvas vähemalt esikümnes. Tõsi see ilmselt ongi, sest enamus inimestest  kas vuras jalgratastel õndsa naeratuse saatel mööda linnatänavaid või üürgas sama tegevuse juures täiest kõrist kaasa laulda mõnda parasjagu kõrvaklappidest kostuvat lugu. Rattateel koperdavate turistidega oldi harjunud ja neisse suhtuti kummalisel kombel ilmse heatahtlikkusega. Kohtasin nelja päeva jooksul vaid ühte räuskavat naist, kes käredal briti aktsendil oma vagurat meest sõitles ja seda ka põhjusel, et too oma Facebooki sõpru liiga tihti jutuks võttis.

Rattarahvas, kes võiks vabalt omada ka rekordit leidlike parkimismeetodite osas. Nt.reedeõhtused tänavaäärsed külakuhjad jalgratastest on vaatamisväärsus omaette.

Nelja päeva jooksul näeb uskumatult palju Amsderdami ja kui jalad täitsa villi joosta, siis ilmselt rohkemgi. Süüa jõuab samuti palju.  Oma esimesed ja viimased toiduvitsad saime kohe päeval number üks, kui kanepihõngulise ja vastukaaluks magnooliaõites Rembrandti väljaku lähistel pealtnäha täiesti kenasse hipsterkohvikusse lõunasöögile maandusime. Tuleb välja, et nii kaheksa eurot maksev lõhe-avokaado burger võib tähendada ka õhukest suitsulõheviilu kahe väikese avokaadopooliku vahel. Lisanditeta. Loomulikut ei suutnud ma oma kaaslase nördinud näo peale naeru pidada ja jagasin temaga oma täiesti mõistliku suurusega vaid kergelt üleküpsenud shakshukat. Kes aga soovib värskelt pressitud mahlu või klubivõileiba vaid pisut eemal turistidest pungil väljakust, siis Toon Kitchen sobib selleks küll kenasti. Ärge tellige ainult seda va burgerit kui see pole just eesmärk omaette.

Edasi läks aga kõik ainult paremaks. Täiesti ülivõrdes suurepärase toiduelamuse sain restoranist De Kas, mis maakeeli peaks tähendama kasvuhoonet ning tegelikul kujul seda ka on. Frankendaeli park, kus restoran asub on linnakärast pisut eemal, kuid seal ringi jalutades võib kohata vägagi värvikat seltskonda. Näiteks lendavaid taldrikuid pilduvaid koeraomanikke koos karvaste kaaslastega, vanamehi, kes lõunatundidel juba teab kui mitmendat õllepudelit avavad ning poolalasti ringi tormavaid ja mänguväljakul turnivaid lapsi ( olgu vahemärkusena öeldud, et amsterdamlased on teinud head tööd uue liigi - pingviininimese aretamisel, sest 5-10 kraadises "kuumuses" ei kandnud peakatet ükski laps ning maikades noormehi ja plätudes naisterahvaid võis kohata linnatänavatel nii mitmeidki).
Karulaugukuhjad ja nartsissisülemid Frankendaeli pargis

De Kas, mis tõlkes tähendabki kasvuhoonet


De Kas ise on samuti erilise atmosfääriga koht, selle kõige paremas tähenduses, mis rabab ehtkalvinistliku praktilisuse, sõbraliku olemuse ja muidugi suurepärase toiduga. Suur osa menüüst kasvab kohapeal, kasvuhoonemaja aiandipoolel, kuhu iga külastaja sisse võib astuda. Ust ei tohi ainult lahti jätta, et kasvuhoones ringi lendavad mesilased söögisaali ära ei eksiks. Muidugi ma tean, milline on peenras kasvav salat ja rabarber, kuid ometi oli meeliülendav äratundmisrõõm näha just äsja piinlikult puhtaks lakutud taldriku peategelasi kenas sõduririvis kasvamas. Eriti meeldib mulle seik, et restorani asutaja Gert-Jan Hageman, kes kunagi peakokana teenis Michelini tähe restoranile Vermeer, omab siin lisaks asutajastaatusele ka peaaedniku tiitlit hoolitsedes aiandikasvandike eest ning viies sealsamas muide soojematel kuudel läbi ka aiandusalaseid workshope. Pregused peakokad Jos Timmer ja Wim de Beer on päris hiljuti tulnud samuti Michelini-taustaga restoranist Rjiks.



Küpsetatud sigursalat, Remeker-juustu, metsapähklite ja pirniga


Oad sidruni, muna, cremolata ja haputaignaleiva krutoonidega

Pardifilee bulguri, pistaatsiapähklite, küpsetatud peedi ja mädarõikaga
Rabarber leedrisiirupi, sidrunisorbeti, besee ja tüümianiga
Restoranimenüü on jagatud kaheks - kolme- või neljakäiguline lõunamenüü on saadaval päevasel ajal ja viie- või kuuekäiguliseksõhtusöögimenüü õhtutundidel. Iga toidu juures on ka veinisoovitus, kuid veini saab tellida ka eraldi. Minu eriliseks lemmikuks osutus küpsetatud sigursalat Remeker-juustust kreemi, metsapähklite ja pirniga, kuid mu lauanaabri suurima sümpaatia võitis pisut klassikalisema maitsekooslusega pardifilee bulguri, pistaatsiapähklite, küpsetatud peedi ja mädarõikaga, mille juurde sobitatud vein tekitas mul näiteks vastupandamatu soovi sommeljeed kallistada.

De Kas'i kasvulava

Esimese käigu peaosaline - salatsigur

Sidrunipuud, taamal ka mesilaste "korter"

Pisut ekstreemsemate toiduelamuste poole pealt soovitan ära proovida Hollandi sugemetega tänavatoidu Frens Haringhandel'i putkast lilleturu kõrvalt, mida võib vist nimetada ka heeringa-hot-dogiks. Nimelt pistetakse seal kahe hot-dogi saia vahele suur tükk heeringat ja kamaluga hakitud sibulat. Kõik. Olin ausalt öeldes üpris veendunud, et tegu on paraja jamaga kui seda kombot nägin, kuid mahedamaitseline sibul ja SEE heeringas.... Midagi rohkemat see võileib ei vajanudki ja maitses üllatavalt hea. Samuti julgen mõnusa hommikusöögikohana soovitada Greenwoods'i kohvikut Keizerzkrachti tänaval, kuid võiks vastu panna kiusatusele tellida muna Benedicti moodi - see kõige peenemalt kõlav roog sisaldabki ainult kahte saia singiviilude, pošeeritud muna ja hollandaise kastmega (mida nimetus põhimõtteliselt ja umbes-täpselt ju tähendabki). Ülejäänud pošeeritud munadega rogade näol on tegu aga sama toiduga, mida serveeritakse aga kena köögivilja ja salatilisandi ning soovi korral ka lõhekalaga. Meie kodutänava nurgal asuv Vlaamsch Broodhuys on aga samuti tore koht, kus hommikusaiakest kohvi kõrvale haugata või pärastlõunal karbike makrellirillette'i ja päts mustmiljonist saiavalikust koju veini kõrvale kaasa haarata.

Parkimine on amsterdamlaste põlisoskus

Jordaan



Eraldi märkimist väärib minu meelest veel Jordaani linnaosa, oma kergelt hipsterliku oleku ja kunstilembese atmosfääriga. Jordaan ei ole kuidagi seotud Jordaaniaga, vaid tähendab tõlgitult hoopis lilleaeda ning tänavadki seal on valdavalt lillenimelised. Ehk siis Amsterdami Lilleküla, mis meenutab Kalamaja.:) Sealne Noordermarkt'i turg, mida juba loo algul mainisin, on ka igati tore koht, kus saab kõhu täis ka ainult degusteerides. Pool turust kuulub valdavalt mahetoidule ja pool vanakraamile, viimase sekka kuulub ka paras ports  keraamikakunstnikke ja ehtemüüjaid. Toidupoolel kohtab suursuguseid juustulette, austrikaupmeest, kes su silma all karbi avab ja klaasikese mulli juurde pakub, seenelette, mis juba varakevadel torbikseente ja mürklilademetega silme eest kirjuks võtavad ning palju-palju muud.

Kodune pannkoogikohvik Noordermarkti turul

Ürdilett, mis pakub karbiga kaasa ka omatehtud salsa verde't ja teisi ürdikastmeid. 

Laupäevahommikune pop-up austrikohvik, hädavajalike lisadega nagu austriavaja, mullijook , sidrun pluss veel mõni maitseaine. 

Uskumatu seenelett torbikseente, mürklite, roosade austerservikute ja teab veel millega


Kes söögist suuremat lugu ei pea või einete vahepeal tegevust otsib, siis lisaks kanalikallastel kõmpimisele, mis ilusa ilmaga vägagi mõnus tegevus on, leiab ka muid aktiviteete. Täitsa tore on väike fotomuuseum FOAM - William Egglestoni ehedat Ameerikat pungil täis näitus meeldis väga ja omamoodi kummaline oli ka Daisuke Yokota maailm, mis kuuldavasti (ja nähtavasti) on paljuski inspireeritud David Lynchi loomingust. Muuseumidest rääkides tasub kindlasti veel minna ka Van Gogh' hiigelmuuseumi, kus läbi kolme korruse saab osa nii kunstniku töödest, erinevatest mõjutustest kui eluloost. Kel muuseumide vastu suurem huvi, leiab neid aga Amsterdamist rohkelt - käekotimuuseum, Heinekeni muuseum, bakterite muuseum Micropia, seksimuuseum, teemandimuuseum, kanepimuuseum jne. Amsterdamis on tegelikult vist iga asja jaoks eraldi muuseum.
Kindlasti võiks teha väikese paaditiiru, sest sealt avaneb hoopis teistpidine vaatepilt ja võib kuulda huvitavaid lugusid. Meie kapten teatas näiteks, et igal nädalal kukub käsipiduri vale kasutamise tagajärjel vette vähemalt üks auto ja saime vastuse oma küsimusele, kuidas amsterdamlased mööbli tuppa saavad, sest kitsukesi uksi ja treppe kasutades ei ole ilmselgelt võimalik isegi normaalmõõdus taburetti tuppa tassida. Nimelt on aga iga maja katuselähistel konks, millega suuremõõduline kraam aknast sisse vinnata.

Meie Amsterdami-kodu -  tüüpiliselt kitsaste uste, käänulise trepi ja nendesse proportsioonidesse absoluutselt mittesobivalt suurte mööblitükkidega.

Võib pakkuda ilmselt veel sadu variante ja tegevusi, mida Amsterdamis ette võtta, kuid meie seekord rokem ei jõudnud. Kõik need sobivad minu arvates ka hollandlaste õnnefaktori põhjuseks- alustada võib näiteks jalgrattasõiduga ja lõpetada stroopwafelitega. Tundub aga, et peamisteks teguriteks, miks hollandlased kadetusttekitava õnnelikkusega teisi riike üle trumpavad on see, et nad lihtsalt tunnevad end omas nahas hästi, teevad täpselt seda, mis neile parasjagu meeldib ning ei muretse üleliia - asjad, mida ehk endalegi siin põhjamaises depressiivseks tituleeritud kliimas aeg-ajalt meelde tuletada. Ning austreid ja vahvleid võiks endale samuti vast sagedamini lubada.

Oskus enda üle naerda on vist samuti üks amsterdamlaste elutervetest omadustest. :)  Näiteks vähemalt vaateakna põhjal kesise valikuga pagaripoekese silt "I kiss better than I cook".