pühapäev, 19. juuni 2016

Mandlibiskviidiga rabarbrikook



Vihmased ilmad on omamoodi mõnusad. Millal siis veel on aega juurelda selle üle, kas lillevaas võiks asetseda pigem vasakul või paremal pool kapipinda, koguda piiniku täpsusega kokku kõik tolmurullid, mis toanurgas end juba üpris koduselt tundma on asunud ja peale seda panna tõmbama kannutäis jumalikult lõhnavat piparmünditeed ning end diivanile mõne poolelioleva raamatuga kenasti kerra tõmmata. Minul on selleks praegu Lauren Shockey "Neli kööki", mida lugedes olen paberile kribanud juba korraliku nimekirja roogadest, mis kindlasti ära proovida tuleb, nagu näiteks vietnamipärased Mi Quang ja pardilihaga pho ning Iisraeli peatükist läbi hüpanud Burek ja Sabich. Vahepeal on mõnus kuulatada akna taga klõbistavat vihmasadu ning vaadata, kuidas õblukesed hernevarred silmnähtavalt kõrgustesse kasvada vuhisevad.
Kogu selle õndsa olemise juurde kulub mõistagi ära üks tükike kooki mis kokku pandud võib-olla ämma aia äärest näpatud rabarbrist ja kapis konutavatest mandlitest. Mina armastan viimasel ajal kõiki küpsetisi teha rafineerimata roosuhkruga, mis on valge suhkru pisut jumekam ja tervislikum sugulane, kuid kes siinset üllitist järele teha proovib võib lähtuda muidugi isikliku kapi sisust ja eelistustest. Samuti ei ole maasikate kasutamine kohustuslik. Kook, mis tublisti vana kooli biskviitkattega koogi sarnane, maitseb hea ka ilma. Või siis hoopis peotäie (sügavkülmast leitud) vaarikatega, mis minu meelest rabarbriga veel paremini kokku sobivad, olenemata sellest, et valmimishooajad kohe kiuste kattuda ei taha.



MANDLIBISKVIIDIGA RABARBRIKOOK

200 g (u 4 dl) speltapüüli või nisujahu
100 g jahvatatud mandleid või mandlijahu
200 g külma  tükeldatud võid
1 munakollane
100 g (u 1dl) suhkrut
0,5 tl meresoola
vajadusel supilusikatäis või paar külma vett

Täidis:
700 g rabarbrit, hakitud
soovi korral peotäis maasikaid
100 g suhkrut
0,5 tl jahvatatud kaneeli

Kate:
5 toasooja muna + üle jäänud munavalge
5 sl suhkrut
100 g mandlijahu või jahvatatud mandlilaaste
2 sl maisitärklist
pisut riivitud sidruni- või apelsinikoort
1 tl küpsetuspulbrit

Sega koogipõhja komponendid köögikombainis ühtlaseks massiks või haki noaga ühtlaseks ja töötle käte vahel tainapalliks.Kui tundub, et tainas on kuivavõitu, lisa pisut vett. Keera tainas köögikilesse ja lase 30min-1 tund külmikus taheneda. Rulli kahe küpsetuspaberilehe vahel u 0,5 cm paksuseks ja aseta koos paberiga u 42 x 32 cm suurusele küpsetusplaadile. Eemalda pealmine leht ja vajadusel trimmi tainaääri ühtlasemaks. Torgi kahvliga tainapõhi pisut auklikuks, et see ühtlasemalt küpseks ja küpseta 180 kraadises ahjus u 10-15 minutit, kuni see kergeid küpsemise märke ilmutab.
Sega rabarber ja tükeldatud maasikad, kui neid kasutad suhkru ning kaneeliga.
Katte valmistamiseks vahusta munad suhkruga u 5-7 min jooksul tugevaks vahuks. Sega kokku kuivained ja sega ettevaatlikult koos riivitud tsitrusekoorega munavahu hulka. Vala eelküpsetatud tainale rabarbrisegu ning aja sellele ühtlaselt laiali biskviittainas. Küpseta 180 kraadi juures u 25 minutit, kuini kook on kena jumega ja lase enne söömist jahtuda,





laupäev, 11. juuni 2016

Uus raamat "Tänavatoit" ja mõned vaesed rüütlid

Kui umbes täpselt poole aasta töö ja vaev lõpuks kaante vahele jõuab, siis on ikka hea tunne küll. Ja et äsja raamatulettidele potsatanud "Tänavatoit" paneb silma särama rohkem kui ühel autoril, siis on seda rõõmu ilmselt ka tavapärasest sutsuke rohkem. Tahaks loota ka, et samasuguse rõõmusuraka saavad siit kõik lugejad. Oma nägemuse tänavatoidust pistsid sellesse raamatusse niisiis restorani Riis peakokk Kadri Tran, Estonian Burger Factory eestvedaja Martin Aule ja noh, mis seal salata, mina ise ka.

Minu ülesandeks jäi lisaks oma retseptiosa nuputamisele ka kõik toidud pildile püüda. Seda viimast ma ausalt öeldes algul pisut pelgasin, sest kasutan pildistamisel päevavalgust ning talvekuudel, millele enamus tööajast langes, need tingimused teatavasti just suurepärased ei ole. Õnneks laabus kõik suuremate viperusteta. Fotograafitöö kõige suuremaks eeliseks on aga muidugi see, et iga köögi aknalaual jalgu kõlgutades head-paremat ka suhu pista saab ja nii Riisi kui EBF-il külas olles sellest kraamist juba puudu ei jäänud - kõik, mis pildile sai maitses lihtsalt suurepäraselt, uskuge mind. Erilisteks lemmikuteks said Kadri kookosejäätis, grillitud baklažaan ja Pho Bo burger som tami salatiga. Martini kiirmarineeritud kurgid on aga nii head, et kui ma neid kodus valmistasin, sõi abikaasa need otse säilituskarbist lihtsalt ära, nii et ma ei saanud ampsugi. Kanaburger laimi ja pestoga ja Burning hell tšilliburgerit soovitan samuti kohe kindlasti proovida. Oma toitude osas korraldasin aga kodus väiksest viisi degusteerimisõhtuid, mille tulemusel külaliste suurima heakskiidu pälvinud road ka raamatusse pääsesid. Võibki öelda, et kuigi energiat läheb ühe raamatu sisse päris palju, saab kilokaloreid ja rõõmu sellest ka ise kõvasti ja jagub uhkelt teistelegi.

Kadri tempura-hiidkrevetid ja vietnamipärane sealihasupp tamarindiga


Martini ehe Eesti burger ja Face-off punase kapsa salatiga


Minu kalatakod ja avokaado-marja smuutipulgad

Riis ja Estonian Burger Factory on  oma roogadega muide ka täna-homme Telliskivis toimuval Tänavatoidufestivalil ning autogrammiga raamatueksemplari tasub seal küsida nii Kadrilt kui Martinilt.


Heietuse lõpetuseks panen siia ühe retsepti ka kirja. Vaesed rüütlid vist ametlikult tänavatoiduks tituleeritud pole, kuid minu arvates sobiksid selleks imehästi. Ei saa öelda, et tegu just dieettoiduga oleks, kuid eks tänavatoit olegi juba olemuselt üks natuke patuga pooleks söömaaeg, mida iga päev ehk endale lubada pole tarvis, kuid aeg-ajalt võiks seda teha kohe kindlasti.Vaarikate asemel võib siin kasutada ka maasikaid, mis ilmale vaatamata juba vaikselt valmima on asunud.


VAESED RÜÜTLID VAARIKAKASTMEGA

Valmimisaeg: 20 minutit
neljale

2 muna
2 dl piima
4 sl rafineerimata roosuhkrut
0,5 tl vanillisuhkrut
1 tl riivitud sidrunikoort
8 viilu saia
praadimiseks võid ja õli
serveerimiseks tuhksuhkrut 


Kaste:
200 g (külmutatud) vaarikaid
3 sl agaavi- või heledat suhkrusiirupit
julge sorts sidrunimahla


Kui kasutad külmutatud marju, siis sulata need. Sega kannmikseris kastme koostisained ja kurna läbi peene sõela. Klopi kausis kokku muna, suhkrud, piim ja sidrunikoor. Lõika sai sõrmejämedusteks lõikudeks, kasta need munasegusse ja tõsta ükshaaval kuumale pannile õli-võisegusse küpsema. Prae mõlemalt poolt kuldpruuniks. Serveeri koos vaarikakastmega ning puista peale tuhksuhkrut.




laupäev, 4. juuni 2016

Suvine sehkendus rabarbri ja jäätisega

Et siin pole tegu pole ei koogi ega jäätisega ning pisut sehkendamist see roog nõuab, tundus pealkirjaks pandud nimi mõistlik.  Mugandasin retsepti kapisisu, aastaaja ja kõhutunde järgi Donna Hay 2014 aasta suvisest ajakirjast ja olen päris kindel, et sedasorti sehkendus sobib tegelikult hästi ka iga marja või  puuviljaga valmistamiseks, mis nüüd riburadapidi valmima hakkavad. Loogika ütleb, et maasikaid, mustikaid ja muid pehmema tekstuuriga marju ei ole siin vast isegi kohustuslik läbi keeta.
Et magustoit säilib sügavkülmas hästi, on meil sellest jagunud paariks nädalaks nii väiksemale peolauale kui niisama ampsamiseks. Igapäevane teadmine, et taoline suutäis kapis istub muidugi taljele hästi mõjuda ei pruugi, kuid iseloomu ja eriti abivalmite kaaskodanike olemasolu korral probleemi ei tekkida ei tohiks.




SUVINE SEHKENDUS RABARBRI JA JÄÄTISEGA
kaheksale

350 g rabarbrit
1 dl suhkrut
sorts sidrunimahla
1 kg vanillijäätist, kergelt sulanud ehk mitte kivikõva

Kate:
3 dl speltapüüli, nisujahu või gluteenivaba jahusegu
1 dl suhkrut
100 g kookoshelbeid
150 g võid
1 dl mandlijahu või purustatud mandleid

Haki hakatuseks rabarber (ära koori, kui tegu pole eriti puise eksemplariga, nii saab segu ka kena punaka värvi) ja pista potti suhkru ja tubli sortsu sidrunimahlaga. Kuumuta keskmisel tulel vahepeal segades u 10 minutit. Jahuta. Püreeri soovi korral või vajuta lihtsalt kahvliga suuremad tükid katki.

Näpi kattekoostisained suures kausis ühtlaseks pudiks ja küpseta 180 kraadises ahjus küpsetuspaberil u 15 minutit, kuni segu lõhnab hästi ja on muutunud jumekamaks. Vahepeal võiksid korra ka segada, muidu on oht ääreosal liialt pruunistuda. Jahuta.

Nüüd võta ligi nii 20x30 mõõtu vorm, määri see kergelt õliga ja suru põhja küpsetuspaber. Puista põhjale pool purusegust, sellele aja ühtlaselt laiale pehmemapoolne jäätis (kui oodata ei jaksa, võid jäätist ka kergelt käsimiksri abil töödelda). Jäätise peale vala rabarbrisegu ja peale ülejäänud puru. Kata vorm toidukilega ja aseta paariks tunniks sügavkülma tahenema. Lõika lahti ja lase hea maitsta.


neljapäev, 2. juuni 2016

Sprotipasta kapparite ja päikesekuivatatud tomatitega

Olgem ausad, iga päev ei jaksa köögis võimelda ka kõige paadunum toidufanaatik. Eriti kui päike lagipähe siratab, linnud laulda rõkkavad ja sada muud tegemist-toimetust hoopis põnevamad tunduvad. Sprotipasta valmistamine võtab aega umbes-täpselt 10 minutit, kuid see kodune kiirtoit nõuab sööjatelt mõistagi sooje tundeid kala ning eriti sprottide vastu. Meie peres valmib see siiski kahele, kuna väiksemat kasvu kodanikud, kes muidu küll hea meelega mereelukaid vitsutavad, sprottide hingeelu veel mõistma pole asunud. Selle üle kaks ülejäänut, kel jalanumber pisut suurem, siiani küll veel kurtnud pole.



SPROTIPASTA KAPPARITE JA PÄIKESEKUIVATATUD TOMATITEGA
kahele

200 g fettuccine pastat või spagette
160 g sprotte õlis (üks keskmine karbitäis)
2 küüslauguküünt, viilutatud
1 sl kappareid
u 6 päikesekuivatatud tomatit, kergelt hakitud
sorts sidrunimahla
näpuotsaga tšillihelbeid
paar sl hakitud värsket peterselli
meresoola, musta pipart


Keeda pasta soolaga maitsestatud vees poolpehmeks vastavalt pakendi juhistele. Kuumuta pannil sorts õli sprotikarbist, lisa viilutatud küüslauk, tšilli, kapparid ja tomatid ning kuumuta nõrgemat sorti keskmisel kuumusel minutikagu. Küüslauk ei tohiks oma värvi muuta, muidu võib see kibedaks muutuda. Kurna sprotid ja haki need kergelt kas kahvli või noaga ning vala pannile teiste sekka. Kurna pasta, vala pannile, sega ja pigista sekka sorts sidrunimahla ning puista peale hakitud petersell. Maitsesta soola-pipraga. Sööma!

laupäev, 28. mai 2016

Toit ja õlu vol.3: kirsiõlu, pardisalat ja ricotta pannkoogid

Tähelepanelik lugeja on ilmselt märganud, et õlleseriaali viimane blogist siiani puudu on. Mõistagi on tegu A. Le Coq'i Kriek õllega, kes hiljuti koos Blondi ja IPA-ga õlletehases ilmavalgust nägi.
Kuigi klassikaline Belgia Kriek valmib pisut teisiti ja minu arvates ka maitseb natuke teistmoodi, on siin tegu igati vahva joogiga, mis on valminud kirsiõllest inspiratsiooni saanuna. Et ka minu ema viimati teatas, et see õlu talle lausa maitseb ja pareminigi, kui näiteks Lindemans Kriek, mis on ehe lambic, siis julgen arvata, et suvisel palaval ajal võib leida palju sarnaselt mõtlevaid inimesi. Rohke kirss ja magusam (aga mitte läägelt magus) maitse on ilmselt meeltmööda ka laiemale publikule.

Kirsiõlle juurde toitu sobitades sattusin algul küll kergelt kimbatusse, kuid peale mõningaid katsetusi sai tulemus vist siiski päris tore. Õllesommeljee Oskar Pihlik soovitab näiteks  siinkohal vältida vürtsikaid toite, sest vastasel juhul kaob õlle maitse selle taustal täiesti ära. Hästi sobivad kirsiõlle juurde Itaalia toidud (pasta, pizza, punased ja valged kastmed), Brie juust ja roheline salat. Lisaks täidlasemad linnuliha toidud (magushapu kana), kalatoidud (valge kala, sushi) ning muud mereannid. Seda õlut võib võtta ka kergemate liharoogade ja sobilkul viisil tehtud toore loomaliha ( nt. veise tartar ) kõrvale. 
Otsustasin kirsiõlu paari panna pardiga, mis üksteise maitset minu meelest kenasti täiendavad. Salat sai maitsev, kuid kui peale foto tegemist lisasin katseks ka pisut fetat, sobitus kõik minu meelest veelgi paremini kokku. Jälle proovisin ka magusama toiduga õlut kõrvutada nagu olen teinud ka eelmiste õlletüüpide juures. Pannkoogid ja kesvamärjuke võivad tunduda kummalise paarina ning tegelikult ei saa perekonnainimestele vist seda kombot pühapäevade alustuseks soovitada, kuid õnneks pole kivisse raiutud, et pannkooke alati just hommikuti ja pisipere seltskonnas sööma peab. Mustsõstar on parasjagu tugeva maitsega mari, mis kirsiga kokku sobib, kuid muidugi võib siin katseid teha ka teiste marjade ja luuviljalistega. Näiteks võiksid hästi sobida ka vaarikas, tume ploom jms. 




PARDISALAT KINOA JA GRANAATÕUNAGA
Kahele kuni neljale

2 pardifileed
1 suvikõrvits
1 granaatõuna seemned
0,75 dl kinoad
50 g fetajuustu (soovi korral)
Kaks suurt peotäit segasalatit
peotäis hakitud mündilehti
soola-pipart

Kaste:
1 tl punase veini äädikat
2 sl granaatõunakastet
4 sl oliiviõli
soola-pipart

Lase kinoa soola ja 1,5 dl veega keema. Keeda 3 minutit, seejärel kata potike kaanega ja keera tuli alt ära. Lase seista 10 minutit, siis klopi kahvliga kohevaks.
Aseta fileed nahapool allpool lõikelauale ja lõika ära nahk, mis liha piiridest väljapoole jääb. Keera liha ümber ja lõika naha sisse kerged, u 1 cm vahedega siilud, kuid nii, et liha terveks jääks. Soovi korral lõika nahk ka ristipidi läbi, nii et nahapinnale tekib ruudustik. Maitsesta fileed soola-pipraga ja aseta külmale pannile nahapool all – nii voolab liigne rasv naha seest paremini välja. Pruunista mõlemalt poolt ja küpseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 180 kraadi juures veel 7 minutit. Kata kergelt fooliumiga ja lase lihal u 10 minutit rahuneda. Viiluta.
Samal ajal sega suures kausis kokku salatikaste, tõsta paari supilusika jagu kastet kõrvale. Lisa segasalat ja tükeldatud või hoopis koorimisnoaga pikkadeks viiludeks tõmmatud suvikõrvits ja hakitud münt. Sega hoolega läbi ja tõsta vaagnale või taldrikutele. Jaga salatikuhjale pardilihaviilud ja kinoa ning pudista soovi korral peale murendatud fetajuustu. Tripsuta üle järelejäänud kastmega ning puista üle granaatõunaseemnete ja mündilehtedega.




SIDRUNISED RICOTTA-PANNKOOGID MUSTASÕSTRAMOOSIGA
Neljale

3 muna
200 g ricotta-kohupiima
200 g Kreeka jogurtit
1 sl suhkrut
näpuotsatäis soola
1 sl riivitud sidrunikoort ja sorts sidrunimahla
1 tl vanillisuhkrut
2 dl speltapüüli (või nisujahu)
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soodat
võid ja õli praadimiseks

Mustsõstramoos:
300 g (külmutatud) mustsõstraid
2 dl moosisuhkrut
poole apelsini mahl ja riivitud koor

Vala marjad koos suhkru ja apelsinimahla ning-koorega potti ja lase tasasel kuumusel, vahepeal segades keema tõusta. Jahuta.
Eralda munakollased ja munavalged eraldi kaussidesse. Lisa munakollastele suhkur, sool, sidrunimahl ja –koor ning jogurt ja ricotta. Vahusta kergelt munavalged. Sega jahu küpsetuspulbri ja soodaga ning vala ricottasegu hulka.Sega õrnalt juurde ka vahustatud munavalged. Kuumuta pannil killuke võid ja pisut õli ning tõsta pannile supilusikasuurused tainapätsid. Prae pannkoogid madalal kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Serveeri koos mustsõstramoosiga.


*Postitus on valminud koostöös A.Le Coq'iga


reede, 27. mai 2016

Külaskäik FAO27 Kalakohvikusse ja jutukad sinimerekarbid tšillise ürdivõiga

FAO27 nimi ei ole mitte snoob tähe- ja numbrikombinatsioon, vaid tähistab hoopis kalapüügipiirkonda Atlandi ookeani kirdeosas, mis on koduks ka paljudele kaladele siinses menüüs.

Nädalapäevad on möödas sellest, mil blogardiseltskonnaga Tabasalus asuvat FAO27 kalakohvikut. väisasime. Tuleb tunnistada, et kuigi olin Pärnu Kalamajaka sõsarast varem kuulnud, polnud ma varem sinna sattunud. Elukoht linna teises otsas on siin ilmselt ühiskondlikult aktsepteeritavaks vabanduseks piisav, kuid sisimas tean ju küll, et hea toidu maitsmiseks ei tohiks ükski vahemaa liiga kauge olla. Igatahes jõudis minuni sel korral küll üle pika aja jälle teadmine, et tööde-tegemiste vahepeal on kohustuslik enda jaoks aega võtta ja keha kinnitada ka väljaspool kodukööki.

Niisiis, tuleb välja, et FAO27, mis asetseb Tabasalu mäkke roniva kurvi lõpus asuvas Gurmee Garaažis, on sõbraliku olemisega toidukoht, kus oskatakse pakkuda kala nagu ei kusagil mujal. Kui mõni psühholoog oleks pidanud enne külaskäiku mu ajusoppi piiluma, siis tundunuks lausejupid nagu "austrid Rockefelleri moodi", "röstitud raifilee wakame ja klaasja redisesalatiga", "merikurat fenkoli-mandlikreemiga" ja paljud teised sealse menüü kirjeldused, mulle eriti elitaarsed ja võib vist isegi öelda kättesaamatud,  mille poole kodust räimerooga pugides vaid vaikselt õhata sobiks. FAO27 kohvikus serveeritakse aga sedasorti luksust armsalt tagasihoidliku õhinaga, mis kõik eelarvamused ja mõttebarjäärid relvituks teeb. Seda soosib ka askeetlik, kuid õdus interjöör ning tegelikult täitsa mõistlik hinnaskaala. Lauale saabuv toit ise paneb aga vähemasti mind küll südamest kaasa tundma kõigile, kes väidetavalt kala ei söö. Kuidas peakokk Jaanus Krassil õnnestub korraga  nii Pärnus kui Tabasalus imet teha, seda ta meile ei avaldanud, kuid ilmselgelt on selle taga kas hea teleporteerumisvõime, tõhus meeskond või mõlemad.

Peakokk Jaanus Krass jagab argise päeva muljeid

Ka kööki lubati blogardeid uudistama. Uhhaalõhnalisel töötandril käis töö ja vile koos

Mida meil siis maitsta õnnestus? Sõbralikult jagatud söömaaeg algas austriampsudega. Neid serveeriti värskelt, punase sibula äädikaga ning gratineeritult, juba eelpool nimetatud Rockefelleri nime all. Gratineeritud karpide söömine tundub minu jaoks alati riskantne ettevõtmine, kuna võimalus neid üle küpsetades kummimaitseliseks muuta on suur. Peekoni, panko, ürtide ja tillivõiga karbitäidis oli siin aga võrratu küpsusastmegaja hea meelega võtaks vaagna või paar neid ka praeguse kribamise kõrvale.

                   


Värsked austrid punase sibula kastmega. Ülal vasakul avab Jaanus parasjagu austrikarpe ning
vasakul on ausrtid a la Rockefeller

Austritele järgnes õrnalt balsamico-mekine tuunikalasteik, mis oli serveeritud kergelt tuld saanud arbuusi, wakame ja mündise Kreeka jogurti kastmega. Üllatav kooslus maitses hästi ja et kõik katsejänesed toitu nautides tunnustavalt mõmisesid, lubati põnev roog peagi ka menüüsse lülitada. Arbuusihooaeg soosib seda ju igati.

Üllatav kooslus arbuusist ja tuunikalast

Suur kausitäis merekarpide ja krevettidega ei jäta mõistagi külmaks kedagi ja fotoaparaatidega tulistavad blogardid ei ole teatavasti siinkohal erandiks.Õnneks maitses toit hea ka pisut jahtununa. Süda-, rohe- ja sinimerekarpidest ning krevettidest koosneva roa ühendavaks lüliks oli soolakas leem, mis lihtsalt keele alla viis. Selleri, tšilli ja küüslaugu maitse oli tabavalt lihtne ja sobis karbiassortii juurde vägivaldse alatooniga võrdlust  kasutades  just nagu rusikas silmaauku.

Merekarbi assortii FAO27 moodi

Viimaseks roaks, mis meie lauda saabus oli suitsulatikas soolakurgi, kartulisektorite ja tšillimajoneesiga. Kala oli kaetud kerge tumeda või, õlle, mee ja ingveri glasuuriga, ning toidust jäid peale kiiret kahvliklõbinat alles ainult rood. Seda pala tasub ka lähiajal valju häälega nõudma asuda, sest kena ilmaga õdusas kohvikuaiakeses nautimiseks on see küll igati priima.

Suitsulatikas soolakurgi, kartulisektorite ja tšillimajoneesiga


        



Piret (Puhas rõõm) on võtnud sihikule laua






Kogu see heietus on nüüd siia kirja saanud küll kohviku aadressil, kuid kalasõbrad oskavad hinnata kindlasti ka Gurmee Garaažis asuvat ka Kalamajaka mereannikauplust. Sealsest rikkalikust valikust saime samuti osa, sest igaühele pisteti pihku merelõhnaline pakk, millega kodus eksperimenteerida. Juhuse tahtel sain jutukate sinimerekarpide omanikuks, kes minuga auto kõrvalistmel elavalt suhtlust püüdsid alustada. Sellist krigina ja mulina etüüdi ei olnud ma küll ammu kuulnud ja kuigi meel kiskus vägisi härdaks, ragistasin samal ajal mõtteid sel teemal, kuidas neid parem oleks patta pista.
Otsustasin piirduda lihtsa lahendusega, kus pisut särtsu, mõnusat võimaitselist pehmust ja ürdist värskust ja nii keerutasin kiirelt kokku ühe maitsevõi, mida hea nii karpidega potti pista kui saia peale määrida ning sügavkülmikus säilitada tegelikult täpselt niikaua, kuni jälle karbiisu tabama peaks. Olgu öeldud, et kaasa haaratud sinimerekarpidest pidin välja praakima vaid kolm, millest üks oli purunenud ning kaks karbiuksi avamast keeldusid.



Pole välistatud, et siinne ülivõrdes kirjutis on saanud omad mõjutused heast seltskonnast, külaskäigule eelnenud detox-kuurist või ametialasest vihtumisest, mis mõnda aega koduköögist välja pole lubanud. Fakt on aga see, et toit FAO27-s on aus, meeskond sõbralik ja koht õdus. Värske kala kõrvalpoes aga vaat et hüppab ise poekotti. Kes kahtleb, mingu ja veendugu ise.


SINIMEREKARBID VALGE VEINI JA KÜÜSLAUGUSE TŠILLI –ÜRDIVÕIGA

Kahele





1 kg sinimerekarpe
100 g toasooja võid
0,75 dl kuiva valget veini
0,5 - 1 punane tšilli
2 küüslauguküünt
peotäis  hakitud värske tilli, peterselli ja murulaugu segu
meresoola, pisut õli

Vala karbid suurde potti ja lase külma voolava vee all puhastuda, kuni muude komponentidega tegeled. Pressi küüslauguküüned või haki need peeneks. Haki ka ürdid. Tšilli lõikepida võiksid enne põhjalikumat  hakkimist keeleotsaga maitsta – kui silmist tuld purskama hakkab, ole hakkimisega pigem ettevaatlik ja eemalda kindlasti enne seda ka seemned, mis tšillile kõige rohkem iseloomu annavad. Kui aga tegu on leebema kaunaga, kasuta seda julgemalt. Sega või küüslaugu, ürtide ja tšilliga ning lisa poole teelusika jagu meresoola. Kaabi pehme või küpsetuspaberile või toidukilele ja keera rulliks kokku. Aseta mõneks minutiks sügavkülma tahenema.
Nüüd puhasta karbid väikese kööginoa abil „habemest“ ja karbile kogunenud mustusest juhul kui neid esinema peaks. Eemalda seltskonnast ka kõik katkised karbid. Kurna ja loputa järelejäänud kergelt külma veega ning alusta küpsetamist.
Selleks kuumuta sügavamal pannil või potis sorts oliiviõli ja lisa pool maitsevõist. Kui see on sulanud, lisa karbid ja sega ettevaatlikult, kuid hoolega. Vala sekka vein ja kata pann kaanega. Lase tugeval kuumusel küpseda 2-4 minutit, kuni karbid on avanenud. Vahetevahel raputa panni, et kõik karbid ikka korralikult kuumust saaksid. Eemalda need, mis küpsemisaja lõppedes siiski suletuks jäid. Puista peale pisut hakitud maitserohelist ja tšillit ning vajadusel maitsesta. Serveeri värske saia ja ülejäänud maitsevõiga ning soovi korral võta ligi ka mõni sidrunisektor.


pühapäev, 15. mai 2016

Kausismuuti marjade ja naadiga


Kausist smuutit süüa on sama tore kui seda kõrrega klaasist lonksata. Võib öelda, et ehk pisut toredamgi, sest kui peale puistata uhkelt kattematerjali, saab nii kokku täiesti korraliku eine.

Teadagi on kasulik smuuti sisse panna rohelist, mida praegu peenraäärtes küllaga. Enamasti määrib see lisand, olgu siis naat või viisakam spinat vähemalt minu meelest joogi aga ebamääraselt tuhmiks või laenab mingit kummlist tooni, mis kokkuvõttes välimust komplimente teenima ei pane. Seepärast nägin siinse smuuti puhul lausa kaks korda olematut vaeva ja kokku sai päris korralik topeltsmuuti, mis sisaldab topeltkoguses kasulikku kraami ja on sobivalt värviline hea tujuga päeva alustamiseks.

Smuuti sisse läksid mul nii värskelt tärganud naadid kui juba ammu sügavkülmas kibelevad mustikad-maasikad. Ehk siis uut ja vana. Kasutada võib muidugi ka värskeid marju, kuid siis võiks lisada smuutile veel mõned jääkuubikud (või marjad kergelt külmutada), sest külmalt on see jook-söök siiski maitsvam. Katte osas võib võtta vabad käed. Mina kasutasin seda, mis kapis parasjagu olema juhtus ja mis tundus sisuga pisutki haakuvat. Soovi korral võib aga selle pisut paksema smuuti peale laduda seemneid, mandlilaaste, kookoshelbeid, värskeid marju-puuvilju, müslit jms. Õietolm, mis niisama süües päris vänge on, sobib siia samuti väga hästi ja annab ühe korraliku energiasüsti veel pealekauba.





KAUSISMUUTI MARJADE JA NAADIGA
kahele

Marjasmuuti:
1 banaan, tükeldatud
8 külmutatud maasikat
1 dl külmutatud mustikaid
1 dl kookospiima
1 -1,5 dl vett

Naadismuuti:
1 avokaado viljaliha
peotäis noori naadilehti
0,5 väiksemat õuna, tükeldatud
sorts mahla sidrunist
u 2 dl vett

Peale:
2 sl õietolmu
2 sl seemnesegu
2 sl röstitud kookoshelbeid
0,5 banaani

Surista blenderis valmis marjasmuuti, vajadusel lisa vett, kuid pea meeles, et kausismuuti peabki jääma pisut tahedam. Jaga valmis segu kaussidesse.  Loputa nõu ja valmista nüüd avokaado-naadismuuti. Vala see marjasmuuti kõrvale ja tasanda pindu lusikaseljaga. Puista peale kate ja asu sööma.