esmaspäev, 24. august 2015

Grillitud krevetid väikese vürtsiga

Kui keegi juhtub arvama, et Vannamei Viburhännak on suhteliselt tobe nimetus ühele tiigerkrevetilaadsele isendile, siis võib too inimene pilgu peale visata Riigi Teataja Kalandustoodete liikide tootenimetusteloetelule. Peale selliste õnnetute kalandustoodete märkamist  nagu tülka, klõkats, kolmnurk-krabi, liftahven ja lõunakongrio tundub see üsna väärikas. Samast dokumendist selgub ka, et merikuradit, kellel on nimega minu arvates väga vedanud, võib muide kutsuda ka õngitsejaks. „Palun mulle üks priskem õngitseja,“ ei kõla ka just väga peenelt, eks ole.

Maxima kalaletist leitud krevetid said igatahes täitsa maitsvad, olenemata sellest, et peaaegu kilo neid va viburhännakuid  läks maksma vaid kummalised 3.50. Allpooltoodud marinaadi jaoks võiks muidugi kasutada suitsutatud paprikat, mida mina käin ostmas näiteks Marks &Spenceri toiduosakonnast, aga ilmselt on see saadaval veel nii mõneski hästi varustatud kauplusest. Tavaline paprikapulber ajab ilmselt ka asja ära, kuid siis võiks seda panna juba poole rohkem ning ega päris sama see tulemus ei saa.




GRILLITUD KREVETID VÄIKESE VÜRTSIGA
kahele

pool kilo tooreid krevette

Marinaad:
2sl oliiviõli
1tl tšillihelbeid
0,5tl suitsutatud paprikapulbrit
3 küüslauguküünt, pressitud või peeneks hakitud
Julge sorts sidrunimahla ja 1tl riivitud sidrunikoort
2 sl hakitud värsket peterselli
1tl meresoola


Sega keskmist mõõtu kausis kokku marinaad ja lisa krevetid. Sega läbi ja lase u 15-20 minutit maitsestuda. Küpseta keskmiselt kuumal grillil mõlemalt poolt u 1 minut ja serveeri kohe sidrunilõikude ning lisapeotäie hakitud peterselliga.



pühapäev, 16. august 2015

Ürdimarinaadis kana suvikõrvitsa ja Parmesaniga

Suvikõrvitsauputuse korral aitab küll vist ainult üks suuremat sorti suvikõrvitsadieet, mis näeb välja nii, et iga toidu sisse tuleb pista nii palju suvikõrvitsat kui vähegi võimalik. Päris tihti võib juhtuda, et need toidud ka väga maitsvad saavad. Suvikõrvitsasse keeratud kanavardad pole siinkohal erandiks, sest lisaks teistmoodi väljanägemisele, hoiab kõrvits kana mahlase ning peab kinni ka enamiku riivjuustust, mis muidu hea meelega grillile plehku paneks. Ja kui suvikõrvitsaviile juhtub üle jääma, siis need on ka toorest peast maitsvad salatilisandid. Eriti, kui tegu on sellise väiksemapoolsema kõrvitsaisendiga.



ÜRDIMARINAADIS KANA SUVIKÕRVITSA JA PARMESANIGA

500g kana kintsuliha
5sl külmpressi-oliiviõli
2 küüslauguküünt, pressitud
1tl meresoola
0,5 tl musta pipart
peotäis värsket  hakitud ürdisegu (nt.petersell, pune, tüümian)
1tl riivitud sidrunikoort ja sorts sidrunimahla
50g riivitud Parmesani
1 keskmise suurusega suvikõrvits

Sega kokku 4sl õli, ürdid, sool, pipar, küüslauk ja sidruni koor ning –mahl. Lõika liha u 4cm läbimõõduga tükkideks, pane marinaadi ja sega korralikult läbi. Lase paar tundi maitsestuda.

Tõmba suvikõrvitsast köögiviljakoorijaga õhukesed viilud, piserda need õliga ja pigista peale pisut sidrunimahla. Veereta kanatükke riivjuustus ning keera seejärel iga tüki ümber suvikõrvitsaviil. Aja lihatükid kolme-neljakaupa vardasse (kui kasutad puuvardaid, leota neid eelnevalt u 30 minutit).  Pintselda suvikõrvitsa-kanarulle pealt veel õliga ja küpseta üpris madalal kuumusel mõlemalt poolt ca 10 minutit, kuni liha on kena ja kuldpruun. Pööramisel ole ettevaatlik ja vajadusel kasuta  grill-labidat. Serveeri  kanavardaid värske salati ja sidruniviiludega.


*Retsept ilmus ka 20.juuni Arteris

pühapäev, 9. august 2015

Sõstra-beseekook

Nii kaugele kui mäletan, on sõstrad tundunud mulle ühed parajad tüütused - nende sunniviisilise korjamise asemel oleksin suutnud vähemalt kümmekond mõistlikumat tegevust välja mõelda ning hapukaid marju väga palju süüa ka ei saanud - selles edetabelis troonisid vaarikad kindlalt esikohal.
Lühidalt, olin üpris veendunud, et sõstardest mõttetumaid marju on raske leida.

Sõstrapõlgus sai aga kiire lõpu, kui ühel järjekordsel suvepäeval, mida maal vanaema juures ringi silgates sisustasin, saabus tädi Salme, kes oli kaasa võtnud omatehtud koogi. Punaste sõstardega, kuigi tegelikult pidavat see olema hoopis õunakook, nii seletas külaline. Kuigi olin kahtlustav, polnud ma ometi säärast üllitist varem näinud - ühtaegu kerge ja õhuline, kuid kindlalt koos püsiv rubiinpunaste täppidega plaaditäis nägi minu jaoks välja nagu ilmaime. Koogist pole pealegi sobilik ära öelda, seda teadis igaüks. Kui olin lõpetanud viienda tükiga, kergitas vanaema kulmu ning asus kähku külalise dikteerimisel retsepti üles kirjutama.

Mõnikümmend aastat hiljem samasse kohta sattudes on kõik samasugune nagu siis. Isegi lõhnab samamoodi. Puudu on ainult aias askeldav vanaema. Kui nõudesahtli lahti tõmban, et oma lastele omleti söömiseks kahvlid haarata, märkan koltunud paberitükki, millele on midagi kritseldatud.



SÕSTRA-BESEEKOOK

Olen retsepti õige pisut mugandanud, sest piima ja vahukoore segu, mida läheb tarvis vaid mõned supilusikatäied, on meie külmkapis harvem külaline ning asendasin selle hoopis hapukoorega. Kogusest jahub suure, ca 35x40cm suuruse ahjuplaadi jaoks.



150g võid, toatemperatuuril pehmenenud
100g suhkrut
5 munakollast
1dl hapukoort
220g jahu
3sl kartulitärklist
1tl küpsetuspulbrit

Kate:
5 munavalget
500g punaseid sõstraid
200g suhkrut

Vahusta või suhkruga, lisa munad, hapukoor ja omavahel kokku segatud jahu, küpsetuspulber ja tärklis. Tee käed kraani all märjaks ja aja tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil laiali. Küpseta 180 kraadi juures u 15 minutit, kuni koogipõhi hakkab jumet võtma.
Kuni kook küpseb, vahusta munavalged ja lisa järk-järgult suhkur, kuni vaht on tihke ja läikiv.Sega sõstrad ettevaatlikult munavahuga ja aja see eelküpsetatatud ahjuplaadil ühtlaselt laiali. Aseta küpsetusplaat jälle ahju ja keera teperatuur 150 kraadi peale. Küpseta kooki u 20-25 minutit, kuni besee on pealt kenasti krõbe ja pisut värvi muutnud. Lase koogil jahtuda ja serveeri - näiteks koos jäätisepalliga.


teisipäev, 23. juuni 2015

Šokolaadi-toorjuustukook maasikatega


Üks pidulik päev nõuab ka natuke magusat. Midagi sellist, mis maitseb hästi, kuid ülemäära aega ja energiat ei röövi. Mulle endale meeldib sellistel puhkudel valmistada just seda brownie - tüüpi kooki. Vastavalt tujule ja tahtmisele teen selle kas lahtikäiva põhjaga vormis või väiksemal, küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil. Marjadki võivad olla täiesti meelevaldsed - praegusel hooga algaval maasika ajal sobivad need, aga mõnusad on koogi sees ka nii vaarikad, kirsid kui mustsõstrad, mis talvel ka otse sügavkülmast tainasse vupsata võivad. Siin retseptis on marjadele antud pigem kõrvalosatäitja roll, nii et koogile väikese vungi lisamiseks piisab peotäiest marjadest kenasti.

ŠOKOLAADI -TOORJUUSTUKOOK MAASIKATEGA

200g võid
2 dl tumedat muscovado suhkrut (Dansukker)
200g 70% šokolaadi, tükeldatud
4muna
2dl jahu
Lisaks:
1muna
250g toasooja toorjuustu
5-6 sl  tavalist suhkrut või heledamat roosuhkrut
1tl vanillisuhkrut
1sl maisitärklist
100g tükeldatud maasikaid

Sulata potis tükeldatud või koos suhkruga. Sega, kuni tekib ühtlane ja tumedalt karamelline mass. Võta pott tulelt ja lisa u150g tükeldatud šokolaadist. Lase paar minutit seista, seejärel sega. Lisa pisut jahtunud massile ükshaaval munad samal ajal hoolikalt segades. Sega hulka jahu ja ülejäänud šokolaad. Vala kolmveerand segust küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi.

Vispelda hoolega kokku kõik katteks vajalikud koostisained välja arvatud maasikad. Vala segu tainapõhjale ja aja laiali. Peale kalla ülejäänud šokolaadine tainasegu ja tõmba noaotsa või grilltikuga koogile siiru-viiruline muster. Vajuta kergelt tainasse maasikatükid ja küpseta kooki 180 kraadi juures ca 35 minutit või kuni kook on äärtest küps kuid keskelt veel pisut võdisev. Lase täielikult jahtuda ja puista serveerimisel peale pisut tuhksuhkrut.



* Retsept valmis koostöös Dansukkeriga

pühapäev, 21. juuni 2015

Kali toidu sisse!

Ma mäletan väga hästi, kuidas lapsena sai ikka eheda nõukaaegse piimanõuga Mustamäel kuuenda ABC juurest lahtist kalja koju toomas käidud. Muidugi oli kaljaputkas alati järjekord, aga see ootamine tegi jooki ainult paremaks. Kõige väiksem klaasitäis maksis minu mäletamist mööda vist oma kaks kopikat ja see sai alati kohapeal ka ära joodud.
 Ei saa öelda, et praeguste poekaljadega suur sinasõber oleksin, kuid kui mulle anti mõned pudelid A.Le Coq'i kalja toitudes katsetamiseks, siis tundsin küll vana tuttava maitse jälle ära. Tegu on korralikult kääritatud kaljaga, mida on nii klassikalist kui tummisemat ja tumedamat varianti. Minu meelest vägagi õnnestunud jook, mis ei ole liiga magus (tänapäeval üpris haruldane nähtus) ja sobib mõõdukaks suviseks lonksamiseks kenasti.
Kalja on toidus kasutatud juba iidamast-aadamast ja kuigi esmapilgul võib see kooslus kummaline tunduda, siis tegelikult sobib tummine maitse paljude roogadega väga hästi ja väärib igati proovimist. Poest kalja oses tasub aga tootesilti hoolega jälgida, sest letist võib leida nii kääritatud jooki kui ka lihtsalt kaljamaitselist karastusjooki. Viimane toidutegemiseks ei sobi. Need retseptid siin on päris suvise iseloomuga, kuid toekamat sorti kaljašašlõkk  passib ka teisipäevase jaanilõkke äärde, ükskõik, mida siis parasjagu taevast sadama peaks.



KALJAŠAŠLÕKK
(neljale)

1kg sea kaelakarbonaadi
3 sibulat, kooritud ja rõngasteks lõigatud
3 punast sibulat, kooritud ja rõngasteks lõigatud
2 küüslauguküünt, kooritud ja viilutatud
5dl A Le Coqi tumedat kalja
1sl mahedamaitselist sinepit
1tl purustatud musta pipart
1sl meresoola
peotäis hakitud peterselli
1dl toiduõli

Lõika liha u 4 cm läbimõõduga tükkideks. Lisa ülejäänud koostisained ja sega korralikult läbi. Kata kauss toidukilega ja jäta 24 tunniks külmkappi maitsestuma. Vahepeal sega. Pool tundi enne grillimist tõsta liha toatemperatuurile. Lüki liha vaheldumisi marinaadisibilatega metallist grillvarrastele ja küpseta keskmise kuumusega grillil ca 30 minutit vahepeal vardaid keerates. Serveeri värske salati ja näiteks vürtsika adžikaga.



SUVINE KALJASUPP SUITSUKALAGA
(kahele)

6 puhastatud suitsuräime
4 keedetud värsket kartulit
2 keedetud muna
2 soolakurki
4 redist
4 sibulavart
4dl A Le Coq’i klassikalist kalja
1tl mahedat sinepit
sorts oliiviõli
soola, musta pipart
tilli
hapukoort

 Lõika kartulid, kurk, redised ja muna väikesteks kuubikuteks ja puista taldrikutesse. Lisa puhastatud kala ja maitseroheline. Sega kali sinepi, soola ja sortsu õliga ning vala köögiviljadele. Juurde sega tubli sorts hapukoort.Naudi külmalt.







FRITITUD KÖÖGIVILJAD KALJATAINAS
(neljale kuni kuuele)

4dl A Le Coqi tumedat kalja
200g jahu
2tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
1 tl musta pipart
1tl paprikapulbrit
1 lillkapsas
1 suvikõrvits
2 paprikat
1 l toiduõli frittimiseks

Sega jahu küpsetuspulbri ja maitseainetega ning lisa vähehaaval kali. Sega. Murra lillkapsad õisikuteks, lõika suvikõrvits kangideks ja paprika pikkupidi sektoriteks ning kata köödiviljad kergelt jahuga. Kuumuta potis õli, kuni tükike saia või kartulit küpseb sinna pillatult kenasti kuldpruuniks. Raputa köögiviljadelt üleliigne jahu, kasta need tainasse ja küpseta kuumas ülis kuldpruuniks. Tõsta küpsenud köögiviljad köögipaberile, et liigne õli eemaldada. Serveeri soola-pipra ja aiarohelisega üle puistatult ning peale pigista pisut värsket sidrunimahla.






JÄÄTEE KALJAGA
(kuuele-seitsmele)

2dl musta jahutatud teed
1l A Le Coq’i klassikalist kalja
1 sidrun, viilutatud
1 apelsin, viilutatud
Suur peotäis vaarikaid
Jääd
Soovi korral pisut suhkrusiirupit
Paar melissioksa


Vala kannu suur ports jääd ja lisa viilutatud puuviljad ja marjad. Vala peale tee ja kali. Soovi korral magusta suhkrusiirupiga ja kaunista melissioksaga.


* Retseptid valmisid koostöös A.Le Coq'iga.

reede, 15. mai 2015

Brüleejäätis rabarbriga


Kui kapis on üle rohkelt munakollaseid, tasub mõelda ühe tõsiselt korraliku jäätise peale. Ikka sellisele õige rammusale, kus puudub igasugune "peaaegu nagu" ja "taljesõbralik" lisaväärtus. Mõistagi ei ole hea sääraste maiuspaladega liialdada, kuid vastutustundega vürtsitatult ja aktiivse eluviisiga serveeritult ei ole ka paanikaks põhjust.
Brüleejäätiseks sai see magustoit ristitud seepärast, et tegu on tõeliselt kreemja ja rohke munasisaldusega jäätisega, mis muudab koostise natuke sarnaseks brüleekreemiga. Seda sarnasust rõhutab veelgi karamelline puru, mida serveerimisel lisada. Just täpselt nii palju või vähe nagu tahtmist parasjagu on.
Samamoodi võib jäätist valmistada ükskõik milliste marjade (näiteks maasikas, kirss, sõstar) või puuviljadega (nt. ploom, virsik), siis tuleks aga usaladada oma isiklikku maitsemeelt ja suhkru lisamisel arvestada komponentide enda suhkrusisaldusega, et magusust liiga palju ei saaks. Samuti võib mõni püree vajada kurnamist, et seemned hamba alla krõmpsuma ei jääks (vaarikas ja sõstar näiteks on sellised tegelased).

BRÜLEEJÄÄTIS RABARBRIGA
8 munakollast
400ml vahukoort
200ml kohvikoort
1,5dl rafineerimata roosuhkrut (Dansukker)
1 vanillikaun, pikuti poolitatud ja seemned välja kaabitud
2 sl viina
250g rabarbrit
4-5 sl roosuhkrut
väike peotäis karamellsuhkru kuubikuid (Dansukker)

Kuumuta vahukoor ja kohvikoor koos vanillikauna ja seemnetega potis, kuni selle servadesse tekivad väikesed mullid. Tõsta pott pliidilt ja lase mõni minut tõmmata.
Vispelda munakollased ja suhkur heledaks ja kohevaks ning lisa pidevalt vispeldades umbes pool kooresegust. Vala munavaht potti  ülejäänud koore hulka ja kuumuta pidevalt segades kuni segu pakseneb ja katab ühtlaselt puulusika tagumist külge. Kurna segu läbi peene võrguga sõela ja aseta otse pinnale toidukile, et ei tekiks nahka. Jahuta täielikult.
Vala tükeldatud koorimata rabarber ahjupannile ja puista peale suhkur. Küpseta 200 kraadises ahjus 10-15 minutit, kuni rabarber on pehme. Jahuta ja püreeri segu.
Vala jahtunud kooresegu jäätisemasinasse ja lisa viin. valmista jäätis vastavalt masina instruktsioonile. Vala jäätis karpi või sobivasse vormi ning sega  juurde rabarbripüree. Hoia jäätist enne serveerimist veel vähemalt paar tundi sügavkülmas.

Serveerimisel puista jäätise pinnale köögikombainis peenestatud karamellisuhkur.

* Retsept valmis koostöös D-kokaraamatuga

neljapäev, 14. mai 2015

Pasta hernepestoga


Argisemal ja kiiremal ajal saab korraliku toidu välja võluda ka hernepakist. Hernepestoga pasta on kevadiselt rohelise ja värske olemisega, kuid kindlasti mõistlik kõhutäide. Tigedama nälja korral passib see aga ühtviisi hästi kokku näiteks ka kala või krõbeda peekoniviiluga. 
Hernepesto ise on aga mõnus suupiste ka lihtsalt krõbeda röstsaiaga serveeritult. Pesto valmistamiseks on mugav kasutada külmutatud herneid - need on tarvis eelnevalt lihtsalt üles sulatada. Kui suvel aga aed herneuputuse all peaks kannatama, siis saab pestot mõistagi ka värsketest hernesest. Selleks võik aga puhastatud herned eelnevalt minutikeseks keevasse pista ja kohe peale seda külma veega "ehmatada". Nii saab pesto kena erkrohelise värvi ja pehmema tekstuuri.

PASTA HERNEPESTOGA

300g külmutatud  herneid, sulatatud
1 suuremat sorti küüslauguküüs, hakitud
Peotäis mandlilaaste, kuival pannil kergelt kuldseks röstitud
peotäis värskeid basiilikulehti
u 30g riivitud Parmesani või muud kõvemat laabijuustu
0,75 dl külmpressi oliiviõli
300g täistera spagette
Pisut sidrunimahla ja sidrunikoort

Keeda pastat ca 8 minutit soolaga maitsestatud vees (vaata täpsemat juhist pastapakilt ja ära liiga pehmeks keeda). Samal ajal valmista pesto – surista saumikseriga või köögikombainis kokku sulanud herned, basiilikulehed ja küüslauk.Lisa juust, röstitud mandlilaastud ja vähehaaval segades oliiviõli, kuni pesto ei ole enam liiga paks ega samas ka ülemäära vedel. Maitsesta soola-pipra ja sortsu sidrunimahlaga. Kurna pasta. Sega pesto ja pasta. Kui segu tundub  liialt kuiv, sega sekka ka pisut pastakeeduvett. Jaga portsjonid taldrikutesse ja puista peale parmesani ning pisut röstitud mandleid. Soovi korral lisa pisut riivitud sidrunikoort ja mõned basiilikulehed. 

*Retsept ilmus ka 4.aprilli Arteris